Читать книгу Totu Kivilinnas - Igor Nossov - Страница 4

Lillelinnas tegeldi kunstiga, uuriti teadusi, armastati teatris ja näitustel käia, jalgpalli mängida, lillede eest hoolitseda… Aga üle kõige meeldis põnnidele ja tirtsudele reisimine.

Eriti populaarseteks muutusid reisimised pärast kuulsat õhupallilendu Rohelisse Linna, Totu, Nöpsiku ja Kriimiku Päikeselinnas käimist ja kosmilist ekspeditsiooni Kuule.

Astronoom Klaasikildre ja Taibu koostasid isegi reiside nimekirja mitmeks aastaks ette. Esimeseks oli nimekirjas sõit mitme parvega allavoolu mööda Kurgijõge. Vastu seiklustele ja ohtudele!

Totu tegi kohe ettepaneku valida ennast, nagu ta väljendas, „kogu parvestiku” kapteniks.

„Meil ei ole mitte parvestik, vaid parvede laevastik,” parandas teda Lillike, kes pööras teatavasti suurt tähelepanu marakannide keele puhtusele.

„Ah, Lillike, ära nori sõnadega. Ma ei öelnud ju midagi halba.”

Lillike mõistis, et parem on Totut mitte õpetada, muidu hakkab too veel teda ennast mõne halvakõlalise sõnaga nimetama.

Totu korraldas sel ajal kõigi mööduvate marakannide hulgas küsitlust:

„Ütle, Siirupson, kas sina tahaksid meie ekspeditsiooni kapteniks hakata?”

„Mis sa nüüd, mis sa nüüd!” tõrjus Siirupson. „Ma ju ujun halvasti, ma kardan.”

„Nii et, sul ei ole midagi selle vastu, kui üldsus valib mind kapteniks?”

„Muidugi ei ole mul midagi selle vastu… Ainult et kes see – „üldsus” on?”

„Noh, sina, mina ja veel mõni!...”

Ja laskmata Siirupsonil veel toibuda, haaras Totu möödamineval Tuuslamil varrukast.

„Kuule, Tuuslam, siin üldsus tahab teada, kuhu sa nii kiirustad?”

„Jah! Üldsus?! Milline üldsus?”

„Meie üldsus. Siirupson ja mina.”

„No ma ütleksin teie üldsusele ausalt, et… Ma lihtsalt kiirustasin, igaks juhuks…”

„Noh, kui niisama, siis me ei hoia sind ka kaua kinni, seepärast vasta: ega üldsus ei ole selle vastu, et mind laevastiku kapteniks määratakse?”

Tuuslamil läks segamini, kes millises üldsuses on ja kas peaks vastama „poolt” või „vastu”. Niisiis, et mitte tobedana paista, nõustus ta kiirelt:

„Mina olen, Totu, alati sinu poolt!”

„No siis on tore! Ühesõnaga, kõik on minu poolt.”

Varsti sai Totu juba seitse enda poolt antud häält kokku. Järjekorras kaheksandaks ja üheksandaks osutusid jahimees Tropp ja tema koer Tups. Tups ei olnud samuti vastu, mida oli tema saba liputamisest näha. Ainult Tropp hakkas ootamatult küsimuse peale: „Ega sa vastu ei ole?” õiendama:

„Ja veel kuidas vastu. Mis kapten sa selline oled? Sa ei kõlbaks madrusekski!”

„Kust sina tead?” hämmeldus Totu.

„Ma mäletan küll, kuidas sa koos Puntraga udu seest Totu saare avastasid, mis tegelikult oli lähima jõekäänaku taga olev leetseljak.”

Verivärske kapten muutus punaseks nagu keedetud vähk. Aga siis järsku elavnes:

„Vaata, Tropike, need on kaks täiesti erinevat asja. Selle õnnetu reisi me tegime koos Puntraga väikeses paadis. Aga nüüd me tahame kõik määrata mind suure teadusliku ekspeditsiooni kapteniks.”

Tropp tahtis juba Totuga vaidlema hakata, kui nende kõrvale ilmus Taibu. Näinud põnnide tõsiseid nägusid, uuris ta:

„Mida te siin plaanite?”

„Meie? Ei… midagi,” vastas Siirupson, samas oma kapteni valikus kõhklema lüües.

„Me lihtsalt vestleme reisist mööda Kurgijõge,” täiendas Tuuslam süüdlaslikult Totu poole kõõritades.

Ka Tropp tahtis midagi ütlema hakata, aga Totu jõudis tast ette:

„Meie linna parimad pojad,” osutas ta kohmetunud Siirupsoni, Tuuslami, Lillikese ja Tropi poole, „otsustasid mind kapteniks valida!”

Taibu oleks oodanud mida tahes, ainult mitte seda. Ta ei suutnud oma imestust varjata, aga vastu vaidlema ka ei hakanud. Omaette aga mõtles ta:

„Noh, olgu, mõtlete veel järele, kui Totu siin mingi jama kokku keerab. Leidsid ka mul kapteni!”