Читать книгу Onu Bella. Koduperemehe nipiraamat - Igor Maasik - Страница 4

Kui Onu Bellal ilmus eelmine elulooraamat “Ma võtsin viina”, kirjutas Mart Juur eessõnas, et onud on igas peres alati intrigeerivad kujud, kes kingivad isadele napsi ja emadele lilli ning pajatavad seejärel oma uskumatutest seiklustest. See on tõsi. Onud on põnevad persoonid, kelle teed on käänulised, aga tuju ikka hea. Kui nad oma rännakutel meie juurde jõuavad, õhkub neist salapära, päevitunud nägu ning heinakõrs juustes kõnelevad kaugetest ja metsikutest maadest, magus lõhn onu krael tundmatutest tädidest. Onud tunnevad ilma ja inimesi ning neid tasub alati kuulata!

Aga onudel on ka teine nägu ja seda saame me näha siis, kui läheme ise onule külla. Sest loomulikult on onul olemas kodu, nii nagu igal laeval on sadam ja taeva all hõljuval kotkal pesapuu. Ka see kodu on isevärki, ta on onu nägu, nagu kõik, mis onule kuulub. Ja kui me sinna salapaika satume, saame me näha, et onu pole mitte ilmaaegu ilmas ringi seigelnud, ta on omandanud erakordseid teadmisi ning kummalisi kunste, mille abil oma elu mõnusaks muuta. Tore ja põnev on onul külas käia – oletan, et tunne võib olla umbes sama, mida kogesid Tommy ja Annika, sattudes Pipi Pikksuka Segasumma suvilasse.

Onu Bella uus raamat lasebki meil heita pilgu onu n-ö köögipoolele. Kujutleme end seda lugedes Onu Bella külaliseks ja meil hakkab suu vett jooksma! Laud on kaetud kõikvõimalike hõrgutistega, ühes nurgas valmib koduõlu, teises koduvein. Saun köeb, vihad ootavad, kassid nurruvad laua all. Aias sirgub aprikoosipuu ning õitsevad roosid. Maitseme parti, mekime kala, lõpetame ploomikoogiga – ja meil pole kahtlustki, et oleme sattunud paradiisi, kus Onu Bella täidab peaingli kohuseid.

Ajal, mil Euroopa Liidu reakodanik on harjunud sisustama oma külmkappi supermarketist ostetud anonüümsete purgikestega ega tee loodusesse sattudes vahet kuuse ja kase vahel, mõjub Onu Bella otsekui mõni Jules Verne’i kangelane, kes üksikule saarele jõudes millestki puudust ei tundnud. Ammendamatud teadmised kokakunsti ning aianduse valdkonnas muudavad Onu Bella alistamatuks – tema oskab iga puuoksakese enda heaks tööle panna, näiteks hõlmikpuu lehtedega peseb ta pead ning tulemus saab hea.

Arusaadavalt ei hoia Onu Bella oma teadmisi endale, vaid jagab lahkelt lugejatega. Seetõttu on tegemist väga praktilise teosega, mida võib lugeda ka kui koka- või nõuanderaamatut. Aga kuna autoriks on Onu Bella, siis lisandub sellele veel palju muud. Sest onud võivad rääkida millest tahes, alati on huvitav. Teate ju küll – hunt vaatab ikka metsa poole, sama lugu on onudega!

Meeldivat külaskäiku ja tundke end Onu Bella juures nagu kodus!

Andrus Kivirähk