Читать книгу Valge vannikohvik - Ignar Fjuk - Страница 4

Kui Mirt mulle esimest korda oma lugu otsustas rääkida, sättis ta end vanale tühja-tähjaga koormatud leentoolile, mis oli tassitud eestuppa, kuhu jõudmiseks pidi läbima pika ja hämara koridori, seejärel kergitama iidamast-aadamast kummipuud, misjärel võis alles upitada päevinäinud tooli roheka seina ette, kus millalgi asus peegel. Nüüd tähistasid seda paika kaks seinast välja turritavat konksu ja tumedam värvilaik, mis nõutukstegeva etteheitena esitas küsimusi, millele vastuseid võis teada vaid Mirt. Enne kui Mirt istet võttis, tegi ta käsi otsitud liigutuse, nagu pühiks istmekattelt tolmu, seejärel vaatas ta üle õla seinal olevaid konksukesi ja jäi mind altkulmu vaatama. „Mäletan hästi,” ütles ta tasa, „et koosoleku juhataja oli upitanud end kõrge puki otsa ja kõlgutas rahulolevalt jalgu.”

Mirdi hääl oli tuhm ja värvitu, nagu peaks see enne sõnadeks saamist läbima pika ja käänulise tee. Paari päeva eest linna kohale kogunenud pilved olid taandunud, neist jäänud rõskus imbus kardinate vahelt tuppa, muutes midagi ka Mirdi ilmes. Tundus, nagu ei istukski ta minust mõne sammu kaugusel, vaid kusagil eemal, teisel pool isekasse ajavoolu graveeritud laia ja sügavat vagu. Ajavagu. Sellegipoolest pani ta end kuulama.

„Sedapuhku,” jätkas ta, „plaksutas koosoleku juhataja pliks-plaks käsi ja ütles: „Palun märkida protokolli, et kõik on kohal.” Mäletan, et kirjutaja, kes seda oli oodanud, hakkas kohe midagi üles kribama. „Kas märgin kõik nimepidi üles? Või piisab sellest, et kirjutan lihtsalt, et kõik on kohal?” – „Kui keegi ei puudu,” vastas juhataja, „siis nimepidi pole vaja. Las jääb – kõik. – Igaks juhuks küsin üle,” – siinkohal pöördus juhataja kohalolijate poole – „kas kõik on kohal?”

Väikest paari aknakesega ruumikest läbis vaevukuuldav kahin. Istusin nagu ikka viimases reas ja muretsesin, kas nad mind ikka näevad, kas ma olen nähtav. Ent siis rahunesin. Ruum, milles viibisime, näis korraga avara ja rõhutatult valgena. Iga hääl, iga sosin selles mõjus metalse möirgena, sundides juhatajat tähelepanu võitmiseks lausa mitu korda rusikaga vastu lauda põrutama. „Meile on laekunud rida kaebusi,” ütles ta, küsides seejärel, kas ta võib lõpuks pihta hakata.

Siinkohal tegi Mirt mõõdetud pausi, tõstis pilgu ja ohkas. Ilmselt pidi sel olema mingi tähendus, sest meiegi tuba, olgugi et akende ees rippusid rasked kardinad, täitus korraks kevadiselt sooja valgusega. Kui ma nüüd Mirti vaatasin – olin teda ikka vaadanud, kui ta seisis suure hõbedase peegli ees, mida nüüd meenutasid kaks seinast eenduvat konksukest ja tapeedile jäänud tume laiguke, seisis nagu siug, nagu hämarusse mähitud lumm, kord külje pealt, siis jälle tagant, lõputult, lõputult olin ma teda vaadanud –, siis nüüd tundsin heameelt, et taas oli kõik nagu alguses, ehkki seda, mis oli siis, ei suutnud ma meenutada. See jäi aastate taha, aega, kui meie tutvus oli alles alanud. Kas tänane Mirt enam sarnaneski tolle saleda, nõtke figuuriga Mirdiga, kelle saladusist andsid siis aimu hõbedaselt peeglilt mulle lähetatud, minu uudishimu toitnud ja ärevuse keelde kodeeritud sõnumid? Kas see meie paari aastakümne eest alanud lugu, millest oli paraku alles jäänud vaid ebamugavust ja võõrdumust väljendav sein meie vahel –, kas see lugu oli nüüd läbi? Kas peaksime teineteisele selja keerama ja head aega ütlema või võiksime sellesse siiski kuidagi teisiti, halastusega suhtuda? Sest lõpuks – kes olin ma siis ja kes olen praegu, et võiksin eelnenule rasvase joone peale tõmmata, selle üle kohut mõista? Pigem tajun aastatega omandatud leplikkust, isegi mõningast kohmakust, mida kogesin ka Mirdi juures, ehkki tema, kuidagi hall ja elutu, istus, käed rüpes, ja isegi ta kunagi nii mõistev soe pilk näis olevat ta hüljanud. Nüüd eksles see pidetult kusagil olemise ja mitteolemise ääremaadel nagu karjast maha jäänud loomake, keda keegi enam ei vaja.

„Kas ta siis alustas või mitte?” aitasin Mirdi tagasi jutuotsa juurde.

„Muidugi alustas,” ütles ta, „kuidas siis muidu. Ent vaevalt jõudis ta suud paotada, kui keegi kargas esimesest reast püsti ja hüüdis: „Hakkame jah pihta! Aeg kappab pöörase kiirusega. Tõele au andes perutab, nii et hoia alt.”

„Perutab jah!” kiitis koosoleku juhataja takka. Ta oli pikka kasvu ja ilusate suurte silmadega, ehkki tagareast võisin ma seda vaevalt näha. Kujutasin ette, kuidas ta ohjad haarab ja ka ise kappama pistab. Ent selle asemel kargas ta puki otsast alla, koputas kontsaga vastu põrandat ja ütles: „Nagu ikka, on esimeseks päevakorrapunktiks olulise informatsiooni ärakuulamine. Õigupoolest pole siin midagi uut. Informatsioongi on vana ja kõigile teada. Kuid sellegipoolest – protokoll on protokoll. Et asjaga ühele poole saada, palun kirjutajal asi ette kanda.”

Kirjutaja kohendas prille, tõmbas sõõrmeisse portsu koosolekuruumi läppunud õhku ja pärast pisukest pausi ja keskendumist, ning selle asemel et pihta hakata, surus huuled torusse ning paiskas kitsukesse ruumi meloodilise, käo kukkumist meenutava paarisvile: „Hüüh-hüü!” – „Ja see on kõik?” küsis juhataja imestust teeseldes, nagu oleks kirjutaja hüüdes olnud tõepoolest midagi imekspandavat ja uut. „Ilmselt võime asuda järgmise punkti juurde.” Ent siis sekkus taas tuttav mehehääl. „Palun lülitada päevakorda küsimus meie igapäevasest leivast (kui lubate mul ennast nii väljendada) ning meid kõiki huvitavatest eriõigustest. Ja seda hääletada.” Ikka selleks, et asi kõigile selge oleks, ajas ta kaela õieli, kargas rinda ette upitades püsti ja lisas: „Nagu keegi õigesti märkis – mõistagi olin see mina –, kappab aeg meie päevil tõesti pöörase, lausa muljetavaldava kiirusega. Vahel tundub, et lausa liigse tormakusega. Sellegipoolest, ja just seetõttu, et sel puudub igasugune mõte, on siingi reserve, mida oleks patt jätta kasutamata. – Siinkohal ei saa ma jätta märkimata, et minu nimi on Gulliver.”

„Muidugi tuleb reservid käiku lasta!” hüüti läbisegi.

„Teen ettepaneku,” jätkas Gulliver, laskmata end vahelehüüetest segada, „panna see ettepanek hääletusele,” lisades, et sellekohase arutelu avamist ei pea ta siiski vajalikuks. Küll võiks ettepaneku vastuvõtmise korral kohaldada seda kõigi nende suhtes, kes siin on… Siinkohal matsid vahelehüüded ta juba täielikult enda alla. Vaid saali teises otsas teistest veidi eraldi istunud mehikesed suutsid kätega vehkides veel üksteisele midagi selgeks teha. Alles siis, kui lärm järele andis, jõudis Gulliveri jutt taas minuni. „…ometi saame seda võimaldada üksnes vähestele, vaid mõnele meist…” ütles ta. Tegi seejärel mõõdetud pausi ja lisas, et viie aasta plaani täitis ta nelja aasta, kolme kuu ja ühe lisakaebusega, mis tegevat ühtekokku kaks tuhat kakssada kakskümmend tundi kõige kõrgetasemelisemat nuhkimist. Selle tõenduseks upitas ta lauale suure kasti tihedalt täis kribatud paberitega, lubades seejuures, et aumehena ei hakka ta siiski vastu punnima, kui noidsamu eriõigusi ka temale kohaldatakse. See vallandas saalis tormi. Ta on nuhk, häbi tal olgu, ta on kuritarvitanud nende usaldust, hüüti läbisegi. Toogu lagedale vähemalt üks kaebus, millest ka kasu oleks olnud! Tehku seda. Ja nad hääletavad iga ta ettepaneku poolt. Kuid neid pole – pole olnud ega saa ka olla. Ja miks? Sest ta on sitapea!

„Pidage, pidage!” hüüdis koosoleku juhataja, „paluks ikka ilma solvanguteta! Ja üldse – räägiks õige ühekaupa. Palun, Gulliver,” ütles ta, värisevat Gulliveri kerge jalahoobiga saali ette saates, „kindlasti on sul käepärast, nii-öelda varnast võtta mõni kaebus, mida kohalolijatele tutvustada?” Näis, et korraks oldi valmis koosoleku juhatajale isegi kuuletuma. Istuti ju kõrvu, suud mõnevõrra poikvel, kulmud kergitatud, pilgud pendeldamas Gulliveri ja juhataja vahet.

„Esmalt räägiksin siiski üldisemalt,” alustas Gulliver nagu kobamisi. Ent siis köhatas ja jätkas juba enesekindlamalt. „Räägiksin ees terendavast õnneajast, kiiresti mööduvatest kuuekümnendatest, sulaajast…” – „See on nüüd küll ülereageerimine,” sekkus juhataja, „ehkki sulaaeg on ilus aeg. Kevadel, kui lumi sulab, vulisevad veed tõesti kenasti. Kuid meil pole siin mingi kliimakonverents!” Kajana rahulolevatele hüüetele kostis rahulolematuid vahelehõikeid ja koosolek ähvardas nurjuda. Olukorra päästis Gulliver: „Meie suudame! Meie muudame! Meie…!”, andes juhatajale võimaluse taas ohjad enda kätte haarata.”

Siinkohal tegi Mirt oma jutusse pausi. Näis, et aastakümnete eest tol koosolekul lahvatanud pinge muserdas teda veel nüüdki. Pilk sihitult ekslemas, vaatas ta oma tegevusetult põlvedel lebavaid käsi, otsekui oleks neil mingi üksnes temale teada olev tähendus, ning noogutas, nagu püüaks end millegagi lepitada. Tundsin end ebamugavalt, ent kui ma talle küsiva, meie vahele siginenud vaikust tõrjuva pilgu heitsin, oli ta valmis jätkama.

„Mõistagi võttis koosoleku juhataja nüüd juhtimise enda kätte. „Rääkige, Gunnar Gustavovitš, rääkige!” julgustas ta. „Mida te õigupoolest suudate?”

„Esmalt tänan toetuse eest!” põristas Gulliver, kes oli pulti astudes otsekui ümber sündinud, tema kärisev kurguhääl vallutas hetkega kogu ruumi. Polnud kahtlust, et just tänu oma häälele, mille iseäralikes tämbrites ja registrites domineeris sõnulseletamatu enesekindlus ja üleolek, oli ta üldse midagi saavutanud. Mistõttu isegi need, kes teda ei imetlenud – enamgi veel, kes teda lausa põlgasid –, jäid teda ammulisui kuulama. „Esmalt tänan toetuse eest,” kordas ta. „Eriti tänan muidugi koosoleku juhatajat, kelle isetus keelekasutuses, kui ta minu poole pöördub, on midagi, mis lubab mul end tõesti erilisena tunda. Ja kui küsite, millisena, vastan otse: paremana! Teist kõigist paremana! Eriti vaimustab mind, kui veenvalt ta kasutab minu ees- ja isanime, jäädes ise tagasihoidlikult vaid koosoleku juhatajaks. Ent erilisena ei tunne ma end mitte üksnes juhatajapoolse alandlikkuse ja heasoovlikkuse tõttu. Erilisena tunnen ma end veel seetõttu, et olen kuritarvitanud ja kavatsen ka edaspidi kuritarvitada teie usaldust. Nii et võtke teatavaks – ma olengi nuhk, päris nuhk! Ja ma nuhin rõõmuga! Niisiis ma küsingi teilt: kas ei peaks ma teie peale lihtsalt suures kaares ja kõrvulukustava lirtsatusega sülitama? – Kuid ma ei tee seda! Enam ei tee!”

„Hurraa! Gulliver on liider!” kostsid hüüded. „Elagu Gulliver!” hüüatas ka juhataja.

„Mis Gulliver! Ma pole mingi Gulliver! Ma olen Gunnar Gustavovitš… Gulliver!”

Hetke jagu põrnitsesid nad teineteist altkulmu, põrnitsesid nagu kaks võrdväärset vastalist – ülevoolav ja kõrk isekus vastakuti tasase ja hillitsetud isetusega, kaval, ihade kütkes miski silmitsi alla heidetud ja abitu eimiskiga. Alles siis pöördus juhataja kohalolijate poole, pilk maas, nagu nõuaks isegi saali vaatamine talt tõsist pingutust: „Kas meie kallile Gunnar Gustavovitš Gulliverile on küsimusi…? Nii, palun!”

Just siis tundsin, et pean sekkuma, näitama, et olen olemas, et ma kuulun nende sekka, ehkki istusin viimases reas ja ainuüksi seetõttu ei võinud ma nende heasoovlikkusele loota,” võttis Mirt järgneva ühe lausega kokku. Nüüd oli ta hääl nooruslik ja reibas, nagu viibiks ta taas tolles kauges kevades, ootamatult tärganud lootuste ajel klaariks muutunud koosolekuruumis, kus sekka ja silmakirjaks muretseti oleviku ja tuleviku, tegelikult aga iseenda leivakoorukese pärast. „„Kas te võiksite…,” alustasin ääri-veeri, püüdes end mõne sõna ja käeviipe toel tagareast veidi ettepoole nihutada.

„Palun, jah,” katkestas juhataja. „Esmalt oleks vaja ennast ikka tutvustada,” pragas ta, „kas või lühidalt, kas või poole sõnaga. Et millisest käitisest, mis ameti pealt, kes on sõbrad. Ja kui see kõik on selgelt ja salatsemiseta välja öeldud – mida pole ei vähe ega palju, loodan, et nõustute minuga –, siis mõne sõnaga ka sellest, kes on teie vaenlased, meie vaenlased – sest kellel neid poleks! –, ja nii edasi ja nii edasi. Sõnaga – kes te üldse olete, et tulete siia laiama!?”

Mu soeng meenutas toona hoolikalt kokku seotud õletuusti, mistõttu kõik, kes mulle pilgu heitsid, jäid mind hämmeldunult vahtima. Pealegi olin ma siis veel noor ja ilus. Ent sedapuhku olid pilgud, mis mind vaatasid, külmad ja hukkamõistvad, otsekui sunniks neid selleks miski seletamatu, paratamatusena mulle kohaldatav süü.

„Ma olen Mirt…”

„Aitab!” röögatas koosoleku juhataja. „Enam mitte üks piuks. Meile on niigi kõik selge. Kes oleks osanud arvata, et kui ma teilt küsin, kas meie kallile Gunnar Gustavovitš Gulliverile on küsimusi, kargate jultunult – ja veel tagumisest reast! – püsti ja kukute praalima. Palun teid, enne kui me päris riidu läheme!”

Pilgud, mis alles äsja olid mind ja minu õletuusti imetlenud, keskendusid taas Gunnar Gustavovitšile, nagu oodates, mida ta selle peale kostab, nägudel seesama kuulekust väljendav, kuuletumisest rahuldust saav ilme, mis aeg-ajalt end ka juhataja puhul ilmutas.

„Ilmaasjata teete stseeni, seltsimees Pikk,” pöördus Gunnar Gustavovitš juhataja poole. Ta hääl oli väljapeetult sõbralik, selles väljendus ta nimele ja ametile kohane salapära, nii et kui ta lisas, et talle on see kõik vastukarva, vallandus kogu saali täitev võimas kergendusohe. Ruumi, mida alles äsja oli valitsenud vaenulik vaikus, tungis korraga ei tea kust sõbralik ja meeli lepitav valgus. Aknaklaasidelt peegeldudes jagus seda neilegi, kes seda ei soovinud. Lepitust otsides pööras juhataja põse päiksesäras akna poole ja hakkas paberites sobrama. „Arvan,” ütles ta, kui saal oli veidi rahunenud, „et peaksime Gunnar Gustavovitš Gulliveri tänama. Soovima talle kõike head ja edasiseks edu. Ees ootavate nuhkimiste eest aga juba ette – tugev-tugev aplaus!”

Juhataja viimased sõnad uppusid kõmisevasse käteplaginasse. Mina mõistagi olin kogu sellest praalimisest segaduses ega suutnud end isegi liigutada. Juhataja arvates – ta oli end sättinud lauaservale tõstetud puki otsa ja kõigutas jalgu – jättis aga aplaus soovida. Ometi usaldati koosoleku juhatamine talle, mõtles ta, ja mitte tollele nuhile, olgugi et ta ise ulatub talle vaid nabani. Siinkohal juhataja mõttelõng katkes, nagu oleks teda nähtamatu hoop tabanud. Ta raputas end. See aitas pingest vabaneda ja ta võis endaga taas rahu sõlmida. Silmanurgast vaatas ta aga mind, kuigi võisin seda endale ka vaid ette kujutada. Istusin ju viimases reas.

Gunnar Gustavovitš oli sellal kirjutaja käest pliiatsi krahmanud ja kritseldas midagi paberilipakale. Seejärel voltis selle kokku ja lennutas saali tagaotsa, sinna, kus ma istusin ja oma saatust needsin. Kui paber minuni jõudis – käbedaid kämblaid, mis paberlohet enda valdusesse püüdsid saada, oli oi kui palju –, voltisin ma selle lahti. „Olgu teile avaldatud, üleannetu linalakk,” oli paberilipakale kirjutatud, „et hiljaaegu soetasin ma endale uhke, polsterdatud tagaistmega sõiduauto. Kas tuled sõitma?””