Читать книгу Totu Kivilinnas - Igor Nossov - Страница 6

Hommikul päikesetõusu ajal kogunes enamik Lillelinna elanikke kalda äärde. Kõik tahtsid vaadata, kuidas flotill kaldalt teele asub.

Oodati Totu korraldust lipulaevalt. Aga lipulaeva juht millegipärast vaikis.

Päike tõusis juba kurgitihnikute kohale, aga kaptenit polnud veel ikka ilmunud.

„Uurib vist ikka veel kaarte,” oletas Pundar, pöördudes meeskonna, see on Nöpsiku ja tema sõbranna Käpiku poole.

Sellel momendil tungis päikesekiir Totu aknasse ja äratas ta lõpuks. Totu avas silmad, ringutas, haigutas magusalt ja pomises:

„Raske on see kapteni amet. Isegi magada ei ole aega!”

Ta riietus, pani kübara pähe, võttis seina pealt kaardi ja keeras selle rulli: „Millekski ikka kõlbab. Saab näiteks pikksilmana kasutada!”

Ta jooksis hüpeldes kaldale ja oli siiralt imestunud sellist hulka põnne ja tirtse nähes. Ta oli täiesti unustanud, et oli ärasõidu päikesetõusu ajaks määranud.

„Kuule, Ehku,” pöördus Totu sõbra poole. „Miks kõik nii vara kaldal tunglevad?”

„Kuidas – miks?! Sind ootame! Sa ju teatasid, et asume teele päikesetõusu ajal!”

„No ja siis?! Ma unustasin… Täpsemalt öeldes, töötasin öösel üle. Õppisin kogu kaardi selgeks,” õigustas Totu ja manades näole magamata ööst põhjustatud õudse väsimuse, kisendas: „Mehed! Meie ekspeditsioon algab! Kohtadele asuda! Ankrud hiivata! Otsad lahti!”