Читать книгу Tõrjutud mälestused - Imbi Paju - Страница 5

“Vahel tabab mitte ainult üksikisikuid, vaid tervet ühiskonda trauma, mis jätab nii sügava jälje, et sellest ei ole võimalik väga kergelt üle saada – olgu see siis sõda, diktatuur, okupatsioon, massimõrvad või midagi muud.

Trauma tähendab teatavasti kreeka keeles haava, vigastust. Traumaatiliste ajalooliste kogemuste ja traumaatilise mineviku all pean ma silmas sellist minevikku, mis ühiskonda tõsiselt vigastas. Metafoori arendades võib seda pidada haavaks, mille paranemine võtab kaua aega ja millest jääb nii või teisti arm. Korraliku ravi puudumisel võib see aga uuesti lahti lüüa ja uuesti kannatusi põhjustada.

Traumaatilise minevikuga seisavad silmitsi paljud maad, eriti need, kes on elanud üle diktatuure. Diktatuure on üsna erinevaid: fašistlikud, kommunistlikud, sõjaväelised. Kuid kõik nad on suuremal või vähemal määral verised, osa elanikkonna suhtes vägivaldsed ning rikuvad kodanike õigusi ja vabadusi.

Vägivalla ohvriks langevad ennekõike rühmad, mida režiim peab vaenlaseks, sestap kasutab ta nende vastu repressioone.

Kuid vägivald puudutab tegelikult kogu ühiskonda. Vägivald ja terror lõhuvad ühiskondlikke sidemeid, sunnivad inimesi endasse tõmbuma, põhjustavad hirmu ja usaldamatust. Seepärast jätab diktatuur alati ühiskonnale mingi jälje.”^[1.]

Bruno Groppo

(B. Groppo on Tšiili päritolu Pariisi Sorbonne’i ülikooli ajalooprofessor, kelle uurimisvaldkonnad on mälu ja ajaloo suhted ning eksiil, eeskätt poliitika eksiilis. Peale Sorbonne’i loeb ta loenguid ka mitmes Ida-Euroopa ja Ladina-Ameerika ülikoolis.)

Imbi Paju raamat “Tõrjutud mälestused” on ajalooline lugu valust, mida eestlastele on põhjustanud Nõukogude okupatsioon. Just nimelt lugu. Ajalooharidusega inimesele tundub alguses, et raamatut on raske lugeda. Puudub süsteem, järjestus, kord – kõik see, mis on omane siinsele, baltisaksa mõjutustega ajalookirjutusele. Aga mingil hetkel tekib tajumine, et selline peabki see raamat olema. Taust, eriti arutlemine Nõukogude õigussüsteemi ja psühholoogia üle, teeb raamatu veelgi loetavamaks.

Erkki Bahovski, “Postimees”

Paju raamat on tema isiklik ajalooteekond, mis tõsisest taustauuringust hoolimata on liigutav ja kummaliselt endasse haarav lugemiskogemus.

Suvi Ahola, “Helsingin Sanomat”

Üks võimalus on konstrueerida eestlastele õnnelik ajalugu. Fragmentide abil panna kokku see, milliseks oleks võinud kujuneda modernne demokraatlik maa, kui ta ei oleks saanud tunda kahe suurriigi ähvardust, kui teda poleks okupeerinud vaheldumisi sakslased ja venelased ja kui nende okupatsioonide tõttu poleks inimesed jagunenud kollaborantideks, pealekaebajateks, hävituspataljonlasteks, metsavendadeks, rahvusvähemusteks, revolutsionäärideks, ohvriteks ja timukateks.

Pia Ingström, “Hufvudtadsbladet”

“Tõrjutud mälestused” on lugu jääminekust, mis saab eestlaste perekonnas võimalikuks seejärel, kui kirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju – pärast aastaid kestnud arutlusi ja teadmatust – julgeb uurida jutustamata jäänud, mälust välja tõrjutud lugu, mis on löönud pitseri tema ema ja tolle kaksikõe kasvuaega, julgeb uurida hirmuvalitsuse poliitikat, mis julmalt ja karmilt ohustas kaksikute elu ja piiras nende eluvõimalusi. See sõnatu südametus, täielik hoolimatus on selline kuritegu, mis ulatub sellest osavõtjate ringist palju kaugemale. Juutide hoiatuse järgi võiks siinkohal öelda: ärge jääge ohvriks, ärge saage kurjategijaks, kuid eelkõige – ärge olge ükskõiksed pealtvaatajad.

Mikael Enckell, psühhoanalüütik ja filmiesseist, “Torjutut muistot” eessõnast

Imbi kirjutab mõistmisest, ja see muutub ristiretkeks kurjuse vastu või õigemini ristiretkeks mälu ja ajaloolise dialoogi eest, kollektiivse mäletamise eest.

Risto Lindstedt, “Suomen Kuvalehti”

Imbi Paju raamatu stiil on elegantselt irooniline, seal, kus see on vajalik ja põhjendatud. Paneb imestama, kuidas ta on jaksanud selle raske teema käsitlemisel säilitada rahuliku, afektivaba hääletooni. Ilmselt on väärtuslikku tasakaalu andnud talle filosoof Walter Benjamin. Osa reaktsioone, mida Imbi Paju film ja raamat on põhjustanud, räägivad sellest, et stalinismi kuriteod pole faktidest hoolimata kõigi jaoks veel iseenesestmõistetavad.

Ingalill Österberg, “Vasabladet”

Oma raamatuga annab Imbi Paju ajaloole inimliku näo.

Mari Säkö, “Teatteri”