Читать книгу Valge vannikohvik - Ignar Fjuk - Страница 5

Mirt jäi veel istuma. Maja teisest otsast elutuppa tassitud leentool, mis nüüd seisis roheka seina ääres, kohas, kus kunagi oli rippunud lahmakas peegel, näis olevat talle nagu kodu eest. Ma pole Mirdilt kunagi küsinud, mis sai peeglist, millelt ma ta paljude aastate eest ühel hilisel tunnil leidsin. Silmitsi iseenda ja oma segipaisatud maailmaga, seismas puna-musta talaari mähitud kohtuniku ees, kes ei tahtnud või ei suutnud enam otsuseid langetada.

Lasin omagi mõtted toonastele radadele triivima. Teadsin, et sealt, kuhu Mirt oma loole punkti pani, mõne teise lugu alles algas. Kui ma siis mõnele neist endaga seotud ajarännakule olen asunud, avaneb mu ees täiesti uus ja tundmatu maailm, nagu oleks ka minul mitu, erinevate aegade ja saatuste vahel jagatud elu. Ikka jälle kingib mälu mulle kummalisi, teinekord lausa uskumatuna näivaid tagasivaateid, võimaldades mul läbielatut taas kogeda ja näha. Ja kui need lood ongi toonud mulle vaid häda ja viletsust – kahetsen ma siis oma tegusid või mitte –, pean ma sellega leppima ja eluga edasi minema.

Ja ikkagi algas kõik tol 1964. aasta kaheteistkümnenda märtsi varahommikul. Mäletan veel praegugi neid hiigelmõõtu, linna unerähmase lapitekina katnud pilverünkaid, mis aeglaselt idast läände liikusid, mööda lähedal asunud ristmikust ja kivisesse rüüsse varjunud kirikust, mille kellade rasked löögid potsatasid tänavasillutisele ja panid maa enda all värisema. Äsja vihmast puhtaks küüritud tänavanurgal seisis sire, õletuusti sarnase parukaga sale figuur nagu puuslik, otsekui oleks julm saatus ta sinna naelutanud. Näis, et kirikukellade kehutav värin läbis ka toda vibalikku figuuri katvat pikka, põlvede kohalt sinivalge paelakesega kokku tõmmatud rüüd, selle ebamaiselt helklevat voldistikku, mille silmatorkavat maitsetust – kord seda esile tuues, kord peites – rõhutasid lähedalasuva tehasehoone tagant välja kargavad päikesekiired. Hõlsti alt, otsekui oleks see hapraks jääklaasiks moondatud, aimusid naisefiguuri ebaloomulikult sihvakad sääred. Ometi polnud palju neid, kes temast midagi oleks teadnud või arvanud. Hõlsti riivavad päikesekiired muutsid ta ligipääsmatuks ja salapäraseks. Milline oli ta suu, tema ninajoon või kes ta üldse oli? Oli ta linalakk, kergelt pleekinud ilme ja kummirõngastatud patsi punutud juustega, mis meenutasid kimpu seotud rannakõrkjaid? Või tavaline, kõige tavalisem plika, nõtke kael toetumas õlgade nurgelisele kontuurile, millele liibunud hõlsti alt võis vaevata leida need kaks lapselikult turritavat, kerget muiet tekitavat moodustist, kas oli?

Sadat silmapaari, mis teda altkulmu piidlesid, tegelikult ei huvitanud, miks ta seal oli. Ometi pidi kohe-kohe väikelinna saabuvale presidendile Urho-Urhole tervitusteksti ette lugema just tema, linalakk Mirdike, linna suurima käitise ametiühingujuht, kelle öö ja päev olid jagatud käitise, õhtukooli ja parteinina sõiduauto polsterdatud tagaistme vahel. See ei tähendanud, et temakesel poleks olnud, kus ööbida. Või seda, et tema, Gulliver, oleks pidanud tegema ületunde mõnel neist ühiskondlikult kasuliku töö ees- või tagaliinidest, mille üle pidas arvestust Mirt. Parteininast Gulliveril olid oma liinid, kus pingutada, ehkki pingutamisest ta eriti ei hoolinud.

Siiski ei pidanud nad oma saatuste liigse lõimumise pärast pead vaevama. Mis sest ikka, kui käitise ühiskasu kõrval sai muugi nii-öelda ühiskasulikult aetud. Täpselt nagu seegi kord: Mirt pidi tervitusteksti ette lugema, Gulliver aga tagama, et vastuvõtt kulgeks plaanikohaselt: Tema Ekstsellentsi süsimustade autode kolonn jõuab valgusfoori plinkides ristmikule, Tema Ekstsellents väljub limusiinist ja astub Mirdikese juurde, Tema Ekstsellentsile ulatatakse käärid.

Mõistagi oli Gulliveri instrueeritud, tema valmisolekut kontrollitud. Selleks pidi ta iga ajahetke, iga sündmuse, presidendi võimalikud ja võimatud sammud ikka jälle läbi kirjutama. Mõnikord tundus, et teda sunniti vaid selleks, et teda, õigemini mõnd tema omadust või iseloomujoont proovile panna, tema usaldusväärsust kontrollida. Ometi muutus kõik, mida ta hoole ja armastusega kirja oli pannud, korduva ümberkirjutamise tagajärjel hoopis millekski muuks. Tema püüdlikke kritseldusi käsitleti kui aru andeid või kaebe kirju, mille objektiks võis olla ükskõik kes – sõber, töökaaslane, ta ise. Kui ta järjekordsele kirjatükile punkti pani ja teksti ülevaatamiseks osakonda viis, tundis ta end putukana, keda mikroskoobi all pintsettide ja skalpelliga uuritakse ja tükkideks rebitakse, otsekui otsitaks midagi, mida seal ehk polegi. Nagu kullaotsija loodab sõela liigutades ja seda tähelepanelikult silmitsedes leida miljonite aastate eest jõesängi unustatud aaret. Et putukatunnet vaigistada – seda olematuks muuta ta enam ei lootnud –, andis ta pabereid lugeda linalakale, tema teist noorust ja tema uut sõidu autot ühendavale olevusele, kelle kiiduväärt omaduste hulka kuulus ka imetabane anne mehe kentsakusteni ulatuvaid veidrusi talitseda. Nüüd seisis Mirt tänavanurgal ja elas läbi seda osa tseremooniast, mis tervitusteksti lugemisele pidi eelnema: vaikus, kestev vaikus, nagu ta endale üha kordas, kuni vaikusest eraldub automootorite mitmehäälne koor. Seejärel – kriuksatus, pidurid peatavad sõiduki (olid need ikka pidurid?), paukuvad-paukuvad uksed. Tema Ekstsellents astub temakese juurde, Tema Ekstsellentsile ulatatakse käärid, Tema Ekstsellents… Paraku tegi ühe sülelapse krääksatus linalaka mõtterännakule lõpu. Kas nüüd ei kostnudki juba hüüded: President! President! President! Kas nüüd…? Kui Mirt seejärel kirikukellade kõmina peale võpatas ja kohkunult pilgu tõstis, tajus ta, et neis aastakümnete pikkuse vaikimise häbist sündinud vaskseis oigeis võis olla tõepoolest midagi ettekuulutuse taolist. Talle visandus ta enda elu, mis suundus üha kitsamale, lõpmatult pikale allakäigutrepile, kus tal puudus igasugune võimalus ise midagi muuta või oma saatust kujundada. Ja ta tajus, et ta ammune unistus, unistus võbelevate varjudega vaikuselõhnalisest valgest vannikohvikust, mille kompamatus hämaruses sagivad laitmatu renomeega tõmmutukalised ettekandjad, võib nüüd lõpuks isegi täituda. Selle hetke ootuses oli ta ju elanud, seda unistust oli ta endas kandnud.