Читать книгу Valge vannikohvik - Ignar Fjuk - Страница 6

Enam-vähem samal ajal kui ootamatu krääksatus Mirdi mõtterännakutele lõpu tegi, nägin ma sealsamas uitamas hoopis teistsuguse olemisega meest. Ta kandis pikka musta mantlit ja aastaajale sobimatut laia äärega kaabut, mis kummatigi näis ta sirge rühiga kogule isegi sobivat. Alles siis, kui ta nõksatamisi käed kõrvadele surus, nagu polekski ta tema ise, vaid miski, millena ma teda alles kujutlesin, torkas ta erilisus silma. Erilised olid ka tänavanurgal passivate linnakodanike näoilmed, mida varjudest lahti kistud valgus vaid põgusalt puudutas. Nende kipras kulmude, vidukil silmade ja äraoleva pilgu järgi võis oletada, et tegemist polnudki tavaliste linnakodanikega. Pigem võisid need olla äsja rindelt naasnud sõdalased või isegi sõjavangid, kellesse polnud enam jäänud grammigi sõjakust. Keegi oli neile pihku pistnud punased lipukesed ja nad seejärel kuuleka hordina tänava äärde kamandanud. Sedamööda kuidas korravalvurid neile ruupori suunasid, sauaga vehkisid või koomilisi ettesööste tegid, kerkis plagude puna nagu tuuleiili kergitatud saviliivane maanteetolm kerge virvena nende peade kohale ja jäi sinna hõljuma. Alles siis, kui korravalvurid tagasi tõmbusid, andis tõus järele. Mäletan seda räuskamisest tiinet õhustikku veel praegugi! Ometi sain seda hinnata vaid läbi omaenese, just üheteistkümneseks saanud poisikese tundeprisma, mida iseloomustas seesama silmale nähtamatu äng, omamoodi hajaliolek, mida täheldasin ka mustas mantlis võõra puhul. See oli segu erinevatest piltidest, lõhnadest ja linnale nii iseloomulikest häältest, mis tolles kummastava vaikuse sängis oma isepäist elu elas.

Polnud kahtlust, et käsklused alandasid ka toda teistsuguse olemisega, minust paarikümne sammu kaugusel passinud meest. Kui linnakodanikke jättis korravalvurite räuskamine ükskõikseks, siis veidrale võõrale, nagu märkasin, tekitas see tuska, alandas nagu asja eest, teist taga tabanud jalahoobid. Et mitte kurdistuda, surus ta käsi aina tugevamini vastu kõrvu. Küllap aitas see tal olla tema ise, olla loomulik. Samas olen kindel, et tema viibimine seal ja just siis jäi toona ja jääks ka nüüd meile mõlemale mõistatuseks. Omamoodi väljakutseks. Oleks ta vaid soovinud, oleks ta sealt kindlasti lahkunud. Nagu põgenetakse omaenese hirmude, ebakindluse ja ees terendavate ebameeldivuste eest.

Ometi oli temas midagi, mis mind ärritas. Miks märkasin just teda, miks küll, tahtsin juba siis teada. Ilmselt pole liiast mainida, et minulgi – läkiläki, poolpalitu ja kelgukesega poisikesel – olid käed üles tõstetud. Olin need tihedasti kõrvadele surunud, nagu sooviksin kummalise võõraga sarnaneda, teda jäljendada. Näis, et ka võõra meelest oli selles, kuidas ma seisin ja kätele sobilikku asendit otsisin, midagi tuttavlikku. Seda tunnistas ta altkulmu mulle heidetud pilk. Seda tajusin, kui meie pilgud kohtusid ja me mõlemad kohmetusime. See lähendas meid, tegi teineteisele mõistetavamaks. Nagu oleks meie vahele püstitatud klaasist sein – kui see seal ikka oli – mingitel kummalistel asjaoludel muutunud kõike, ka kõige varjatumaid detaile esile toovaks kõverpeegliks. Või meenutasin ma talle hoopis teda ennast, panin ta tema enese üle järele mõtlema? Miks ma nii tundsin, sellele ma tookord ei mõelnud. Ehk nägin hoopis iseennast esimest korda kõrvalt? Või oli see omamoodi tulevikkuvaatamine, pilk aega ja sündmustele, mille mõistmiseks puudus mul toona söakus. Ja ehk ka taip.

Siiski pean selgitama, mis asjaoludel ma end üldse tollelt ristmikult, nii suure rahvahulga keskelt leidsin! Nagu ikka neil erakordseil talvehommikuil, kui helendava vaikuse värvidesse mahtus ka veidi musta, muidu oli aga kõik valge, värvitu ja hall, oli minu kaaslaseks lai puidust jalastega kelk. Värske lumi näitas kohe head libisemist, mistõttu pidin ka sel hommikul raudteesilla kõrval asuvale mäerinnatisele kiirustama ja sealt alla tuiskama. Nii oli see ikka olnud. Kuid nüüd – vaevalt olin hoo üles võtnud ja mäest alla kihutanud, kui juba sattusin mingisse arusaamatusse käskluste ja hoopide kadalippu. Hetk hiljem aga küürutasin oma räsitud kelgu kohal, jääkirmesel kelgunööril heiklemas pilvesõelast läbi pihustunud hommikuhägune valgus, ja silmitsesin ümbritsevat. Silmanurgast aga toda võõrast, siis jälle neid, kellega ma tegemist ei tahtnud teha.

Olin käed rippu lasknud ja vaatasin võõrale abiotsivalt otsa. Nagu vajaksin eestkostet või ootaksin vastust mind piinavatele, veel sõnastamata küsimustele. Ilmselt oli ta oma mõtetega kusagil eemal. Seal, kust ta võis mind üldse märgata. Kust ta mind hindas ja jälgis, enne kui taipas, et küllap mina põrutasingi raudteesilla kõrvalt mäe rinnatisest alla ja nüüd seisan ta ees. Kuni korraga hõikas keegi minule osutades, valjult ja üleolevalt, muutes mu seeläbi veel väiksemaks, veel haavatavamaks: „Näe! Meie president! Meie president!”

Olin segaduses. Korraga oli ühest ei tea kust välja karanud kelgukesega poisikesest saanud president! Ent miski talitses ka neid, klounidena ringi karanud korravalvureid, veripunaste kalasilmadega lõukoeri, kes alandlikkusest (või alandlikkust teeseldes), koonud maadligi, minema püüdsid hiilida. Ühtäkki – ma ei mõistnud, miks, ehk see üksnes tundus mulle nii – meeldisin ma kõigile: meeldisin linnakodanikele, meeldisin punaste lipukestega sõdalastele. Meeldisin isegi iseendale ja tollele pikas mantlis võõrale, kellega olin soovinud sarnaneda. Miks ei võiks me koos põgeneda, kõike hüljates ja maha jättes, nagu kaob süsimusta öhe päeva viimane vari?

Ja siis: „Pojuke, kus su mamma on? Mamm-maa-aaa…”

Neid, kes minust endale presidendi olid teinud, polnudki nii vähe. Ent kui üks sülelaps seejärel täiest kõrist üürgama pistis, oleksin õudusest ja häbist küll maa alla vajunud. See äratas üles ka kõik need sajad sõdalased, kelle vaikses ja asjakohatus skandeerimises president-president-president oli isegi mõnesugust veetlust. Kuni üha valjeneva mõmina toel hakkasid aastakümneid silmakirjalikku vaikust teeninud kirikukellad mulle au ja kiitust lööma.

Järgnevat võin kirjeldada vaid fragmentidena, üksikute mälukildudena, mida mu lapsesilmad nägid, ent mida ma hirmu kiuste ei suutnud siis veel mõista.

Ühtäkki hakkasid kõik päid nõtkutama. Ettevaatlikult. Vaid pisut-pisut. Et keegi ei märkaks neid vallanud kärsitust. Et keegi ei peaks oma uudishimu häbenema. Koomiline oli näha, kuidas punaste lipukestega sõdalased end ettepoole, siis tahapoole koogutasid, kuidas niheleti ja paigal tammuti. Ent juba oli kuulda ka teistsuguseid hääli, siis võpatati, vaadati selja taha, pöörati end lausa ümber. Kuni taibati, et sealsamas kõrval kitsukesel platsikesel toimus midagi! Teineteise higistes jälgedes keerlesid kaks krantsi, kes, nagu hiljem selgus, olid sugulise läbikäimise käigus teineteisesse kinni jäänud! Loo muutis eriti pentsikuks ja penidele saatuslikuks asjaolu, et üks neist oli suur, teine aga nii väike, et tema sõrmkübarasuurusesse kräsuskarvalisse ihusse pidigi miski nii suur ja üüratu kinni jääma.

Tormasin platsikesele, tormasin väikesele kräsus penile appi sellesama võõra kaitsva pilgu alt, kes mind seni tagasi oli hoidnud. Et end suure lõugadest päästa – ta püüdis mind ikka jälle napsata –, hüppasin kohe vastassuunda, siis tagasi, siis jälle edasi, kuni too teistsuguse olemisega võõras ligi kargaski. Ta haaras suurel lõukoeral turjast ja lennutas ta eemale, kuhugi sinna, kuhu hetke pärast – nagu see vaid unenäos võib juhtuda – lendasin ta seljas ka mina.

Kui ma sealt ülevalt alla oleksin vaadanud, oleksin näinud, kuidas Tema Ekstsellentsi mustade autode kolonn kihutas pilkudest hüljatud ristmiku poole, kuidas mustas mantlis võõras pikkade, poolenisti tantsu, poolenisti hüppeid meenutavate sammudega penidest sisse tallatud sõõrjat rada mõõtis. Platsikese kohale aga kerkis tihe roosakas uduvine, mis eraldas mind nii võõrast, kelle sarnaseks olin end juba jõudnud mõelda, kui korravalvuritest, kes seisid huvitult eemal ja kulmu kortsutasid.