Читать книгу Tõrjutud mälestused - Imbi Paju - Страница 6

Ajalugu on praeguse Euroopa sõjatander. Sõda ei peeta relvadega, ega ka mitte territooriumite pärast. Sõditakse ajalookäsitlustega, õigluse nimel.

Ühed, enamasti vanast Euroopast pärit inimesed arvavad, et üksnes nende ajalugu loeb, et seal idas pole kannatusi, pole ajalugugi … Ometi teame, et 20. sajandi Euroopa ajaloo ühed koledaimad peatükid kirjutati verega just Poolas, Lätis, Ungaris ja Eestis. Teised, sovetid ja nende jüngrid arvavad, et just Stalini ajalugu on õige. Et pole olnud Ukraina näljahäda ja selle 7 miljonit ohvrit, et Katõnis mõrvasid 20 000 Poola ohvitseri hoopis sakslased.

16 aastat pärast okupatsioonide lõppu Ida-Euroopas pole pilt ajaloosündmuste tundmise ja teadvustamise vallas oluliselt muutunud. Hoolimata sellest, et valdav osa tapamasinast läbi käinud riike on nüüd Euroopa Liidus ja NATO-s. Endiselt peetakse juudi kogukonna kõrval suurimaks sõjaohvriks pigem Lääne- kui Ida-Euroopat. Järeleandmispoliitikat ajanud riikide poliitikud jagavad õpetusi neile, kes on gulagi üle elanud, ning üldiselt soovitatakse tähistada Elysée lepingu aastapäeva, mitte aga sorida oma ajaloos.

Sellepärast ongi see raamat oluline. Kirjaniku ja filmirežissööri Imbi Paju “Tõrjutud mälestused” on impressionistlik teos, mis ettekujutuse loomiseks hülgab traditsioonilise ajalookirjutise reeglid ja tehnika ning kasutab psühholoogiat ja psühhoanalüüsi, ilukirjandust, filosoofiat, ajaloolaste korjatud fakte ja üksikinimeste mälestusi. Kõik see kokku loob lugejale pildi, mida vägivaldne võim võib inimesega teha, millist kurja võib inimene inimesele teha, kui pääseb võimule temas peidus olev pime pool ning kui poliitiline atmosfäär sellist vägivalda soodustab ja kui diktaatorlik režiim oma kuriteo varjamiseks mäletamisega manipuleerib.

Narratiiv kasvab välja Eesti kogemustest, autori enda perekonnaloost ja isiklikest lapsepõlvemälestustest. Imbi Paju ei taha oma teoses meile öelda “ei kunagi enam”. Pigem räägib raamat, et selliseid asju võib edaspidigi juhtuda. Kui me aga ei üritagi rohkem mäletada, siis ei pääse me ka tagajärgedest. Me saame sellest raamatust lugeda, kuidas totalitarismile tuginevad vägivallarežiimid meelitavad inimesi kaasa ning kaotavad neist igasuguse inimlikkuse.

Eestis võeti kohe 1940. aastate hakul kasutusele Vene NFSV kriminaalkoodeks, mis määras kindlaks “objektiivse vaenlase”, kelleks oli bandiit, rahvavaenlane, kulak, mittesoovitav element, vaenulik rahvus. Tuntud gulagi uurija Anne Applebaum on kirjutanud, et iga mälestusteraamat, iga dokument gulagi ajaloost on vaid üks killuke piltmõistatusest, osake seletusest. Ilma nendeta me ärkame ühel päeval üles ja ei tea, kes me oleme. Ning sõnad nagu “inimõigused”, “hoolimine” ja “usaldamine” muutuvad klišeeks. Kuid just neid väärtusi vajame me ka tänapäeva ahneks muutunud ajas, kus energiapoliitika püüab määrata meie kohta lääne kultuuriruumis.

Aastal 2007 ei vaielda enam faktide üle. Pigem väärtuste üle. Üks mu enda viimase aja õõvastavaim elamus oli vastata Saksa ajakirjanikule, kes küsis: “Olgugi, et kommunistid tapsid rohkem eestlasi kui natsid, ega te ometi arva, et kommunistid olid sama hullud kui natsid?” Justkui oleksid tapetud pidanud köögilaua ümber ideoloogilisi arutelusid, nagu tõesti olnuks tapetud lapse, küüditatud vanuri ja vägistatud noore naise jaoks mingit vahet, kas sellele kuriteole, mille ohvriks ta langes, ajendas kurjategijat vähem või rohkem õiglane ideoloogia.

Loodan, et see raamat äratab paljusid. Eriti neid, kes õigustavad kuritegusid orjameelsusega, pärinegu see siis läänest või idast.

Toomas Hendrik Ilves

Eesti Vabariigi president