Читать книгу Onu Bella. Koduperemehe nipiraamat - Igor Maasik - Страница 6

AED

Vaade aprikoosipuule.

Ema Aita Maasik aprikoosipuuga.

Õitsev aprikoosipuu.

Raadio Tartu korvpallimeeskond, treener ja sm Ansip.

Aprikoosipuu

Minus tekitab aprikoosipuu alati väikese küsimuse või üllatuse: kas ta on tuttav või tundmatu või hoopis hästi tuntud haruldus?

Ostsin puu 1990. aastate alguses Türi lillelaadalt. On siiralt kahju, et unustasin tookord pärida täpsemat teavet sordi nime ja päritolu kohta. Kas spetsiaalselt põhjamaade jaoks aretatud aprikoosisort oli ´Põhja-aprikoos´, ´Mitšurini parim´, ´Mindalnõi´ või ´Harku varajane´, jäägu uurida pomoloogia ajaloolastele.

Kahel esimesel kasvuaastal katsin puu talve tulekul kuuseokstega ning kuhjasin kattele lund. Hiljem polnud seda enam võimalik teha, sest puu kogus jõudsalt kõrgust. Nelja-aastaselt hakkas ta õitsema ning järgmised kaheksa aastat sai igal maikuu hakatusel imetleda valgesse mähkunud imet. Aprikoosipuu oli kui töörahvapüha kuulutaja, kuna õitses alati 1. mail. Tõsi, sugugi kõik aastad polnud õierohked. Pakaseline talv ja vähene õitsemine polnud omavahel seotud. Näis, et enam kurnas aprikoosipuu õitsemistahet mõõdukate külmade ja pikkade sulaperioodidega talv.

Aprikoosipuu püstitas omamoodi rekordeid õitsemise kiiruses: kui esmaspäeval avanesid esimesed õied, siis järgmisel esmaspäeval hakkasid kroonlehtede valged helbed juba langema ning puu valmistus lehtima. Mida ei tohtinud juhtuda selle lühikese aja jooksul? Loomulikult ei tohtinud olla öökülmi või – veel hullem – sadada lörtsi ja lund. Nädalane õiteaeg pidi meelitama puule palju mesilasi, kes kindlustaksid tolmeldamise, et kogu vaev poleks asjatu. Efektiivne tolmeldamine on tähtsamaid kriteeriume, et saada saaki. Õnneks on aprikoosipuu isetolmleja, seega puudub akuutne nõudlus sordikaaslase järele.

Kahtlus, et aprikoosiviljad ei valmi meie tingimustes, osutus alusetuks. Viljaalgetest küpsete aprikooside ilmumiseni kulus kolm kuud. On huvitav märkida, et soodne kevad ei pruukinud olla otseses korrelatsioonis puu varasügisese rikkaliku viljakandvusega. Aprikoosid olid enam-vähem sama maitsega ja sama suured kui need viljad, mida poes müüakse. Küpsed aprikoosid olid kollased, päikesepoolsetel okstel kaetud vaevumärgatavate karmiinpunaste täpikestega. Täisküpsed aprikoosid varisesid puult väga kergesti.

Aprikoosipuust kujunes minu kollektsioonaia oluline kehand. Kui kasvuhoones oli imetlusobjekt viinamari, siis avamaal kogus ilma igasuguste reservatsioonideta rammusama osa tähelepanust aprikoosipuu. Veel enam! Erinevalt viinamarjast pöörati aprikoosipuule uudishimulikke pilke kaks korda aastas, õitsemis- ja viljumisajal. Kõrget kasvu puu jõudis viljapuude istutus- ning paljundusmaterjalidega tegelevate spetsialistide ja entusiastide huviorbiiti. EPMÜ agronoomia teaduskonna lektor Toomas Laidna käis teda tihti vaatamas ning tõdes, et tegemist on üsna tavatu nähtusega meie laiuskraadidel. Ta varus peotäie puuoksi pookematerjaliks ja palus säilitada aprikoosiseemneid, et paljundada omajuurseid puukesi. Üsna tõenäoline, et kusagil Eestimaa aias sirgub praegu aprikoosipuu, mis sai alge minu aiast.

“Imepuu” uudistajate hulka kuulusid ka kolleegid Tartu raadiost. Kollektiiv oli pikka aega unistanud ühisvisiidist mu koduaeda. Olin säärasest uudishimust ja tähelepanust liigutatud ning nõustusin võõrustama peaaegu 20 töökaaslast. Töötades väidetavalt esimeses eraõiguslikus raadiojaamas, tundsin elus esimest korda, millist tähendust omab sõnapaar “meeskondlik koostöö”. Me olime kui üks suur pere oma rõõmude, aga ka probleemide ja muredega. Tööst vabal ajal tähistasime ühiselt pühi ja tähtpäevi.

Tartu raadio hiilgeaegadel külastas kord kevadhooaja lõpus oma valdusi raadiojaama omanik seltsimees Andrus Ansip. Ta oli hea peremees, kes suhtus sulastesse mõistvalt ja lugupidamisega. Pärast pidupäeva tänukõnet, mida ta esitas isikupäraselt, lugija intonatsiooniga, avas seltsimees Ansip taskusse peidetud võtme abil raadiojaama varuväljapääsu, lükkas uksed pärani valla ning lausus: “Tänutäheks tubli töö eest on kõikidele Tartu raadio töötajatele ja nende külalistele priipääs kohe algavale Depeche Mode’i kontserdile siin Tartu laululaval.”

Vähem kui aasta hiljem, tol päikselisel maikuu päeval, olid raadiokolleegid võtnud külakostiks kaasa kolossaalse koguse suupisteid ja mitmesuguseid jooke. Esimene külaline, kes aiaväravast sisenes ja võõrustajat sõbralikult kätles, oli raadiolegend ja meie tegevdirektor Vello Lään. Ta ulatas kingituse ning tegi teatavaks tähtsa uudise: “Ansip peaks ka läbi astuma!”

Jäime teda üheskoos ootama kui Godot’d.

Meie järgnevaid hetki sisustasid tikuvõileivad, mitmesugused joogid ning aiaperemehe ekskursioonid ühe põõsa juurest teise juurde, ja vastupidi. Vello Lään arvas, et aias kasvavast saab teha ühe põhjaliku raadiosaate ning lubas pere- ja kodunduse saate toimetaja peatset visiiti.

Siis tuli Ansip.

“Tervist! No tule, taevas, appi! Kuidas te siia kõik ära mahute?” hüüdis raadioomanikust linnapeaks saanud külaline.

Hoidsin kaenla all külalisteraamatut, et ei ununeks dokumenteerida tähtsa persooni visiit. Pakkusin seltsimees Ansipile istet aia kõige mugavamal toolil ja küsisin, kas külalise pea kohale tuleks paigutada päikesevari. Ta ei soovinud. Oletasin, et teda kaitseb nähtamatu varjestus, mis on võimeline elimineerima isegi Päikesel toimuvate võimsate magnettormide kiirguse.

Tahtsin auväärses külalises huvi tekitada. Prognoosisin, et atraktiivsust pakub maja taga kõrguv, üleni valgetes õites aprikoosipuu, ning alustasin vestlust: “Härra linnapea! Ma tahaksin näidata teile ühte puud… Kui teie võtate linnapeana vastu külalisi kaugetelt ja soojadelt maadelt, siis võite neile öelda, et Tartus kasvavad koguni aprikoosipuud.”

“Mis puu?” krimpsutas Ansip kulmu.

“Aprikoosipuu! Läheme vaatama, ma näitan teile!”

Olime aprikoosipuust aupaklikul kaugusel, mina ja seltsimees Ansip. Linnapea vaatas hindava pilguga kord mind, kord puud, ning ma lugesin ta kehakeelest välja arusaamatust. Lõpuks kuulsin ta lugijahäälset pettumushüüdu:

“Mis, see või? Ma olen näinud Krimmis selliseid kümneid või koguni sadu!”

Ansip sõi paar tikuvõileiba, rüüpas mahlajooki, tänas kohalolijaid ning läks ära.