Читать книгу Totu Kivilinnas - Igor Nossov - Страница 5

Loomulikult, edukaks sõiduks on kõige tähtsam kindel alus, mis peab tormile vastu ega lähe mõne veealuse kalju otsas katki.

Kõik jäid tõsiselt mõtlema: millest peaks parve ehitama?

Tropp, kes veetis suurema osa ajast metsas, tegi ettepaneku kasutada noorte kaskede ja haabade oksi.

„Ei! Ma tean palju paremat materjali!” vaidles talle vastu Plint.

„Millist siis?” uuris Prunt.

„Kohe räägin… Meil pole üldse vaja metsa minna. Meie laevad kasvavad ju otse veest välja!”

„No nüüd sa küll valetad!” hüüatas Totu. „Seal jões ei kasva mingeid laevu. Ma tulin just kaldalt.”

„Eksid,” vastas Plint rahulikult. „Peaaegu kogu kalda ulatuses kasvab pilliroog. Sellest me peaksimegi ehitama hakkama. See on väga sobiv. Pilliroog on ju kerge ja ujub seepärast hästi. Ja ka töödelda on teda lihtne. Saagida on seda palju parem kui puitu, ja seda ei pea ka jõe äärde tassima: ta turritab ise veest välja.”

„Just!” nõustus Prunt vaimustunult. „Homme hakkame pilliroogu varuma ja sellest parvesid kokku siduma.”

Hommikul tõesti töö kees. Plint ja Prunt laveerisid oma punases paadis keset kõrkjaid, valisid suuremaid taimi ja saagisid neid otse vees. Siis seoti need nööriga kokku ja pukseeriti kaldale. Seal seisis leetseljakul kõrgetes jahimehesaabastes Tropp ja saagis neil kohevad ladvaosad maha. Nii jäid järgi pikad ühepikkused kõrred.

Seejärel asusid asja kallale tirtsud: Nöpsik, Nööbike ja Nõelake. Nad sidusid kassitapuga pillirookõrred üksteise külge ja varsti õõtsuski esimene parv Kurgijõel.

Totu, kes seal läheduses päevitas, tõusis nüüd kohe püsti, pani riidesse, läks tirtsude juurde ja ütles:

„Nii, me ehitasimegi minu lipuparve valmis.”

„Mis asja?” uuris Nõelake.

„Lipu, see on kapteni. Sellelt ma hakkan kogu parvestikku juhtima… No mis ma teiega ikka lobisen,” pomises Totu omaette ja kõndis eemale.

Aga tirtsud hakkasid jälle parvi kokku siduma.

„Aga kuhu sa ise lähed?” küsis põlvini vees seisev Tropp kaptenilt.

„Mina? Lähen veekaarte uurima. See tähendab, navigatsiooniga tegelema. See pole sul, Tropp, pilliroo saagimine. Aga te ärge siin end ilma minuta lõdvaks laske. Õhtuks tuleb teine parv valmis saada. Ma saadan teile kohe abi…”

Totu läks koju, leidis sealt Ehku ja Kehku ning ütles:

„Ma pean nüüd kaarte uurima, aga ilma minuta jäi töö kaldal peaaegu seisma. Lipake minu asemel jõe äärde ja aidake tirtsudel teist parve kokku siduda!”

Seejärel suundus Totu oma tuppa ja jõllitas suurt knopkadega seina külge kinnitatud kaarti.

„Mida siit kaardi pealt ikka uurida on? Küll kohapeal vaatame,” otsustas ta, riputas kübara naela otsa, sellega poolt kaarti kinni kattes, ja heitis puhkama.

Nädala pärast oli Kurgijõel juba kuus parve. Esimene neist oli Totu lipuparv.

Totu teatas, et tema alus peab olema teistest silmapaistvam: kõik kõrred tuleb värvida erinevat värvi. Ja puri tuleb teha vikerkaarevärviline.

„Nii ei tule sul välja mitte parv, vaid mingi vöötvaal,” itsitas Ehku.

„Ise oled sa vöötvaal,” vihastas Totu. „Ja üleüldse – ära vaidle kapteniga.”

Teine parv – „Ujuv kunstiakadeemia”, oli mõeldud Lillikese, Kandle, Tuubiku ja Päikeselinnast kutsutud fotograaf Klõpsu jaoks.

Poeet, helilooja ja kunstnik lootsid leida palju inspiratsiooni, et koostada poeemi, luua sümfooniat ja joonistada silmapaistvaid maastikupilte. Klõps aga kõndis oma fotoaparaadiga keset ehitust, pildistas kõiki ja seletas:

„Palun, ärge vaadake objektiivi poole. Ärge pöörake mulle tähelepanu. Ma eelistan loomulikku reportaaži! Kõik peab olema tõepärane, nagu elus!”

„Ujuva haigla” masti tõusis punase ristiga lipp. Sellised ristikesed olid ka kogu meeskonna kingadel. Nii valge mütsiga Ampullil endal, Tuuslamil, keda tema kärsituse ja kiirustamise pärast oli hakatud „Kiirabiks” hüüdma, kui ka Rohelisest Linnast tulnud külaliste – Leesika ja tema õpilase Mesika kübaratel. Mõlemad tirtsud olid ühinenud ekspeditsiooniga alles hiljuti, olles äsja tagasi jõudnud Lohelas toimunud arstide kongressilt. Leesika ja Mesika saabumine rõõmustas kõiki põnne ja tirtse, sest igav haigla hakkas nüüd rohkem sanatooriumina tunduma. Kuigi Ampull oli valmistanud tähelepanuväärsed kastoorõlivarud, jäi viimase lõhn tasapisi aina rohkem palju meeldivama – mee lõhna varju. Sest Leesikas, nagu te mäletate, ravis kõiki haigusi meega. Aga Mesikas asetas kõikjale vaase elusate lilledega ja riputas üles lõbusaid plakateid, kus erinevate naljade abil tuletati meelde, kuidas paremini hambaid pesta, miks on tähtis lilleseebiga käsi pesta ja miks mitte mingil juhul ei tohi juua Kurgijõest võetud keetmata vett.

Igati sobiv köök, mille kohale tõusid suits ja toidu meeldivad lõhnad, oli Pontsu, Siirupsoni ning Karamellikese ja Kuklikese nimeliste tirtsude käsutuses.

Nad katsid tekiehitise, kus asus köök (mereliselt öelduna – kambüüs) beeži värviga, seintele ja katusele joonistas Kuklike aga mitmesuguseid tasse, taldrikuid, lusikaid, saiakesi, kompvekke ja puuvilju. Lõpetuseks tõsteti veel masti otsa lipp Pontsu kuulsa aforismiga: „Toitumisrežiimi ei tohi rikkuda!”

Taibu ja Klaasikildre parv oli, vastupidi, ranguse ja teaduslikkuse kehastuseks. See oli tumedat värvi, lihtsa valge purjega. Mastis aga lehvis lipp kirjaga: „Teadmine on jõud.”

Kui Nöpsik küsis, miks Taibu ei taha oma alust eredamaks värvida, seletas too:

„Meie laev on teaduslik laboratoorium. Siin ei tohi midagi tähelepanu mõtisklustelt kõrvale juhtida. Kui me tahame jälgida putukaid, kalu, linde ja mitmesuguseid metsloomi, tuleb jääda märkamatuks. Siis ei ehmu keegi loomadest ja me saame neile võimalikult lähedale minna.”

Karavani lõpetas Plindi ja Prundi ujuv töökoda. Kuurist, mis asus kajutite taga ahtris, kostis juba kõlinat ja kriginat, haamri tagumist ja puuri vilinat.

„Mida te seal meisterdate?” hõikas Pontsu.

„Lennuaparaati,” vastas Prunt uhkelt. „Siiruplaani. See aitab meid uuringutel!”

„Seda saab ka kasutada, et sõidu ajal köögist sooja toitu teistele parvedele toimetada,” rõõmustasid Karamellike ja Kuklike.

„See on küll õige,” kinnitas Pontsu, vaadates vaimustunult Plindi ja Prundi naaberparve, mis sarnanes rohkem kosmoselaevaga, mis on juhuslikult Kurgijõele maandunud. Igale poole tekile olid kinnitatud mitmesugused seadeldised: tõstekraana, vints, tulease, sepalõõts, treipink ja veel palju erinevaid vahendeid, mille tähendust teadsid ainult meistrid ise…

Marakannid naersid, öeldes:

„See pole mitte laev, vaid mingi mehaaniline siil, pea ja jalgadeta.”

Tõsi, parv sarnanes väga turris siiliga, eriti veel siis, kui Plint seadis erinevatesse kohtadesse üles pikad antennid, satelliittaldrikud ja päikesepatareid.

Isegi muidu tõsimeelne Klaasikildre ei pidanud vastu ja naljatas:

„Tahate kosmosesse lennata või?”

„Ei,” vastas Prunt. „See on kõik lihtsalt vajalik hea raadiosideme hoidmiseks Päikeselinnaga ja juhuks, kui me peaks kohtuma marakannoididega võõrplaneetidelt.”

Klaasikildre ainult kääksatas imestusest.

Ühesõnaga, flotill oli valmis! Teaduslikud instrumendid olid üles seatud, remondivahendid korras, toidukraam peale laaditud.

„Nüüd võime teele asuda,” teatas Totu. „Määran ärasõidu homse päikesetõusu ajaks!”