Читать книгу Shylock on mu nimi - Howard Jacobson - Страница 2

On üks neid parem-olla-surnud-kui-elus-päevi, mida Põhja-Inglismaal veebruarikuus ette tuleb, kui maa ja taeva vaheline ruum on kui pelk postkastipilu, millest igritseb valgust, taevas ise seletamatult labane. Lava, mis ei sobi tragöödiale isegi mitte siin, kus surnud lebavad vaikselt. Kalmistul on kaks meest, kes tegelevad südame kohustustega2. Nad ei tõsta pilku. Neis paigus tuleb ilmastikuga võidelda, kui sa ei taha, et jant sind endale nõutaks.

Just sellise heitluse märgid on sööbinud esimese leinaja näkku; see on keskealine ja ebakindla hoiakuga mees, kes kõnnib mõnikord, pea ülbelt püsti, ent tõmbub teinekord küüru, nagu loodaks, et teda ei nähta. Ka tema suu tõmbleb ja viib eksiteele, ühel hetkel kõverduvad tema huuled irves, järgmisel vajuvad pehmelt lahti ning on muljumise vastu niisama kaitsetud nagu suvised puuviljad. See on Simon Strulovitch – rikas, raevukas, kergesti solvuv filantroop, kelle ind kord puhkeb, kord raugeb, kellel on väärikas kahekümnenda sajandi juudi kunsti ja vanade piiblite kogu, kes armastab kirglikult Shakespeare’i (kelle annet ja hooplevat sefardi juudi väljanägemist võis selgitada vaid sellega, nagu Strulovitch kunagi arvas, et näitekirjaniku esivanemad muutsid kord ära oma nime Shapiro, kuid nüüd pole Strulovitch selles enam kindel), on Londoni, Manchesteri ja Tel Avivi ülikooli audoktor (Tel Avivi ülikool on veel miski, milles Strulovitch kindel ei ole) ja kelle tütar kipub ülekäte minema. Nüüd, kus leina-aasta on lõppenud, on Strulovitch siin, et vaadata üle kivi, mis pandi hiljuti tema ema hauale. Ta pole selle aja kestel ema kohusetundlikult leinanud: ta oli liiga hõivatud kunsti ostmise ja laenutamisega, liiga hõivatud fondide ja annetuste või „heategevusega”, nagu tema ema seda uhkelt ja murelikult nimetas (ta ei tahtnud, et poeg end raha jagamisega tapaks), liiga hõivatud mõtetega arveteklaarimisele, liiga hõivatud tütrega, kuid ta kavatseb selle heaks teha. Parem poeg olla jõuab alati.

Või parem isa. Kas võib olla, et tegelikult valmistub ta leinama hoopis tütart? Need asjad on pärilikud. Strulovitchi isa oli poega leinanud vaid põgusalt. „Sa oled mulle surnud!” Ja miks? Poja mõrsja usu pärast. Ja ometi polnud isa üldsegi usklik.

„Parem oleksid sa surnult mu jalge ees …”

Kas see oleks tõesti parem olnud?

Meil ei saa suremisest küllalt, mõtleb Strulovitch kulunud hauakivide vahel jalgu järele lohistades. „Meie” – ühtekuuluvuse idee, millega ta mõnikord nõustub ja mõnikord mitte. Me tuleme, oleme õnnelikud, et elame, kanname oma vara kepi otsas ja otsime kohemaid paika, kuhu matta lapsed, kes meid reedavad.

Võib-olla ei paku see paik ilu lohutust kogu selle viha tõttu, mis eelneb kõigile matustele. Tudengipäevil, kui tema sõnavaras puudus sõna „meie”, kirjutas Strulovitch ettekande Stanley Spenceri3 maalist „Ületõusmine, Cookham”, imetles Spenceri rahutuid haudu, mis kubisesid innukast elust, surnutest, kes kiirustasid sellesse, mis tuleb järgmiseks. Kuid see pole Berkshire’i maakalmistu; see on messiata surnuaed Lõuna-Manchesteris Gatleys, kus järgmiseks ei tule midagi. Kõik lõpeb siin.

Maapinnal on lumekirme, mis värvub mudamustaks seal, kus see haudade graniidi vastu liibub. Lumi jääb sinna varasuveni, kui suve üldse tuleb.

Teine inimene, kes oli siin ammu enne Strulovitchi saabumist ning kõnetab õrnalt kalmu asukat, kelle hauakivi on olematuks kulunud, on Shylock, samuti raevukas ja äge juut, ehkki tema raev kipub olema pigem sardooniline kui ettearvamatu, ja torm raugeb, kui mees saab nautida oma naise Leah’ seltskonda, kes on maetud sügavale lume alla. Shylocki isiksus pole nii lõhestunud nagu Strulovitchil, aga võib-olla just sellepärast tekitab ta suuremat vaenulikkust. Pole olemas kahte inimest, kes tunneksid tema vastu ühte ja sedasama. Isegi need, kes teda ohjeldamatult põlgavad, põlgavad teda ohjeldamatuse eri astmetel. Tal on rahamuresid, mida Strulovitchil ei ole, ta ei kogu ei kunsti ega piibleid ja tema meelest on raske olla halastav seal, kus inimesed tema vastu halastust üles ei näita, mis, nagu mõni inimene ütleks, muudab halastuse olemust. Mida vähem tema tütrest rääkida, seda parem.

Ta pole juhutine leinaja nagu Strulovitch. Ta ei saa ära minna ja millestki muust mõelda. Kuna Shylock pole unustaja ega andestaja, pole tema jaoks kunagi olnud ega tule midagi muud.

Oma mõlgutustes vahet pidades tajub Strulovitch Shylocki juuresolekut enne, kui ta teda näeb – lops kuklasse, nagu oleks mõni kalmistul viibija olnud küllalt lugupidamatu lumepalli viskama.

Strulovitchi kõrvu jõudsid sõnad „Mu kõige kallim Leah”, mis langesid jäisesse hauda nagu õnnistused. Küllap on siin palju Leah’sid. Strulovitchi ema oli Leah. Kuid see Leah’ tekitab igikestvat kaastunnet, mis on Strulovitchile, abikaasaliku kurbuse ja isaliku viha uurijale, ilmselge. Leah, kes ostis Shylockile kihlasõrmuse. Leah, kelle tütar Jessica varastas selle sõrmuse, et osta ahv. Jessica, reetlikkuse võrdkuju. Shylock poleks sellest sõrmusest lahkunud isegi terve ahvikarja eest.

Strulovitch samuti mitte.

„Nii et „meie” tähendab Strulovitchile siiski midagi. Usk, mida Jessica rüvetab, on tema usk.

Need on nii või teisiti ainsad vihjed tunnustusele, mida Strulovitch vajab. Ta on selles suhtes kaine mõistusega. Muidugi on Shylock siin, surnute seas. Millal ta pole olnud?

Üheteistkümneaastaselt käis varakult tärganud vuntsidega, liigagi nutikas Strulovitch koos emaga kaubamajas sisseoste tegemas, kui ema nägi Hitlerit habemeajamisvett ostmas.

„Kähku, Simon!” kamandas ema poega. „Jookse ja kutsu politseinik, ma jään siia ja vaatan, et ta minema ei pääseks.”

Kuid ükski politseinik poleks uskunud, et Hitler on poes, ja lõpuks põgenes mees Strulovitchi ema valve alt.

Strulovitch polnud samuti uskunud, et Hitler poes oli. Kodus rääkis ta sellest naljatamisi isale.

„Ära ole oma ema vastu häbematu,” ütles talle isa. „Kui ta ütles, et nägi Hitlerit, siis ta nägi Hitlerit. Su tädi Annie põrkas möödunud aastal Stockporti turul Staliniga kokku, ja mina nägin sinuvanuselt Moosest Heatoni pargi järvel sõudmas.”

„Ei või olla,” vastas Strulovitch. „Mooses oleks lihtsalt veed lahutanud.”

Selle teravmeelse märkuse eest saadeti poiss oma tuppa.

„Kui see just Noa polnud,” hõikas Strulovitch ülemiselt trepimademelt.

„Ja selle eest,” ütles isa, „jääd söömata.”

Hiljem tõi ema poisile salaja võileiva, nagu oleks Rebeka toonud Jaakobile.

Vanemaks saanud Strulovitch mõistab juutide kujutlusvõimet paremini: miks ei sea see piire kronoloogiale ega topograafiale, miks ei või see iial minevikku minevikule usaldada ja miks tema ema ilmselt nägigi Hitlerit. Strulovitch pole mingi talmudist, kuid loeb aeg-ajalt lehekülje väikesest eratrükikojas trükitud paremate palade antoloogiast. Talmudiga on selline asi, et see lubab temasugusel tõrksal vastuvoolu ujujal vaielda näost näkku teiste, ammu surnud tõrksate vastuvoolu ujujatega.

Mida sa mõtled, Rabbah bar Nahmani4? Noh, kurat sinuga!

Niisiis, kas teispoolsus on siiski olemas? Milline on sinu arvamus, rabi?

Strulovitchi meelest näitas Rabbah bar Nahmani surnumähiseid seljast heites talle trääsa.

Igiammu on praegu ja kusagil mujal on siin.

Küsimuse, miks oli vaja Leah’ matta Gatley surnute sekka, võiks Shylockile esitada vaid loll, riskides tema pahameelega. Muldasängitamise üksikasjad – millal, kus – on talle täiesti tähtsusetud. Naine on mulla all, sellest piisab. Elusalt oli naine tema jaoks olnud kõikjal. Surnud naise kohta – mees oli seda ammu otsustanud – kehtis seesama. Tiirlemine koos taevakehaga. Igavene ligiolek, alati mehe läheduses, kus too ka ei kõnniks.

Ergas ja innukas Strulovitch jälgib märkamatult, pingul otsekui väike mõõteriist, mis on suuremaga vastavusse seatud. Ta seisab siin terve päeva, kui vaja. Shylocki käitumisest – sellest, kuidas ta pea langetab, noogutab, pilgu ära pöörab, kuid ei vaata kunagi millegi poole, näeb külgsuunas nagu madu – võib Strulovitch järeldada, et vestlus Leah’ga on haarav ja andunud, väliste sündmuste vastu ükskõikne ega tee enam valu, see on kiindunud, ent elav, isegi asjalik kahepoolne suhtlemine. Shylock kuulab niisama palju kui räägib, mõtiskleb naise lausutud sõnade üle, ehkki on neid küllap varem mitu korda kuulnud. Ühes käes on tal pehmeköiteline raamat, rullis nagu juriidiline dokument või gangsteri rahapatakas, ja aeg-ajalt lööb ta selle äkki lahti, nagu kavatseks lehe välja rebida, loeb naisele vaikse häälega ette ja katab suud nii, nagu surub naeru maha inimene, kes on liiga häbelik, et lusti välja näidata. Kui see on naer, mõtleb Strulovitch, siis on see naer küll kaugelt tulnud – ajunaer. Talle meenub Kafka väljend (mis loeb veel üks õnnetu poeg sel sõjatandril?): naer, mille taga pole kopse5. Nagu vahest Kafka enda naer. Kas ka minu oma? – juurdleb Strulovitch. Naer, mis on kopsudest sügavamal? Mis puutub naljadesse, kui tegu on tõesti naljadega, siis need on rangelt usalduslikud. Võimalik, et ka sündsusetud.

Tema tunneb end siin nagu kodus, aga mina mitte, mõtleb Strulovitch. Kodus hauakivide keskel. Kodus abielus.

Strulovitchit häirib Shylocki ja tema enda olukorra erinevus. Tema abieluga on kehv lugu. Strulovitch ja tema esimene naine tegid oma kooselust väikese põrgu. Kas sellepärast, et naine oli kristlane? („Gai in drerd!” ütles Strulovitchi isa, kui kuulis, et poeg abiellub võõrausulisega. „Mine põrgusse!” Mitte lihtsalt suvalisse põrgusse, vaid kõige vastikumasse ringi, kuhu lähevad võõrausulistega abiellujad. Ja laulatuse eelõhtul jättis isa veelgi ühemõttelisema telefoniteate: „Sa oled mulle surnud.”) Strulovitchi teine abielu, seekord Aabrahami tütrega, mille tõttu isa oma needuse tühistas ja poega telefonis Laatsaruseks nimetas, peatus äkitselt, tuimastatult – kõigi tunnete seiskumine, mis sarnanes selliste uudiste ootamisega, mida sa enda lootmisi iial ei saa –, kui naine sai nende tütre neljateistkümnendal sünnipäeval ajurabanduse, kaotas suurema osa keelest ja mälust ning mees sulges selle tagajärjel oma südame abikaasaosa.

Abielu! Sa kaotad kas isa või naise.

Strulovitchile pole enesehaletsus võõras. Leah on Shylockile elavam kui vaene Kay mulle, mõtleb ta, tundes esimest korda sel päeval külma.

Shylockit jälgides märkab Strulovitch, et tema selja- ja kaelalihased on pinges. See meenutab üht koomiksitegelast, kes oli aastaid tagasi tema lemmik, poksija, või oli ta maadleja, kelle ümber olid jõuvälja tähistamiseks alati sehkendatud lainelised jooned. Kuidas mind joonistataks, juurdleb Strulovitch. Millised märgid võiksid näidata minu tundeid?

„Kujuta seda ette,” ütleb Shylock Leah’le.

„Mida, mu arm?”

„Shylocki-kadedust.”

Kui armsalt naine naerab.

Shylockil on seljas pikk must palitu, mille serva ta näib murelikult lumest eemal hoidvat, ja ta istub ettepoole kumaras – kuid mitte sedavõrd, et palitu kortsu läheks – kokkupandaval toolil, millesarnaseid Londoni ümbruse krahvkondade ooperisõbrad Glyndebourne’i kaasa võtavad. Strulovitch ei suuda otsustada, mida väljendab Shylocki kaabu. Kui ta küsiks, ütleks Shylock talle, et see hoiab pea soojas. Kuid see on pehme viltkaabu – märk mehest, kes on oma välimusest teadlik. Keigari kaabu, mida kantakse veidi vallatult ja ähvardavalt, ehkki see on vastuolus Shylocki ilmega, milles pole vallatusest vähimatki märki ega mälestust.

Strulovitchi rõivad on kasinamad, tema kunstikoguja palitu lendleb nagu koorirüü, lumivalge särgi krae on kaela ümber tänapäevases quattrocento stiilis kinni nööbitud ja lipsuta. Shylock oma ohtlikult vimmaka ilmega on maisem ning teda võiks pidada pankuriks või juristiks. Vahest võiks ta olla ka Ristiisa.

Strulovitchil on hea meel, et ta tuli ema maistele jäänustele austust avaldama, ja ta juurdleb, kas tema hüvitis on kalmuvestlus, mille tunnistajaks ta on. Kas see ongi tasu selle eest, et oled hea poeg? Sel juhul oleks ta pidanud varem proovi tegema. Kui pole mingit muud selgitust. Kas inimene näeb lihtsalt seda, mida ta on valmis nägema? Sel juhul pole mingit mõtet käia otsimas: sa pead laskma sel sinu juurde tulla. Strulovitch hellitab mööduvat mõttekujutust, et Shakespeare, kelle esivanemad oleksid ju tõesti võinud – et olla ootamatuste vastu kindlustatud – ära muuta oma nime Shapiro, lubas ka Shylockil enda juurde tulla. Teatrist koju sammudes, vaime nähes ja märkmeid tehes vaatab ta enesest väljapoole küllalt kaua, et märgata, kuidas Antonio selle jälestusväärse juudi peale sülitab.

„Mis see peab tähendama! Juut! Kas sina, nõbu?”

See on Elizabethi-aegne Judenfrei Inglismaa. Siit tema üllatus.

„Šš,” ütleb juut.

„Shylock!” hüüatab Shakespeare järelemõtlematult. „Mu nõbu Shylock, või ma olen kristlane!”

Shapiro, Shakespeare, Shylock. Perekooslus.

Strulovitch on kurb, et ta on kõrvale jäetud. Häbiasi, et tema nimi ei alga š-häälikuga.

Strulovitchile on nii või teisiti ilmselge, et oluline on vastuvõtlikkus ja et need, kes käivad otsimas, teevad tühja tööd. Ta teab Lido di Venezial ühte maalilist, kunagi hüljatud, ent Euroopa uudses heastamise vaimus hiljuti taastatud juudi kalmistut: küpresside valvatud paika, täis sünget nukrust ja ootamatuid julma valguse vihke, kus üks tema kirglikust õigusenõudjast tuttav on käinud arvututel palverändudel kindlas teadmises, et kuna surnud Shylockit pole nähtud Veneetsia getos jäätist limpsivate turistide seas, leiab ta murtud ja kibestunud mehe siit, katkiste hauakivide vahel liuglemas, oma paljudele surnutele palvet pomisemas. Kuid sõbral ei vedanud. Suur saksa luuletaja Heine – mees, kes pruukis sõna „meie” just niisama tõrksalt nagu Strulovitch ning armastas seda järgmisel päeval just niisama kirglikult – käis samalaadsel sentimentaalsel „ulmajahil”, samuti edutult.

Kuid Shylocki-jaht ei lõpe iial, kuna nii palju on lahendamata ja ikka veel heastamata. Kui nad Suure Kanali ääres õhtust sõid, osutas Simon Strulovitchi kartlik juudihull kristlasest naine Ophelia-Jane Shylockile, kes mööda Rialto silla treppi alla komberdas, käes võltsitud Louis Vuittoni kott täis võlts-Dunhilli kelli. Nad veetsid mesinädalaid ja Ophelia-Jane tahtis oma vastsele abikaasale teha juudipäraselt kena üllatuse. (Strulovitch polnud talle öelnud, et isa oli ta nende pulma eelõhtul verbaalselt maha matnud. Ta ei öelnud seda naisele kunagi.) „Vaata, Si!” oli naine öelnud ja meest varrukast sakutanud. Liigutus, mis Strulovitchit pahandas, sest ta kandis oma rõivaste eest piinlikult hoolt. Võib-olla seetõttu kuluski tal terve igavik, et pilk naise sõrme osutatud suunda pöörata, ja kui ta viimaks vaatas, ei näinud ta midagi.

Just teise ilmumise lootuses viis naine Strulovitchi sinna nende mesinädalate igal õhtul. „Oy gevalto6, jälle Rialto,” kurtis Strulovitch lõpuks. Naine lõi käed näo ette. Tema arvates oli Shylock tänamatu ja kerglane. Viis päeva pärast abiellumist naine juba vihkas mehe rahvapäraseid jidišisme. Need kahandasid väärikust, mida naine soovis neile mõlemale. Veneetsia oli olnud tema mõte. Ta tahtis mehe uuesti selle linnaga liita. Ta oleks võinud niisama hästi Córdobat soovitada. Naine oli Strulovitchiga abiellunud selleks, et pääseda lähemale juutide traagilisele kogemusele, ülla ladino7 rassi rasketele kannatustele, aga mees viis ta oma oy gevalto’ga vaid mingisse lehkavasse balti-slaavi linnakesse tulvil õlgu kehitavaid kartulinäoga matse.

Naine arvas, et tal jääb süda seisma. „Ütle mulle, et ma ei abiellunud mingi albi narriga,” palus ta, kui nad tagasi hotelli kõndisid. Strulovitch tundis, kuidas naine tema kõrval vabises nagu viiemastiline purjelaev. „Ütle mulle, et sa pole naljamees.”

Nad olid jõudnud Campo Santa Maria Formosale, kus Strulovitch seisatas ja naise oma rinnale tõmbas. Ta oleks võinud naisele öelda, et kirik ehitati 1492. aastal, aastal, mil juudid Hispaaniast välja kihutati. Suudle mind, et see heaks teha, oleks ta võinud öelda. Suudle mind, et näidata: sul on kahju. Ja naine oleks suudelnud, kujutledes, kuidas mees oma kaaskonnaga Toledost lahkub, viimast korda Ibn Shoshani sünagoogis palvetab, selg sirge, keeldudes oma usku häbistamast. Jah, naise huuled oleksid surunud pumatist tähe tema musta habemega hidalgost abikaasa peenele vaenatud laubale. „Edasi, mu isand, ole julge, ja olgu Aabrahami ja Moosese Jumal sinuga. Mina tulen sulle omal ajal koos lastega järele.” Kuid Strulovitch ei öelnud naisele midagi sellist ega andnud talle seda võimalust. Selle asemel, sõjakalt lolli mängides, hingas ta naise murelikku väikesesse näkku heeringa, klimpide, borši lõhna, valgusest või õpetatusest väisamata külade fatalismi, Moishe- või Mendeli-nimeliste küürakil könnide ebausku. „Chaim Yankel, paelamüüja,” pajatas ta, teades, kui vähe selline nimi naisele nalja teeb, „kurdab Harrodsi varustajale, et too ei telli temalt kunagi paelu. „Olgu, olgu,” ütleb varustaja, „saada mulle nii palju paela, et see ulatuks su ninaotsast tilliotsani.” Kaks nädalat hiljem saabub Harrodsisse tuhat karpi paela. „Mis pagana mängu sa enda arvates mängid?” karjub varustaja Chaim Yankelile telefonis. „Ma ütlesin nii palju paela, et see ulatuks su ninaotsast tilliotsani, ja sina saadad mulle tuhat miili.” „Minu tilliots,” ütleb Chaim Yankel, „on Poolas.””

Naine silmitses meest uskumatust ja õudust väljendaval ilmel. Ta oli mehest lühem, peene kondiga, oma peaaegu poisilikus õrnuses kaunis. Tema näo kohta veidi liiga suured silmad olid kui hämarad haavatud hämmelduse lombid. Talle sügavalt silma vaadates arvaks igaüks, mõtles mees, et ma andsin talle äsja edasi lähedase inimese surmateate.

„Saad aru,” ütles Strulovitch leebudes, „sul pole vaja muretseda, ma ei ole naljamees.”

„Aitab,” anus naine.

„Aitab Poolast?”

„Jäta see Poola-jutt!”

„Minu suguselts, Ophelia …”

„Sinu suguselts on Manchesterist. Kas see pole sinu jaoks hull küllalt?”

„Nali poleks välja tulnud, kui ma oleksin puändi Manchesteri asetanud.”

„See nali ei tulnud niikuinii välja. Sul ei tule ükski nali välja.”

„Kuidas on selle naljaga, milles arst käsib Moishe Greenbergil masturbeerimise lõpetada?”

Küllap oli Campo Santa Maria Formosa olnud tunnistajaks paljudele ohetele, kuid vähesed neist võisid olla nii valulised nagu Ophelia-Jane’i ohked. „Ma palun sind,” ütles ta end peaaegu kahekorra keerates. „Ma palun sind põlvili: mitte ühtegi nalja enam sinu asjast.”

Naine raputas tolle sõna endalt maha, nagu olnuks see lehkava võõra pealetükkiv lähenemiskatse.

„Rumal asi on kõigest mänguasi,”8 oli kõik, mida Strulovitch oskas öelda.

„Siis on sul aeg sellega mängimine lõpetada.”

Strulovitch näitas naisele oma käsi.

„Piltlikult, Simon!”

Naisele tikkus nutt peale.

Strulovitchile samuti.

Naine tegi talle ülekohut. Tema, ja mängis? Miks küll naine veel ei teadnud, et Strulovitchis polnud raasugi mängulusti?

Ja see asi … miks naine seda nii nimetas?

Ja mis veel hullem – nende mesinädalatel.

See oli kurbuse asupaik, mitte asi. Arvutute naljalugude sihtmärk sel põhjusel, et see polnud üldse naljakas. Strulovitch tsiteeris naisele Beaumarchais’d. „Ma ruttan kõige üle naerma, kartes, et olen sunnitud nende pärast nutma.” 9

„Sina? Nutma! Millal sa viimati nutsid?”

„Ma nutan praegu. Juudid viskavad nalja, Ophelia-Jane, sest neil pole lõbus.”

„Siis saaks minust hea juut,” vastas naine, „sest ka minul pole lõbus.”

Kui emad näevad, mida nende väikeste poistega on tehtud, läheb piim nende rindades hapuks. Noorele Strulovitchile, kes liikus loogeldes läbi maailma usundite, öeldi seda Oxfordis kardinal Newmani kauge sugulase korraldatud aiapeol. Tema valgustajaks oli bahaistist* psühhiaater nimega Eugenia Carloff, kelle erialaks oli ümberlõikamise trauma perekonnas.

„Kõik emad?” küsis Strulovitch.

Küllalt paljud sinu usku emad, ütles Eugenia talle, selgitamaks, kuidas emad seejärel poegi hellitavad. Nad peavad lunastama kahekordse süü. Verevalamise lubamise ja piimast ilmajätmise.

„Piimast ilmajätmise? Kas sa teed nalja?”

Strulovitch oli kindel, et teda toideti rinnaga. Mõnikord on tal tunne, et teda toidetakse ikka veel rinnaga.

„Kõik sinu usku mehed arvavad, et neid ohtralt imetati,” ütles talle Eugenia Carloff.

„Kas sa tahad öelda, et mind ei imetatud?” küsis Strulovitch.

Naine mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani. „Ma pole kindel, aga arvan, et tegelikult mitte.”

„Kas ma näen välja, nagu oleksin alatoidetud?”

„Seda mitte.”

„Siis nii, nagu oleksin millestki ilma jäänud?”

„Mitte ilma jäänud, vaid maha salatud.”

„Seda tegi mu isa.”

„Ah,” ütles Eugenia Carloff sõrme suule pannes, „pole lõppu sellel, mida isaks nimetatud timukad teevad. Kõigepealt sandistavad nad oma poeglapsi ja seejärel piinavad neid.”

Kõlab tõepäraselt, mõtles Strulovitch. Teisalt meeldis isale teda anekdootide ja rämedate naljadega lõbustada. Ja mõnikord, kui nad väljas jalutasid, sasis ta hajameelselt poja juukseid. Strulovitch mainis seda Eugenia Carloffile, kuid too raputas pead. „Nad ei armasta sind kunagi. Tegelikult mitte. Nad jäävad kõrvale igavesest süüdlaslikkuse ja hüvituse jõulunäidendist, mille nad algatasid, on alati vihased kõrvaltegelased, püüdes asja parandada karmi kiindumuse ja naljakate lugudega. See on karm sõltuvus, mis neid seob.”

„Kas see seobki isa ja poega?”

„See seob sinu usku mehi, sugutit ja nalja.”

Mina pole ühtegi usku mees, oleks Strulovitch tahtnud Eugenia Carloffile öelda. Mind tuleb veel usku pöörata. Selle asemel kutsus ta naise välja.

Eugenia naeris pööraselt. „Kas sa arvad, et ma tahan selle kõigega tegemist teha?” küsis ta. „Kas sa arvad, et ma olen hull?”

Vaene Ophelia-Jane, kes oli ilmselt hull, tegi nende mõne aasta kestel, mis nad abielus olid, kõik, mis tema võimuses, et abielust asja saaks. Kuid lõppkokkuvõttes oli Strulovitch talle liig. Oma südames oli mees naisega nõus. Strulovitch ärritas ja koguni hirmutas inimesi. Selle põhjuseks olid tema teravad pilked. Surmanautleja iroonia. Kas ta kuulus teistega ühte või ei kuulunud? Kas ta oli naljakas või ei olnud? Tema enda surmav otsustamatus, mille eest pidid maksma kõik, kes teda tundsid, Ophelia-Jane rohkem kui kõik teised.

„Tead, sa oleksid võinud lihtsalt mind armastada,” ütles naine kurvalt päeval, mil nad otsustasid lahutada. „Ma olin valmis tegema ükskõik mida, et sa õnnelik oleksid. Sa oleksid lihtsalt võinud meie kooselu nautida.”

Strulovitch haaras naise veel viimast korda embusse ja palus temalt andeks. „Asi on lihtsalt selles, kes me oleme,” ütles ta.

„Me!”

See oli viimane sõna, mille naine lausus, enne kui Strulovitchi maha jättis.

Oli üks väike lohutus. Abielludes olid nad olnud niisama hästi kui lapsed ja lahku minnes olid nad ikka veel niisama hästi kui lapsed.

Nad võisid teineteisega suhted katkestada, kuid neil oli ikka veel pikk elu ees, et otsast alustada. Ja neil polnud lapsi – igasuguse inimliku rahulolematuse põhjust.

Kuid lahutus ise oli neile mõlemale kibe elamus. Ja lõpuks ei suutnud naine end vaos hoida. Ehkki ta uskus, et juutidele on rängalt liiga tehtud, häbimärgistas ta neid oma abikaasa isikus ometi tavapärasel kombel, kui toodi lõplikud paberid allakirjutamiseks. Helistas talle, et küsida: „Kas sa oled nüüd õnnelik, et oma naela liha kätte said?”

Süüdistus solvas Strulovitchit rängalt. Ehkki ta polnud veel pööraselt rikas, oli tema olnud see, kes tõi abiellu raha. Ja see, mida ta naise peale ei kulutanud, läks isegi neil ammuseil päevil üritustele, mille toetamiseks naine oli oma õnnistuse andnud ja mis pidid alati kandma naise nime. Mehe arvates oli ta nende kokkuleppes naise vastu rohkem kui suuremeelne. Ja ta teadis, et oma südames arvas naine sedasama. Kuid seal see oli – iidne häbiplekk. Naine polnud suutnud end vaos hoida. Niisiis oli häbiplekk ka naise küljes.

Telefonist Strulovitchi käes sai mürkmadu. Ta laskis selle põrandale kukkuda õuduse, mitte viha pärast.

Ta kirjutas naisele järgmisel päeval ja teatas, et edaspidi räägivad nad omavahel vaid advokaatide vahendusel.

Kuid Strulovitch oli Ophelia-Jane’i armunud isegi pärast seda, kui ta uuesti abiellus. Hoolimata vihjest naelale lihale? Ta juurdles selle üle. Kas sellest hoolimata või selle tõttu?

Veekatel, mida jälgitakse, ei lähe kunagi keema, kuid Shylock, keda Strulovitch jälgib, podiseb nagu keev veekann. Strulovitchit ei häiri heli, vaid äng, rahutus, närviline ärevus. Sedakorda Strulovitchi oma. Tema pilku tajudes muudab Shylock õige veidi oma asendit Glyndebourne’i toolil ning tema kõrvad liigahtavad. Ta võiks olla Egiptuse kassjumal.

„Mis meiega teha tuleks?” küsib ta Leah’lt.

„Meiega?”

„Meie rahvaga. Meid ei saa aidata.”

„Kõiki saab aidata. Ilmuta kaastunnet.”

„Ma ei peaks seda kaastundena tajuma. Ma peaksin seda tajuma lojaalsusena.”

„Ilmuta siis lojaalsust.”

„Ma püüan, aga mu kannatus pannakse proovile.”

„Mu arm, sul polegi kannatust.”

„Neil ka mitte. Eriti iseenda suhtes. Neil on rohkem aega nendele, kes neid vihkavad.”

„Tss,” ütles Leah.

Kurbloolus on selles, et naine ei saa mehe kaela silitada ja lainelisi jooni minema pühkida.

Kui Leah last ootas, kutsus ta Shylocki enda juurde ja laskis tal käe oma kõhule panna. Põtkimist tunda. Mehele meeldis mõte, et üsas kasvav väike inimene ei jõua ära oodata, millal nendega ühineda saab.

Jessica, mu laps.

Nüüd oli Leah see, kes oma juuresolekut tunda andis. Õhkõrn müks, nagu tegutseks maapinnas mehe jalge all mingi loom. „Hästi öeldud, vana mutt,” mõtleb mees. Ta teadis, miks naine teda müksib. Üks Shylocki iseloomujoon, mis polnud naisele kunagi meeldinud, oli tema julmus. Ta narritas inimesi. Õõnestas neid. Laskis neil oodata. Sundis neid enda juurde tulema. Ja ta tegi sedasama Strulovitchiga, ei näidanud välja, et ta tema juuresolekust teab, pani tema kannatlikkuse proovile. Sellest naise müks, mis mehele tema kohustusi meelde tuletas.

Alles siis, kui Shylock ringi keeras, nägi Strulovitch, et tema põski ja lõuga katab tüügas – see polnud niivõrd habe, pigem oli nahk sõlmiline. Miski tema näos ei viidanud pehmusele, kuid naise seltskond oli tema näojooni valgustanud ja pahura lustakuse riismed olid jäänud julmadesse kortsudesse silmade ümber, mida ta Strulovitchile näitas. „Ah!” ütles ta ja sulges pehmeköitelise raamatu, mida oli ette lugenud, keeras selle jälle rulli ning pistis palitu sisetaskusse üpris kaalutletud liigutusega. „Just õige mees.”