Читать книгу Shylock on mu nimi - Howard Jacobson - Страница 3

Mottram St Andrew’st, Alderley Edge’ist ja Wilmslow’st võrdsel kaugusel – kinnisvaramaakleritele tänini Kuldse Kolmnurga nime all tuntud piirkonna südames – suures vanas majas elas kord marihuaanat suitsetav meediaõppejõud, kes taunis marihuaanat ja meediat, farmaatsiafirma pärija, kes pooldas kogu varanduse ümberjaotamist, välja arvatud tema enda oma, utopist, kes umbusaldas ühiskonna parandamise põhimõtet, gregoriaani koraalide armastaja, kes kujutles, et ta on rokilegend, tujukas looduskaitsja, kes ostis oma poegadele kiired autod, millega nood lõhkusid ära needsamad külavaheteed, mida isa tahtis säilitada. Kui see meenutab paljusid inimesi, siis sellepärast, et temasse oligi koondunud palju inimesi. Kuid tema oli lihtsalt üks mees, üksainus närvipundar täis idealistlikku kadedust. „Mõnikord,” ütles ta oma tudengitele Stockporti ärikoolis, mille dekaan ta oli, „võivad isegi edukad ja andekad tunda, et nende elu on panditud hämmeldavale kurbusele.”

„Ära sa ütle,” märkisid tema tudengid seljataga.

Briti impeeriumi ordu rüütlile Peter Shalcrossile olid kõik päevad ühesuguseks muutunud. Hommikuraadio otseintervjuu mis tahes teemal, pärastlõunal merkantilismi ja võõrandumise teemaline loeng tudengitele – igal teisel nädalal pani ta loengu pealkirjaks „Raha ja võõrdumus” – ja seejärel varastel õhtutundidel kojusõit Kuldse Kolmnurga südamesse, kus teda ootasid lahjendamata viski ja sarlakpunane suitsetamiskuub ning kus ta võis mugavalt kiruda võltskiriklaid ja – mõisahooneid, mille olid enda valdusse võtnud Strulovitchid ja nendesarnased. Ta kirus igal õhtul ühel ja samal ajal, lausus ühtesid ja neidsamu sõnu ning tajus oma rinnas ühte ja sedasama kõrvetustunnet. Kuid harjumus ei kahandanud sugugi tema kirglikku vimma. Üksnes inimene, kes nautis suure varanduse hüvesid, võis teiste inimeste suure varanduse peale nii vihaseks saada; vahe oli selles, et tema polnud pidanud oma varandust ise teenima, ja millegipärast vihastas teda seegi.

„Kas te tunnete mingit lõhna?” küsis ta külalistelt ja lõi uksed oma maavalduse poole valla, ning kui nad olid kõik võimalused ammendanud – keegi põletab naaberkrahvkonnas lehti, hobusesõnnik, rikkis torud, Sahara tolm –, hõõrus ta sõrmeotsi vastamisi ja ütles: „Ei, mitte ükski nendest, see, mida ma tunnen, lõhnab pigem mammona järele … Räpase mammona järele.”

Kuigi teda huvitas mõju, mida raha lähedus võis avaldada õhu kvaliteedile, hekirividele ja tema ainsale tütrele Anna Livia Plurabelle Cleopatra On Ilu Igikestva Rõõmu Läte Christine’ile – Christine oli kergemeelse seltskonnatähe nimi, kellega Shalcross oli mõtlematult abiellunud ning kes mõjutas meest ka kommitriibuliste sokkide ja moekalt teravate, kõrge kautšuktallaga kingade valikul –, hooples Shalcross teadupärast oma akadeemiliste kolleegide ees miljonäridest popstaaride ning jalgpalluritega, kes olid tema naabrid. Seda ei tohtinud segi ajada silmakirjalikkusega. Mees võib hoobelda ja ikkagi taunida.

„Kui sa oleksid tahtnud popiidoli elu, Christine, oleksid pidanud popiidoliga ära jooksma,” ütles ta oma naisele ööl, kui Cheshire’i politseijõud korraldasid haarangu piiranguteta peole, mille naine oli korraldanud Plurabelle’i kuueteistkümnenda sünnipäeva puhul. Tegelikult oleks pidanud hoopis Shalcross ise popiidoliga ära jooksma. Või veelgi parem: popiidol olema.

See, mis politsei kohale tõi, polnud amüülnitrit, vaid liiga vali muusika. Ja see, kes nad välja kutsus, oli poole miili kaugusel elutsev rütmikitarrist. Ta kurtis, et ei kuule harjutades oma muusikat. Isegi lärmakatel oli õigus rahus elada. See oli nende inimõigus.

Selle üle nädal aega juurelnud, tegi Christine Shalcross just seda, mida tema abikaasa oli soovitanud, ehkki ärajooksmine ei tähendanud enamat kui kolimist kopli teise serva, kus popiidolid vohasid nagu pojengid. „Kuigi ma suudan tal siin teraselt silma peal hoida,” ütles naine oma mehele, „eelistaksin siiski, et sina Plurabelle’i üles kasvataksid. Tütarlaps vajab isa eeskuju ja ta armastab sind rohkem kui mind. See on sul temaga ühine.”

Iseendast võõrandunud, naise poolt alandatud, pettunud poegades, kes olid läinud tööle pankadesse, millel jätkus sündmatust pankrotti minna, tudengite künismist masendatud, Kuldse Kolmnurga ühiskondlikust allakäigust kohkunud ning oodates, et ta sureb niikuinii noorelt nagu tema vanemad ja vanavanemad, andis Shalcross oma advokaatidele Plurabelle’i eest hoolitsemist puudutavad juhised. „Võttes arvesse tema varanduse suurust ja leebet loomust, on Plury iga ettejuhtuva jõuka kitsipunga ja vereimeja meelevallas,” ütles ta oma advokaatidele. „Alljärgnevalt on loetletud terve hulk tuleproove, mille peavad läbi tegema kõik, kes taotlevad kohta tema voodis. Kõik, kes loodavad talle läheneda mingit teist teed pidi, peavad teadma, et mu suguvõsa käsi on pikk ja ulatub nii madalatesse kui ka kõrgetesse sfääridesse.”

Need üksikasjalikud tingimused hoiule andnud, läks Shalcross Old Belfry aeda – tema kellatorn oli muidugi tõeliselt vana –, heitis Cheshire’i vanuselt teise tamme alla siruli, toppis pabertaskurätid sõõrmetesse, et mitte tunda räpase mammona lehka, võttis üledoosi tablette, mille eest tema suguselts oli pool sajandit võtnud ülikõrget hinda, ja heitis hinge.

Rikas orb ja väga iseseisev neiu Plurabelle valas ohtralt pisaraid – kuna ta oli isalt pärinud kurbuse geeni – ning laskis mööduda sündsal ajavahemikul, enne kui julguse kokku võttis ja luges isa seatud tingimusi, mille Shalcrossi advokaadid andsid talle üle pikas manillaümbrikus otsekui viimse tahteavalduse ja testamendi. Plurabelle nimetas seda sündsat ajavahemikku lünkaastaks. See oli ajavahemik, mille vältel reisida, mõtiskleda, lasta rindu suurendada ja nägu kohendada.

Kui see oli tehtud ja Plurabelle nägi välja oma aastatest ühtaegu noorem ja vanem ning veidi aasiapärane, lõikas ta ümbriku lahti paberinoaga, mis oli tehtud ninasarviku sarvest, ehkki neiu osales nende loomade kaitseks aeg-ajalt protestimarsis läbi Manchesteri kesklinna. Suutmata mõista, kuidas aitab tal ideaalset elukaaslast hankida võime tuvastada kolm kahekümnenda sajandi suurimat valet, nimetada Ühendkuningriigi kolm kõige rikkamat „välismaist” suguvõsa või pakkuda välja toimiv plaan Tony Blairi mõrvamiseks, viskas ta isa tingimused prügikasti ja nuputas välja katsed, mille abil võis tõenäoliselt leida mehe, keda ta enda arvates tahtis. Oma kahekümne esimesel sünnipäeval käis ta Alderley Edge’is partnerivahetuspeol, teinud enne aruka ettevaatusabinõuna kindlaks, et seal pole tema ema. Tal oli Vormel 1 juhi ülikond seljas, sõiduprillid ees ja ta kõlgutas kõigi oma autode – Volkswageni Põrnika, BMW Alpina ja Porsche Carrera – võtmeid. Kindlustanud külaliste enamiku tähelepanu, viskas Plurabelle võtmed jää-ämbrisse ning läks välja Põrnikasse ootama. See, et võideldi BMW ja Porsche pärast, kuid keegi ei järgnenud talle Volkswagenisse, teda õigupoolest ei üllatanud, arvestades, et tegemist oli Cheshire’iga, kuid ta tundis, et on saanud hindamatu õppetunni. Mehed, kes lasksid end eksitada välisel ilul ja säral, polnud võimelised nägema sisu, rääkimata selle hindamisest. Plurabelle’ist sai aastaks lesbi, ta sai pühitsetud sakramentide asjus juhatust nunnalt, kes oli kord tema isa juures sekretäriks olnud, proovis kätt modelli- ja ajakirjanikuametis, fotograafias ja kineetilises skulptuuris, laskis rindu vähendada ja, ehkki tal polnud kokanduslikke oskusi, otsustas lõpuks restoranipidamise kasuks hoonetes, mis olid kunagi olnud Old Belfry tallid.

Ta pani restorani nimeks Utoopia ja sellest pidi kujunema keskpunkt tollele idealistliku elu eksperimendile, millest isa oli talle tihti rääkinud, kuigi polnud seda kunagi jõudnud ellu viia. Külalisi kutsuti jääma ööseks või koguni nädalavahetuseks, aardeid otsima, kroketit mängima, armuma ja armastusest üle saama, üksteist kenasti kohtlema, saama mitmesuguseid teraapiaid, alustades ajurveda massaažist ja lõpetades abielunõustamisega – Plurabelle ise hiilgas stressis partnerite vahendajana, kuna oli seda palju aastaid oma vanemate peal harjutanud –, jõukust teotama, ehkki osalemist võisid endale lubada vaid rikkad, ja muidugi nautima toitu, mis andis tunnistust ausast püüdlusest koos priiskamisega. Hakkliha-kartulivorm loputati alla Krug Clos d’Ambonnay’ga. Või siis valged Alba trühvlid kraaniveega. Lõpptulemusena, ütles Plurabelle Cheshire Life’i reporterile, paneb ta menüüsse omaenda kauni süütuse, kuid pole veel välja mõelnud meetodit, millega eristada õige ostja valest.

Ehkki ta oli uulitsapoisi kombel väga fotogeeniline, püstnina, Daisy Ducki suu ja kuldsete patsidega, kurguhäälega, mis meenutas hilissuvel aknaklaasil sumisevat mesilast, ja Skandinaavia ilmatüdruku figuuriga, jagas Plurabelle Shalcross oma isa lummatud umbusaldust meedia vastu. Ei, ta ei tahaks teha telesaadet oma Utoopia nädalavahetustest, aga samas, kui tegu oleks sarjaga, siis ta võib-olla teeks. Ideele müüa oma neitsilikkust ekraanil vastas Plurabelle sellesama kõhkluse ja nõustumise segadikuga ning viimaks võitsid mõlemad. Publikuhuvi seisukohast oli kindlasti parem õige mehe leidmise teemat igavesti üleval hoida. Nädal nädala järel võis ta välja mõelda uusi katsumusi ning nädal nädala järel kukkusid kosilased katsetel läbi. Nõnda siis Plurabelle naeris, nuttis, vallatles, valmistas halvasti süüa ja oli sedamööda, kuidas episood järgnes episoodile, kohtunikuks mitte ainult armastajatele, kes olid valmis tema endalevõitmise nimel piigivõitlust pidama, vaid ka oma teiste külaliste armulugudele. Õige pea, märkamatult, sai kohtumõistmine tema saadete sisuks samavõrd nagu toit ja armastus. Uus sari pealkirjaga „Kööginõustaja” saavutas üleöö edu. Paarid, sõbrad, isegi eluaegsed vaenlased tõid oma vaidlused Plurabelle’i laua äärde, kus ta, pakkudes hõrke roogasid, mille oli lava taga valmistanud keegi teine, langetas kohtuotsuseid, mis olid siduvad vähemasti selles mõttes, et kõik osapooled olid kirjalikult nõustunud neist kinni pidama.

See polnud mitte ainult odavam kui juristi või vahendaja jutule minek; võistlejad said maigu suhu ka mööduvast kuulsusest ja Plurabelle’i veelgi ahvatlevamast võrratust tarkusest. Kes pärast seda veel hoolis, kas ta vaidluse võitis või kaotas!

Neile, kellele kuulsus polnud nii tähtis kui kättemaks, lõi edus kümblev Plurabelle interaktiivse reaalajas veebifoorumi nimega „Nääklus”. Siin tõid vaidlushimulised oma mured kohtumõistmiseks Suurbritannia avalikkuse ette. „Mina ei saa kõige üle otsustada,” ütles Plurabelle sõpradele. Kuid kuna selgus, et Suurbritannia avalikkus on liiga salvav kohtumõistja isegi iseenda arvamuse kohaselt, hävitas saidi raev, ja taas oli Plurabelle see, kes – inimsõbralikus vaimus, mille juures polnud tähtis, kas midagi otsustati või mitte – kõige üle otsustas.

Elu oli mäng ja Anna Livia Plurabelle Cleopatra On Ilu Igikestva Rõõmu Läte Saalomonist Targem Christine oli selle tseremooniameister.

Oi, aga kurbus on needus.

Ema rääkis Plurabelle’ile, et see on äsja isa kaotanud neiu puhul loomulik. Kuid Plurabelle otsis sügavamat põhjust. Või siis pinnapealsemat põhjust. Igal juhul teistsugust põhjust.

Ema ei saanud teda seejuures aidata. „Filosoofia mu perekooliõppe hulka ei kuulunud,” ütles ta. „Miks sa ei võiks Wilmslow’sse kurbusekursustele minna?”

„Sest mulle pole vaja seda õpetada. Ma pean sellest lahti saama.”

„Seda seal tehaksegi,” vastas ema. „Ma sõnastasin valesti. See on nagu anonüümsed alkohoolikud, ainult kurbadele rikastele.”

„Kas ma pean püsti tõusma ja ütlema: „Tere, minu nimi on Anna Livia Plurabelle Cleopatra On Ilu Igikestva Rõõmu Läte Christine, mul on isiklikku vara üle kahekümne miljoni naela ja ma olen sadist”? Sest kui pean, siis ma ei lähe.”

Ema kehitas õlgu. Tema arvates vajas tütar armsamat. Kui sul on armsam, pole aega kurb olla.

Plurabelle läks siiski, hoolimata algsest vastumeelsusest. Võimalik, et ka tema lootis salamisi sealt armsamat leida. Ehkki Jumal teab, et ta ei vajanud enda ümber rohkem kurbust. Et teda ära ei tuntaks, mässis ta pea ümber rätiku, nagu oleks tal hambavalu. Enamik teisi oli samuti maskeeritud. Me oleme kurvad, sest me oleme kuulsad, mõtles Plurabelle. Kuid eesistuja ütles kokkutulnutele, et ärgu nad kohe põhjuseid otsigu, ärgu pangu kurbust auahnuse, pinge, võistlushimu ja Kuldses Kolmnurgas valitseva kadeduse arvele. Nad olid kurvad, sest nad olid kurvad. Ainus tähtis asi oli seda mitte eitada.

Pärast esimest seanssi kohvi juues arutas Plurabelle kurbuse põhjuse mitteotsimise teemat vanema elegantse mehega, kes, nagu ta oli kokkusaamisel märganud, istus veidi eemal ja vaatas otse enda ette, nagu ei saaks tavasurelike muresid tema omaga võrrelda. Mees ütles ühtaegu vabandavalt ja põlastavalt, et tema nimi on D’Anton, ning näis lähemal vaatlusel Plurabelle’ile kurb seetõttu, et ta oli homoseksuaalne (või vähemasti mitte täiesti heteroseksuaalne), ja ka selle põhjuseid, nagu Plurabelle aru sai, ei pidanud otsima. Nad ajasid tükk aega tõsiselt juttu ja seejärel kutsus Plurabelle mehe oma Utoopia-peole. Oli mehe otsustada, kas ta tahab, et teda filmitaks, või mitte. Võta keegi kaasa, kui tahad, ütles Plurabelle mehele. Kuid mees tuli üksi, kaasas hiiglasuur paberivajutis, mille keskel oli pisar. „See on ilus,” ütles Plurabelle, „aga seda poleks vaja olnud.” Mees pidas kingitust tühiseks. Kunstiesemete seas, mille sissetoomisega ta elatis teenib, selgitas mees, on ka klaasist paberivajutised. See vajutis pärines väikesest Jaapani külast, kus oli neljateistkümnendast sajandist alates klaasi puhutud ja kus keegi ei osanud midagi muud teha. Plurabelle juurdles, kas pisar on inimese või looma oma. Räägitakse, et pisar on selle oma, kes vajutist vaatab, ütles mees talle. Mispeale nad mõlemad natuke nutsid ja hoidsid teineteist embuses, nagu ei kavatseks iial lahti lasta.

Peagi sai D’Antonist püsikülaline, kes jäi mõnikord Plurabelle’i juurde ka pärast seda, kui teised nädalalõpupeolised olid koju läinud. Nad leidsid teineteise nukrusest tröösti. „Küllap sinu meelest on naeruväärne, et ma elan sellises toreduses ja olen ikka kurb,” ütles Plurabelle.

„Üldsegi mitte,” vastas mees pead raputades. „Ma toon iluasju sisse Jaapanist, Grenadast, Malibust, Mauritiuselt ja Balilt ja mul on kõigis neis paikades kodu, aga ometi olen ma neis kõigis kurb.”

„Bali on üks koht, kus ma pole veel käinud,” ütles Plurabelle. „Milline see on?”

„Kurb.”

Plurabelle vangutas kaastundlikult pead. „Ma ei suuda seda ette kujutada,” ütles ta. Siis, hetke järele mõelnud, küsis ta D’Antonilt: „Mis sa arvad, kas see on sellepärast, et meil on kõike liiga palju?”

„Meil?”

„Meil. Sinul ja minul. Meiesugustel inimestel. Eesõigustatutel.”

„Aga kas me oleme eesõigustatud?” küsis D’Anton. „Sest rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur; raha ihaldades on mitmed ära eksinud usust ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu.”

„See on nii ilus,” ütles Plurabelle. „Ja täiesti tõsi. See ajab mind nutma. Paulo Coelho ajab mind sageli nutma.”

„Seda ütles Paulo Coelhost suurem mees,” teatas D’Anton Plurabelle’i üllatuseks. Plurabelle ei teadnudki, et on Paulo Coelhost suuremaid mehi.

„Nelson Mandela?”

„Püha Paulus.”

„Niisiis, kas me valmistaksime endile vähem torkavat valu, kui kogu oma vara vaestele jagaksime?”

D’Anton ei teadnud, kuid ütles, et küsib mõnikord endalt, kas kurbuse probleem, vähemalt tema jaoks, pole mitte raha, vaid modernsus. „Kas sa ei tunne kunagi, et oled liiga modernne?” küsis ta Plurabelle’ilt.

Plurabelle’ile meeldis see mõte. „Liiga modernne – jah, sul on õigus,” ütles ta. „Liiga modernne. Ma olen tihti seda tundnud, jah, olen, ehkki ma tänini ei teadnud, et ma seda tunnen. Liiga modernne – jah, muidugi.” Siis turgatas talle pähe üks mõte. „Kuid see ei selgita,” ütles ta, „miks aborigeenid ja indiaanlased Discovery kanalil alati kurvad paistavad. Neid ei saa küll liiga modernseks nimetada.”

„Ei, aga see on teistmoodi kurbus, eks ole. Nende kurbuse põhjus on see, et nad on alistatud. Seda on nendega tehtud. Nad on kurvad, sest nad on ohvrid.”