Читать книгу Tõrjutud mälestused - Imbi Paju - Страница 8

Ohtlikud elemendid

Perekonnapea Aidnik, Burhard Karli poeg, sündis 05.03.1895, eestlane, elukoht: Tartumaa, Kudina vald, töötas Mustvees pangajuhatajana. Arreteeriti 14.06.1941 ja viidi Sverdlovski oblastisse Sosva surmalaagrisse, suri eeluurimise ajal 02.12.1941. Arreteeriti ilmselt selle eest, et kuulus Kaitseliitu. (ERA, 395E, 2002M)

Tema abikaasa Aidnik, Ella-Magda-Jenny Ernsti tütar, sündis 1903 Riias, sakslane. Nõukogude julgeolekuorganid võtsid ta 14.06.1941 rasedana kinni ja viisid Baktšari rajooni Tšernõšovkasse asumisele, mis tähendas elamist NKVD kontrollitud piirkonnas, vabastati 24.10.1958. (See tähendas 17 aastat orjatööd.)

Nende lapsed:

Aidnik, Gunnar Burhardi poeg, sündis 25.07.1933 (oli siis 8-aastane, kui ta koos ema ja isaga Eestist Mustvee linnast küüditati), oli emaga samas kohas, vabastati 24.11.1954. (Oli kinnipeetu 13 aastat.)

Aidnik, Karin Burhardi tütar, sünd. 16.10.1941 Nõukogude Venemaal, viibis emaga samas kohas, vabanes 12.04.1956 15-aastaselt.

Ellujäänud perekonnaliikmed ei pöördunud kunagi Eestisse tagasi. Pärast Eesti taasiseseisvumist õnnestus mu isa tädipojal Mikk Aidnikul leida elusolevate laste kontakt Venemaalt ja teada saada, et nad jäid ellu tänu sellele, et ema oli klaveriõpetaja ning juhuse tõttu vajas kohalik NKVD just sellist inimest tööle.

1960. aastate lõpus arreteeriti Tartus Burhard Aidniku vennatütre Lille Aidniku 15-aastane poeg Tiit Aidnik, kes oli koos klassikaaslastega valmistanud kommunistide noorsoo-organisatsiooni ajakirja “Pioneer” nõuannete järgi kooli keemiaklassis pulbrilise aine, mis maha puistates ja siis sellele peale astudes tekitas väikeseid sädemeid. Selle valmistamise pärast kutsus direktor kooli KGB. Kooli saalis korraldati rahvakohus ja karistati teiste hirmutamiseks ainult ühte õpilast – Tiit Aidnikut. Ema vastuväite peale, et seda katset soovitati valmistada noorsoo-organisatsiooni ajakirjas, ainult naerdi. Edasikaebamise õigust polnud ja kaitseadvokaati ka ei olnud ette nähtud, sest Nõukogude õigussüsteem ei eksinud kunagi. Emale ütles KGB esindaja, et “kuna te kuulute rahvavaenlaste suguvõssa, kuid jäite neljakümnendatel aastatel Eestist välja saatmata ja saite õppida Nõukogude ülikoolis, siis karistuse peab kandma teie poeg”.

Tiit Aidnikul oli raske koorem kanda, sest karistamata oli jäänud ka Tiit Aidniku vanaema Laura (varem Martinson, minu vanatädi), kes oli saanud iseseisvas Eestis Tartu ülikooli “kodanliku” emakeeleõpetaja hariduse, samuti Laura “kodanliku” Tartu Panga pearaamatupidajast abikaasa Voldemar Aidnik. Küll aga olid 1949. aastal loomavaguniga Siberisse viidud Lille ema ja Tiidu vanaema Laura Aidniku (Martinsoni) kaheksakümneaastased vanemad (minu vanavanaisa ja vanavanaema) Hendrik ja Julie Martinson (kes oli pime) ning nende tütar Linda Martinson. Küüditamise põhjust ei öeldud, kuid selleks võis olla poeg Leo Martinson, kes oli 1918. aastal kommertsgümnaasiumi õpilasena võidelnud Eesti Vabadussõjas ja 1941. aastal kaitsnud metsavennana oma kodu hävituspataljoni tapatalgute eest, oma osa võis olla ka sellel, et neil oli suur talu või see, et Hendrik Martsinson oli olnud kunagi nooruses tsaariarmee allohvitser. Leo Martinson oli arreteeritud 1944. aastal ja saadetud Venemaale vangilaagrisse Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58, lõike 1a alusel. See kõneles kodumaa reetmisest, spionaažist ja üleminekust vaenlase poolele. Oodatav karistusmäär oli sel juhul mahalaskmine koos vara konfiskeerimisega. Teismeline Tiit Aidnik lunastas siis paar kuud noorsoovanglas oma lähedaste “patte”. Paranemine toimus KGB meeste peksu saatel, seejärel anti ta kriminaalvangide kätte – seksuaalseks kasutamiseks. Pärast seda ei olnud Tiit enam võimeline keskkoolis õpinguid jätkama.

Nüüd võib sellest kirjutada. Kõik kannatanud on surnud.

Ebasoovitavad elemendid: Eesti juudid

Gruns, Israel, Abrami poeg, juut, sündis 23.04.1888 Narvas, äriomanik, kaupmees, arreteeriti 14.06.1941 Narvas Jaama 6-2 Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58, lõike 4 järgi. Viidi vangilaagrisse Sverdlovski oblastisse Sevurallagi, suri aasta pärast seda, 06.04.1942. (ERA, 4636E, 173M)

Gruns, Dvoira, Solomoni tütar, sündis 1897, arreteeriti 14.06.1941, viidi Tomski oblastisse Vasjugani rajooni Aipolovosse, vabanes augustis 1956.

Gruns, Hackel-Abram, Israeli poeg, juut, sündis 20.06.1927, kinnivõtmise ajal (14.06.1941) oli 14-aastane; suri Aipolovos 29.09.1953.

Inimeste vaba ühistegevust ja abistamisorganisatsioone, mis on lääne demokraatia ja kodanikuühiskonna loomulik osa, peeti Nõukogude süsteemis kodanlikuks, töölisklassi alandavaks ilminguks. Vabalt organiseeruvaid inimesi oli diktatuurivõimul raske kontrollida, sellepärast pidi nad hävitama. Siiski käisid ka 1940. aasta alguses (kuigi Nõukogude sõjavägi oli juba Eestis, oli riik veel iseseisev) kord nädalas Tallinna kuulsas kohvikus “Kuld Lõvi” koos poliitika, vaimuelu ja ärimaailmaga seotud Rotary klubi liikmed. Nende hulgas ka restorani omanik ja hotelli “St. Peterburg” juhataja ning aastast 1925 Kaitseliidu Tallinna malevkonna juht Richard Devid, Tallinna Juudi Ühispanga juhatuse esimees, riidekaupluse omanik ja juudi kultuuriomavalitsuse esindaja, Eesti parlamendi rahvuskogu teise koja liige Heinrich Gutkin ning kunagine riigivanem ja kohtuminister, Eesti Panga juhatuse direktor Jüri Jaakson. Klubis vaadati läbi abivajajate ja haridustoetuse taotlused ning suheldi niisama seltskondlikult. Nõukogude salapolitsei korraldatud “puhastused” algasid alles 1940. aasta keskel, pärast Eesti lõplikku okupeerimist. Kõik vabatahtlikud organisatsioonid ja seltsid kaotati, sest need olid “vastuolus töörahva huvidega”. Seltside varandus konfiskeeriti ja nimetati ümber “sotsialistlikuks omandiks”.

Richard Devid (sündis 30.04.1893) võeti 21. märtsil 1942 kinni ja viidi Nõukogude Venemaale, talle mõisteti karistus Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58, lõike 13 järgi. Devidit süüdistati võitluses töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise vastu, mida ta on toime pannud salajastel ametikohtadel tsaristliku korra või kontrrevolutsioonilise ja kodanliku valitsuse juures. Oodatav karistus oli paragrahvi 58, lõike 2 alusel mahalaskmine või rahvavaenlaseks kuulutamine ühes vara konfiskeerimisega, kodakondsuse kaotamisega ning NSV Liidu piiridest jäädavalt pagendamisega. Devid lasti maha Sverdlovski oblastis Sevurallagis 5. juunil 1942. Kahjuks ei leia ma tema perekonna kohta andmeid, peale selle, et tal oli tütar Viivi, kelle saatuse kohta pole midagi teada.

Heinrich Gutkin (sündis 13.06.1879) suri samas laagris kus Devid. Ilmselt piinamise ja nälja tagajärjel. Tema abikaasa, samuti juut, Josephine Gutkin (sündis 1888) küüditati kõigepealt Mordva ANSV-sse Dubravlagi. Viis aastat hiljem, 29. juunil 1946 mõisteti ta Venemaal Kirovi oblastikohtus paragrahvi 58, lõike 10 alusel süüdi. Seaduse tekstis seisab: “Propaganda või agitatsioon Nõukogude võimu kukutamiseks või nõrgendamiseks mõne kontrrevolutsioonilise kuriteo toimepanemise kaudu, samuti sellesisulise kirjanduse levitamine, valmistamine või hoidmine. Oodatav karistus: vabaduse kaotus 1–10 aastat.” Josephine Gutkin sai teisegi süüdistuse paragrahvi 58, lõike 11 alusel, see tähendab osavõtmine organisatsiooni tööst, mis on moodustunud kontrrevolutsiooniliseks tegevuseks Nõukogude võimu vastu, või sellesisulise ühingu organiseerimine. Karistuseks oli mahalaskmine või rahvavaenlaseks kuulutamine ühes vara konfiskeerimisega, kodakondsuse kaotamisega ning NSV Liidu piiridest jäädavalt pagendamisega. Josephine Gutkin suri 16. oktoobril 1950.

Ebasoovitavad elemendid: Eesti venelased ^(1*.)

Groševaja, Anna Vassili tütar, venelane, sündis 1872, keskharidus, maja ja sauna omanik, arreteeriti Tallinnas Niine 12-21. Viidi 1941 Sverdlovski oblastisse ja suri vangistuses 69-aastaselt 13.10.1941.

Groševoi, Igor Nikolai poeg, venelane, sündis 24.02.1897 Riias, advokaat. Arreteeriti 1941. aastal, viidi asumisele (tähendas vabakäiguvangi NKVD valvatud piirkonnas) erinõupidamise otsusega 1944. aasta juunis paragrahvi 58, lõigete 10 ja 11 järgi, surmaotsus viidi täide 10.11.1944

Kirovis.

Groševaja, Niina Vladimiri tütar, Igori abikaasa, venelane, sündis 28.06.1901 Paldiskis, arst, arreteeriti 1941 ja viidi Kirovi oblastisse Kilmezi rajooni. Vabastati asumiselt 29.04.1954.

Groševaja, Natalja Igori tütar, venelane, sündis 01.09.1940, arreteeriti 1941, viidi Kilmezi rajooni koos vanematega, suri asumisel 02.07.1943.

Groševaja, Anna Igori tütar, sündis Venemaal Kilmezi rajoonis 21.04.1942, vabastati 1954. aastal 12-aastasena.

1 1941. aastal arreteeritud venelased olid kas äri omanikud või Nõukogude Venemaalt bolševismi eest põgenenud Vene valgekaartlike organisatsioonide liikmed, kes olid Nõukogude Liidu salapolitsei eriliseks huviobjektiks. Eesti venelasi süüdistati luuretegevuses Nõukogude Liidu vastu n.-ö. kolmandate riikide heaks. Nende ülekuulamisega ei tegeldud tavaliselt Eestis, vaid nad viidi füüsiliseks ja psüühiliseks töötlemiseks Leningradi, et nad oma “süü” üles tunnistaks. (Aigi Rahi-Tamme kommentaar) [ ↵ ]