Читать книгу Paigad, kus olen avalikult nutnud - Holly Bourne - Страница 5

Ilmselt peaksin sulle rääkima, mida ma teen.

Sa ei ole ilmselt kuigivõrd märganud üht käimasolevat kolledži eriprojekti. Sul on liiga palju tegemist raevutsemise ja elude rikkumise ja mind ennast ühtaegu vihkama ja armastama panemisega. Kuid mina olen seda märganud, sest midagi muud mu elus praegu ei toimu, peale meeleheite. Kahe nädala eest, veidi enne eksameid, kutsuti meid kokku ühte kolledži auditooriumisse, kuigi see ei olnud kohustuslik ja paljud ei ilmunud kohale – sina kaasa arvatud. Kuid Hannah ja Jack olid kohal, hoidsid teineteisel käest ja eirasid mind endiselt. Istusin esireas ja mõtlesin, kui kaua ma vastu pean, ilma et tualetikabiini nutma jookseksin.

Meie õppealajuhataja härra Jenkins astus lavale. Ma ei olnud teda varem õieti näinudki. Ta õpetab ainult üldaineid, milles praktiliselt keegi ei käi.

„Tere kõigile,“ ütles ta. „Tänan, et tulite, eriti kohe pärast lõunat. Meie, õpetajad, kutsume seda „nõiatunniks“.“

Ta naeris omaenda nalja peale laginal ja kõrbepall lendas üle ta jalgade. Tahtnuksin pöörduda vasakule ja silmi pööritada, kuid minust vasakul ei istunud kedagi, sest mul ei ole enam sõpru. Minu kõrval võiks vabalt olla mu enda väike kõrbepall, kes mulle seltsi pakuks.

„Igatahes,“ jätkas härra Jenkins, „on mul väga põnevaid uudiseid. Sain äsja teada, et meie kolledžit kutsutakse osalema Victoria ja Alberti muuseumi uhiuues projektis.“ Ta peatus, et saaksime osa elevusest, mida keegi ei tundnud. „Niiii. Projekti nimi on Mälukaart ja see on väga huvitav …“

Ja tead mis, Reese? See oligi kuradima superhuvitav, isegi kui härra Jenkins seda selgitas. Muuseum tahab koguda mälestusi ruumidest. Nad alustavad riigi meie pisikesest osast, meie viilust eimiskist.

„Mõelge järele,“ ütles härra Jenkins, kõndides erutatult laval ringi. „Mõelge kõigile mälestustele, mis on sündinud sellessamas auditooriumis. Mõelge kõigile esimestele kolledžipäevadele, mis on toimunud siin, kõigile mälestustele, mille on loonud inimesed sellelsamal toolil, millel te praegu istute. Mõelge näidenditele, mida siin on mängitud. Just praegu, just sellel hetkel loote te mälestuse. Te istute toolil selles ruumis ning mäletate alatiseks, et olite siin, kui kuulsite esmakordselt mälukaardistamisest.”

Mälestusi on nii palju, Reese, need luusivad kõikjal, kõigis ruumides. Nad on lõksus nagu tardunud vaimud, eksisteerivad vaid siis, kui keegi, kes seda mälestust teab, sellele konkreetsele ajale ja paigale mõtleb ning tema mälu selle aktiveerib. Me kõnnime kogu aeg läbi nende vaimude, teadmata, et tallume teise inimese lool. Vaid üks pink vaatepaigas võib hoida endas nii palju lugusid. See võib olla pink, kus paar läks lahku, või pink, kus teine paar esimest korda suudles. See võib olla pink, kus keegi mõtles endalt elu võtta või sai telefonikõne, et midagi imelist on juhtunud. Vaid ühes pingis on kihiti arvutu hulk mälestusi. Paljud inimesed, kes elavad ühe teatud pingi lähedal, võivad kõik jagada seda kui midagi erilist, kuigi ei pruugi üksteist tundagi. Me jätame endast igale poole, kuhu läheme, oma elu kajasid, koome nad meid ümbritseva maailma kangasse. Ja just nende kogumises soovib muuseum abi. Nad tahavad, et valiksime teatud paigad linnas ja kirjutaksime selle näituse jaoks anonüümselt oma mälestused.

„Muidugi on kolledž nõus abistama,“ ütles härra Jenkins ja hõõrus käsi, tähtis, et meid oli appi palutud. „Ütlesin, et paljud õpilased on valmis andma oma mälestusi siit ja ümbruskonnast.“

Kas oled juba ära arvanud? Sa oled üsna nutikas, Reese, vähemalt oled alati käitunud nii nagu oleksid. Nutikam kui mina, nutikam kui su õpetajad, nutikam kui keegi teine. Nii et sa oled nüüdseks arvatavasti juba ära arvanud. Ma teen mälukaardi. Sinust ja kõigist paikadest, kus sa mind nutma panid. Olen kindel, et see teeb põrgulikult haiget, kuid see on ainus võimalus, kuidas kogu sellest jamast sotti saada. See on mu ainus lootus sellest üle saada ning ma haaran sellest mõlema käega kinni ega lase enne lahti, kui suudan aru saada. Nimetame seda „psühhogeograafiaks“, nimetame seda paranemiseks, nimetame seda teraapiaks, nimetame seda sulgemiseks.

Jumal teab, kas see on midagi neist asjadest, kuid ma kavatsen kõik need paigad läbi käia ja vaadata, kas see aitab mul sinust aru saada. Sest ma ei saa aru. Sa ei ole pärast seda, kui minuga eile sööklas rääkisid, helistanud ega sõnumit saatnud. Pärast seda, kui ütlesid, et tunned minust puudust. Võpatan iga kord, kui kujutlen, et mu telefon vibreerib – mida ei juhtu.

Ma ei saanud eile öösel jälle magada. Ma lihtsalt ketrasin peas seda, mida sa ütlesid, ja mõtlesin välja stsenaariume, mis nüüd edasi saab. Kuidas sa ilmud mu akna taha ja ütled, et see kõik oli suur viga. Kuidas sa võtad mu oma käte vahele ja suudled mind ja ütled, et kõik saab korda. Kuidas sa püüad mind nii meeleheitlikult tagasi võita ning külvad mind üle armastuse ja kiindumuse ja lubadustega ning kõik on jälle nii nagu enne, kuid seekord jääb see nii igavesti. Seekord ei lähe asjad halvasti.

Sest viimane kord läksid asjad tõeliselt halvasti.

Niisiis olen ma siin, paigas number kolm, kus ma nutsin pärast meie esimest kohtamist. Sa ei tea, et ma tol õhtul nutsin. Hakkan alles nüüd aru saama, miks ma seda tegin. See tundus tollal nii kummaline, puhkeda pisaraisse pärast õhtut, mis oli vaieldamatult mu elu parim. Kuid seda ma tegin.

Peaksin olema praegu psühholoogiatunnis, kuid ei suuda end kokku võtta, et minna. Jõudsin poolele teele kolledžisse ja varisesin siis kokku, kuna sinult ei olnud sõnumit, seepärast pöörasin ringi ja tulin siia, et istuda haledalt selles haledas bussi number kolmkümmend seitse peatuses. Plakatid reklaamivad praegu eri filme ja uut suuvett, mis peaks lahendama kõik sinu probleemid. Ent see on sama koht – koht number kolm. Kus sa suutsid mind isegi pärast mu elu parimat õhtut ikkagi nutma ajada.

Reese pingutas selle esimese kohtamise nimel nii kõvasti.

Kolledž oli täpselt nii jube nagu olin kujutlenud, kui esmaspäeval pärast võistlust kooli jõudsin. Kõik naeratasid, kui ma neist möödusin, ja paar inimest vilistas. Olin radaril – mu hirmsaim hirmuunenägu. Õnneks kallas vihma, nii et ma peitsin end oma vihmavarju alla ja tegin klassi poole kõndides näo, et mind ei ole olemas. Jäin kogu tähelepanu tõttu pisut hiljaks ning kui ma sisse astusin, tõusis terve klass püsti ja plaksutas mulle.

„Seal ta on, superstaar!“ hüüdis Alistair, kui ma vudisin tühjale toolile Hannah’ kõrval.

„Ma ütlesin, et nad ei teeks seda,“ sosistas Hannah.

Vajusin toolile ja plaksutamine lõppes, kuid ma ei tõstnud pilku vaibalt. „Täna peab olema küll eriline päev,“ sõnas Alistair, „sest Reese Davies on meie väikese klassiruumi viimaks üles leidnud.”

Tõstsin tema nime mainimise peale pilgu. Ja seal ta oligi, istus otse minu vastas. Ta kergitas klassile tervituseks kaabut. Mu suu vajus lahti.

„Rõõm siin olla,“ ütles ta Alistairile, vaadates ise mulle otse silma.

„Me hindame kõrgelt, et sa võtad aega oma hariduse selle kohustusliku osa tarvis,“ naeris Alistair. Taipasin, et tema pidigi olema poiss, kes meie esimesel päeval kohale ei ilmunud. „Nii, kui jutt kohustuslikele asjadele läks,“ jätkas Alistair, „me peame rääkima üldainetest. Peamiselt seetõttu, et pole oktoobergi ja paljud teist ei käi seal.“

Reese naeratas mulle järgmised kakskümmend minutit, näidates tervet hulka eri naeratusi. Vahel oli see pikk hõõguv naeratus, vahel häbelik muie ning kord eneseteadlik irve teadmisest, et ta oli mind üllatanud. Ühel hetkel pööritas ta silmi ja näitas keelt. Iga kord, kui julgesin pilgu tõsta, kohtasin ta silmi. Ta ei lakanud hetkekski minu poole vaatamast. Mu süda tagus kümme miljardit korda minutis ja mu kõht hakkas ta pilgu all keerama. Tajusin iga lihast oma kehas. Häbelikkuselööve lõi lõkkele ja kiheles mu kratsiva kampsuni all. Valmistusin vältimatuks jutuajamiseks, kui kell heliseb, harjutades mõttes avalauseid. „Üllatus, et sa siin oled!“ Või peaksin ehk naljatama selle üle, et ta mind jälitab? Seetõttu oli täielik šokk, kui ta pärast kella koti selga võttis ja praktiliselt uksest välja tormas. Vangutasin pead ja mõtlesin, kas olin seda kõike ehk lihtsalt ette kujutanud.

„Kuhu sa eile õhtul läksid?“ küsis Hannah, kui me asju kokku panime. „Sa ütlesid, et jõudsid turvaliselt koju, kuid ei rääkinud, kuidas.“

„Kus sa ise olid?“ Põiklesin küsimusest kõrvale, sest tema märkus Reese’i kui Türakuninga kohta kajas mul ikka veel kõrvus. „Te kadusite Jackiga äkki ära.“

Hannah ohkas ja lükkas juuksed tagasi. „Oi jah, see lugu. Kuule, meil mõlemal on ju järgmine tund vaba? Kas sa ei tahaks minna kohvi jooma. Tegelikult oleks kasulik sinu arvamust kuulda. Tead küll, kõrvalseisjana.“

Noogutasin ja tegin näo, et see ei teinud mulle põrgulikult haiget, kuidas ta mind kõrvalseisjaks nimetas. Jalutasime kiirel sammul BoJanglesisse, saamata jäises vihmas ja vihmavarjulahingutes õieti rääkida. Kui me kohale jõudsime, oli vaba vaid üks laud, kohviku eesosas uduse akna all.

„Võta laud ära, mina toon kofeiini,“ otsustas Hannah.

Pressisin end toolile ja panin koti lauale täpselt enne üht ema oma põngerjaga. Saatsin neile kahetseva pilgu ja püüdsin vihma põrnitsedes mitte Reese’ile mõelda. Kas ma kujutasin ette, et ta kogu aja minu poole vaatas? Miks ta lihtsalt minema kõndis? Tundsin kõhus survet, imelikku ärevust, mida ma ei osanud kirjeldada. Tahtsin, et olnuks selge, et ma meeldin talle, nagu tookord õhtul – kuigi ma ei olnud kindel, kas ta mulle üldse meeldis. Kuigi ma pidin olema pööraselt armunud Alfie’sse. Ma olin endiselt Alfie’sse pööraselt armunud. Ma olin lihtsalt tobe, tähelepanust meelitatud.

„Oh issand, kuidas ma seda kohvi vajasin.“ Hannah pani kaks auravat kruusi kolksuga minu ette. „Mul on nii hea meel, et sa nõus olid. Tänan.“

Võtsin lusika, et late vahtu segada. „Pole tänu väärt.“

Ootasin, et ta räägiks mulle, mis toimub. See on üks asi, mille vaikne inimene selgeks saab – kui sa lihtsalt istud, tulevad igasugused asjad välja. Inimestel on nii tungiv vajadus vaikust täita, et kokkuvõttes räägitakse sulle asju, millest muidu vaikitaks. Hannah rüüpas suure sõõmu kohvi, heitis pilgu telefonile ja rüüpas veel sõõmu. Siis pani ta tassi käest ja ütles: „Nojah, Jack ütles mulle pärast talendivõistlust, et ma meeldin talle.“

Vaikisin, teades, et ta reedab peagi, kas see on tema meelest hea või halb.

Hannah otsis mu ilmest infot ja ilmselt ma reetsin midagi, sest ta hüüatas: „Sa tead? Oh issand! Mida ta sulle ütles?”

Sattusin paanikasse, sest ei tahtnud Jacki reeta. Seda tajudes sirutas Hannah käe ja patsutas minu oma. „Kuule, ta juba ütles, et ma meeldin talle. Ta lihtsalt tuli ja ütles selle välja, nii et sa ei reeda tema usaldust.“

Võtsin oma joogi. „Siis tead sa niisama palju kui mina. Ma lihtsalt ei arvanud, et ta sulle räägib, muud midagi.“ Uurisin teda üle tassiserva. „Kas ta meeldib sulle?”

Hannah ohkas sügavalt. „Ma ei tea!”

„Olgu peale … See on okei, kui sa ei ole kindel, aga …“

„Ma arvan, et meeldib,“ katkestas ta mind. „Aga … see on ju Jack, saad aru? Jack!”

Noogutasin. „On jah Jack. Sul on õigus.“

Hannah hakkas naerma ja silmitses mind siira soojusega. „Ma ei tea, mida ma tunnen. Ma olen segaduses ja pisut hirmul. Seepärast tahtsingi sellest sinuga rääkida. Sina ei käinud koos meiega koolis ja sul ei ole kõiki neid taustalugusid, mida meie peame oluliseks, kuid mis arvatavasti ei ole seda. Sa oled uus ja neutraalne ning kui sinu laulukirjutamise järgi otsustada, siis tark.“ Punastasin ja ta nägi seda. „Jessas, sa oled päris kindlasti kõige keerulisem inimene UNIVERSUMIS, kellele komplimenti teha. Mul on tunne nagu ma karistaksin sind.“

„Vabandust.“

„Ära vabanda. Lihtsalt aita mind. Mida ma peaksin tegema?“

Naaldusin toolil tagasi. „Noh, kas ta meeldib sulle tõsiselt?“

Hannah lasi kuuldavale veel ühe hiigelohke. „Jah, ei. Ma ei tea. Me oleme terve igaviku sõbrad olnud.“

„Ja siis …?“

„Aga kui see rikub sõpruse? Mis siis kui ta ei tõmba mind piisavalt, sest me oleme sõpradena nii lähedased?”

Kõik mälestused Alfie’st pääsesid valla nagu vesi katkisest tuletõrjehüdrandist. Mäletasin täpselt sedasama piina. Sõpruse hinnalisust, muret, et see ei ole riski väärt, hirm, et tema suudlemine tundub väär. „Sa ei tea, kas ta sind tõmbab, enne kui pole teda suudelnud,“ ütlesin kogenult. „Selle järgi saad aru. Sa kas mõtled, et oh issand, lõpeta, sa oled nagu mu vend, või, palun ära võta kunagi oma keelt mu kurgust, ma ei hooli, kui me ka nälga sureme!“

Hannah pahvatas naerma ja viskas pea ette, nii et ta kastanpruunid juuksed langesid üle laua ja üks salk vajus tassi. Siis lõpetas ta naeru, tõstis pea ja silmitses mind tõsiselt. „Aga kui ma suudlen teda ja see ei ole hea? Mis siis saab? Sõprus tundub siis pentsik.“

Hammustasin huulde. „Kui suudlus tundub sulle pentsik, siis on täiesti võimalik, et see tundub ka talle pentsik. Siis võite lihtsalt naerda ja öelda, et see oli pentsik, ning te saate sellest üle.“

Hannah’ silmad tõmbusid pilukile. „Kuidas sa sellest nii palju tead?“

Nüüd oli minu kord ohata. „Ma olen selle läbi teinud,“ tunnistasin. „Oli üks poiss. Sheffieldis. Ta oli mu parim sõber ja siis saime me kokku.“ Hannah’ silmad läksid pärani. „Ja siis …“ Ma neelatasin. „Ja siis kolisin ma siia ja me otsustasime, et on kõige parem asi sinnapaika jätta.“

Hannah kummardus, võttis mu käe ja pigistas seda. „Pask. Mul on kahju, Amelie. Ma sain aru, et sul oli niigi raske ära kolida. Ma ei teadnud, et pidid ka oma kallima maha jätma.“

Kõik mu tunded Alfie vastu tulvasid minust üle, tekitades tahtmise nutta. Pigistasin Hannah’ kätt vastu. „Meil on plaan,“ ütlesin. Äkki tahtsin ma rääkida, kellelegi kõik ära jutustada. Valust, mida olin kandnud, ainult enda ja tema vahel, saamata talle sellest rääkida. „Me mõlemad üritame minna Manchesteri. Seal on minu jaoks hea muusikakursus ja tema jaoks hea keemiakursus. Nii et meil on vaja vaid kaks aastat lahus olla, muidu rikume kaugsuhtega kõik ära. Kuid asi ei ole nii nagu me kavatseksime kellessegi teise armuda. Nii et ma pean lihtsalt vastu pidama …“ Mu hääl katkes ja ma mõtlesin, kuidas pagan Reese sellesse kõigesse sobitub ja mis tunde tema naeratus minus täna hommikul tekitas. „Noh, ma vähemalt arvasin, et plaan on säärane,“ lisasin. „Ma ei ole temast terve igaviku midagi kuulnud. Ta on arvatavasti juba edasi liikunud. Võib-olla me lihtsalt petsime ennast.“

„Mul on nii kahju, Amelie,” ütles Hannah tõelise osavõtuga. „Ma ei kujuta ettegi, kui raske sul on olnud.“

„Ära räägi nii või ma hakkan jälle nutma. Ja ma alles toibun alandusest, et tegin seda terve kolledži ees.“

„Ära selle pärast muretse. Seda ei mäleta enam keegi peale sinu enda.“ Hannah pöördus väljas kallavat vihma vaatama ja ta nägu oli uuesti tõsine, kui ta edasi rääkis. „Kas see oli seda väärt? Ma mõtlen Alfie’ga? Kui te ei oleks kokku saanud, oleks sul olnud ehk lihtsam siia kolida?“

Teadsin, et ta küsib seda peamiselt seetõttu, et Jacki suhtes otsusele jõuda, kuid sellegipoolest tungis küsimus sügavale minusse. Ma ei vastanud peaaegu terve minuti ja silmitsesin joogist kerkivat auru. Kas ükskõik milline murtud süda on kunagi seda väärt?

„Muidugi oli see seda väärt,“ sain viimaks suust. Meenutasin hämmastavaid hetki Alfie’ga, rõõmu arusaamast, et tunneme samamoodi, arglikke esimesi suudlusi, mis tundusid nii turvalised ja õiged, seda, et mul oli parim sõber, kes oli alati minu poolt ja kellesse ma samas armusin. „Aga nüüd teeb see haiget. Kuid teid Jackiga ei oota kahesajamiiline vahemaa.“

Hannah noogutas. „Tõsi. Kuigi me läheme mõlemad kahe aasta pärast ülikooli …“

Naeratasin. „Nii et sa mõtled juba logistikale. Ta MEELDIB sulle.“

Hannah’ punastamine kinnitas seda.

„Lihtsalt suudle teda,“ soovitasin. „Vaata, mis edasi saab.“

„Olgu, teen seda.“ Hannah pani otsustavalt tassi käest ja ma teadsin, et ta võtab selle ette. Ma ei tundnud teda veel kuigi kaua, kuid teadsin, et Hannah on seda sorti inimene, kes teeb alati seda, mida on otsustanud. Rõõmustasin tema pärast, kuid olin samas enda pärast kurb. Hannah ja Jack olid sisuliselt mu ainsad uued sõbrad ja nüüd aitasin neilgi paari minna. Eriti kui Liv oli leidnud endale uued sõbrad ja istus nüüd kogu aeg pimikus, ilmutades fotosid oma nabarõngast.

Hannah vahetas teemat. „Mis siis sinu ja Erakordse Türapea Reese Daviese vahel toimub?” küsis ta ja ma oleksin kohvilonksu peaaegu hingekurku tõmmanud.

„Kuidas?”

„Käivad jutud, et sa läksid reede õhtul koos temaga ära. Ja klassijuhataja tunnis vahtis ta kogu aeg sind.“

„Kuidas?“ kordasin, et aega võita

„Ametlik lugu,“ Hannah kummardus üle laua, huuled kõverdumas halvakspanust, mida ta isegi ei üritanud varjata, „on see, et samal hetkel, kui sa lavale läksid, rääkis Reese kõigile, et sa oled vapustav ja et ta peab sinuga tuttavaks saama. Siis nägi keegi, kuidas te kolledžist koos lahkusite ja tema tassis sinu kitarri. Palun ütle, et midagi ei juhtunud! Ta ei ole kena inimene, Amelie.”

Vangutasin pead ja üritasin seedida hiigeltomu uudiseid, mis olid äsja mu makku vajunud. Kas Reese tõesti ütles seda. See pani mu sisemuse keerama. „Mis tal siis viga on?“

„Ta on nii ennast täis! Ta on kindel, et tema bändist saab Järgmine Suur Asi. Ja tal on olnud kuhjaga kallimaid ning tundub, et ta ei kohtle neid hästi. Pärast nimetab ta neid alati „psühhodeks“.“

„Tõesti?“

„Tõsiselt. Vaata ette. Ma tean, et ta on kena ja puha, aga no tõesti, see naeruväärne kaabu ütleb kõik, mida sul on vaja teada.“

„See kaabu päris meeldib mulle.“

„Oh issand, lõpeta. Palun, Amelie. Tahtsin sinuga suhelda, sest mõtlesin, et sul on aru peas.“

„Ma ütlesin ju ainult, et ta kaabu meeldib mulle. Ja midagi ei juhtunud. Ta ainult saatis mind koju. Mul on Alfie, kelle peale mõelda …“

„Tubli tüdruk. Nii, kuidas ma siis Jacki suudlen?”

Naersime, kuni joogid olid joodud ning oli aeg tagasi kooli minna. Tagasiteel kolledžisse kallas veelgi hullemini ja me kiljusime, kui vesi imbus läbi meie sukkpükste ja augu mu vasakus kauboisaapas. Tormasin muusikablokki, raputades vihmavarju ja väänates kleiti välja. Paduvihmas kõndimises on midagi peadpööritavat ja ma olin tõeliselt rõõmus, suundudes muusikatundi ja jättes endast maha loigurea.

Reese, sa ootasid mu klassiukse taga, sa mäletad.

Ta kergitas jälle kaabut, nõjatudes ise seina vastu, üks põlv kõverdatud ja nähes välja nii paganama lahe.

„Jälle sina,“ naeratasin, peapööritus vihmast muutis mu enesekindlaks.

„Kas sa siis tuled minuga välja?“ küsis ta, pööramata tähelepanu õpilastele, kes temast mööda trügisid, et uksest sisse pääseda.

„Ma pean muusikatundi minema,“ naersin, tundes veelgi suuremat peapööritust, kuna kuidagi võluväel oli minust saanud tüdruk, keda Reese’i sugused poisid klassiukse taga ootavad. Kuid kusagil kuklas surises Hannah’ hoiatus, mis elevust pisut kahandas.

„Ma ju ütlesin, ei mingit survet. Ma tahan sind lihtsalt tundma õppida.“

„Ma ütlesin, et mõtlen selle peale.“ Lükkasin ukse lahti.

„Ainult kohvi?“

Mu naeratus muutus laiemaks. „Ma ju ütlesin, et mõtlen selle peale.“

Ma ei suutnud terve muusikatunni keskenduda. Trummeldasin sulepeaga vastu lauda ning mõtlesin Reese’ile ja Alfie’le, Jackile ja Hannah’le ning sellele, kuidas elu võib tõepoolest väga kiiresti muutuda. Suutsin proua Clarke’i kompositsioonitunnile vaevu keskenduda, lasin üha peas korrata Hannah’ sõnadel, mõeldes, kas peaksin tema arvamust usaldama. Mul ei olnud põhjust seda mitte teha. Kuid mul ei olnud ka põhjust Reese’i mitte usaldada. Ning probleem oli selles, et Hannah’ suhtes ei tundnud ma seda veidrat magnetismi, Reese’iga ühes ruumis viibimine aga tekitas tunde, nagu kannaksin rõngassärki ja tema oleks hiigelsuur seksikas magnet.

„Amelie? Üks kiire jutt?“ ütles proua Clarke, kui kell helises.

Pigistasin tema laua juurde minnes kampsuni ikka veel pisut niiskeid varrukaid. „Jah?“

„Soovin veel kord reede õhtu puhul õnne.“

Mu nägu reageeris tavaliselt, muutudes seguks roosast, punasest ja sinisest – mis on ilmselt lihtsalt lilla.

„Sa peaksid tõesti õppima komplimentidele paremini reageerima,“ naeratas proua Clarke, „sest nädalavahetusel pöördus minu poole päris mitu inimest.”

Mu kõhus jõnksatas. „Mis asjus?“

Proua Clarke’i naeratus muutus laiemaks, virsikuvärvi huulepolt ulatus üle kogu ta kahvatu näo. „Noh, kaks õpilast küsis, kas sind huvitaks laulukirjutamispartner. Ja meil oli publiku hulgas ka talendiotsija. Ta on huvitatud sulle paari kohaliku esinemise korraldamisest. Kas annan su nime?“

Mu sõrmed tõmbusid konksu ja peitsid end niisketesse varrukatesse. „Tõsiselt?“ kogelesin. „Vau.“ Mu keha rebenes kaheks nagu alati, kui mu muusika kellelegi meeldib. Pool minust tahtis hüpata kõrgele õhku, tänada armsat jumalat ja tantsu lüüa. Teine pool kuulis lihtsalt kõmisevat HUKATUST, sest ma pean uuesti esinema ja tundma jälle lavahirmu ning on nii palju lihtsam jääda lihtsalt igaveseks koju teki sisse kerra.

„Võin sulle üksikasjad saata. Tahtsin lihtsalt küsida, kas võin sinu meiliaadressi jagada. Põnev, mis? Ma teadsin juba esimesest tunnist, kui andekas sa oled.“

Kell helises uuesti ja sagin uksel andis märku uute õpilaste saabumisest. Mul oli vaid minut, et tormata läbi linnaku inglise keele tundi.

„Vabandust, et nüüd hiljaks jääd. Kui tahad abi, et ette valmistuda või otsustada, mida teha, siis selleks mina siin olengi.“

Kohmasin tänusõnad ja tuikusin klassist välja.

Esinemised.

Kirjutamispartnerid.

Mu suunurgas tuksles naeratus. Armastus laulmise vastu sai lõpuks alati kõigest muust võitu.

Vähemalt tollal.

Ma ei näinud Reese’i kogu ülejäänud päeva. Tundide vahel tõtates olin närvis ja rahutu, mõeldes, kas ta mind jälle mõne klassiruumi ees ootab, ning ärevus asendus pettumusega, kui teda ei olnud. Hakkasin muretsema, kas olin kõik untsu ajanud, kuna ei vastanud talle kohe. Kui Hannah’ juttu uskuda, ei olnud tal ju võimalustest puudu. Ma ei saa teda liiga kaua ootama jätta. Siis meenus mulle Alfie ja meie lubadus ning ma ei saanud aru, mis minusse sisse on läinud.

See käis niimoodi:

Ärevus …

Elevus …

Pettumus …

Kergendus …

Mure …

Süütunne …

Ärevus …

… kogu selle paganama päeva. Ma ei suutnud keskenduda lõunapausil, kui Hannah vahtis Jacki, kuid tegi näo, et ei tee seda, ning Jack vahtis vastu, tehes nägu, et ei tee seda.

Päev lõppes ja ma ei olnud Reese’i rohkem näinud. Püüdsin endale öelda, et see on kergendus, kuid mu süda oli endiselt raske.

See on hea, korrutasin endale. Sul ei ole seda vaja. Kuidas jääb Alfie’ga? Kujutasin ette, mida Alfie Reese’ist arvaks. Jessas, ta vihkaks seda kaabut. Alfie ainus riietus olid teksad, T-särk ja tossud. Lühikeste pükste kandmine suvel oli tema jaoks kõige suurem stressiallikas üldse.

Kallistasin kolledživäravas Hannah’t hüvastijätuks, sosistades talle kõrva „leia suudlemisvõimalus“ ja jätsin ta punastama. Viskasin koti üle õla, noogutasin kõigile, kes mulle naeratasid ja õnne soovisid, ja kõndisin kodu poole.

Seal ta oli. Põiktänava alguses. Kaabu viltu, naeratus üle näo, naaldumas muretult rinnatisele. Seisatasin jahmunult nagu koomiksitegelane, kes saab pidama viimasel hetkel, enne kui kaljult alla kukub.

„Mõelda, et ma siin sind näen,“ sõnas ta, võttes mul sõnad suust.

Itsitasin nagu tobe idioot, kes ma olengi.

„Kas sa jälitad mind?“ küsisin totralt.

„Ainult romantilises, mitte jubedas mõttes.“

„Kas mina ei peaks olema see, kes seda otsustab?“

„Vabandust, lähen kohe.“ Ta hakkas minema. Tõsiselt, mitte naljatades. Nii et muidugi hüüdsin ma „Oota“, olen kindel, et ta teadis, et ma seda teen.

„Nii et sa tahad, et ma sind koju saadaksin?”

Kihistasin jälle ja püüdsin asjatult kontrolli säilitada. „Eks sa võid vist siis saata.“ Ohkasin nagu oleks see mõte kohutav.

„Ma võtan su koti.“ Ta sirutas käe mu raske koti järele ning see tundus mulle ausalt romantiline, mitte patroneeriv ja arhailine, sest me oleme juba otsustanud, et ma olen pöörane idioot.

„Kas sa tunned tõesti koduigatsust?“ küsis ta äkki, kui me edasi kõndisime, libisedes vihmamärgadel lehtedel.

„Miks sa seda küsid?“

„Lihtsalt alati, kui ma sinu poole vaatan, mida juhtub palju … muidugi romantilisel, mitte jubedal moel … on sul alati ilme, nagu tahaksid olla kusagil mujal.“

Puudutasin jahmunult oma nägu, üllatunud, et ma ennast nii ilmselgelt reedan.

Või saab ta sinust lihtsalt aru, mõtlesin. Võib-olla on teie vahel side.

„Mul on koduigatsus. Siin on kõik nii teistmoodi. Ma oleksin nagu teises riigis.“

„Kuidas teistmoodi?“

Leidsin end talle kõigest rääkimas. Terve kodutee, kuni mu majaseinani, kus me istusime, tagumikud tellismüüri rõskusest aina niiskemaks muutumas. Jutustasin, et siin ei ole teistsugune üksnes hääldus, vaid nii palju muudki. Kui vähem ruumi on lõunas. Kuidas igal pool on järjekorrad: kohvikus ja bussipeatustes. Ja kuigi tundus, et inimesed on järjekordades väga viisakad, paistsid kõik lõunas kasutavat häid kombeid kaitsekilbina, et varjata oma kroonilist ebasõbralikkust. „Sheffieldis lobisevad kõik kõigiga,“ selgitasin jalgu vibutades. „Kui helistad kala ja krõbekartulit tellides takso, siis lobised telefonis dispetšeriga või teenindajaga või kellegagi järjekorras. Kõik on sõbralikud ja see on tõesti armas. Tunned, et kõik on sõbrad. Aga siin ei räägi keegi kellegagi … ja kõik põrkavad teistega kokku.“ Ohkasin. „Kui põhjas keegi kõnniteel sinu poole tuleb, astute mõlemad kõrvale, et teed anda. Aga siin käiksid kõnniteel nagu „Näljamängud“! Mul on käed lausa sinised, sest mind on nii palju müksatud!“

Reese kuulas ja oli nõus. Ta ütles, et on ka ise seda kõike tähele pannud, kuid keegi ei ole talle seda niimoodi selgitanud.

„Sa oled sõnadega nii osav,“ ütles Reese. „Mõtlesin, et asi on vaid su lauludes, aga kui ma kuulen sind rääkimas … Sa lihtsalt ütled kõike nii arukalt. Sa elaksid nagu oma kaheksandat elu.“

Lõin komplimendist särama ja ta silmitses mind säärase imestusega, et uskusin teda. Võib-olla oskan ma tõesti sõnadega ümber käia. Võib-olla olen ma tõesti oma vanuse kohta tark … Ei ole midagi joovastavamat kui näha enda parimat mina kellegi teise jumaldava pilgu läbi. See on võimas ja peadpööritav ning kui hämmastav oli kümmelda kumas, mida Reese mulle suunas. Võisin selles peaaegu päevitada.

Kuid ma tõrjusin punastades ja häbenedes komplimendid. „Noh, kui see on tõsi, siis on see raiskamine kellegi nii häbeliku peale nagu mina,“ sõnasin.

Ta sirutas käe, nagu tahaks mu juuksesalku kõrva taha lükata, kuid peatus siis ja lihtsalt naeratas. „Mulle meeldib, et sa oled häbelik. Ka mina olen uje …“

Pahvatasin naerma.

„Olen jah! Tõesti!”

„Bändi solist? Kes ootab tüdruku klassiukse taga? Uje?“

„Mina võiksin öelda sedasama sinu kohta,“ väitis Reese. „Sa esinesid üksinda. See ei ole kuigi häbelik, mis?“

„Jah, aga ma oleksin seda tehes peaaegu surnud.“

„Mina niisamuti. Ja ma peaaegu surin, püüdes sinuga tol õhtul juttu ajada. Ja ma peaaegu surin su klassiukse taga oodates. Ja ma peaaegu surin, oodates, et sa koduteel minuga kokku põrkaksid. Ja …“ Ta sirutas uuesti käe ja seekord lükkas mu juuksed kõrva taha. Sulgesin hetkeks silmad ja nautisin seda tunnet. „… ja ma peaaegu suren praegu. Lihtsalt sinuga rääkimisest. Ma ei oska seda seletada. Sa ajad mind tõeliselt närvi, Amelie. Kuid sinu tundmaõppimine on seda väärt.“

See on jabur.

See oli viimane kaine mõte, mis mulle pähe torkas, enne kui see jälle minema lendas.

See oli jabur. Ta käitus, nagu oleks minusse armumas, kuid ta ei tundnud mind. Me olime vaid kaks korda rääkinud.

Ent kas ma kuulasin seda mõttekest? Seda kaine mõistuse välgatust? Häälekest, mis tõstis klassi tagumises otsas vaikselt käe ja sosistas tõdesid nagu Kas see ei ole pisut üle võlli? ja Ta ju isegi ei tunne sind ja Kas ta üldse meeldib sulle, Amelie? Või meeldib sulle lihtsalt see, kui väga sa talle meeldid?

Muidugi ma ei kuulanud.

Sest muidu ei istuks ma siin selles räpases bussipeatuses, kui peaksin olema kolledžis. Muidu ei kontrolliks ma oma telefoni nagu närvis päästekoer.

Selle asemel jäin sellele müürile istuma ja me rääkisime universumist ja kõigest selles. Ja järgmisel päeval pärast kolledžit oli ta jälle seal, nõjatus põiktänava alguses tarale ja ma naeratasin ja me hakkasime koos minema. Ja igal lõunavaheajal kogu järgmise nädala, kui Reese valitses kohvikut, viskas oma bändiga nalja ja sasis Robi juukseid, otsis ta alati mu pilku ja naeratas. Või tegi, nagu põrkaks koridoris minuga kokku, tõstes käe ja vabandades, samal ajal kui Hannah urises. Esimene kord, kui see juhtus, poetas ta mulle pihku teise kirjakese. Tegin näo, nagu peaksin vetsu minema, lukustasin ennast kabiini ja tegin volditud paberi lahti, nii närvis, et mul oligi vetsu vaja.

Millal ma võiksin sind välja viia?

Naersin ja tundsin kõhus liblikaid, surusin paberi rinnale, raputasin pead ja naeratasin. Hoidsin kirjakest kokku voldituna kotis koos sellega, mille ta oli mulle muusikaklassi juures andnud ja kus seisis vaid: Ma ei suuda mitte sinule mõelda.

Leidsin mitte kuigi aegamisi, et mu mõtted ei ole alati Alfie ja selle juures, kui väga ma temast puudust tunnen, ning selle asemel puges mulle pähe Reese. Lugesin tema kirju uuesti ja tundsin sisimas naeratust. Tema sõnad ei kaotanud oma väge. Iga kord lugesin neid nagu esimest korda.

Ta tahab minuga välja minna.

Ta ei suuda mulle mitte mõelda.

See poiss. See jumalik tundlik populaarne andekas poiss, kes võiks saada iga tüdruku, keda tahab … ta tahab sind, Amelie. Kas pole naljakas? Kas see pole lummavaim mõte? Kas see pole see, mida iga tüdruk ihkab, ent kunagi ei saa? See juhtub sinuga, Amelie. Sa pead olema siiski eriline. Sest tema on üsna eriline ja ta peab sind eriliseks. Kui oled nõus temaga kohtuma, võib see vabalt olla algus millelegi uskumatule, sest ta tõesti-tõesti suudab su hinge vaadata.

Pidasin vastu viis päeva.

Kõndisime reedel, täpselt nädal pärast talendivõistlust, koos koju ega kiirustanud. Peatusime imetlema kauneid lehti, mida värvisid esimesed sügistoonid, näitasime teineteisele priskeid oravaid ja jagasime oma lemmikasju talve juures.

„Tulla läbimärjalt koju ja seista tule kõrval,“ ütles Reese.

„Jõulutuled puuokstel.”

„Jõulud! Oh issand, The Pogues. „Fairytale of New York“ on mu kõige lemmikum laul. Kuulan seda aasta ringi.“

„Mina ka!“

Reese võttis mu käe. Viimaks puudutas ta mind tõeliselt – hoidis mu kätt, meie sõrmed põimusid. Kui me minu kodu juurde jõudsime, pöördus ta ja võttis mu teise käe, nii et moodustasime ringi.

„Nii et?”

„Nii et …?”

„Üks väike linnuke rääkis mulle, et sa esined Cube’is,“ ütles ta.

Mu närvid tilisesid nagu kelluke, mis ust avades kõliseb. „Jah.“ Proua Clarke oli sel hommikul hingetult uudisega minu juurde jooksnud. „Ükski meie õpilane ei ole varem sinna saanud,“ lõõtsutas ta.

„Mis on Cube?“ oli kõik, mida suutsin küsida, mõistmata, kui suur au see linnas on. Selgus, et see on suurim kohalik kontserdisaal.

„See on uskumatu,“ sõnas Reese imetlusega.

„Ma ainult soojendan Contendersit. Ma olen esimene soojendaja ja mängin ilmselt umbes viiele inimesele, kellel pole aimugi, kes ma olen ning taluvad mind ainult seetõttu, et pääsevad esiritta.“

Reese naeratas. „Mulle meeldib, et sa oled nii tagasihoidlik.“

Vaatasin kohmetult maha. „Mitte tagasihoidlik, vaid lihtsalt aus.“

Kui ma uuesti pilgu tõstsin, silmitses ta mind nii pinevalt, et vannun jumala ees – tundsin end alasti. „Palun tule minuga kohtama,“ palus ta vaikselt. „Me mõlemad teame, et see on midagi. Anna sellele võimalus.“

Ja ma avastasin end tema poole kummardumas, suu sosistamas vastust, ilma et sellele eelnenuks mingigi ajutegevus. „Olgu,“ ohkasin. „Ma tulen sinuga kohtama.“

Ta silmad tõmbusid naeratades nii kissi, et peaaegu kadusid näost. „Ma sõidan nädalavahetusel isa juurde, aga esmaspäeval? Kiiremini ma ei saa.“

„Olgu siis esmaspäeval.“

„Sa tundud väga rahutu,“ tähendas ema pool tundi enne seda, kui Reese pidi mulle järele tulema. Ema keris end köögitoolile ja ohkas üht kõrge kontsaga kinga jalast võttes.

„Ta on olnud säärane sestpeale, kui koju jõudis,“ vastas isa minu eest. „Aga ta ei räägi, miks. Ja miks ta peakski? Pole ju nii, et meie oleksime ta loonud ja teda toitnud ja tema eest hoolitsenud ja talle kõik andnud.“ Isa valmistas õhtusööki ja jättis poti hetkeks sinnapaika, et armastusega mul õlgadest kinni võtta. Pöörasin pead ja naeratasin talle.

„Lähen lihtsalt paari sõbraga sööma,“ valetasin. „Sa ju tead, et ma olen närvis, kui lähen välja ja pean inimestega lobisema.“

„Ja ometi ei õnnestu meil selles korteris sind ja sinu kitarri kunagi vait saada. Veab meil.“

Pööritasin silmi ja hoidsin märkuse enda teada. Minu muusikaharjutustest oli saanud äkki teema, kuigi see ei olnud terve elu mingi küsimus. Sheffieldis oli mul tagaaias väike mõnus kuur. Isa oli teinud selle koguni munarestidega helikindlaks ja pannud üles sildi „Siin sünnib võluvägi!“ Olin selles kuuris sisuliselt elanud. Tõin sinna hilisõhtuti salaja sõpru. Olime selles kuuris kaotanud Alfie’ga isegi süütuse. Hiljem tegi Alfie tobedat nalja, et see oli paik, „kus sünnib võluvägi“, enne kui ma talle äigasin ning ta püüdis mu käe ja siis veeresime räbaldunud tekil ja ütlesime kuni varaste hommikutundideni kordamööda „Ma armastan sind“. Nüüd kuulsid vanemad, kui palju aega ma tegelikult kitarrimänguga veetsin. Üritasin olla ettevaatlik, sõrmitseda keeli nii kergelt kui suutsin ja rohkem sosistasin kui laulsin, kuid ikkagi koputas isa õhukesele korteriseinale ja palus: „Vaiksemalt, kullake.“