Читать книгу Roos ja lumekristall - Indrek Hargla - Страница 2

Üks kollane tuluke oli armatuurlaual põlema süttinud. Silmanurgast oli ta seda juba ammu märganud, oli hoomanud, et midagi on seal teisiti kui muidu, mõnetise üllatusega isegi avastanud, et ta on sellest häiritud, kuigi auto häältes polnud mingit muutust, mootor näis töötavat nii nagu alati, ta kõrv ei saanud valetada. Rooli taga peab kõik olema harjumuspärane, sa leiad kinnisilmi ükskõik millise nupu, sa ei pea pilguga ühtegi kohta otsima, oskad vaistlikult pead keerata ja tabad täpselt sihtmärki. Su pilk fikseerib automaatselt igasuguse muutuse esipaneelil, su keha tunneb pisimatki raputust, mida kaassõitja ei tunneks iialgi, kõrv püüab tühisemagi vale tooni mootori undamises või kahtlase urina.

Midagi oli Mettet häirinud juba sellest saadik kui ta Flensburgi juures piiri ületas ja kiirteelt rahulikumale kõrvalteele pööras. Mette polnud end kunagi kiirteel hästi tundnud: liiga palju autosid, liiga palju kiirust ja tormlemist. Temal ei ole kiire, täna tal ei ole, täna on üks väheseid päevi aastas, mil tal ei ole kiire, ta sõidab Kopenhaagenisse rahulikult, kaheksakümnese tunnikiirusega mööda kõrvalteid, tõmbab mõnuga sigarette, kuulab klassikaraadiot, surub end jahedasse nahkpolstrisse ja naudib konditsioneeri turvalist värskendust. Ta mõtleb oma loo üle, mida ta hakkab kirjutama alles homme, seab mõttes paika lõigud, vahepealkirjad ja fotod, ta teeb oma loo valmis juba siin “Lantra” roolis, sest siin on tal õigus olla prii igasugustest muudest kohustustest. Keegi ei saa temalt nõuda midagi muud kui autojuhtimist. Ja kui ta aastate vältel on õppinud neil roolitundidel olema üksi oma mõtetega ja juhtima kuulekat “Lantrat” kui autopiloot, siis on see tema saladus, millest ta tahab võtta maksimumi.

Aga siis see reeturlik tuluke esipaneelil. “Lantra” tahab talle millestki märku anda. Alateadlikult oli Mette signaali fikseerinud, kuid ei soostunud oma mõttelõnga katkestama. Ta oli jõudnud just sõnastada oma uue artikli võtmelause, mis kindlasti tuleb rasvases kirjas loo ees välja tuua: “Lapseootel taani koduperenaine teenib Saksamaal arvuti taga varanduse”. See on hea alapealkiri, see köidab nii lapseootel naisi, koduperenaisi, arvutihuvilisi, taanlasi ja sakslasi, selles on kõigile midagi. Jah, see on hea lause…

See juhtus veidi enne vana silda üle Lille Belti, Lõuna-Jüütimaa liivaste männimetsade vahel, tähtsusetul kõrvalteel, kuhu Mette oli tüütutest veoautodest vabanemiseks keeranud, ta oli teadnud otseteed sillani. Ta kaotaks ehk küll paar kilomeetrit, aga võidaks veidikegi rahulikku sõitu. Mette ei jõudnudki täpselt näha, millest “Lantra” hädaohutuluke oli tahtnud talle märku anda. Ühel hetkel – ja see juhtus tõesti ühe hetke jooksul suri mootor välja ja esipaneelil kustusid kõik tuled, kõik viimseni, nagu oleks tema auto ära surnud. Esimene reaktsioon on tühjustunne ja arusaamatus. Luksusauto ei saa niisama lihtsalt “kustuda”! Teine reaktsioon on sõimusõna, kui auto süütelukule ei vasta. Kolmas: ma pean midagi ette võtma. Ta auto oli tumm ja surnud. Lihtsalt niisama, mitte millestki.

“Mis neetud tuli see oli?” pomises Mette ja ronis autost välja. Ta oli jõudnud juba unustada, kui palav ilm on. Saksamaal oli olnud üle kolmekümne kraadi, Lõuna-Jüütimaal tundus pärastlõunane leitsak veelgi kuumem, ning ei kübetki tuuleõhku. Konditsioneer oli ta tegeliku kliima suhtes uinutanud, soojus tahtis lämmatada. Ta hakkas helistama.

Kümne minuti jooksul sai ta autoabifirmadelt neli väga viisakat ja argumenteeritud vastust: lähima paari tunni jooksul polnud kellelgi ühtegi meest ega autot saata, kõik on juba hõivatud, kuuma ilma tõttu läheb õli vedelaks ja mootor kuumeneb üle või kuumeneb midagi muud üle, jah, paar tunnikest läheb aega ja siis ehk tuleb keegi Middelfartist. Mis on Mette Lund Søndergaardi täpsed koordinaadid ja mis marki auto tal on?

Mette proovis veel viimast võimalust: ta on ajakirjanik ja peab kiiresti toimetusse jõudma…

Meil on parlamendisaadikud teele jäänud, sai ta jaheda vastuse. Mehhaanik tuleb niipea, kui vabaneb.

Tunni aja jooksul sõitis temast mööda mitu autot, mõned pidasid isegi kinni ja tundsid huvi, mis viga on, kuid täielikult komputeriseeritud ja tumma autot ei suutnud kohalikud talumehed kuidagi ravida. Üks lahke tädi kinkis Mettele ootamisvaevade kergendamiseks paki sigarette ja pudeli leiget õlut. Mette ronis üle teekraavi, puges männi varju, suitsetas, rüüpas õlut ja helistas ajaviiteks tuttavatele, kellest enamik veetis siestatundi konditsioneeritud õhuga kontoris või mõnes jahedas baaris. Talle tunti kaasa, kuid just seda Mette ei vajanud. Ta hakkas mõttes kokku seadma räiget kriitilist artiklist Jüütimaa autoabifirmade suutmatusest tööd organiseerida, kui märkas eemalt kurvi tagant väljunud jalgratturit.

Kui too lähemale jõudis, nägi Mette, et see on keegi noormees vanal sõjaväejalgrattal, ta väntas kuidagi flegmaatiliselt ja kuumusest ja mäkketõusust välja tegemata, ühtlaselt ja kindlalt. Ja sama kindlalt, nagu ta vändanud oli, peatus ta “Lantra” juures ja vaatas otsivalt ringi. Ta silmi katsid lenduriprillid, jalas kandis ta kulunud teksaseid ja seljas vanamoodsa kraelõikega valget T-särki. Mette surus sigaretiotsa liiva ja tõusis püsti.

“Juhtus midagi?” hõikas noormees.

Mette kehitas abitult õlgu: “Auto suri välja. Õli vist kuumenes üle.”

“Saan ma aidata?”

“Oh, vist mitte. Middelfartist lubati mehhaanik saata, kuigi paistab, et ta on vahepeal puhkusele läinud. Aga tänan küsimast.”

“Ma võin vaadata,” lubas noormees.

Tänan, mu prints mustal rattaloksul, sind mul just vaja oligi!

“Kas sa oled mehhaanik?” küsis Mette, kuid tuli siiski lähemale.

“Ei,” vastas noormees ja raputas pead. “Ma ei oska isegi autoga sõita. Aga ma võin vaadata.” Esialgu vaatas ta küll ainult Mettet, võttis prillid eest, kuidagi imeliku liigutusega, aeglaselt, ja vaatas – pisut liiga tähelepanelikult, ehk isegi heldinult selle paari viivu kohta, mis nad koos olid viibinud. Mette oli poisist vähemalt viisteist aastat vanem, aga tema napp, suvekohane riietus ja päikseprillid lubasid tal ehk noorema paista. See tähendab, et tavaliselt paistiski Mette noorem välja.

“OK, vaata siis,” viskas Mette ja naeratas. “Kui see tüli ei tee. Sa olid ju kindlasti kuhugi teel.”

“Odensesse,” vastas poiss.

“Rattaga? See on põrgulikult pikk maa.”

Poiss kehitas õlgu. “Aga mul ei ole kuhugi kiiret. Ma siis vaatan, eks?”

Mette eeldas, et noor isehakanud mehhaanik sööstab innukalt “Lantra” kapotialusesse maailma, kuid poiss – olles jalgratta hoolikalt teekraavi lükanud – avas autoukse, libistas end istmele ja jäi tähelepanelikult armatuurlauda silmitsema. Mette tuli ta kõrvale, nõjatus vastu autokatust ja vaatas. Noormees lõhnas higi järele, kuid sellise pehme, lapseliku ja süütu, mitte täiskasvanud meesterahva higi järele.

“Süütevõti, palun.”

Mette andis talle võtme, poiss keeras seda süütelukus, auto ei reageerinud rohkem, kui ainult vilgutas korraks mõõdikute tulesid.

“See on kuumusest, jah?” küsis Mette.

“Mõnes mõttes,” noogutas poiss. Ta libistas käega üle armatuurlaua, harali sõrmed puudutasid kord üht kustunud tulukest, siis teist, ja näisid nagu järgivat plastitaguste juhtmesoonte rägastikku. Mõnes kohas ta peenike sõrm peatus, vajutas tugevamini, rändas siis edasi, kuni jõudis ikka ja jälle pardakompuutri peatablooni. Mette jälgis imestusega seda kummalist diagnostikat ega osanud midagi öelda. Siis palus poiss tal kapott lahti teha ja küsis, et ega Mettel hambaharja ei ole.

Mettel oli hambahari, tagaistmel kotis koos teiste reisitarvetega. Kui ta koti järele küünitas, tuli selle alt välja läptop. Mette fikseeris peeglist noormehe pilgu, too oli näinud Mette liigutusi, oli ilmselt näinud tema sihvakat ja vormikat keha sirutumas auto tagaistmel. Ta peeglipilgust püüdis Mette kerge võpatuse.

“Palun, hambahari. Mis nüüd edasi?”

“Oota.”

Mette istus taas kraavipervele, poiss tõstis kapoti üles ja sukeldus hambaharjaga relvastatult selle alla.

Milleks see tsirkus, poja? See on üsna halenaljakas viis vanemate daamide lantimiseks maanteel. Sa määrid ennast ainult üleni õliseks.

Õline ta oli, kui mõne aja pärast pea kapoti alt välja pistis, kuid veel rohkem oli poiss tolmune. “Ma paluks veel kruvikeerajat, mõnda peenemat?” küsis ta kohmetult naeratades.

Teatava vaevaga leidis Mette pagasiruumist tööriistade kohvrist ka kruvikeeraja, mis oli autoga kaasas olnud ja mida ta polnud vist kunagi kasutanud. Siis ta suitsetas, lehvitas endale tuult, kui lämbe pärastlõunane leitsak õhu seisma pani, ja vaatas, kuidas poolenisti kapoti alla kadunud noormees kruvikeeraja ja hambaharjaga ta autot elustada püüdis. Vähemasti aitab ta aega veeta, kui ei midagi muud, arvas Mette.

Lõpuks ronis poiss kapoti alt välja, nägu tolmune ja õliplekine, ja ulatas Mettele veelgi hullemas seisus hambaharja. “Ma vist rikkusin selle ära,” sõnas ta häbelikult. “Mina igatahes sellega enam hambaid ei peseks.”

“See on kole lugu küll,” muigas Mette. “Auto ja hambahari ühe päevaga untsus.”

“Aga auto peaks nüüd käima minema,” ütles poiss. “Proovi!”

Mette naeris, nipsutas suitsuotsa kraavi, istus autosse ja andis süüdet. “Lantra” käivitus. Täpselt nii nagu ta seda sadu kordi varem oli teinud, vaikselt, pehmelt, sulnilt ja kutsuvalt unnates, kõik tulukesed esipaneelil lahvatasid ühe hetkega põlema. Mette oli sõnatu.

“Mida sa tegid?” küsis ta imestunult. “Ma… ma arvasin, et seal oli midagi üle kuumenenud ja…”

“Oligi mõnes mõttes. See auto pole midagi muud kui arvuti ja iga arvuti tahab jahutust. Selleks on tal ventilaator ja jahutussüsteem. Ma ei mõtle mitte seda suurt ventilaatorit ja jahutusvedelikku, see on mootori jaoks ja sellest ei tea ma midagi. Aga su auto arvutiventilaator oli tolmu täis ja jahutuselement üles soojenenud. Ma puhastasin ventilaatori ära…”

“Hambaharjaga?”

“Jah, sellega on küll nüüd vist kehvasti… ja siis ma laadisin uuesti jahutuselemendi. Nüüd hakkas pardaarvuti uuesti tööle ja andis ka mootorile käsu tööle hakata.”

“Ja mina mõtlesin, et õli on liiga vedelaks muutunud,” pomises Mette.

“See peaks olema sünteetiline õli, mille koostis on digitaalselt sellise ilma jaoks parajaks timmitud. Nii et õlis polnud tegelikult probleem.”

“Kuule, sa oled ju kohe päris võlur!” Mette tuli autost välja, võttis päikseprillid eest. “Mis su nimi on?”

“Kaj.”

“Kaj, ma võiksin su ju Odensesse viia, ma olen sulle tohutult tänu võlgu.”

“Mul on ju ratas.”

“Ah see ront, see on ju täiesti väärtusetu, saad igalt oksjonilt uue, ma võiksin sulle isegi…” Mette tahtis poisile pakkuda mõnisada krooni, mille eest ta saaks osta endale palju parema ratta kui see vana sõjaväekronu, kuid poisi pilk peatas ta sõnad. See oli tuhm, kuidagi hall ja igatsev ja nukker pilk, ent väga kindlameelne.

“Aitäh,” ütles ta, “aga ma sõidan rattaga. Mul pole tõesti kusagile kiiret.” “Aga ma tunnen end tänuvõlglasena. Kui ma saaksin midagi pakkuda… ma ei tahaks tänamatut muljet jätta.”

“Oh, aga sa ei ole ju tänamatu,” vastas poiss kummaliselt naeratades. “Mulle pole midagi vaja, see oli tõesti tühiasi. Parem mõtle välja, mida sa neile ütled.”

Kaj sõnade saatel vuras kurvi tagant välja sinipunane autoabi furgoon ja kui see viivu pärast nende juures seisatas, oli Kaj juba oma ratta püsti tõstnud ja valmistus sadulasse istuma.

“Oh, hea küll,” hüüatas Mette juba mõttes sarkastilisi lauseid ritta seades, et ta pidi seda teenust siin ligi poolteist tundi ootama. Need Middelfarti loikamid ei tea veel, kellega neil tegu on! “Aga tänu võlgu ma sulle igatahes olen. Kui sa satud näiteks Kopenhaagenisse, on lõuna minu poolt. Või kui mina satun Odensesse. Elad sa seal?”

“Jah, ma elan Odenses,” vastas Kaj pisut kõheldes.

“On sul mingi meiliaadress?”

“On, aga seda on keeruline meeles pidada.”

Paksud ja higist leemendavad mehaanikud astusid autost välja ja takseerisid mõistmatul pilgul Mette töötavat “Lantrat”. Kaj oli juba ratta seljas ja pani päikseprille ette.

“Ma saadaksin sulle meili, kui ma Odensesse juhtun?” pakkus Mette. “Mis su aadress on? Ma kirjutan selle üles.”

“Pole ju põhjust, sa võid lihtsalt minu meilile vastata. Ja muide, peaksid oma läptopil kindlasti viirusetõrjet uuendama. Kiiremas korras.”

Ta viipas Mettele ja hakkas aeglaselt mööda teed kurvi poole väntama.

“See auto paistab nagu päris korras olevat või mis?” küsis üks habetunud, õlle ja higi järele lehkav provintsimehhaanik.

“Kuidas?” Mette rebis end mõtetest lahti. Ta ei saanud aru, mis meilist Kaj rääkinud oli.

“Tellisid ikka sina autoabi või mis?”

“Kujutage ette, et mina see olin,” nähvas Mette ümber pöördudes, “aga te jääte oma teenustasust nüüd küll ilma, sest sel ajal, kui te kuskil õlut ja hamburgeri kugistasite, laadis see külapoiss mul külmaelemendi juba ära. Võite oma õlle juurde tagasi sõita.”

Mehaanikud torisesid midagi ja pakkusid siis, et ehk nad ikka vaatavad, kas midagi kriitilist pole üle kuumenenud ja mis seisus õli on. Mette lõi käega ja lasi sel sündida, vaadates üksisilmi mööda hõõgavat asfalti kaugenevat kogu. Veerand tunni pärast teatasid mehed, et Mette auto töötab nagu kellavärk ja on üldse kõige paremas korras. Küllap sel oli ainult mingi juhtmeots kusagilt lahti, sest niisama lihtsalt külmaelementi laadida pole võimalik, seda saab ainult töökojas teha. Mette ei jäänud nendega vaidlema, ta sõitis kiiresti edasi, kuid tuttavat kogu vana sõjaväejalgratta seljas ta enam Odense teel ei kohanud.

***

Ta jõudis koju õhtuks, veidi enne kaheksat. Helistas toimetusse, kus Jens hea majavaimuna kujundusi tegi, ja lasi Bennesenile edasi öelda, et ta jõuab homme lõunaks, teeb hommikul kodus loo valmis ja ärgu nad teda enne tülitagu. Nad muidugi tülitavad, teadis Mette, see on neil juba niisugune komme, Bennesen ei taha, et keegi end liiga vabalt tunneks. Ta lükkas eine mikroahju, kooris end riidest lahti ja sööstis duši alla. Miks enamiku filmitegijate arvates on duši all olev naine kõige haavatavam ja abitum olend maailmas, mõtles ta, kui külma vee lahti keeras. Lollakate stsenaristide soovil valivad sarimõrtsukad roima sooritamiseks just taolised hetked, mil nende ohvrid muretult kümblevad. Ja nii filmist filmi libiseb kaamera läbipaistva vannieesriide poole… Küllap on see pärand stsenaristide lapsepõlve vojerismist, nii erutav on piiluda, kui keegi on end ohtu aimamata riidest lahti võtnud ja duši alla läinud. Mette lasi külmal veel voolata ja jahutas end maha. Siis hõõrus ta end lavendliseebiga. Ta ei kasutanud kunagi dušigeele, vaid ainult Itaalia kosmeetikute looduslikke vahendeid. Aroomiteraapia oli tema usutunnistus, Mette vanuses naisterahva kalleimaks varaks on nahk ja jume. Ta puudutas end jalgade vahelt, kui seebitas. Külma dušši võttes tegi ta seda tihti, külmus ja kargus olid talle teismelisest saadik erutavalt mõjunud, isegi kahe lühiajalise abielu ajal. Ta puudutas end veel ja veel, kui tundis, kuidas rinnanibud külmade peenikeste veevoogude all kõvenevad ja sinakaks tõmbuvad. Ta nõjatus vastu vannitoa seina, et jalad ei oleks pinges ja lihased lõtvuksid, siis puudutas ta end veel ja silitas.

Lõpeta, tüdruk, ja hangi endale üks mees, sa saad sellega hakkama, sa ei ole veel nii vana.

Aga käed tegutsesid vilunult edasi, roidunud keha ei kuuletunud mõistuse käsklustele. Pärast dušši ei tundnudki Mette end kuigi näljasena, ta haaras külmkapist õlle, heitis ülle puuvillase hommikumantli, krabas kaasa sigaretid ja maandus rõdule, kus mereõhk segunes autode väljaheitegaasidega ja ta said end taas tunda osakesena ühe suurlinna elurütmis.

Mette Lund Søndergaard, ajakirja “IT & Inimene” reporter elas Kopenhaageni kesklinna ühes kõige ihaldusväärsemas rajoonis, lähedal merele, mereväelinnakule ja Amalieborgile, klaasist ja betoonist modernses korterelamus, tänaval, mis viis Langelinje kai äärde, kus silduvad luksusjahid ja kuhu aastaringselt sõidutatakse turiste vaatama kuulsat Hans Christian Anderseni loomingust inspireeritud Merineitsi kuju. Tema korter selles ülikallis majas oli väikseim, ainult kahetoaline, see-eest sisustatud disaini ja tehnika viimase sõna järgi. Ta oli selle saanud nii-öelda kaasavaraks oma viimaselt abikaasalt, tähtsalt IT-ärigurult, viimase abieluaasta oli Mette elanud õndsas teadmatuses sellest, et samas majas elab ka tema abikaasa armuke. Tema abikaasa ostetud korteris. Naine polnud temast ei noorem ega ilusam, aga ta oli vahelduseks, sest nii rikastel meestel ei tohi olla ainult üks partner. See oli tsunftiseadus. Nüüdseks oli Mette muidugi harjunud, et elab amoraalses majas, siin pole ühtegi täisväärtuslikku perekonda. Korterites elasid kas linnaäärsete villade suured bossid, kui nad ei viitsinud hilisõhtul koju sõita, või nende armukesed. Maja-aluses parklas peeti halvaks tooniks hoida üle kahe aasta vanust automudelit. See oli moodsate linnainimeste maja, kelle identiteediks oli pealinna kiire elutempo ja kes tahtsid olla rohkem eurooplased kui taanlased.

Mette istus rõdul korvtooli, avas õlle ja süütas sigareti. Kopenhaageni kohale oli laskumas malbe suveõhtu, kuumus taganes, mere poolt kostis kajakate kisa ja mööda tänavat kulgesid katkematu vooluna turistide bussid. Kahetoaline lukskorter Kopenhaageni kalleimas rajoonis oli tegelikult kõik, mida Mette Lund Søndergaard siinilmas omaks võis pidada. Suurlinna oli ta tulnud kakskümmend neli aastat tagasi, Põhja-Jüütimaa väiksest kalurikülast, ruuduline kohver ja vihmavari käe otsas, pealinna suhtes naiivsem kui puritaanist lamburneiu, kuid tulvil unistustest omandada korralik haridus, leida oma prints ja saada palju lapsi. Hariduse oli ta saanud, printse oli kahjuks olnud liigagi palju, laste ja perekonna asemel oli ta kontol kaks aborti, kaks lahutust ja üks alkoholi võõrutuskuur. Ta oli juba ammu loobunud mõtisklemast küsimuse üle, mis on õnn. Maailm, kus ta ennast teostas, ei hoolinud õnnest, vaid edukusest. Ta oli mõõdukalt jõukas, võimekas, heade sidemetega ajakirjanik, võis endale lubada kuuajalisi puhkusi Kariibi saartel, kus ta oli juba harjunud oma tõmmunahalistele üheööarmukestele kinnitama: jah, ma olen õnnelik, siin, sinuga ja praegu. Õnn on hetk, teadis Mette. Õnn ei saa olla olek, vähemalt selles maailmas, kus ta tahtis edukas olla.

Ja sel hetkel, külma õlut rüübates ja kanget “Prince’i” tõmmates, roidunult oma luksuskorteri rõdul jaapani turistide busse vaadates, tundis Mette hetkelist õnne. Ei midagi erilist, ainult hygge ja rahulolu hetkelisest kokkuleppest, mille sa oled saavutanud ahistava maailmaga. Homme hommikul kirjutab ta loo valmis, läheb toimetusse, ja algab rutiin, täna õhtul aga ta naudib vabadust. Võib-olla ta isegi ei söö seda, mida ta ennist mikroahju oli visanud – mis see ka polnud – ja jalutab linna poole mõnda Giuliano restorani. Näiteks.

Ta lõpetas õlle ja veel ühe sigareti, astus siis tuppa tagasi ja pakkis lahti oma reisikoti. Selle kõrval lebas läptop, seesama, millel Kaj oli soovitanud tungivalt viirusetõrjet uuendada. Mette muigas kummalisele kohtumisele tagasi mõeldes ja lubas meeles pidada, et sõidab neil päevil teenindusest läbi ja nõuab aru, mis selle autoarvuti jahutusega siis õieti on.

Kui ta korterist välja astus, oli ta jalga tõmmanud teksased, selga valge T-särgi ja peale Armani nahkjaki, juuksed oli ta kiirelt ja hooletult tupeerinud tütarlapselikumaks ja ka kevadise hõnguga Gucci parfüüm sobis ehk rohkem Mettest paarkümmend aastat nooremale naisele. Ma ei lähe seiklust otsima, kinnitas ta endale ja muigas, ei, muidugi mitte, ma lähen ainult õhtust sööma. Nii nagu alati. Aga kunagi ei või teada, mis võib ette tulla. Käekotti pani ta siiski oma läptopi – pole paha veidi intervjuude üleskirjutusi kohendada ja artikli struktuuri kallal töötada. Seda kauem ta hommikul magada saab.

Ta läks oma tavalisse kohta, terrassiga itaalia restorani Rosenborgi lossi lähedal, mille omanik ja peakokk ühes isikus – Giuliano – ta kohe ära tundis ja korraldas kiirelt vaba laua terrassil. Ta ei vaevunud isegi menüüd uurima, Giuliano pilgutas kavalalt silma ja hetkega tekkis Mette ette pudel punast chiantit. Penne rigata vegetariana’t oodates avas ta läptopi.

Tema esimene emotsioon oli, et küllap on ta arvuti kahetsusväärsel kombel vahetusse läinud, ehkki teadis, et see on võimatu. Läptop oli kogu aeg tema käes olnud ja hiljem lebas see auto tagaistmel. Ometi ei ilmunud desktopile käivitamise järel uue, spetsiaalselt rikkamatele naisterahvastele mõeldud “Ferrari” sportmudeli – Mette unistuse ja igatsuse – pilt, vaid hoopiski midagi kummalist. Jahmunult silmitses Mette seda fotot.

See oli lumes õitsev roos. Foto oli ülikvaliteetne, suurepärane suurendus, perfektsed pikselid, päiksepaistelise ilmaga pildistatud roosipõõsas, värsked, tugevad ja ümarad õied tugevate mürkroheliste varte küljes ja ümberringi lumi. Lund jätkus ka õielehtedele, vars kasvas välja koheva lume alt. Montaaž või mitte, ühte aga Mette teadis – ta pole seda pilti iialgi varem näinud ja tema pole seda oma arvuti desktopile pannud.

Viirusetõrje?

Mis neetud viirusetõrje! Ta polnud isegi Saksamaal artiklit tehes kordagi läptopi internetti ühendanud, tal polnud selleks ei aega ega vajadust.

Mis aga veelgi kummalisem – ekraani all paremas nurgas vilkus kollane kirjaikoon. Mette postiliides tahtis talle teada anda, et ta on saanud uue meili. Et tal on uus ja lugemata kiri.

Täiesti võimatu. Viimati oli läptop olnud internetiga ühenduses nädalapäevad tagasi, kui ta tõmbas sinna mõned Saksamaa kaardid, läptoppi kasutab ta interneti jaoks harva, selleks puudub vajadus – tal on töö juures ja kodus arvutid, milles ta oma kirju loeb ja kõiksugu meilidega saadetavat kasutut sodi arhiveerib. Keegi ei saa ju saata võrguühenduseta arvutisse kirja! Mette klõpsas kirjaikooni ja postiliides käivitus. Ta jõudis märgata kiiresti hallis kirjas vanu meile ja nende kohal rasvases kirjas – tänase kuupäevaga! – uus ja lugemata kiri. Ja seejärel välgatas kiirelt ekraanile tüütu teade, et Mette on praegu offline’i-režiimis ja kas ta soovib online’i minna. Ei, ta ei soovinud, ta vaatas uut lugemata kirja:

From: mordaunt To: Mette.Lund@itm.net.dk Subject: kolm punkti

Mordaunt? Mõtles ta. Kindlasti ei tunne ta kedagi sellenimelist, ehkki nimi tundus kahtlaselt tuttav. Võis see olla mingi viirus, mille ta kunagi on arvutisse saanud ja mis käivitub pärast peiteaega, andes endast teada selle kirja ja pildiga lumes kasvavast roosist? Ta polnud sellisest viirusest kunagi kuulnud.

Põrgusse, vaatame, kes sa siis oled, Mordaunt! Mette avas kirja:

tere jälle, ma ei taha tõesti pealetükkiv olla ja võib-olla pole see minust kena endast niimoodi märku anda, sest tõenäoliselt oled sa mind juba unustanud, aga sa meenutad mulle kedagi. ma arvan, et see pole juhus, et me niimoodi kohtusime, kindlasti oli see planeeritud. ma pean olema järgmisel nädalal kopenhaagenis, kui sa pead võimalikuks minuga kohtuda, siis vasta sellele kirjale. kui ei, siis lihtsalt kustuta see, kuid jäägu roos minust väikeseks mälestuseks. võimalik, et sul läheb seda vaja. Uuendasin sul viirusetõrje juba ära, mainisin seda ainult sellepärast, et sa arvuti täna lahti teeksid,

Kaj, ei ole kunagi osanud ilusalt kirjutada; – )

Mette luges kirja kolm korda läbi ja jõi pokaali tühjaks. Ta ei saanud midagi aru. Kirja saatmise aeg oli 17.07 ja sel hetkel oli ta olnud kohe kindlasti Middelfarti tee peal, võib-olla just äsja oli Kaj auto käima saanud. Ta ei mäletanud täpset kellaaega, aga igatahes polnud tema arvuti sel ajal ega hiljem tänase päeva jooksul olnud sekundikski võrgus.

Ta ei olnud andnud Kajle oma meiliaadressi. Seda kirja ei saanud siin arvutis olla, ometi see oli.

“On sul mingi meiliaadress?”

“On, aga seda on keeruline meeles pidada.”

“Mis su aadress on? Ma kirjutan selle üles.”

“Pole ju põhjust, sa võid lihtsalt minu meilile vastata.”

Automaatselt oli Mette endale kallanud uue pokaali veini ja süüdanud sigareti. Keeruline meeles pidada? Kui keeruline on meeles pidada meiliaadressi “Mordaunt”? Ükskõik kui kaua ta ei üritanud või milliseid vahendeid oma postiliideses ei kasutanud, ei suutnud ta paljastada ühtegi muud märki Kaj aadressis. Ainult Mordaunt, ei domeeni, ei serverit, mitte midagi.

Giuliano tõi vegetariana ja ohkas nähes, et Mette selle huvita laua teise serva lükkas.

“Üks tähtis kiri, Giuliano, anna andeks. On sul sigarette?”

“Seda tuleks süüa soojalt…”

“Ma tean, Giuliano, ma tean. Sigarette?”

“Uno momento.”

Löödult läks toskaanalane leti juurde “Prince’i” tooma – mingi kiri on tähtsam kui tema kuulus firmaroog, penne rigata suvekõrvitsa ja artišokkidega. Ennekuulmatu!

Mette otsis käekotist telefoni ja tekitas läptopile internetiühenduse. Nägi, kuidas postiliidesesse tekkis hulk kasutuid kirju ja spämmi, kuid enam mitte ühtegi meili Mordauntilt. Siis käivitas ta oma viirusetõrjeprogrammi ja andis käsu sel tarkvara uuendada. Programm mõtles veidi, imes faile ja teatas siis, et Mettel on juba kõige uuem viirusetõrje versioon. Ta olevat seda uuendanud täna kell 17.01. Mette lasi sel siiski kogu arvuti läbi otsida. Ei midagi, ei ühtegi viirust, ussi ega spyware’i. Ta katkestas ühenduse ja helistas Astridile.

***

Ajakirja “IT & Inimene” toimetuses töötab kuusteist inimest, neist pooled naised ja neist ainult kahega oli Mettel lähedam usalduslik suhe. Astrid Johnsen oli üks neist. Ajal, mil iga asutus ja firma pidi tähelepanu pöörama multikulturaalsusele ja poliitilisele korrektsusele, sobis Astrid toimetusse imehästi. Tema sünnilinnaks oli Johannesburg Lõuna-Aafrikas. Astridi vanaisa ja vanaema olid sajandi esimesel ümber asunud Briti kolooniasse, kus oli rohkesti kõike seda, mida Taanis nappis. Aastatega oli vanaisa end üles töötanud, saanud vabrikandiks ja tegelenud väikest viisi isegi poliitikaga. Astridi isa oli kaheksakümnendate keskel otsustanud ajaloolisele sünnimaale tagasi immigreeruda – olud kippusid Lõuna- Aafrikas muutuma ja perekond igatses konservatiivsema keskkonna järele. Nad ei leidnud Taanist ehk eest päris seda, mida lootsid, vanaisa mälestuste Gode Gamle Danmark oli samuti palju muutunud, kuid Astrid oligi juba uue aja inimene. Ta õppis Kopenhaagenis ajakirjandust ja skandinavistikat, kuid oma tõelise kutsumuse leidis ta arvutiasjanduses. Nüüd, kolmekümne viie aasta vanusena, oli ta “IT & Inimese” raudvara ja väidetavalt üks targemaid naisi maal, mis puutus arvutiasjandusse. Just Astrid oli välja töötanud “IT & Inimese” uue kontseptsiooni, missiooni ja kuvandi, oli muutnud selle spetsialistidele suunatud erialaajakirjast üldhuviajakirjaks, mida tellisid nii tuhanded koduperenaised kui hamburgeri ja kokakoolasõltlastest patsiga poisid. Astridi ideede järgi üles ehitatud “IT & Inimene” otsis alati inimlikku mõõdet nendes uutes maailmades, mida arvutiajastu inimeste ellu tõi. Kuidas võib näiteks liikumispuudega inimene kodus arvuti taga rikkaks saada? Mida võib tähendada internetiühendus Põhja-Jüütimaa talupidajale. Kuidas õppida arvutiga selgeks prantsuse keel? Mis kasu võib olla arvutist väikese kingapoe pidajale? Ja nii edasi, ja nii edasi – igat lugu illustreerimas konkreetne näide inimesest. “IT & Inimene” ei tutvustanud ühtegi uut ja uuenduslikku programmi või võrgusaiti, ilma et tal poleks olnud kõrval usutavat süvalugu mõnest inimesest, kes on sellest konkreetset kasu saanud. Samavõrra aga pritsis ajakiri karmi kriitikat ahnete ja kasutute programmide aadressil, hoiatas inimesi õhumüüjate eest, sõelus soppa välja. Võimalike kohtuprotsesside eest hoolitses üks osanike palgatud advokaadifirma ja seni polnud ajakiri ühtegi protsessi kaotanud. “IT & Inimese” lipukirjaks on usaldusväärsus ja sõltumatus, ja missiooniks olla sillaks tavalise inimese ja arvutimaailma vahel. Saada oma demo “IT & Inimese” CD kaasaandele oli igale tõsisele IT-firmale prestiiži küsimus. Kui “IT & Inimene” sind kiitis, olid sa ole- mas. Kui sõimas, siis varsti sind enam ei olnud.

Ajakirja vanemtoimetajana oli Astrid ju Mette ülemus, kuid nende omavaheline klapp oli nii hea, et ülemuse-alluva suhe polnud kunagi midagi määranud. Eelkõige olid nad sõbrannad, saladustejagajad ja pihiemad. Ka Astrid oli vallaline, tema aastaid kestnud vabaabielu ühe tšiili arvutiguruga oli purunenud läinud kevadel. Seda enam oli Astrid sukeldunud töösse. Ajakiri oli see, millesse tema ja Mette suunasid oma emainstinktid ja hoolitsuse.

Astrid tuhises itaalia restorani ette oma tumesinise Peugeot 607-ga, parkis kiire ja elegantse osavusega, mida Mette oli alati kadestanud. Nad vahetasid põsesuudluse ja Astrid süütas sigareti. Tumesinises velvetkostüümis, lühikeseks lõigatud brünettide juuste ja veidi tõmmuka jumega meenutas Astrid pigem mõnda prantsuse filmitähte kui ajakirjanikku. Giuliano tõi teise pokaali ja viis ohates minema Mette jahtunud pastaroa, mida too oli vaid veidi kahvliga sonkinud.

“Nii, müstilised meilid ja saladuslikud noormehed, kes su auto käima aitavad,” resümeeris Astrid, kui Mette oli jõudnud paari lausega visandada oma üleelamised. “Ega sa juhuslikult ei taha midagi üles tunnistada? Näiteks seda, mis seal maanteekraavis tegelikult juhtus.”

“Midagi ei juhtunud,” muigas Mette. “Peale selle, et kutt laadis autoarvuti ülekuumenenud külmaelemendi niisama lihtsalt ära ja saatis meili arvutisse, mis polnud absoluutselt mitte millegagi ühendatud.” “Osav häkker võib ka ilma ühenduseta sulle meili teha. Urgitseb veidi programmis ja ongi kõik.”

“Ta ei puudutanud läptoppi sõrmeotsagagi, ma võin vanduda. Ainult heitis sellele tahavaatepeeglist ühe pilgu.”

“Sulle tundub, et siin midagi on? Loo jaoks, ma mõtlen?”

“Seda ma ei tea. Ma lihtsalt ei saa mitte millestki aru.”

Astrid rüüpas veidi veini ja kirtsutas nina. Tema Lõuna-Aafrika bukettidega harjunud maitse jaoks oli chianti hapu ja lääge. “Ja kuidas sa ütlesid ta nime olevat?”

“Kaj.”

“Kaj? Imelik nimi. Mitte kuigi levinud. Aga meiliaadress?”

“Nagu tüüpilisel spämmil, ainult üks nimi, muud ei midagi. Ma lappasin meili marsruudi samuti läbi, see on veelgi kummalisem. Meil oleks nagu tulnud otse Mordaunti käest, sekundi murdosa jooksul, ei mingeid tuntud meiliservereid.”

“Võimatu. Mingi jälg peab temast maha jääma ja…” Astridi käsi sigaretiga peatus äkitselt ja ta nägu jäigastus. “Kuidas sa ütlesid? Mor… misasi?”

“Mordaunt. See on ta aadress.”

“Mordaunt?” Astrid tõmbas sügavalt suitsu kopsudesse ja puhus selle mõtlikul ilmel välja. Ta silmad tõmbusid kavalalt vidukile. “Mette, kære, sa ei öelnud ju ometi Mordaunt?” Ta hääl oli korraga kähe.

“Vaata ise,” sõnas Mette ja lükkas läptopi üle laua.

“Võimatu,” pomises Astrid ja klõbistas kiiresti arvutiklahvidel. “Meil mitte kusagilt, meil mitte kelleltki, meil Mordauntilt?”

“Jah? Kas see Mordaunt peaks midagi tähendama?”

“Mordaunt? Muidugi peaks see midagi tähendama! Aga kas sulle ei tundu see nimi tuttav?”

“Ähmaselt. Ma tean, et ma olen seda nime kuulnud. Mingi firma, puhastusteenus, prantsuse vein? Ma ei suuda meenutada. Mida see peaks siis tähendama?”

“Klassikuid tuleb lugeda, Mette.” Astrid süütas kiiresti uue sigareti ja nõksutas pead, et juuksesalk silmade eest eemale lükata. Ta hääl oli erutunud ja sõrmed värisesid kergelt, silmis lahvatas kiskjalik läige. “Alexandre Dumas, “Kakskümmend aastat hiljem”, mäletad? Mileedi poeg, kes vandus kättemaksu oma ema mõrtsukatele, raius maha pea Charles II-l ja hukkus lõpuks Athose pistodalöögist La Manche’i lainetes.”

Mette raputas aeglaselt pead. Ta ei mäletanud, et ta oleks Dumas’d kunagi lugenud. Mõned filmid, jah muidugi, aga lugenud ta seda ei olnud. “On see siis ainus Mordaunt?” küsis ta.

“Minu teada ainus,” teatas Astrid õhinal ja noogutas. “Ma pole kuulnud ühestki inimesest, kes Mordaunti nime kannaks, peale Dumas’ saatanliku kuju. Mu vanaisa oli lootusetu Dumas’ fänn, ma lugesin lapsepõlves vist kõik ta romaanid läbi. Mitte et ma neist paljut mäletaksin, aga Mordaunt… tead, ta jääb hästi meelde. Dumas oli riukalikult kurikaval kirjanik, istutas oma romaanidesse mitmeti mõistetavaid tegelasi. Mordaunti ema mõrvasid kolm musketäri, d’Artagnan, lord Winter ja Lille’i linna timukas, pidasid tema üle omakohut ja lasid tal pea maha raiuda. Nad ei teadnud, et tal on poeg, kes tuleb kunagi kätte maksma. Charles II ja lord Winter röövisid Mordauntilt nime ja päranduse ja seda kõike tema ema, mileedi Winteri kuritegude pärast. Nimest ja pärandusest ilma jäetult liitus Mordaunt Cromwelli fanaatikutega, et oma vaenlastele kätte maksta.”

“Loogiline,” konstateeris Mette.

“Seda küll. Lugeja on dilemma ees, kas Mordauntile kaasa tunda või mitte. Tema kättemaks tundub õigustatud olevat. Seda enam, et mileedi mõrva vari ja süütunne jälitab kõiki musketäre, eriti Athost ja d’Artagnani. Ratsionaalselt leiavad nad oma kunagise mõrva põhjendatud olevat, emotsionaalselt aga kahetsevad seda. Pealtnäha oleks nagu ka Mordaunt õilis tegelane, tema ainus motiiv on õiglus ja kättemaks ema tapmise eest. Kuid Dumas kirjeldab teda kui kurja ja pahelist tegelast, mileedi mürk voolab ka tema soontes. Tema kättemaks on ühest küljest küll põhjendatud ja õiglane, teisalt aga on ta ise läbinisti jätis ja salakaval mõrtsukas, õel fanaatik, sadist, kurjuse kehastus. Tema süda ja mõistus on väärastunud. Lugeja oleks nagu mingis lõksus.”

“Mind ta igatahes päästis. Ma ei näe siin mingit seost.”

Astrid kummardus Mettele lähemale: “Mordaunt on paljusid päästnud, legendi järgi ongi ta päästja. Kui see on ikka seesama Mordaunt.”

“Millise legendi?”

Astridi tasandatud hääles kõlas salapärane noot, ta pilgutas kiiresti silmi: “Ma olen viimase aasta või paari jooksul kuulnud mingeid imelikke kuulujutte kellestki salapärasest Mordauntist, viirusetapjast. Mingi tobe linnalegend, olen ma arvanud, aga nüüd… Räägitakse, et mõnel firmal on aeg-ajalt tekkinud seletamatu blackout. Äkitselt, sekundi jooksul on kogu võrk maas ja pillid tummad. Mõned patsiga vennad on vandunud, et keegi on sisse tunginud, aga kust ja kes, ei suuda nad tuvastada. Üks ütles isegi, et nagu tont oleks võrgus. Liigub seal vabalt ringi, nagu viirastus öös aga jälgi ei jäta. Ja siis ilmub täiesti ootamatult keegi noormees, kes ütleb, et saab aidata.”

“Mordaunt?”

“Sellise nimega teda kutsutakse. Räägitakse, et kui sulle on sisevõrku häkker sisse murdnud või kusagilt imbunud mingi viirus, siis kutsu Mordaunt. Saada lihtsalt meil Mordauntile ja ta tuleb. Ta ei võta öörigi vaevatasu.”

“Ja tema ei ole see häkker, kes on sisse murdnud?”

Astrid kehitas õlgu. “Keegi pole teda milleski süüdistanud, pole tõendeid. Ta aitab. Firmad on tahtnud teda palgata, aga ta pole nõus olnud. Keegi ei tea, mis on ta tõeline nimi ega midagi muud. Ta lihtsalt tuleb, aitab ja kaob. Räägitakse – ja see on üks kõige uskumatumaid lugusid – , et Kastrupi lennujuhtimistornis toimus hilisõhtul mingi blackout, täielik paanika. Ja keegi sealsetest gurudest oli Mordauntist kuulnud. Ta saatis meili ja peaaegu samal hetkel sai vastuse, mida teha. Tuli lihtsalt üks sõna ühte kindlasse arvutisse toksida, kusjuures see arvuti polnud teistega üldse ühendatud, mingi vana ront nurgas, milles ajaviiteks pasjanssi taoti.”

“Kui ta on selline wizard, võiks ta ju hunnikus raha kokku ajada…”

“Äkki ta ajabki, kust mina tean. Need on lihtsalt need kuulujutud, mida ma kuulnud olen. Aga paistab, et meil on mingi niidiots tekkinud. Sa võiksid temast loo teha.”

Nad mõlemad olid hetke vait. Mette meenutas seda vibalikku kogu maanteelt, kes oli lihtsalt kurvi tagant välja ilmunud, ta auto hambaharja ja kruvikeerajaga tööle pannud ja enne seda sõrmedega üle armatuurlaua libistanud.

“Tead mis,” ütles Astrid siis äkki. “Vasta talle! Praegu kohe.”

See tundus olevat hea mõte ja huvitav seiklus. Mette tõmbas läptopi endale lähemale, avas postiliidese ja kirjutas:

To: Mordaunt From: Mette.Lund@itm.net.dk Subject: vastus

Tere Kaj,

Aitäh roosi eest ja veelkord aitäh auto eest. Sa oled pannud mu üsna huvitava mõistatuse ette ja tead seda ilmselt ise ka. Seepärast oleks mul väga huvitav sinuga kohtuda ja saada mõned vastused.

Mette, kes sulle isegi oma nime ei taibanud öelda

“Kuidas on?” küsis ta Astridilt. “Väga hea. Vihjav ja sisukas ja natuke etteheitev. Saada ära.” Mette saatis kirja ära, kuid sai peaaegu kohe meiliserverilt vastuse, et aadress on tundmatu ja et meili pole võimalik kohale toimetada. Nad vaatasid hetke teineteisele nõutult otsa. Siis äkki Mette taipas:

“Ta ütles ju, et ma talle vastaksin. Aga mina kirjutasin ise ta aadressi.”

Astrid noogutas. “Tema tõeline aadress on mingite algoritmidega Mordaunti algse kirja sisse peidetud. Neetult kaval.”

Mette proovis uuesti. Ta avas Kaj kirja ja valis vastamise funktsiooni, kleepis tagasitulnud meili sisu selle sisse ja läkitas teele.

Vastus tuli umbes kahe minuti pärast, mille jooksul nad sõnagi ei vahetanud ja vaatasid tummalt arvutiekraani.

From: Mordaunt To: Mette.Lund@itm.net.dk Subject: Re: vastus tere, roos kaitseb sind. ma annan sulle hea meelega mõned vastused ja ühtlasi vabandan oma käitumise pärast. olen kopenhaagenis kolmapäeva õhtul, kui sulle sobib, siis kohtume raekoja ees kell 20.03.

kaj, nüüd pisut rahunenud

“20.03!” turtsatas Astrid. “Küll aga lepitakse tänapäeval imelikult kohtamisi kokku. Hea veel, et ta sekundeid ei maini.” Mette ei öelnud midagi, muigas kelmikalt ja kirjutas kiiresti uue vastuse:

Tere,

Ma olen kolmapäeva õhtul kell 20.03. raekoja ees, kokku lepitud. Senimaani lasen siis roosil ennast kaitsta. Kaj, aga kes on Mordaunt?

Mette, uudishimulik

Nad ootasid vastust aga seda ei tulnud kohe.

“Ma ütleksin, et Mordaunt on see,” sõnas Astrid mõtlikult, “kes põeb Oidipuse kompleksi. Või see, kel on mingi tähtsa asja eest kätte maksta, kuid kes on selle käigus korrumpeerunud.”

“Või siis lihtsalt üks nimi,” arvas Mette. “Paistab, et ta ei vasta enam. Ega siis midagi, ootame kolmapäeva.”

***

See oli jahe ja vihmane suveõhtu Kopenhaagenis. Kuumalaine oli taandunud, tuuled tõid põhja poolt vihma ja udu. Linn tilkus, vihmaveetorudest pladistas jugasid, jalgrattad pritsisid lompidest vett, harvad päikesekiired saatsid pilvede vahelt kõheldes tuhmi valgust, linnaelanikud vehkisid tuhandete vihmavarjudega. Raekojaplatsil polnud tavapärast melu, kohtumised olid kokku lepitud kohvikutesse ja kõrtsidesse, polnud ka igapäevaseid demonstrante ega agitaatoreid, inimesed jooksid siit ainult kiiresti läbi, et sukelduda vanalinna tänavalabürinti. Vihmase ja vesise ilmaga meenutas raekoda veelgi enam Veneetsia doodžide paleed, alati oli Kopenhaageni raekoda meenutanud Mettele just Veneetsiat ja kesklinna läbivad kanalid süvendasid seda muljet veelgi. Ta seisis raekoja treppide ees, vihmavari käes, ja tundis end juba üsna vettinuna. Ta ei saanud teisiti, ta oli tulnud varem, kõigile oma kohtamistele ja kokkusaamistele tuli Mette tavaliselt varem. Hilinemine teeb sind otsekui vabandavaks pooleks, ajasõltlaseks, sa kaotad mingi eelise. Professionaalne kretinism, aga Mette oli tulnud varem. Kaj polnud talle enam kirjutanud. Mette oli siiski üritanud teha mõningaid järelpärimisi salapärase Mordaunti kohta. Vastuseks oli ta saanud jällegi kuulujutte, ja selliseid, mida on raske uskuda. Tema kohta räägiti, et ta ei puudutagi arvutite klaviatuure, et ta libistab sõrmedega üle ekraanide ja… ja nõiub kuidagi. Räägiti, et ta võib sepistada vastuviiruse, mis sinu arvutisse tunginud viiruse tapab. Keegi neist, kellega Mette rääkis, polnud seda küll ise pealt näinud, aga nad olid sellest kuulnud. Üks inimene, laevandusfirma arvutiguru, kes olevat Mordaunti oma ihusilmaga näinud, oli keset suve hankinud raske kopsupõletiku ja oli nüüd haiglas. Ülejäänud teadsid ainult rääkida, et Mordaunt oli mingi wizard, päikeseprillidega imemees, kes on päästnud mitme firma arvutivõrgud surmast. Kusjuures mitte keegi pole suutnud tuvastada nende häkkimiste ja viiruse allikat. Niisama saladuslik nagu Mordaunti vasturavim, olid olnud ka need rünnakud. Su arvutis tekib äkki blackout, sa ei pääse sellele enam ligi, aga keegi toimetab selle sees, sa näed, sa tunned seda. Ja siis tuleb Mordaunt, ta katsub kuvarit, ta nuhutab, pomiseb midagi ja hakkab sepitsema või loitsima, ta joonistab kuvarile mingeid kujundeid, lausub sõnu ja korraga on su arvutis programm, mis sissetungija tapab. Kes on Mordaunt? Keegi ei tea. Aga Mette teadis juba: ta õige nimi on Kaj ja ta elab Odenses, sõidab vanal sõjaväejalgrattal.

Neid kuulujutte Mette loomulikult ei uskunud, ei saanud uskuda. Jah, ta oli näinud Kajd toimetamas ta auto kallal, kuid selle tuvastamiseks, et autoarvuti oli üle kuumenenud ei lähe tarvis võlurit. Külmaelemendi laadimisega oli keerulisem lugu, seda – nagu ta firmast järele uuris – saab teha tõepoolest ainult nii-öelda laboratoorselt.

Kopenhaageni raekoja kell lõi kaheksa. Mette vaatas ringi ega näinud kedagi, kes oleks sarnanenud Kajle. Tal oli külm, ta nuuskas nina ja võdistas õlgu. Taanis muutub ilm pagana kiiresti. Külmast värisevate sõrmedega üritas ta sigaretti süüdata, kuid sai aru, et kogu pakk on läbi vettinud. Ta käekell, mille ta oli sekundi täpsusega õigeks sättinud, näitas nüüd täpipealt kolm minutit kaheksa läbi. Ootamatult tugevnenud vihmavoog rabistas ta vihmavarjule.

Mida neetut sa passid siin, tüdruk, sa peaks koju minema, gammeldansk’i ja kuuma teed jooma.

Keegi viipas talle.

Mette fikseeris selle silmanurgast. Ta ei näinud liigutust, ta hoomas, et keegi viipas talle. Aeglaselt pööras ta pead.

Temast mõnikümmend meetrit eemal seisis Kaj. Ei, ta ei seisnud, ta toetus vastu Anderseni ausammast, täiesti läbimärg, ja viipas.

Mette ei saanud isegi aru, et ta jooksis Raekoja treppide eest ausambani, ta ei pannud tähele, et jooksis läbi lompide ja pritsis end puusadeni märjaks. Kajl oli seljas ainult T-särk ja jalas kulunud teksased. Poiss oli läbimärg ja ta köhis, värises ja vappus üle keha.

“Helde jumal, Kaj, sa külmetad ja saad ju niimoodi kopsupõletiku,” oli kõik, mida Mette öelda oskas.

“Ma ei külmetu kunagi,” vastas Kaj kähiseval häälel.

Mette kattis nad mõlemad vihmavarjuga.

“Kas sul mingit jopet siis ei ole, terve päev on vihma sadanud.”

“See pole külmast… Mette, mul on nii hea meel, et sa tulid.”

“Ja minul oleks väga hea meel, kui sa kohe sooja saaksid ja paar tabletti sisse võtaksid.” Mette katsus noormehe otsaesist ja tõmbas käe ehmunult tagasi. Kaj polnud mitte kuum, vaid jääkülm. Kaj oleks peaaegu kukkunud, ta rabas Anderseni ausambast viimasel hetkel kinni.

“Ei mingeid tablette, see pole külmetus, see on viirus.”

“Muidugi viirus, ja veel selline, mis sulle kohe kopsupõletiku tekitab…”

“Ei, sa ei mõista…”

“Ma mõistan väga hästi. Nii hästi, et me võtame siit kohe takso, lähme minu juurde, ma joodan sulle gammeldansk’i ja topin sulle mõned tabletid sisse.”

Taksode juurde, mis siin samas seisid, pidi Mette Kajd talutama. Poiss oli nii nõrk, et vedas vaevu jalgu järel. Kaj oleks tahtnud vastu panna, ta pomises, et tal pole midagi viga, kuid siiski oli ta liiga nõrk, et taksosse istumisele vastu punnida.

Poole tunni pärast Kaj magas. Ta magas Mette tagatoas, meestepidžaamas, mille kohta Mette isegi ei mäletanud, kas see oli kuulunud tema abikaasale või kellelegi teisele. Igatahes oli see Kajle liiga suur ja loperdas seljas nagu kott, kui poiss voodisse tuikus.

See oli olnud hullumeelne õhtu. Kaj riided rippusid vihmakindlal rõdul, kus soojaõhupuhur neid kuivatas. Kui nad korteri ukse taha olid jõudnud, Kaj minestas. Hetkeks küll, ja Mette oli juba mõelnud kutsuda kiirabi, kuid siis oli poiss taas silmad avanud ja sosistanud üheainsa sõna: evigheden, igavik. Ta ei punninud vastu, kui Mette jootis talle sooja rohuteed ja mitu pitsi elustavat gammeldansk’i, söötis talle sisse kaks tabletti Coldrexi ja mõõtis palavikku. Kaj kehatemperatuur oli 40,3 ja ometi oli ta üleni jääkülm. Mette tundis seda hästi, kui ta ülakeha eukalüptiõliga sisse võidis.

Evigheden, oli poiss veel kord sosistanud, enne kui oli uinunud. Nüüd magas ta juba teist tundi, nägu rahulik, ta keha ei vappunud enam. Kaj magas külalistevoodis, toas, mille kohta Mette oli kunagi mõelnud, et sellest saab lastetuba. Ta oli Kaj sinna voodisse talutanud kuidagi automaatselt, viia teda enda magamistuppa kaheinimesevoodisse oli tundunud kuidagi pühaduse rüvetamisena. Mitte voodi, vaid Kaj suhtes.

Ta pole veel kakskümmendki, oli Mette millegipärast mõelnud, kui ta õli poisi õlgadele hõõrus. Jumal, ma ei tea isegi kui vana ta on, lapsed kasvavad tänapäeval ju nii kiiresti. Lapsed…

Kui Kaj oli magama jäänud, hakkas ka Mette tasapisi rahunema. Põhja-Jüütimaa jäiste tuulte käes kasvanult oskas ta külmagrippi ravida, vähemalt mäletas, mida ta ema teinud oli. Ta läks elutuppa, vahetas märjad riided puuvillase jooksudressi vastu, keetis endalegi kruusi rohuteed ja jõi selle gammeldansk’iga ära, süütas sigareti ja mõtles, et mis pagana jama sisse on ta nüüd sattunud. Ta oli toonud täiesti võõra noormehe enda koju, jootnud ja ravitsenud teda, teadmata isegi, kas talle tohib neid rohte manustada, ja siis ta magama jätnud. Kusagil võib olla mõni närvitsev ema, pruut või ootavad sõbrad. Ta isegi ei teadnud, kas Kaj ei pidanud õhtuse Odense rongi peale minema, ta ei teadnud mitte midagi. Ta oli käitunud otsekui mingist instinktist haaratuna, instinktist, millele ta hetkel ei tahtnud nimegi anda. Siis langes ta pilk rõdul kuivavatele Kaj kulunud teksapükstele.

Kui mitte telefon, siis rahakott ravikindlustuskaardiga on seal ikka, mõtles Mette. Kui poiss jääb ööseks siia – ja siia ma ta jätma pean – siis peaks vähemalt kellelegi helistama. Ta saatis veel ühe kõhkvel pilgu Kajle, kes magas rahulikult, tõusis ja…

Telefon hakkas helisema. Mette mobiiltelefon, mis tegi kusagil esikusse kukkunud käekoti põhjas tuttavat Wagneri valküüride häält.

See oli Astrid. “Kummaline, et ma ei kuule lõbusat kohvikumelu taustal mürtsumas,” teatas too, kui Mette oli kõne vastu võtnud. “Linnas peaks ju kõik juba töötama.”

“Ei kuulegi, ma olen kodus.” “Ja miks sa siis sosistad?”

“Kaj magab…”

“Või nii? Ikka jube kiiresti käisid need asjad siis…”

“See pole see, mis sa mõtled. Ta on puruhaige, üritan teda ravida. Poisil on üle neljakümne palavik, korjasin ta Raekoja platsilt poolteadvusetult üles.”

Astrid vaikis hetke. “Haige?” küsis ta siis. “Imelik, kõik mõtlevad, et see oli jälle Mordaunt…”

“Misasi oli jälle Mordaunt? Kes kõik?”

“Need, kellega ma rääkida olen jõudnud. Kuidas sinu arvuti on?”

“Ma ei saa nüüd midagi aru.”

“Oota, sa ei teagi veel midagi?”

“Mida?”

Astrid ohkas. “Oh teid noori! Pane siis arvuti käima ja vaata, mis pilt seal on, meilboksis, ma mõtlen.”

“Mis seal peaks olema?”

“Sellest pasundavad kõik uudised. Täna kella seitsmest kuni kolmveerand kaheksani said kõik inimesed Kopenhaagenis ja lähikonnas oma e-mailide sisu asemel mingi viiruse. Ükskõik, millise meili sa ka ei avanud, lahvatas ekraan pimedaks, süsimustaks, milles vilgatasid ainult mingisugused tulukesed. Ka helikaart nakatus, mis on kõige kummalisem, kostis mingisuguseid sosinad, millest keegi ei saanud mõhkugi aru.”

“Mina ka ei saa. Millest sa räägid?”

“Igavikust. Kuule, vaata uudiseid, Bennesen tuli just sisse, ma ei saa rohkem rääkida.”

“Bennesen? Sa oled siis toimetuses või?”

“Danske vaim sind võtku, aga kus siis veel!” sosistas Astrid. “Kuule, pinni oma Kajlt kõik välja, kære, ma ei taha bossile veel öelda, et Mordaunt on sinu voodis, meil võib siin olla sajandi lugu!”

Ühendus katkes. Mette läks elutuppa ja pani televiisori käima. Selles rääkis parajasti keegi riigi infosüsteemide eest vastutav ametnik, kes kinnitas, et ükski ametkond pole kummalise viiruse läbi kannatanud, ühtegi andmebaasi pole sisse murtud ja kõik need, kes on kella seitsme ja kolmveerand kaheksa vahel Kopenhaageni piirkonnas avanud oma arvutis mõne meili ja kelle arvutiekraan on pime – ka pärast restart’i – , peaksid lihtsalt toksima arvutisse sõna Evigheden ja kõik on korras. Need, kes pole selle ajavahemiku sees ühtegi meili avanud, peaksid need kõik jäädavalt ära kustutama. Sama tekst jooksis uudisteribana pildi all.

“Kuid kust see kummaline viirus ikkagi pealinna arvutivõrkudesse tungis?” nõudis saatejuht.

“Tegemist on pahasoovlike häkkerite äkkrünnakuga, kelle isikud on väljaselgitamisel,” vastas ametnik lakooniliselt.

“Ikkagi pean ma küsima,” käis saatejuht peale, “et millist kahju see imelik viirus tekitab?”

“Nii kummaline kui see ka pole, siis mitte mingisugust. Välja arvatud see, et enne, kui te ei kirjuta oma arvutisse sõna “Igavik”, ei saa te seda kasutada.”

“Ja kust on pärit see kummaline võlusõna? Meie andmetel hakkas sõna “Igavik” levima e-maili vahendusel…”

Mette süütas sigareti ja kuulas edasi. Ta sai esinejate jutust aru, et sel ajal kui tema oli tõtanud Kajga kohtuma, oli Kopenhaageni arvutikasutajaid rabanud ennetundmatu viirus. Kummaliselt pimedas vilkuvad tulukesed ja arusaamatud sosinad. See oli midagi uut – viirus, mis nakatab korraga nii graafikakaardi kui helikaardi, ja imbub arvutitesse isegi ilma manusteta kirjadest, mille sisu oli kõigest mõni kilobait. Need õnnelikud aga, kes polnud oma kirju avanud, said täpselt kell 19.46. kirja, milles polnud saatja aadressi, vaid ainult märge subjektireal: “Kirjuta Evigheden” Mõned taiplikumad olid seda teinudki ja soovitanud tuttavatel nakatanutel seda teha. Ja kõik arvutid hakkasid kohe tööle, ka need, mille ekraanidel mäsles pimedus, välgatasid aeg-ajalt tulukesed ja helikaart edastas salapäraseid sosinaid. Seejärel selgus, et nakatunud kirjad võisid tulla kõikjalt üle maailma, kuid viirus hakkas tööle ainult Kopenhaageni lähiümbruses, samal kellaajal näiteks Helsingöris või Hillerödis avatud kirjad ei põhjustanud mingit viirust. Keegi ei suutnud seda seletada. Ega sedagi, et “Sosin pimeduses” – just nii oli seda viirust hakatud kutsuma – ei jätnud pärast kõrvaldamist arvutisse ühtegi jälge, nagu ka salapärane sõna Evigheden.

Teleekraanile ilmus arvutigurude vestlusring, tavapärane tõsielusaade oli edasi lükatud. Vaieldi selle üle, kuidas ühe kilobaidine meil võib sisaldada viirust ja veel sellist, mis nakatab helikaardi, mis lakkab nakatamast pärast võlusõna sisestamist ja mida – Mette ei uskunud oma kõrvu – tegelikult poleks saanudki üldse olemaski olla, sest pärast võlusõna sisestamist ei leitud meilidest mitte ühtegi hälvet. Ta kuulas ja lülitas siis televiisori välja. Sisetunne ütles, et vastuseid neile küsimustele ei saa ta mitte telestuudiost, vaid sellelt magavalt poisilt sealt tagatoas.

Aga Mette ei söandanud Kajd äratada. Ta läks rõdule ja inspekteeris piinlikkustunnet maha surudes noormehe püksitaskute sisu. Telefoni seal polnud, isegi võtmeid mitte, ei ainsatki. Mette leidis ühest tagataskust vettinud ja rullikeeratud mõnisada krooni ning teisest postkaardi.

See oli kõige tavalisem Kopenhaageni postkaart, mida võis mõne krooni eest saada igalt poolt kesklinnast. See kujutas Hans Christian Anderseni skulptuuri Raekoja ees, sedasama, millele naaldunult oli Mette Kaj täna leidnud. Kaart oli samuti läbi vettinud, kuid tagaküljelt võis näha, et Kaj oli hakanud sellele midagi kirjutama. Marki ei olnud, küll aga aadress, kellegi Gerda Hanseni aadress Odenses. Läkituselahtrisse oli Kaj jõudnud kirjutada: “Palju õnne sün-” ja rohkem midagi.

Kaj oli tahtnud saata Gerda Hansenile Odensesse sünnipäeva õnnitluskaarti, kuid ei olnud jõudnud oma ettevõtmist lõpetada. Mette kõhkles hetke, kuid otsustas siis Kaj töö lõpule viia. Ta haaras arvuti kõrvalt laualt Fyni “Kollased leheküljed” ja leidis vaevata õige Gerda Hanseni telefoninumbri.

Kes sa oled? Ema, kallim, tädi, õde?

Aga ta helistas.

Telefon kutsus kuus korda, enne kui naisehääl sellele vastas.

“Gerda Hansen? Minu nimi on Mette Lund Søndergaard, ma olen ajakirjanik, ma helistan teile Kopenhaagenist, Kaj pärast.”

“Kaj pärast?” Naise hääles oli üllatus.

“Jah, Kaj pärast, ärge muretsege, temaga on kõik korras.”

“Ma ei mõista, kes te olete?”

“Ma olen Kaj tuttav… Ma vist ei eksi, kui arvan, et teile on täna põhjust õnne soovida?”

“Homme tegelikult. Aga aitäh sellegipoolest, kas me oleme kohtunud?” Hääl kuulus noorele naisele, nooremale kui Mette.

“Ei, tõenäoliselt mitte. Ma helistan sellepärast, et Kaj on ainult pisut külmetunud ega saa täna Odensesse sõita… kui ta seda isegi plaanis, see tähendab. Ma sain teie numbri postkaardilt, mida ta nähtavasti kavatses teile täna postitada, aga ei jõudnud. See on õnnitluskaart.”

“See on väga kena, aga…” Naine teiselpool telefoniliine vakatas hetkeks. “Kaj?” sosistas ta siis pigem kui ütles. “Kaj? Kas te mõtlete, et… oh heldeke, ta on siis päris… Kas te tunnete teda?”

“Põgusalt. Meil oli täna kohtumine kokku lepitud, aga ta tuli sinna väga haigena. Ma helistangi sellepärast, et öelda, et ta on palavikus, sonib ja tõenäoliselt ei ärka ta enne hommikut. Ma olen tema tuttav, aga ma ei teagi täpselt, kes teie Kajle olete.”

“Kajle? Kui te Christianist räägite, siis ma olen tema kasuõde. Aga ma ei teadnudki, et ta ennast nüüd päriselt Kajna esitleb.”

“Kas Kaj ei olegi siis tema pärisnimi?”

“Minu kasuvenna nimi on Christian. Aga see on keeruline lugu. Ta ei ole päris terve…”

“Tal on palavik.”

“Jah. Aga ta pole vist juba kaua aega päris terve olnud. Seda on keeruline seletada… Kust te helistate, Kopenhaagenist? Ma võiksin oma mehe talle järele saata, Jens oleks varahommikuks kohal. On ta haiglas?”

“Ei, ta on minu juures… Aga temaga on kõik korras, peale palaviku ma mõtlen. Aga igaks juhuks…” Mette kirjeldas Gerdale Kaj väljanägemist, tegi seda nii täpselt, nagu tema ajakirjaniku ja elukogenud naise silm teha oskas – juuste värv, pikkus, silmade värv, kehakuju, näojooned.

“Jah, see on Christian,” ohkas Gerda lõpuks. “See on tema, minu vennake, tal on kombeks end mõnikord Kajks nimetada aga see pole tema päris nimi. Jens võiks talle tõesti siis hommikul järele tulla.”

Mettele ei meeldinud mõte, et keegi Jens ta Kaj varahommikul siit ära viib. Ta oli enamat ära teeninud. Mitte ainult artikliloo mõttes: neid küsimusi, millele Kaj oli lubanud vastata, sigines iga hetkega üha rohkem.

“Mulle tundub, et tal oli Kopenhaagenis midagi pakilist teha, ja ta pole sellega veel päris valmis jõudnud,” sõnas Mette lõpuks. “Helistasin, et öelda, et temaga on kõik korras, muud ei midagi. Kohe kui ta ärkab, ma küsin, millal ta tahab, et Jens talle järele tuleb, eks. Ja siis ma helistaksin uuesti?” Ja ta pani toru ära. Ei mingit Jensi, veel mitte.

Ta lülitas oma lauaarvuti sisse ja avas meilboksi. “Sosin pimeduses”, eks vaatame, milline sa oled. Esialgu ei paistnud midagi korrast ära olevat, rodu kirju, mõned neist tuttavatelt aadressidelt, mõned reklaamid, ei midagi imelikku, ei mingeid sosinaid, ei mingeid luurivaid silmi pimeduses. Ta leidis just ühe kirja, mis oli saadetud poole kaheksa ajal, seega just siis, kui viirus pidi oma kurja tööd tegema. Ava kiri ja kirjuta võlusõna! Mette nimetissõrm peatus poole sentimeetri kaugusel enter-klahvist. Kaj oli end liigutanud, Kaj oli häält teinud. Mette pöördus aeglaselt. Esialgu ei näinud ta rohkemat, et Kaj oli hämaruses end küünarnukkide najale tõstnud.

“Hei, tahad sa juua, on sul parem?” hüüdis Mette.

Kaj kähistas midagi, mida naine ei mõistnud. Ta hüppas püsti ja jooksis üle avara toa poisi juurde. Kaj silmad olid taas sulgunud, aga ta üks käsi oli püsti ja näitas kuhugi. Mette pidi päris tema huulte juurde kummarduma, et kuulda.

“Seda ei tohi,” sosistas Kaj. “Kustuta kohe…” Ja ta käsi näitas toa teise otsa, kus lauanurgal vedeles Mette läptop.

“Oh, aga ma tean juba võlusõna, sa ise ütlesid ju,” vastas Mette hellalt, lükkas poisi juuksed kõrvale ja katsus ta laupa. See oli endiselt jääkülm.

“Ei, kustuta enne,” sosistas Kaj vaikselt ja langes padjale tagasi.

Mette istus veel hetke ta voodiserval, kehitas siis õlgu, läks arvuti juurde tagasi ja tegi nii, nagu poiss oli soovinud. Ja siis ta tundis, et selleks õhtuks talle aitab. Ta käis duši all, tuli tuppa tagasi, end hoolikamalt kui muidu hommikumantlisse mähkides, ja veetis pool tundi peegli ees. Ta ei tahtnud enam mingit arvutit, “Sosinat pimeduses” ega televiisorit. Ainult ühte õlut, paari sigaretti ja Haydnit, mida ta sedapuhku kuulas kõrvaklappidest. Ta läks rõdule ja hingas vihmast värskendatud mereõhku, all tänaval jalutasid veel tagasi Kastelleti poole viimased “Merineitsi” imetlejad, käratsedes mingis ida-euroopa keeles.

Vannituppa tagasi minnes langes ta pilk päris välisukse juures lebavale tumedale esemele. Mette kummardus ja tundis ära Kaj päikeseprillid. Poiss polnud neid kindlasti kandnud, ju need olid siis ta püksitaskust välja kukkunud. Mette võttis prillid ja tõstis need esikulauale. Prillid tundusid harjumatult rasked. Need olid samad, mis Kajl olid ees olnud nende esimesel kohtumisel seal Middelfarti maanteel, siis oli ta need eest ära võtnud ja Mette oli näinud ta kummaliselt heldinud ja andunud pilku.

Need ei olnud päris tavalised prillid.

Esiteks olid need jääkülmad, nii et Mette oleks nad esiti peaaegu käest pillanud. Teiseks oli parema prilliraami külge midagi kinnitatud. Mette süütas laelambi ja uuris tähelepanelikumalt. Esmapilgul nägi see välja nagu klaasitükk, piklik kolmnurk ja see liikus raami küljes. Kolmnurga teravam ots, see mida sai painutada silma poole, oli terav. Üliterav. Nii võimatu kui see ka ei tundnud, näis selle ainus otstarve olevat see silma torgata.

Mette võdistas õlgu. Talle meenus Kaj liigutus maanteel, kui ta oli prillid eest ära võtnud, pikaldane ja imelik liigutus. Ta siis, ta silmad… Ei, pole ju võimalik, et keegi endale sellise klaasitüki silma torkab, seda ei saa silma torgata, silm jookseb ju peast välja…

Aga see ei olnud päris harilik klaasitükk. Õhuke ja läbipaistev ja selle sees olid mingid imeõrnad, juuspeened juhtmed, väikesed rohelised ja punased täpikesed ning helehall plaadike. Mette hoidis käes mikrokiipi, kõige kummalisemat mikrokiipi, mida ta oma elus oli kunagi näinud.

Enne magamistuppa minekut, seisatas ta Kaj voodi ees. Poiss hingas nüüd kergemalt, rahulikumalt, ta oli justkui nooremaks muutunud, peaaegu lapseks, kelle uni ja unenäod on pühad. Kelle jaoks sa oleks tahtnud võtta muinasjuturaamatu ja midagi ette lugeda, silitada ta pead ja soovida head ööd, sest see soov üks kõige intiimsemaid ja olulisemaid, seda saad sa soovida tõesti vaid hinge põhjast ja siiralt, see on palju lähendavam soov kui “tere hommikust” ja kergendab sind. Uni viib inimesed üksteisest lahku, kui lähedal te teineteisele ka ei magaks.

“Head ööd, Kaj, rahulikku und,” sosistas Mette ja puudutas huultega poisi jääkülma laupa. Siis läks ta oma magamistuppa ja sulges ukse.

***

Nad kohtusid varahommikul köögis. Mette pressis just kohvi, kui tajus, et poiss seisis ukselävel. Vihm oli möödunud ja kesksuvine päike lajatas kardinateta akendest sisse, kogu köök oli helekuldse valgusega üle valatud. Mette pööras end ümber ja naeratas. Ta polnud oodanud, et Kaj nii vara tõuseb. Kaj oli pidžaamas, seisis kohmetunult ja hõõrus silmi. Ta näis korraga nii tavaline. “Hommikust,” hüüdis Mette. “Sul on nüüd parem?” “Ma vist rääkisin unes,” pomises poiss. “Ma ei kuulnud, nii et see pole kuigi tähtis, magasin ise nagu kott. Kuule, mul on sinu käest nii palju küsida, alustades sellest, et kuidas sa mu meiliaadressi teadsid ja oma meili mulle ilma internetiühenduseta kohale saatsid, kes on Mordaunt ja lõpetades sellega, et mis on Evigheden, mis viirus eile linna rabas ja mis on su õige nimi, nii et ma küsin hoopis seda, kas sa kohvi ja omletti tahad?”

“Aitäh, ainult mõni juustuvõileib ehk. Tead, mul on nii piinlik…”

“See ootab. Muide, ma helistasin Gerdale, ta teab, et sa siin oled, pakkus, et saadab sulle Jensi järele.”

Kaj raputas pead. “Ma saan ise,” kohmas ta. “Pole vaja. Gerda on mõnikord liiga hoolitsev, aga mitte päris siis, kui tarvis oleks. Ma ei taha Jensi.”

“Nii ma arvasingi. Su riided on kuivad ja rõdul, võid need selga tõmmata.”

“Aga mu…” Poiss otsis sõnu ja tõstis käe ereda päikese kaitseks silmade ette.

“Prillid? Esikus laua peal. Juhul kui need üldse on prillid.”

“Sa siis nägid?”

“Ma ei tea, mida ma nägin. Ma ei tea, mida ma kuulnud olen. Ma tean ainult, et tõenäoliselt võõrustan ma siin saladuslikku wizard Mordaunti, kes päästis eile linna viiruse käest, millest pasundasid kõik uudistekanalid. Nii, aga siit tulevad su juustusaiad.”

Mette tõstis köögilauale aurava kohvitassi ja taldriku röstitud juustusaiadega. Kaj vaatas tagasi elutoa poole, siis oma lotendavat pidžaamat ja istus nõutult taburetile. Ta tahtis midagi öelda, avas suu ja pani selle jälle kinni.

“Tead, milline nägu sul peas on?” küsis Mette.

“Ei tea, milline siis?”

“Selline, et tegelikult tahaksid sa õudselt kakaod aga ei julge küsida.”

Korraga pahvatasid nad mõlemad naerma.

“Ma jõin lapsena palju kakaod,” rääkis Kaj hiljem. “Vanaema rääkis küll, et need sügelevad laigud on kakaost ja lapsed peaksid rohkem piima ja õunamahla jooma, aga mulle maitses hirmsasti kakao. Võisin lürpida seda kannude kaupa, mugida peale kaneelisaiu ja lugeda raamatuid. Lapsena tundub, et elu on aeglane ja et kõigeks jätkub piisavalt aega, sa teed lihtsalt seda, mis sulle meeldib ja ei pea muude asjade peale mõtlema. Täiskasvanuks saamist ma kartsin, täiskasvanutel ei paistnud kunagi aega olevat ja nad kurtsid igasugu asjade üle, millega nad kogu aeg tegelesid ja mis neile ei meeldinud.”

“Ja oled sa nüüd täiskasvanuks saanud?” Kaj rüüpas kakaod. “Mu kasuõde küll nii ei arva.”

“Aga vanemad?”

“Ma pole neid kunagi näinud,” sõnas Kaj pärast väikest pausi. “Nad lahutasid, kui ma olin äsja sündinud, vanaema rääkis alati, et see oli jumala karistus, see autoavarii. Nad olid sõitnud kohtusse, et minu üle vaidlema hakata. Ta nuttis alati, kui sellest rääkima hakkas, ja ma pole lähemalt uurinud. Mõnda asja on parem mitte teada.”

“Anna andeks,” ütles Mette vaikselt.

Kaj raputas pead. “See pole mulle kunagi haiget teinud. Vanemad on minu jaoks lihtsalt mõisted, bioloogilised ühikud. Ratsionaalselt võttes ei saagi ma neid ju taga igatseda, minu jaoks pole neid kunagi olnudki.”

“Ja kas sa võtad kõiki asju… ratsionaalselt?”

“Kõik on ratsionaalne, maailm on ratsionaalne. Mitte et emotsioonid ei saaks maailma muuta, aga emotsioon, mille toimet on võimalik näha algoritmina, on ratsionaalne objekt. Tunded on reaalselt olemas, neid on võimalik analüüsida.”

“Mis mõte sel on?”

“Kui sa lahkad tunde algosakesteks, siis sa saad aru tema põhjustest, igal tundel on põhjused.”

“Ja tagajärjed?”

“Tundel pole tagajärgi, inimeste tegevustel on tagajärjed.”

“Isegi siis, kui sa toimid tunde ajendil, ilma seda analüüsimata ja nii-öelda ratsionaalselt lahkamata?”

“Loomulikult. Tagajärjed on alati ja kõigi tegevustel, see on ju elementaarne. Inimeste, loomade, deemonite, kõigi tegevustel on tagajärjed, isegi siis, kui nad on toiminud lihtsalt enda meelest mingi emotsiooni ajendil, märatsenud… Vabandust, aga kas see oleks minust väga pealetükkiv, kui ma paluksin…”

“Veel ühe kakao? Heldeke, Kaj, see on väga ratsionaalne soov ja minu tundel sulle lihtsalt heameelt valmistada on nüüd reaalne tagajärg, nimelt selline, et sa võid saada kakaokõrvetised.”

Mette tõusis ja kallas Kaj tassi kakaod ääreni täis. Siis süütas ta sigareti ja jäi Kajle otsa vaatama.

“Tead,” ütles ta. “Taheti, et ma sinust loo kirjutaksin. Ma olen ajakirjanik.”

“See ei muuda midagi,” ütles Kaj ootamatult kindlalt. “Aga mida siis?”

“Mitte midagi. Ei see, et sa oled ajakirjanik, ega ka see, kas sa selle loo kirjutad või mitte. Tõenäoliselt sa seda ei kirjuta, sest ka sina hindad ratsionaalsust üle kõige.”

“Kaj, sa ei ole siin minu korteris praegu sellepärast, et ma sinust lugu tahaksin kirjutada, vaid sellepärast, et sa olid eile puruhaige ja ma ei osanud sinuga midagi ette võtta.”

“Ei, mitte sellepärast. Põhjus ja tagajärg ei alga isegi mitte sellest, et ma sulle meili saatsin.”

“Siis sellest kohtumisest seal maanteel?”

“See oli tagajärg,” ütles Kaj. “Põhjus on selles, kes ma olen. Ja kes oled sina.”

“See läheb nüüd küll aina mõistatuslikumaks.”

“Igal mõistatusel on lahendus, mõistatus allub loogikale.”

“Olgu,” naeratas Mette. “Hakkame seda mõistatust siis ratsionaalselt lahendama. Kõige algusest peale. Sa saatsid mulle meili, milles ütlesid, et ma meenutan sulle kedagi, et meie kohtumine oli planeeritud. Lisaks saatsid sa mulle roosi ja ütlesid, et mul läheb seda vaja.”

“Sul läkski seda vaja,” sõnas Kaj. Ta oli äkitselt näost ära kukkunud, ta jume oli tuhkhall, ta silmad vältisid Mette pilku. “Deemon ei jõudnud su läptoppi, roos kaitses seda. Ma lihtsalt ei jõudnud seda roosi kõigile saata, mul polnud nii palju jõudu, väge. Sa ei nakatu, ära muretse.”

Ta ei ole päris terve, meenusid Mettele Gerda sõnad.

“Kaj?” küsis ta.

“Jah?” poiss tõstis silmad. Äkiline värelus oli need nukkervesisteks muutnud. Ta sõrmed pigistasid kramplikult kakaotassi.

“Kus on algus ja põhjus?” küsis Mette. “Kas äkki mitte selles, et su nimi pole Kaj, vaid Christian.”

“Mu vanemad panid mulle nimeks Christian, nad olid õigel teel, aga nad eksisid. Nende jaoks olin ma Christian, aga mu enda ja maailma jaoks pole ma seda kunagi olnud.”

“Kes sa siis oled? Sa ütled, et kõige põhjus on selles, kes oled sina ja kes olen mina. Mina tean, kes ma olen, aga sina… Kes sa siis oled? Kaj Mordaunt? Saladuslik viirusetapja ja arvutivõrkude päästja, kelle päikeseprillides on mikrokiip, mida torgatakse silma ja kes suudab arvuteid ravida ainult kuvaritel näppe liigutades?”

“Mordaunt on meiliaadress. See oli kõige sobivam täheühend, millesse sai kodeerida vajaliku algoritmi. Kindlasti on sellel mingi ratsionaalne seletus, aga ma pole seda veel lahendanud… Aga see pole hetkel ka tähtis, Mette. Kõige tähtsam on see, et mul on su abi vaja. Sest see on see, kes sa oled ja miks me kokku saime. Kui ma sain teada, et sa oled arvutiajakirja toimetaja, siis ma enam ei kahelnud, see ei saanud olla juhuslik, sina pead tapma deemoni ja levitama Evigheden’it siis, kui mind enam ei ole…”

“Kas me ei võiks siiski kõike päris algusest harutama hakata?”

“Palju kell on?” küsis Kaj.

“Viie minuti pärast kaheksa,” vastas Mette.

“Siis on see juba alanud,” sosistas Kaj.

“Mis asi?”

“Kõik need, kes ei kirjutanud oma arvutisse Evigheden, on nüüd nakatunud. Kõik need, kelleni sõnum ei jõudnud ja kes liiga kaua deemoni silmi vaatasid ja tema häält kuulasid, nad nägid maailma läbi viirusepeegli ja on nüüd nakatunud. See algab nagu tavaline kopsupõletik…” Ta tõusis. “Mette, su läptop, roosipildiga? See on praegu kõige ohutum, kus see on?”

“Seal, kus eilegi,” ütles Mette. “Tead, sa oled veel nõrk ja ma ei saa su jutust kuigi palju aru. Mis oleks, kui sa puhkaksid veel veidi?”

“Ei, mul on arvutit vaja…”

Mette telefon hakkas helisema, see oli kuskil esikus. Ta jooksis sinna. Astrid, loomulikult Astrid, kes muu!

“Hommikust, musirull! Kuidas patsiendil läheb?”

“Tal on juba parem. Sonib veel, aga on peaaegu terve.”

“Seda parem, vähemalt kellelgi on parem, ülejäänutel kipub järjest halvem olema. Bennesen helistas just, et ta täna ei tule ja läheb nähtavasti haiglasse, tal olevat raskekujuline kopsupõletik, kui tema naist uskuda. Juhtkond otsustas, et sellest hoolimata teeme meie erinumbri ja seda nädal aega varem. Nii et mul on su abi vaja, musirullike, ja üsna kohe.”

“Astrid, kell on alles kaheksa…”

“Seda enam. “Sosinat pimeduses” peab “IT & Inimene” kõige esimesena ja põhjalikumalt kajastama, väljaandjate otsus, ühtegi nii laiaulatuslikku ja imelikku viirust pole kunagi olnud. Meil on telefonid punased, lugejad tahavad teada. Nii et rakenda hobused ette ja… kuule, kui palju parem Mordauntil ikkagi on?”

“Ta peab veel kosuma. Täna hommikul ta peamiselt sonis, ma ei saanud ta jutust suuremat aru. Astrid,” Mette tasandas häält ja vaatas köögi poole, Kajd ei olnud enam seal, ta oli juba arvuti juurde komberdanud. “Astrid, ma arvan, et ta vist polegi päris terve. Ta kujutab asju ette, räägib deemonitest ja nakatumistest… Oota… oota, kuule, kas Bennesen kirjutas arvutisse Evigheden?”

“Kust mina tean? Aga arvestades tema üldist intelligentsitaset võib ta viirust screensaver’ks pidada. Ta on ju sedasorti tüüp, kes programmi installeerimisel ei suuda leida any key’d ja helistab patsiga poistele, et nad talle korraliku klaveri tooksid.”

See oli muidugi tõsi. Joachim Bennesen, osanik ja peatoimetaja oli arvutialal umbes sama taibukas kui haigla peaarst kirurgias. See tähendas, et ta suutis ikka hiirt kuvarist eristada. Hea autojuht, nagu Bennesen tavatses öelda, ei peagi teadma, mis toimub kapoti all. Ta peab oskama juhtida. Ja sellist tegevjuhti, kes enda arvates juhtida ei oska, pole maailm veel näinud.

“Ma tulen, Astrid,” lubas Mette siis. “Ma tulen nii ruttu, kui saan.”

Kaj istus läptopi ees ja Mette täheldas mõningase südamerahuga, et kahtlemata kasutas too oma sõrmi klaviatuuril trükkimiseks ega nõidunud. Päikesevalguse ja diskreetse ekraani tõttu ei näinud ta, millega Kaj parasjagu ametis oli.

“Kaj,” ütles Mette, “ma pean toimetusse minema. Sa võid rahulikult siia jääda, ma tulen lõunaks koju. Külmkapis on frikadelle ja pitsat ja kakaod on nii palju, kui kulub. Aga sa ootad mind, eks?”

“Jah, Mette, ma jään sind ootama,” lubas Kaj, kuid ei pööranud pilku. Ta klõbistas klahvidel imekiiresti, otsekui masin, ta käelabad olid praktiliselt paigal ja sõrmed liikusid silmadele tabamatu kiirusega.

“Ma… ma pean lippama,” kordas Mette kogeledes. Sel hommikul suutis ta end välismaailmale vastuvõetavaks muuta poole tunniga. Kui ta toas ringi tormeldes Kajd kõnetas, vastas poiss ainult paari sõna või mingi ühmamisega, ta oli täielikult arvutisse sukeldunud. Aga vähemalt kasutas ta oma sõrmi. Korterist lahkudes viskas Mette veel viimase pilgu Kaj kummalistele prillidele, mis esikus laual lebasid. Mõte, et Kaj torkab selle kiibi endale silma, tundus hommikul ja päikesevalguses kuidagi eriliselt jabur. Selle mõttega ta oma korterist lahkuski.

***

Pärastlõunal kihutas Mette “Lantra” mööda kiirteed Odense poole. Ta oli sunnitud valima kiirtee, mida ta jälestas, aga teistmoodi polnud võimalik sündsal kellaajal Odensesse jõuda. Ta ei teadnud isegi, kas ta sõidab Gerda Hanseni juurde kui ajakirjanik või kui lihtsalt tema haige kasuvenna tuttav, kelle eest ta oli lubanud hoolitseda, kuid kes on nüüd järjekordselt kadunud. Ammugi ei teadnud ta, kas ta põgeneb Kopenhaagenist, justnagu keskajal põgeneti katkust haaratud linnast, või otsib kahtlasevõitu vaheldust.

Mõnikord on lihtsam lahutada oma mõtetest teadmised ja tegutseda emotsioonide ajel, neid üldse mitte analüüsides. Sa lükkad konditsioneeri sisse, paned sigareti ette ja kuulad stereost ümberkõrvetatud klassikapalu ja üritad 130 kilomeetrit tunnis põgeneda reaalsuse eest, mis ei sarnanegi enam ühelegi tuntud reaalsusele ja kipub muutuma painajalikuks unenäoks. Autos ei üritagi sa sellele mõelda, ei proovigi seda ratsionaalselt analüüsida, isegi kui sulle on selle hullumeelse päeva hommikul kinnitatud, et maailm on ratsionaalne. Ühelgi inimesel pole elus nii palju aega, et selles teesis selgusele jõuda. Kui kusagil on olemas põhjuslike seoste ahel, mis kinnistab uskumatult fantastilise ratsionaalselt põhjendatava külge, siis mõnikord – nagu täna pärastlõunal – on parem selle eest põgeneda, 130 kilomeetrit tunnis, ja ennast kõigest välja lülitada.

Jah, loomulikult see jälitab sind. Aastal 2004 on Kopenhaagenis katk. Tuhanded inimesed kaebavad hommikul valude ja palaviku üle, haiglad on uutest patsientidest tulvil, kõigile ei jätku voodikohti, kõik pole Bennesenid. Veel kunagi pole keset suve tabanud Taani kuningriigi pealinna selline viiruselaine. Arstid ei oska seda seletada, aga Mette oskas. Ehk kulub veel mõni tund, aga siis hakkavad nutikamad taipama, et kõik viiruselainest tabatud on need, kes eile õhtul jäid liiga kauaks oma arvutite pimendunud ekraane silmitsema ja kuulama kõhedaid sosinaid. Kõik nakatunud on arvutikasutajad, need, kes ei tippinud klaviatuuril võlusõna Evigheden ja kelle arvutid on nüüd kasutud plastmassihunnikud. Keegi kindlasti oskab varsti selle seose tõmmata, üsna pea, üsna varsti. “IT & Inimese” telefonid lähevad siis veelgi punasemaks, nagu ka nakatunud peatoimetaja kohusetäitja Astrid Johnseni nägu, kui ta loeb Mette lakoonilist sõnumit telefonis: “Kaj kadunud, otsin”.

Sul õnnestub autoroolis end sellest kõigest ehk välja lülitada, kuid viirastusliku kummitusena saadab sind hetk, kui kaks tundi tagasi rõdul suitsetades tabasid sind need seosed. See oli hetk, mil Mette oli lõuna paiku korterisse tagasi kiirustanud ja ei leidnud Kajd sealt eest. Kaj oli läinud. Ainus, mis temast maha oli jäänud, oli sõnum roosipildil läptopi desktopil: “Mette, ma jään sind ootama.”

Mette, ma jään sind ootama.

Siis oli Mette läinud rõdule ja näinud üht järjekordset bussi, mis sõitis Anderseni “Merineitsi” juurde.

Korraga oli midagi paika lahvatanud. Maailm on ratsionaalne, kõigele leidub loogiline seletus. Korraga oli see, mis juba ammu tundus kuidagi seostatuna ja tuttavana, see midagi, mis oli Mette mälusoppidest juba ammu väljapääsu otsinud, pääsenud kogu oma rabavas loogikas lagedale. Ta oli sigareti käest pillanud ja see kukkus alumise korruse rõdule.

Poiss, kelle nimi on Christian, kuid kes nimetab end Kajks. Tal on kasuõde Gerda. Tal pole vanemaid. Ta on sündinud Odenses. Tal on päikeseprillide küljes klaasikilluke, mida saab silma torgata. Ta räägib deemonist ja võlusõnast “Igavik”; mis päästaks maailma, ta räägib loogika ja ratsionaalsuse tähtsusest, ta on jääkülm ja ta suudab auto külmaelementi laadida. Tal oli taskus Hans Christian Anderseni skulptuuri pilt ja ta oli oma palavikus klammerdunud selle skulptuuri külge, kui Mette ta leidis.

Seda oli liiga palju, et olla juhus, ja liiga vähe, et ratsionaalselt midagi seletada.

Mette sõitis Gerda juurde, selle usaldusliku häälega naisterahva juurde, põgenes fantastika eest otsima ratsionaalsust. Kuid autos soovis ta kõige selle eest pagu leida. “Lantral” on väga hea heliisolatsioon, sa kihutad 130 kilomeetrit tunnis, kuulad Schubertit, suitsetad ja keskendud kiirtee hullumeelsele liiklusele, sõidad mööda liikluseeskirjadele lojaalsetest venijatest ja annad teed veelgi hullumeelsematele kihutajatele. Kiirtee hoiab su mõistuse vähemalt mõneks ajaks selgena ja aitab põgeneda reaalsuse eest, mis ei saagi enam olla reaalsus. Kunagi varsti, Gerda Hanseni maja juures, tuleb reaalsus kindlasti tagasi ja saab kas fantastilisemaks või leiab ratsionaalse seletuse. Mõlemat varianti Mette kartis; ta saab kas kinnitusi Kaj haigusest või millestki sellest, mida ta ei oska ratsionaalselt seletada.

See oli ilmselt kõige kiirem reis Kopenhaagenist Odensesse, mille Mette oli elu jooksul sooritanud. Silda ületades surus ta alla kaasasündinud vastikustunde kõrguse vastu, pigistas kahe käega rooli ja andis gaasi. Gerda Hansen elas Odense läänelinnajoas, kahekordses ridaelamus, kenas ja rahulikus rajoonis, kus immigrante oli vähe ja ka kohalikke kõrtse ei hakanud silma. Fynil tundis Mette end alati kahekordse välismaalasena, väikesaare elurütm, mentaliteet ja keel erinesid nii Kopenhaageni kui Jüütimaa omast, ja seda moel, mida Mette polnud kunagi osanud seletada. Aias seisis hoolikalt pügatud murul laste plastmassist liurada, vanade vahtrate latvades kluuksusid tuvid, kiviplaatidega sillutatud rada viis aia taha grillimispatiosse, mida ümbritses elupuuhekk. Kõik oli väga turvaline ja nauditavalt väikekodanlik. Mette astus ukse juurde ja andis kella.

Ukse avas Gerda Hansen isiklikult. Kajga polnud ta loomulikult üldse sarnane: Gerda oli oma kasuvenna vastandväljaanne, trullakas, kergelt kühmus, tumedate juuste, hallide uudistavate silmadega. Ja väga ilus. Ta polnud üldsegi selline, nagu Mette oleks endale Gerdat, õiget Gerdat ette kujutanud.

Naine takseeris teda pikal pilgul, naeratas siis otsekui andeks paludes ja sõnas: “Jah, see olete teie, peate olema. Just teid oleks Christian näinudki. Tulge edasi.”

Veidi hiljem, kui nad olid läbi maja läinud, patios istet võtnud ja mõlemad sigaretid süüdanud, ütles Mette: “Ma ei tea isegi, miks ma siin olen.”

“Küllap te teate,” ohkas Gerda. “Ta on jälle kadunud, jah? Läinud, nagu ta alati on läinud.”

Mette noogutas. “Kes ta on? Kes teie olete? Kas te olete üldse… päriselt?”

“Oh jaa, muidugi nii mina kui mu kasuvend oleme lihast ja luust inimesed, kuigi tema vist alati päris nii ei mõtle. Aga kuna te juba siin olete, siis te teate, et Christiani ei saa päris normaalsete mõõdupuude järgi võtta. Andke andeks, aga ma pean seda küsima, et kas te…”

Gerda ei pidanud seda küsima, Mette sai niigi aru.

“Ei”, vastas ta. “Ma olen lihtsalt ta tuttav. Väga põgus tuttav.”

“Ta on teisse armunud,” ütles Gerda. “Sellepärast te peate teadma. Niisiis, te tahate kuulda, kes ta on. Ma olen isegi selle üle palju mõelnud. Jah, ta on minu kasuvend, Gerda ja Kaj, eks ole, aga selles olete te ilmselt juba isegi selgusele jõudnud.”

“Jah, ja veel paljus muus, mis muudab kõik veelgi segasemaks.”

“Kas te muuseumis käisite juba? Ei? Minge siis pärast, Jens näitab teile muuseumit, ta on seal teadur. Kaj käis seal tihti, pärast seda, kui ta selliseks muutus.”

Kaj ja Gerda. Gerda ja Kaj. Gerda mäletas Kaj vanemaid, ähmaselt, kuid siiski. Nad olid olnud naabrid Odense kesklinnas. Ta mäletas end kuueaastasena kolmeaastasele Christianile seletamas, et poisi vanemaid ei ole enam ja et nad on läinud igavesse jumala kuningriiki. Sel hetkel oli Gerda tundnud end täiskasvanuna, lapsepõlv oli möödas. Sellepärast pole temast kunagi saanud Christianile Gerdat, ehkki ta oleks seda väga tahtnud olla. Poissi kasvatas vanaema, kes puhkab nüüd Odense kalmistul. Tema kalmul on roosipõõsas, mida Christian väidab end olevat näinud talvel õitsemas. Keegi teine pole seda iialgi näinud. Kui vanamemm suri, jäi Christian elama naabrite juurde, lähedasi sugulasi tal ei olnud ja peagi lapsendasid ta Gerda vanemad. Christian oli olnud Gerda perele alati väga lähedane. Kes me oleme? Gerda on nii lihtne inimene, kui tal vähegi õnnestub olla, tal on mees ja kaks poega ja ta üritab end uskuma panna, et on õnnelik. Christian? Seitsmeaastasena käis Christian esimest korda teatris “Lumekuningannat” vaatamas. Siis lasi ta vanaemal seda Anderseni muinasjuttu nii palju ette lugeda, kuni see oli tal peas. Ta oli olnud selle kummalise mõistujutu lummuses juba enne, kui juhtus see traagiline intsident külmutusautos, sellest ajast saati usub Gerda kasuvend oma isiklikku religiooni.

Milline külmutusauto?

See, mis oli maanteeservas juhuslikult peatuma jäänud. Christian mängis seal lähedal, nägi autot ja suutis sinna kuidagi sisse ronida. Küllap uudishimust. Juht ei märganud midagi, sõitis edasi, Christian jäi sisse. Ta oli autos kuus tundi. Ta oli siis üheksa-aastane.

Kui politsei lõpuks külmutusauto leidis ja peatas, oli Christian peaaegu koomas. Ta oli täiesti läbi külmunud ja arstid ei osanud seletada, kuidas ta üldse ellu jäi. Aga ta jäi. Ta süda lõi. Gerda ja vanaema ei uskunud, ainult lootsid ja palvetasid.

Pärast külmumist ei olnud ta enam endine, ta oli väga palju muutunud, aga aru said nad sellest alles ajapikku. Kõigepealt hakkas Christian end Kajks nimetama. Siis hakkas ta endale arvutit tahtma. See polnud nagu lapse jonn uue mänguasja järele, ta teatas, et peab saama arvuti, tal on seda vaja. Sel ajal polnud koduarvutid veel väga levinud. Christian polnud varem ühegi arvutiga kokku puutunud, vähemalt ei teadnud Gerda seda. Kui poiss aga esimest korda arvuti taha sai… ta hämmastas kõiki. Ta ei osanud basic’ut ega inglise keelt, kuid hakkas programmeerima. Tema esimesed algelised programmid olid sõnaquest’id, mõistatuspusled, aga ta tegi seda niivõrd vabalt ja kõike otsekui õhust haarates. Naine palus tal seda teha, ta peab veel palju õppima ja harjutama. Milline naine, nõudsid Gerda ja vanaema. See naine, kelle juures ma olin, jäälossis.

Christian ei mäletanud külmutusautos viibimist. Ta mäletas ainult, et oli kuhugi autosse roninud ja see oli ta viinud Lumekuninganna juurde. Mis kõige kummalisem – külmutusauto juht olevat olnud naine. Keegi polnud teda täpselt näinud, ainult vilksamisi. Täpselt nagu muinasjutus, Lumekuninganna varastas Kaj saanis, mille ta siis üle taevavõlvi Põhjalasse viis.

Hallutsinatsioon, seletasid psühhiaatrid. Ta külmus nii ruttu ja otsis abi muinasjutust. Liigeseid ja ajutegevust halvav külm valu põhjustasid kaitsereaktsiooni, poiss kujutas endale ette, et Lumekuninganna röövis ta ja viis enda juurde kaugele põhjamaale. Nii nagu muinasjutus oli Lumekuninganna Kajd suudelnud ja see suudlus oli ta külmutanud, kujutas poiss ette, et halvav külm oli Lumekuninganna suudlus. Ajul on imelised võimed, kinnitasid psühhiaatrid. Ja see oli kõik, mida nad pakkusid seletuseks Kaj fenomenaalsetele võimetele, rohkemat nad ei suutnud.

Christian aga uskus, et ta oli viidud Gröönimaale, Lumekuninganna lossi, kus oli olnud üks naine.

Lumekuninganna?

Jah. Hell, hoolitsev ja väga ilus naine, lumivalges kombinesoonis, kes oli talle näidanud arvutit, loogika ja ratsionaalsuse ülimat pühitsust, mõistust, mis on vaba emotsioonidest, külm ja kõikvõimas.

“Mõistusepeegel,” sosistas Mette.

“Mille valmistas deemon,” sõnas äkki mehehääl. Mette võpatas ja vaatas ringi. Elupuuheki kõrval seisis lühemat kasvu naeratav mees.

“Tere,” ütles ta. “Ma olen Jens. Ja teie, nagu ma aru saan, olete uus Lumekuninganna kehastus?”

“Pigem lihtsalt Mette ja ajakirjanik. Lumekuninganna jätaksin ma esialgu mängust välja.”

“Christian näeb teis Lumekuningannat,” vastas Jens. “Lubate ühineda? Ega kellelgi midagi õlle vastu ei ole?”

Gerda Hanseni abikaasa oli Odense Hans Christian Anderseni majamuuseumi töötaja, kirjandusteadlane ja nagu ta ise ütles, ehk üks kõige väiksema tähtsusega imelisi kokkusattumusi, mis selles loos üldse olla võivad. Ta oli tutvunud Gerdaga just siis, kui neiu oli tulnud muuseumisse otsima vastuseid Anderseni “Lumekuninganna” saladuste kohta. Nii oli see läinud, Anderseni vari oli saatnud kogu nende tutvust ja abielu.

“Tõenäoliselt olen mina selles süüdi,” ütles Jens tagasihoidlikult naeratades ja Gerda kätt silitades, “et Gerdast ei saanud Christianile muinasjutu Gerdat. See võib teile tunduda kummaline, mida ma nüüd ütlen, arvestades, et me oleme siin kõik täiskasvanud inimesed ja nii edasi. Aga kui te tahate tunda ja mõista Christianit, või nimetagem teda siis pigem Kajks, siis peaksite te peensusteni tundma Anderseni muinasjuttu.”

“Ma sain sellest juba aru,” ütles Mette. “Aga see ei seleta tema fenomenaalseid ja üleloomulikke võimeid arvutiasjanduses. Kopenhaageni elanikud nakatuvad haigusesse, mille põhjustas arvutiviirus. Kaj usub, et selles on süüdi keegi deemon.”

“Täpselt nii, nagu muinasjutus kirjas. Meenutage – oli keegi deemon, kes pidas kooli ja valmistas peegli. Maailm peegeldus sellelt vastikuna, ebameeldivana, inimesed muutusid koledateks. Ja kõik inimesed, kes nägid seda peegelpilti, hakkasid uskuma, et maailm ongi selline: halb, kole ja paha. Deemon tahtis lennata peegliga taevasse, et näha, kuidas inglid selles paistavad, ent peegel kukkus ta käest, purunes miljoniks killuks ja kukkus maa peale. Nendest kildudest valmistasid inimesed aknaid, prille ja kõike, mida klaasist teha võib. Deemon ainult naeris selle peale ja… ja õhus levis veel tuhandeid liivaterasuuruseid kilde ning “Lumekuninganna” muinasjutt ongi sellest, mis ühe sellise killuga juhtus. Loo lõpus saame teada, et Lumekuninganna oli selle Kajle silma torganud.”

“Mis muutis ta ebainimlikuks, külmaks ja kurjaks, kui ta Lumekuninganna lossis lahendas mõistuse jäämängu,” sosistas Mette. “Aga see ei klapi…”

“Oodake,” Jens viipas käega. “Jah, ei klapi, aga ei peagi klappima. Kaj on loonud kõigest oma loogika, oma religiooni. Anderseni muinasjutt on eelkõige mõistujutt, aga selline, mis pakub väga mitmesuguseid tõlgendustasandeid, teadlased vaidlevad nende üle senimaani. Kogu see lugu on nii mitmetest asjadest, sellele on filosoofilisi, religioosseid ja seksuaalseid tõlgendusi. Anderseni Lumekuninganna on külma, kaalutleva mõistuse valitseja. Ta suudleb Kajd, röövib ta ja muudab ta südame jääks. Kaj oli muutunud juba enne, kui talle jääkild silma torgati. See jääkild andis talle aga mingi erilise mõistuseseisundi, mille abil ta lahendas jäätükkide mõistatust, mõistuse jäämängu. Kui ta oleks suutnud jäätükkidest kombineerida sõna “Igavik”, oleks ta olnud jälle iseenda peremees, aga ta ei suutnud seda enne, kui Gerda kuum pisar ja suudlus ta südame lahti sulatasid. Mis see on? Süütus, lapsemeelsus päästab maailma külma ratsionaalsuse käest? Kaj lunastub läbi Gerda armastuse? Viktoriaanliku ajastu dilemma, mil teadus hakkas üha enam avalikult seletama kõike seda, mida peeti religiooni pärusmaaks? Kaj imetleb lumekristalli loogilist ja täiuslikku struktuuri, see on tema uus arusaamine maailma külmast ratsionaalsusest, kuid ta langeb ise selle ratsionaalsuse ohvriks; Gerda seevastu kehastab religioosset, emotsionaalselt maailmanägemist, mis suudab Kaj päästa. Tõlgendusi on mitmeid. Aga meie Kaj versioonis pole Lumekuninganna üldse halb. Lumekuninganna õpetab talle arvutit, annab talle võimed.”

“Ja tal on need võimed,” ütles Mette. “Andersen kirjeldab imelikku mõistuse jäämängu, mille Kaj peab lahendama, aga ma ei saa kuidagi lahti tundest, et see on arvuti. Anderseni lugu oleks nagu mõistujutt sellest, kuidas Lumekuninganna õpetab Kajd kasutama mingit keerulist programmi. Mõistusepeegel on arvuti, ratsionaalne ja külm masin. Aga Andersen ei saanud kirjeldada arvutit ja ometi on Kajl need üleloomulikud võimed!”

Jens noogutas. “Tal on need võimed. Ta sõrmed võivad olla ühenduseks arvutite vahel. Ta suudab murda iga viiruse ja suudab arvutiga võluda. Kõik on õige – Andersen ei saanud kirjeldada arvutit, ometi ta tegi seda. Keegi ei oska seda seletada. Muinasjutus kiitleb Kaj Lumekuninganna ees, kui hästi ta oskab juba arvutada, isegi murdarvudega, kuid Lumekuninganna ütleb, et seda pole veel küllalt. Ma usun, et kõige võti ongi Lumekuninganna, see olete teie, Mette. Lumekuninganna on talle freudistlik emakehastus, ema, keda ta pole kunagi tundnud ja kellest ta on ilma olnud. Külmutusautos elu ja surma vahel vaakudes tegi ta aju läbi seletamatu metamorfoosi, talle viirastus Lumekuninganna, sest oma surmahetkel mõtlevad inimesed tihti emast. Elu algus ja elu lõpp… emast me sünnime ja ema me igatseme surmahetkel. See mõttekujutelm oli nii võimas, nii vägev ja segunes tema obsessiooniga muinasjutust, ja nii kujuneski tal mingi oma religioon, milles Lumekuninganna on hea ja aitab teda.”

“Mordaunt,” ütles Mette äkki. “Oidipuse kompleks. Mordaunt igatseb oma mõrvatud ema järele. Mileedi… ta siis mõtleb, et Mileedi on samuti nagu Lumekuninganna?”

Jens ohkas ja veendus, et kogu õlu oli juba joodud. “See on minu seletus. Me kõik oleme pärit lapsepõlvest ja mitte ükski teadus ei suuda seletada, milliseid komplekse, hirme, soove ja ihasid me lapsepõlvest endaga kaasas kanname. Inimese aju on kõige võimsam arvuti maailmas. Christian vaakus elu ja surma piiril ning tema aju kinkis talle kõige veidrama kompensatsioonimehhanismi; Lumekuninganna hoidis teda elus, muinasjutt aitas teda, ta sooritas mõttelise rännu Jääkuningriiki ja omandas võime valitseda arvuteid. Kõik segunes seal, lapsemõistusega tunnetas Christian kogu Anderseni pakutud mõõdete gammat, kõik need matriarhaalsed kujundtegelased ja seksuaalsuse, millest selles loos varjatult juttu on. Ta otsib senimaani oma Lumekuningannat ja nüüd olete selle kandidaat teie. Kas ta otsib ema või armukest, ma ei tea. Kes te tahate talle olla?”

“Ma ei tea,” vastas Mette.

***

Ööseks jõudis ta tagasi Kopenhaagenisse. Kajd ei olnud. Miks ta oleks pidanudki olema? Ta poleks suutnud tungida läbi lukustatud ukse. Mette ukselukk oli rauast, ei mingit digitaaltehnikat, vana hea rauast lukk, seda ei murra isegi Kaj võimed. Mette riietus lahti, viskas läbihigistatud riided põrandale hunnikusse ja kuulas raadiost uudiseid. Linna tabanud seletamatu gripiviirus polnud veel taandunud, kuid uusi haigeid polnud eriti lisandunud. Olukord on stabiilne ja haiged paranevad. Hommikune pommuudis kippus õhtuks juba maad tegema muudele. Ent see ei suutnud leevendada Mettet häirivat rahutust ja teadmatust. Tal on selles hulluses oma osa ja võti kõigele on Kaj. Kaj, kes oli ta korterist kadunud ja kes teda endiselt ootas. Ta kaob tihti, oli Gerda kinnitanud. Kuid tuleb alati tagasi. Kindlasti ei hülga ta teid lihtsalt niisama, ta tuleb tagasi. Sellest oli vähe, Mette tahtis teada. Ta lülitas raadio välja, istus pimedas korteris, suitsetas ja kuulas tänavalt kostvat hilisöiste autode vuhinat. Mere poolt oli tõusnud tuul ja sahistas vanade pärnade latvades. Korteris tiksus vana seinakell, külmkapp surises. Kõik oli nii vaikne ja rahulik, ometi oli kõik teistmoodi kui varem. Mette pilk langes läptopile. Päeva jooksul oli see kindlasti igasugu sodi täis kogunenud. Ta ei uskunud eriti, et seal võiks olla ka sõnum Mordauntilt, see oleks olnud liiga lihtne. Postiliidese sisuga tutvumine ei tundunud nii mõistlik kui magama minemine, kuid tal oli tarvis see asi ära teha.

Läptopi ekraanile ei tekkinudki käivitamise järel juba nii tuttav talvise roosi pilt. Mette isegi võpatas, nagu võpataks igaüks, kui oma arvuti avamise järel satub millelegi ootamatule, mida sa kindlasti tead, et seal eelmine kord ei olnud.

Roosi asemel ilutses ta desktopil barokse lossi pilt. Ühtegi ikooni desktopile ei tekkinud. See oli ilus loss: meresopp, milles ujusid luiged, ulatus peaaegu lossitiivani. Nelinurkne hoone uppus rohelusse, sellest lausa õhkus turvalist ajalugu ja väärikust. Kui Mette hiirt puudutas, vaheldus pilt äkki, üks foto asendus aeglaselt teisega, ta oleks kui astunud mööda munakivisillutusega kaetud teed üle vallikraavi silla ja möödunud kahe pisut kõhedusttekitava peata trolli kuju eest. Nüüd seisis ta lossihoovil, ta vaatas ringi.

Jah, Mette vaatas ringi. Aeglaselt vaheldusid pildid ja ta oleks otsekui kuulnud giidi häält seletamas, et lossi läänetiib on ainus, milles säilitati ehitusaegne renessansi stiil, ülejäänud on ehitatud ümber klassitsistlikus stiilis. Lossi läänetiiva tornist avaneb imeilus vaade merele ja puudega kaetud Glænø saarele. Ta on Sjællandi lõunaosas, teadis ta äkki, see on Holsteinborgi loss. Üks inimene, kes on talle väga oluline, on siin lossis olnud alati oodatud… Mette korter, arvuti ja ta väsimus kadusid, ta tundis mereõhu lõhna, milles puudus väiksemgi vihje õlile ja väljaheitegaasidele, vaikuses võis kuulda ainult laululindude siristamist.

“1856. aasta mais külastas Hans Christian Andersen Holsteinborgi lossi esimest korda. Talle meeldis siin väga, teda võeti väga hästi vastu, ta sai segamatult tööd teha ja õhtuti luges ta lossirahvale oma muinasjutte ette.” Kas Kaj ütles seda? Oli see üldse olnud kellegi hääl või Mette lihtsalt teadis seda äkki ja korraga.

Ta on Holsteinborgis, ta tajub seda imekaunist maakohta võõraste silmade läbi…

…Muinasjutuvestja elab ruumides, kus on väga elegantne magamistuba ja kabinet, millest avaneb vaade Kronborgi kindlust meenutavale tornile. Siin kangastub talle uue romaani süžee, kõik saab korraga klaariks, inspiratsioon tabab ajaga mõõtmatu viivu jooksul, ta tahab kirjutada sellest, kui hea on võitlus teadlikkuse tröösti eest. Kuid ühel ööl kuuleb ta mingit kummalist kauget heli, nagu oleks tornikell helisenud. Hommikul küsib ta teenri käest ja saab vastuseks, et lossis kummitab! Ei, mitte jälle! Mitte jälle need hääled ja nägemused, üleloomulikku pole olemas, on ainult inspiratsioon ja loomingulised otsingud. Aga ka toatüdruk on seda häält kuulnud, keegi nagu oleks öösel mööda suursaali komberdanud. Mõned päevad on muinasjutuvestja segaduses; tal on jälle see tunne, et maailmad, mida ta välja mõtleb, on korraga muutunud tegelikkuseks ja just sellest tegelikkusest on ta salajas, küünlavalgel, sulg käes ja tindipoti taga kogu aeg teadlik olnud ja just nendest kirjutanud. Jälle see tunne, mida ta oli esmakordselt kogenud üle kümne aasta tagasi, kui oli kirjutanud “Lumekuninganna”: Kaj ja Gerda lugu, millest kirjutades ei lahkunud temast hetkekski tunne, et ta pole väljamõtleja, vaid kroonik ning ehk isegi selline kroonik, kes ruttab ette ajast ja tegelikkusest. See on see magnetväli! Kaks aastat tagasi, ühel ööl Serre perekonna juures Saksamaal, küünla ja nõiatahvliga katsetades, oli see nii ilmseks saanud. Aga, mu armas, teil on ju fenomenaalselt tugev magnetväli, see lausa tõmbab teispoolsuse vaime meie juurde, te peaksite sellele rohkem tähelepanu pöörama…

Ei, muinasjutuvestja ei põgene Holsteinborgist, kõigest hoolimata on see külalislahke loss, ja siin viibides tunneb ta end hästi, kergelt ja rikkalt, täis mõtteid ja teotahet. Sadade metsluikede kluuksumine lahesopist veenab teda, et Holsteinborg on hea ja turvaline paik, hoolimata isegi kahest võikast peata trollikujust sissesõiduteel. Kindlasti tuleb ta siia veel tagasi… et kasvõi kordki veel kõndida mööda musketite ja trofeedega kaunistatud koridori kaminaga jahisaali poole, rüübata seal sõõm maitsestatud veini ja pajatada lugusid, mille kuulamiseks on siin lossis alati uudishimulikke kõrvu. Ja ta ongi siin tagasi, vaid mõned aastad on möödunud, täis edu ja kuulsust, kuid ikka veel on ta liiga kaugel kõigest sellest, mis läbi kujuteldavate müüride ta loomingut mõjutab ja suunab, nendest maailmadest, mida ta on näinud ja hoomanud, kui sulg üle paberi krabiseb ja kirjanik muutub oma väljamõeldistega üheks. Nüüd peatub ta Holsteinborgis, toas, mis on otse lossikabeli vastas, ja ta kuuleb lauldamas psalme, kuuleb katkeid pastori jutlustest. Kui hea see oleks, kui ta sulg ja mõttevool suudaks sellest rohkem ammutada, kui hea see oleks, et need maailmad, kuhu ta kirjutamise ajal satub, oleks rohkem kantud taolistest turvalistest ja julgustsisendavatest mõtetest! Aga tihti nad ei ole, tihti on ta näinud jäigavaid ilmu, milles jumalasõna on harv ja peaaegu üldse mitte kuuldav, ja ometi on ta magnetväli sundinud neist kirjutama. Nüüd, jõulude ajal, tahab ta selle kõik unustada. Need jõulud Holsteinborgis 1861. aastal meenutavad talle lapsepõlve Odenses. Ta tuba on nüüd otse kiriku kohal, oma uksest võib ta astuda otse kiriku pööningule. Mängib orel, ta kuuleb seda ja laulab mõttes kaasa. Kõik on nii pidulik ja pühalik, eelmisel õhtul olid lossilapsed sellest kõigest nii haaratud, nende rõõm oli nii ehe ja kandus ka muinasjutuvestjale; temagi suutis koos lastega vaimustuda jõulupuust ja kingitustest, magusatest suhkrukommidest ja kakaost. Holsteinborgi pere on isegi jõululaua kujundanud tema muinasjuttude järgi: tindipotil istus kass, pöialpoiss tantsis sulepeahoidjaga, paberipressi Firenze mosaiigil lendas liblikas. Kõik sai jälle üheks, lapsepõlves oli muinasjutuvestja jõulutuba olnud väga väike ja seal polnud isegi jõulupuud, ta ei osanud kunagi tahta jõuluõhtul pudingit, hanepraadi ja kooke ega nii mitme küünla sära. Ometi oli midagi sarnast ja sama, midagi nii kordumatut…

Mingi side tõmbab teda alati Holsteinborgi tagasi, just siin tundub olevat kõige parem paik mõtisklemiseks üleloomuliku üle, siin oma kirikupealses toas on kõige lihtsam mõelda nende viirastuste üle, mis talle lapsepõlvest saadik on ilmunud ja mille olemasolu on ta üritanud ennastsalgavalt eitada. Siin tunduvad talle tondijutud, mida ta on kirjutanud ja mida kõik – peale lähedaste tuttavate – peavad väljamõeldisteks, jälle nii olulised ja lähedased. Siin julgeb ta endale tunnistada, et elab kahe maailma piiril, ja siin tahab ta endale jälle kinnitada, et pärast surma – mis vältimatult lähemale jõuab – satub ta maailma, millest kuuleb lauldavat psalmides, mitte nendesse, mille ta on ise välja mõelnud. Siin on tema usk tugevam ja siin usub ta oma lootusi olevad lubadused. Mitte et ta oleks nõus ühtegi oma kirjutatud sõna tagasi võtma, ei. Muinasjutumaailmad on samuti olemas, nendes saavad tegelikkuseks meie lootused ja unistused, kuid ikkagi pole ta kindel, kas just temal on alati õigus nende maailmade peale, kas nad pole mitte temast sõltumatult juba ammu olemas. Siin käib ta palvetamas ja ehkki ta ei vormi seda iialgi sõnadesse, siis siin palub ta ka oma tegelaste eest, kellele ta on ehk oma sulega liiga teinud ja lasknud neile osaks saada ebaõiglust ja julmust. Kõike seda, millest nad oma õiges maailmas oleksid ehk priid olnud. Holsteinborgi öödel saab ta tröösti, ta pole midagi valesti teinud. Kõik, mida ta on edastama pidanud, on õige, see jõuab lugejateni, nad saavad aru, nad andestavad ja kiidavad heaks… Jah, just sellest kõneleb see öine tornikella kõma ja just seda näivad ütlevat ka kahinad, sosinad ja sammud seinte seest, mida ta kuuleb, kui on keset ööd üles ärganud. Ent ta ei karda enam, nagu lapsena, nüüd ei kardaks ta isegi enam selle naise viirastust. Just siin küsib ta endalt taas, kas ta pole ehk liiga teinud sellele Naisele, kas pole talle mitte kangastunud mingi tõde muudest maailmadest, mida ta on lapsepõlvehirmude ajel vääranud, näidanud head kurjana või tükkinud koguni liig lihtsa hea ja kurja mõistega mõõdetesse, kus nendele kohtagi pole.

Jäänaine viis meie isa minema! Lapsepõlvest võib leida palju vastuseid, kuid mitte kõikidele küsimustele. Ühel talvel, kui muinasjutuvestja oli veel väike ja tema isa väga haige, jäätusid nende katusekambri aknad ja isa seletas: “See on Jäänaine, kes neid pilte akendele joonistab. Ta tahab mind kaasa viia.” Järgmisel talvel isa läkski. Teda ootas igavik. Ja ema ütles: Jäänaine viis meie isa minema! Nüüd muinasjutuvestja muidugi teab, et pole ühtegi üleloomulikku kurja naisolevust… kuid kas ikka teab? Võibolla avanes talle virmaliste vahelt pilt mingist maailmast, mingist loogikast, mida ta ei mõista, võib-olla pole ta ise midagi enamat kui sulg ta käes, mida juhivad jõud, milliseid ta just Holsteinborgis on tundma ja austama õppinud. Võib-olla peitubki jääkristalli vääramatus ühtsuses looduse loogika ja mõte, lendlevas lumehelbes on ehk rohkem tõtt kui nendes lauludes, mis läbi kirikulae temani ulatuvad? Ei! Meil on õigus muinasjuttudele! Meil on õigus vabale tahtele, õigus valikule. Mitte kõik ei saa peituda lumekristalli struktuuris, peab olema veel midagi, midagi sellist, mis alati suunab Gerdat minema Kajd päästma ja röövlitüdrukut teda aitama. Isegi siis, kui on õigus neil Holsteinborgi öistel häältel ja lumekristalli loogikal, isegi siis, kui neil on õigus, saabub alati päikesepaisteline hommik ja hääled kaovad, lumehelves sulab peopesal, hingesoojus sulatab jääkauni loogikavõrgu. Mida ka muinasjutuvestja poleks nendel öödel kogenud, millistesse maailmadesse piilunud, teab ta, et see, millest ta omal kombel on jutlustanud, on siiski veel vägevam külm ratsionaalsus. Gerda on alati maailmas olemas, röövlitüdruk on alati olemas, nii on see lihtsalt seatud, ja tema ülesanne on sellest kuulutada, teada anda, meelde tuletada. Isegi kui maailm kipub seda unustama, iga päevaga üha rohkem ja rohkem, mida rohkem sajab taevast lumekristalle, mis katavad maailma külma loogikavõrguga, ja mida rohkem on deemoneid, kes valmistavad peegleid, läbi mille paistab emotsioonideta maailm…

…kahendsüsteemis… ...miski pole see, millena näib…

…sa vaatad ringi ja arvad, et näed Holsteinborgi lossi luiki ja imekaunist lossi…

…eksid, need on vaid numbrid, ei midagi enamat, kogu maailma on võimalik kajastada arvudes, kogu maailm ongi arvud ja kui sa neid piisavalt tunnetad, siis oled sa juba nende võimuses, nende mõju all…

…tegelikkus on midagi rohkemat, tegelikkuses pead sa otsustama, seal on sul valikuvõimalus…

…tegelikkus…

Mette toibus, ta avas silmad.

Oli öö. Vaiksem kui tavaline Kopenhaageni suveöö, kogu linn näis lunastuvat unes. Arvutiekraan ta ees näitas jälle nii tuttavat lumes õitsevat roosi, ei mingit pilti Holsteinborgi lossist. Uneseguste silmadega vaatas ta roosi nüüd hoopis teisel pilgul. Roos kaitseb? Jah, muidugi see kaitseb, see ongi teda juba kaitsnud. Ta sai aru. Ka sellest, et on südaöö ja ta on hommikumantlis arvuti taga tukkuma jäänud. Mette lülitas läptopi välja ja läks magama.

***

Ta ärkas uksekella helina peale. Maailmas, milles me elame, ei tohiks uksekella peale ärkamine kunagi tähendada midagi head. Reeglina kuulutab see, et sa oled sisse maganud, või midagi hullemat – vannitoa torud on lekkima hakanud. Kuid see võis Mette nüüdses maailmas tähendada ka midagi head. Et keegi on sinu juurde tagasi tulnud. Mette kargas voodist välja. Unenägu, see päris unenägu kadus viivu jooksul, ta ei krabanud isegi hommikumantli järele, vaid jooksis pidžaama väel esikusse.

Kaj! See peab olema Kaj!

See oli Astrid.

“Noh, sweetheart, sa polegi rõõmus mind nähes?”

“Liiga raske küsimus, ma ärkasin uksekella peale.”

“Sellisel juhul sa kuigi rõõmus vist ei ole, kuna ma teeksin järelduse, et su unenäod vajaksid tsenseerimist, enne kui neid alaealisele publikule näidata.”

“Ei, ma olen rõõmus küll… See tähendab, et ma ei oodanud sind.” “Ei oodanud mind? Järelikult ootasid kedagi teist ja sa oled üksi. Sellisel juhul tohin ma vist sisse astuda?”

Mingi aja pärast keetis Mette juba köögis kohvi. Astrid puistas oma käekoti sisu söögilauale ja otsis kaosehunnikust sigarette.

“Ära hakka end vaevama küsimusega, miks ma siin olen, eriti arvestades, et kell on üksteist, kolme päeva pärast peaks ilmuma erinumber ja Bennesen on haiguslehel. Nendel tingimustel oleks ülesande lahendamine liiga raske, eriti äsja virgunud mõistusele.”

“Ma arvan, et mu mõistus pole kunagi nii selge olnud kui praegu,” sõnas Mette. Astridi toon oli kuidagi imelik, mitte selline nagu varemalt kriisiolukordades, millest üks normaalne ajakirjatoimetuse rutiin ju koosnebki. Ta valas keeva vee presskannu ja istus laua taha. Astridi kuhilas vedeles mitmesuguseid tablette, tampoone, taskurätte, paberilipakaid, naine tuhlas nende vahel ega suutnud kuidagi leida mingit märki tuttavast valge-punasest pakist.

“Võta minult,” pakkus ta sigaretipakki Astridi poole lükates. “Paistab, et sa oled enda omad maha unustanud. Sa võtad rohtusid?”

“Kes ei võtaks? Juba paar päeva on linna peal uus mood – neelata elevandiannuses igasuguseid külmetamisvastaseid rohtusid ja kinnitada kõigile, et sa oled täiesti okey ega kavatsegi teiste loodrite kombel ühte mõnusat palavikku läbi põdeda.”

“Kuule, sa oled haige või?”

“Honey, kas paistab niimoodi, et ma tulin siia selleks, et mulle kõiksugu küsimusi esitatakse? Paistab või? Tere, mina olen Astrid Johnsen, teil on praegu võimalus esitada talle sada küsimust, mida te olete alati küsida tahtnud, kuid pole julgust leidnud. Kõrbemisohus ajakirja peatoimetaja kohusetäitja on valmis vastama kõigile küsimustele, miks ajakiri on kõrbemisohus ja miks tema on peatoimetaja kohusetäitja. Kuid alustagem kõige totakamatest, näiteks sellest, et äkki on tema ka haige.”

Mette vaatas sõbrannale pikalt otsa, kuid ei leidnud ta silmist ühtegi naerukübet.

“Kui sa tulid siia selleks, et mulle etteheiteid teha…” ütles ta ebalevalt.

“Etteheiteid!” pahvatas Astrid, krabas Mette pakist sigareti, süütas selle ja pahvis allatõmbamata suitsu õhku. “Etteheiteid, sweetheart! Mille pärast ometi etteheiteid? Sa tuiskasid eile kõige kuumemal hetkel oma võlurit otsima ja lubasid, et täna kella üheksaks on sul Mordaunti lugu laual!”

“See pole nii lihtne…”

“See ei oleks nii lihtne, kui Mordaunt – keda, muide, mina pole oma ihusilmaga veel näinudki – pikutaks praegu su soojade linade vahel ja nokiks nina. Aga ma ei näe siin ei lugu ega Mordaunti ja sellepärast ma ütlengi, et see on nii lihtne küll! Ta ei ole su armuke, ta ei ole sinu korteris, temast pole lugu. Äkki teda ei ole üldse olemaski?”

“Ta on, aga teda pole siin.”

“Põgusa visuaalse vaatluse käigus ma juba tuvastasin selle. Mõneks asjaks suudan ma veel oma tähelepanu keskendada küll, aga kui kõik nii edasi läheb, jääb neid asju üha vähemaks. Tead, mis tekitab tänapäeva töösuhetes kõige rohkem stressi? See, kui keegi tiimist hüppab alt ära. See, kui sa ei saa enam loota isegi oma sõpradele.”

Mette tõusis ja surus kohvipressi alla. “Sulle, nagu ikka, koorega?” küsis ta.

“Mulle ainult musta, honey. Tänasest päevast ainult musta ja ei piiskagi koort.”

Mette serveeris kohvi ja mõtles stressikoolitusele, mida Astrid ilmselt silmas pidas, et üks parimaid viise pingete maandamiseks on pakkuda läbirääkimispartneritele süüa. Korraga polnud tal mingit tahtmist Astridile võileiba valmistada. Korraga oli tal Astridi pärast hirm.

“Kus on Mordaunt?” küsis Astrid ja rüüpas kohvi.

“Ma arvan, et ta on Lumekuninganna lossis,” vastas Mette lihtsalt.

“Nii. Selge, kena, Lumekuninganna lossis muidugi. Ja meie sinuga oleme mitte Lumekuninganna lossis. Võib-olla oleks meil mõistlik selle lossiga ühendust võtta, et lugu tollelt hullult lõpuks kätte saada, kas sa ei arva nii?”

“Ma juba üritasin sulle öelda, et see ei ole nii lihtne. Ma ei saa sellest kõigest lihtsalt lugu teha, need asjad on palju keerulisemad…”

“Tahad, ma ütlen sulle, kui keerulised need asjad on? Need on nii keerulised, et kui meil pole ülehomseks erinumbrit trükikotta anda, siis leiame end üsna lihtsalt supermarketi reklaamiosakonnast kirjutamas artikleid juustuburgeritest. Kuidas see sulle meeldiks?”

“Astrid?” küsis Mette, “Astrid, ütle mulle, kas sa kirjutasid oma arvutisse Evigheden, kui see viirus tuli?” “Tead, see on nendest kümnetest küsimusest täna hommikul kõige totakam. Kui ma viimati ametiühinguga suhtlesin, siis jäi mulle mulje, et ma olen ajakirjanik. Arvutiasjandusega tegelev ajakirjanik. See, kui sa pole juhuslikult unustanud, tähendab, et me ei ava igasugu viirusesodiga laekuvaid meile ja järelikult pole meil ka tarvidust eriti tihti viirusetõrjet kasutada.”

“Sa siis ei avanud neid meile?”

“Loomulikult mitte, musirull, aga ma muidugi vaatasin, mida see Benneseni arvutiga tegi.”

“Kuulsid neid sosinaid…”

“Ja vaatasin, jah, jah, jah! Ma olen ajakirjanik, kui sel varsti üldse mingit tähtsust on. Ma pean teadma, millest ma kirjutan, aga see ei tähenda, et ma kõike enda nahal peal järgi katsetaksin. Kui Bennesen on nii juhm, et laseb oma arvutil nakatuda, siis võiksid osanikud tegelikult uue peatoimetaja järele ringi vaadata. See aga sõltub nüüd osaliselt ka sinust, et millal me oma erinumbri Mordaunti looga valmis saame, eks ole.”

Mette pani kohvitassi aeglaselt lauale ja kobas värisevate sõrmedega sigareti järele.

“Kas sa võtsid tablette, tunned sa end halvasti?”

“Oi, ma tunnen end millegipärast väga halvasti, kujuta ette. Ma võtaksin terve selle tassitäie tablette, kui see meid kuidagi aitaks…”

“Ei, oota, kas sul oli palavik?”

“Aitäh küsimast, mul võis olla tõesti palavik, eks ole, selles pole ju midagi ennekuulmatut, kui sa äkki pead ahvikiirusel välja andma ajakirja, mille pooled reporterid on haiged ja ülejäänud ei kirjuta lugusid, vaid põõnavad poole päevani voodis.”

“Kuula nüüd mind!” Mette isegi ehmatas oma hääletooni peale, see kõlas kuidagi võimukalt ja pealetungivalt, mida ta Astridiga suheldes polnud kunagi kasutanud. Selle… eelmise Astridiga, hea sõbranna Astridiga, keda ta tundnud oli. “Kuula nüüd mind, kasvõi hetkeks.”

“Ma olen seda kaua oodanud, sweetheart.”

“Ma ei usu, et sa tahad seda lugu, mida ma kirjutada kavatsen. Tõenäoliselt polegi see artikkel vaid muinasjutt.”

“Kas sinul on ka palavik?”

“Maailmas on juba liiga palju artikleid, Astrid. Liiga palju minu- ja sinusuguseid ja kui millegi eest see viirus meid hoiatama tuli, siis just selle eest. Ma ei tea õigupoolest, kas see on üldse hoiatus, ma arvan pigem, et see on ähvardus, kuid selline, mille vastu Kaj leidis arstimi. Veel leidis ta selleks jõudu, kuid ta ei tohi olla üksi, maailmas peab olema veel Gerdasid ja veel röövlitüdrukuid, kes suudavad valida ja ära tunda.”

“Sul on palavik, Mette, sa ajad mingit seosetut lora.”

“Ei, seosetu tundub see ainult neile, kes on viirusest nakatunud. Ja sina oled, Astrid, sina oled, sa ei suuda enam näha loogika taga muinasjuttu, aga need kaks peavad lõimuma, põimuma, ilma üheta pole teist ja vastupidi. Sa tahad seletusi? Hästi, ma annan need sulle. Hans Christian Andersen oli väga eriline inimene, tal oli mingi üleloomulik magnetväli, ta uskus end nägevat viirastusi ja teisi maailmu…”

“Tol ajal imeti palju oopiumit, honey,” märkis Astrid loiult. Näis nagu oleks ta väga väsinud.

“Andersen mitte. Ta oli geniaalne looja ja kirjutades koges ta väga eriskummalisi inspiratsiooniallikaid. Kui ta poleks olnud geniaalne, oleks ta kirjutanud teisejärgulist esoteerikat, kuid tema tõlgendas neid nägemusi kunstniku kombel, põimis need ühte enda üleelamistega ja kirjutas sellest, mis temale tähtis oli. Ometi uskus ta end nägevat ja kogevat ka mitte päris reaalseid asju. Üks nendest lugudest oli “Lumekuninganna”; mõistujutt, milles on liiga palju tähendusi ja ähmasust. Kuid kui see kõik konteksti panna… Astrid, see lugu algab deemonist, kes meisterdas Mõistusepeegli, mis süstis inimestesse külma ja negatiivset, ja see peegel pudenes miljoniks kübemeks ja levis inimestele, hakkas neile silma, levis ja nakatas. Kas sa saad aru, mida see tähendab? Millest Andersen kirjutas? See on ju arvutiviirus!”

Mette oli selle välja pahvatanud ja imestas isegi, millal ta oli sellest kõigest aru saanud. Ometi tundusid kõik ta mõtted praegu nii selged.

Astrid vangutas aeglaselt pead. “Ma vist ei taha kuulda, mida sa järgmiseks ütled.”

“Ma arvan,” lausus Mette, “et Andersen sai selle nägemuse tulevikust. Ta kujutas seda hea ja kurja võitlusena, kuid algne lugu peab olema arvutiviirusest. Inimesed vaatavad peeglisse ja nakatuvad, nakatuvad silmade kaudu – see on arvutiviirus. Ja suurt osa Kopenhaagenist tabas üleeile just selline arvutiviirus, nad vaatasid oma arvuteid ja nakatusid. Täpselt nagu sina.” “Mul on stressipalavik,” lõi Astrid käega. “Aga muinasjutuvestmine tuleb sul juba kenasti välja, lase edasi.”

“Selle viiruse teket nägi keegi ette. Ma ei tea, kes see oli, kuid ma tean, et kusagil Põhjalas oli neil salajane uurimisbaas, jää ja lume all, supertehnoloogiaga varustatud asutus. Anderseni kirjeldus Lumekuninganna lossist vastab täiesti meie ettekujutusele salajasest laborist. Kujuta ette sadade tubade ja pikkade koridoridega laborit, mis on täis juhtmeid ja arvuteid ja külma elektrivalgust. Väljaspool siravad taevas tähed ja sähvivad virmalised. Neil oli vaja üht inimest, kedagi väga erilist inimest, keda välja õpetada selle viiruse vastu võitlemiseks. Ja nad leidsid ühe väikese poisi Odense linnast, Christiani, tal olid järelikult olemas erilised anded, oli vaja neid ainult arendada. Nad röövisid selle poisi…”

“Kõlab nagu X-Files,” märkis Astrid. “Tulnukad ja inimröövid.”

“Ma ei tea, kas nad on tulnukad. Pigem mitte, nad on ilmselt vastaspool sellele deemonile, kes viiruse tekitab. Deemon sunnib inimesi oma elu üle viima arvutitesse ja internetti, võrk tähendab võrgutamist, deemon on nagu ämblik, kelle võrku me hakkame langema, ta tuleb kas tulevikust või on genereeritud arvutite eneste poolt, ma ei tea. Kuid ma olen kindel, et neil läks tarvis üht väga erilist poissi. Asjaolu, et ta oli pärit Odensest, seletab ehk seda, miks Andersen seda koges. Ühesõnaga, nad röövisid poisi, kuid ainult tema vaimu, tema teadvuse. Ta keha oli sel ajal külmutatud fuugas, tema teadvus aga projetiseeriti Põhjalasse, Lumekuninganna lossi. Seal modifitseeriti teda… ma ei oska seda täpsemalt kirjeldada, temast tehti bioloogiline arvuti, küborg, temasse siirdati algoritme, installeeriti programme. Selleks oli vaja ta keha külmutada ja sellest on ka Kaj võimed manipuleerida külmaga. Mäletad, kui Gerda Lumekuninganna lossi jõudis, oli Kaj tegevuses loogilise seadeldisega, mis meenutab arvutit. Ta pidi sellel looma programmi nimega Evigheden, mis tapaks deemoni viiruse. Andersen tõlgendas seda emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse võitlusena, kuid ma arvan, et röövijate meelest oli tähtis, et Kaj säilitas endas inimlikkuse, empaatiavõime, neil polnud vaja külma arvutit, neil ja meil läheb vaja inimest, kes deemoni viiruse hävitaks. Kajl oli silmas mikrokiip, kild deemoni Mõistusepeeglist, selle abil pidi ta lahenduse leidma. See oli tõenäoliselt neutraliseeritud osa viirusest, mis tekitas temas küberneetilise sideme närvirakkudega.”

Astrid oigas, kustutas pooliku sigareti tuhatoosi ja tõusis. “Sinu enda närvirakkudel läheks praegu sidet vaja,” ütles ta. “Mul pole põhjust seda loba enam kauem kuulata ja seda lugu ei vaja ajakiri tõesti. Maga ennast välja, Mette, või võta puhkust.” Ta hakkas aeglaselt välisukse poole liikuma, toetudes vastu köögiseina.

“Oota,” hüüatas Mette. “Sa ei saa aru, see on ainus seletus. Lumekuninganna oli selle baasi juht, tema tegeles Kajga ja temast jäid poisile kummalised mälestused, milles erootika seguneb hirmuga ja olid seepärast nii hästi mõistetavad Andersenile. Aga olid veel Gerda ja röövlitüdruk. Anderseni jaoks sümboliseeris Gerda emotsioone, mis tõid Kaj lõpuks tavamaailma tagasi. Gerdat pole kunagi olemas olnud, ta on sümbol, ta on emotsionaalne side, mis pidi Kajd meie maailmaga ühendama, kuid…”

Astrid oli jõudnud esikusse. Ta toetus käega vastu seina ja pöördus aeglaselt ümber, tahtis midagi öelda, kuid ei suutnud ja kukkus. Käekott kukkus põrandale ja selle sisu pudenes laiali. Mette oli hetkega sõbranna juures. Astrid hingeldas raskelt, ta silmad olid suletud. Mette katsus ta laupa, see oli jääkülm.

“Tabletid,” sosistas Astrid ja ta käsi kobas laiali pudenenud käekoti sisu järele.

Need ei aita, tahtis Mette öelda, kuid jäi kivistunult Astridi käsivart silmitsema. Astrid kobas edasi ja avas äkki silmad. Ta vaatas Mettet ja nendes silmades polnud enam kübetki mõistmist, kübetki inimlikkust.

“Tead, sa ei meeldi mulle enam,” sosistas Astrid. “Sa oled üks vastik libu ja ei midagi rohkemat. Libu ja looder.”

“Astrid…”

“Sa oled libu!”

Astridi käsivars oli kattunud hõbehallide täpikestega, need veiklesid ta helepruunil nahal kui tähed karges põhjamaa öös ja neid süttis aina juurde, käel, kaelal, näos. Need sirasid ja põlesid ta rakukoes, otsekui oleksid midagi kutsunud, märku andnud, peibutanud, sünnitanud juurde uusi.

“Astrid, ära räägi nii, sa oled haige…”

“Tabletid, kus need on, ma ei tunne enam…” Kindlasti ta ei tundnud, Astridi keha oli jääkülm. Kuid siis tõstis ta käe ja selle haardesse oli midagi klammerdunud. See ei olnud tema tabletipakk, tema jäätuv ja hõbehallide täpikestega kattuv käsi oli rabanud põrandalt mingi pikliku ja läbipaistva eseme. See oli klaasikillukujuline mikrokiip, kild deemoni Mõistusepeeglist. Astrid tõstis selle hetkeks silmade juurde, kuid andis siis Mettele. “See ei ole minu oma,” ütles ta.

Kaj pidi olema selle maha jätnud, taipas Mette. Ja siis taipas ta kõike. “Röövlitüdruk,” sosistas ta. “Astrid, sa oled ju röövlitüdruk.”

***

Astrid lamas nüüd voodis, samas, milles oli maganud Kaj. Mette üritas ette kujutada, millisena oli seda situatsiooni näinud Muinasjutuvestja, miks ta oli Astridist teinud röövlitüdruku, aga nii see pidi olema. Kõik on ümberpöördult, kõike, mis toimub nüüd, peab ta mõtestama muinasjutu kontekstis. Andersen kirjutas lahendused sada viiskümmend aastat tagasi, tema pilk võib lehvida praegu siin, Mette korteris. Kuid vaevalt Andersen nägi, ta pigem tunnetas, hoomas, aistis. Talle olid avanenud vaid mingid seosed, üksikud killud, kõik oli segunenud, pea peale pöördunud. Muinasjutt algab praegu.

Ta läks kiipi käes hoides arvuti juurde. Roos lumes oli muutunud, rohkem õielehti oli avanenud, roos oli suurem. Ettevaatlikult asetas Mette sõrmed klaviatuurile. Ekraanilt käis läbi värahtus, roos oleks otsekui end kohevile ajanud ja Mettet tervitanud. Ta vajutas enter-klahvi, kuid midagi ei juhtunud, ainult õrnad lumepudemed liikusid aeglaselt mööda roosi õielehti. Mette kehitas õlgu ja kirjutas siis: Evigheden.

Tugevam tuulehoog poetas lumepudemeid laiali ja roosilehed võpatasid. Äkitselt tekkis ekraanile kiri:

Hei, Mette

Sa pead tulema, kui sa oled valmis. Ma tahaksin, et sa oled. Gerda laulis roosist ja sulatas Kaj südame lahti. Mida sa näed, Mette?

Mida ma näen? Mida põrgut ma näen? Mette ei mõistnud alguses. Ta vaatas roosi ja lund ega saanud aru, mida temalt tahetakse. Kiri ekraanil ei kustunud. Mida ma näen? Ma näen roosi… Mis on roos, küsis Mette endalt äkki. Roos on alati olnud sümboliks, ilu ja armastuse sümboliks, puhtuse sümboliks. Juba tuhandeid aastaid on roos sümboliseerinud ilu harmooniat, neitsilikkust. Roos on sümboliseerinud sündi: okkalisest varrest sünnib imeilus õis, läbi valu ju sünnib inimene. Roos on sümboliseerinud Maria Magdalenat ja muidugi kuningannat. Roos on lillede kuninganna. Ja lumi? Lumi on külm… Mettele meenus äkki nägemus, mida ta oli kogenud Muinasjutuvestja silme läbi. Lumekristalli loogiline struktuur oli see, mis oli Kajd võlunud. Ja ka roosil on loogiline struktuur… Mida ta siis näeb? Emotsioonide ja ratsionaalsuse ühtsust, käis äkki mõte peast läbi. Nii ratsionaalsusel kui emotsioonidel on oma ilu ja oma struktuur. Tundeid on võimalik ratsionaalselt analüüsida, oli Kaj öelnud. Mida ma näen? Võimatut võimalikkust? Roosiõitel puhkavaid lumekristalle? Roos ei saa talvel õitseda, see on bioloogiline võimatus, ometi see õitseb. Ma näen harmoonilist inimarvutit, ma näen, et tunnete ja mõistuse harmoonia võib muuta võimatu võimalikuks. Lumekristalli ja roosi loogiliste struktuuride ühtsus võib sünnitada inimarvuti. Ma näen emotsioonides mõistust ja mõistuses emotsioone, need kõik on põimunud. Ma näen Kaj ja Gerda lugu, ma näen…

Ma näen harmooniat, kirjutas Mette vastuseks. “Kajd ja Gerdat, ennast ja sind.”

Ta oleks otsekui tundnud, et arvuti mõtleb ja kaalutleb ta vastust. Korraga kiri kustus ja selle asemele ilmus järgmine:

Miks ma sind kutsun?

Miks Kaj teda kutsub? Sest nii peab olema, nii on alati olnud. Mette on nüüd Gerda ja Gerda peab nüüd minema, kedagi teist ei ole. Kaj ei saa ilma Gerda tunneteta maailma tagasi, see oli Gerda, kes avas emotsionaalse kanali. Lumekuninganna on lahkunud. Muinasjutus läks ta soojadesse maadesse, et sinnagi külvata jäisust ja külmust, emotsioone tapvat ratsionaalsust, ent see oli vaid Anderseni versioon. Tegelikult pidi Lumekuninganna baasi maha jätma siis, kui tema töö Kajga polnud veel valmis, ta oli sunnitud lahkuma. Kaj jäi üksi ega suuda enam naasta maailma, vabaneda külmutusest.

Ma pean su tagasi tooma, kirjutas Mette.

Programm võttis vastuse vastu. Pilt elavnes, lumesadu tihenes, roos mattus valgete räitsakate alla. Mette isegi kuulis tormi ulgumist ja ta keha läbistas külmavärin.

Aeglaselt tõstis ta mikrokiibi silmade ette. Ta tundis, kuidas kiip aktiveerus, püüdes arvutist elektromagnetlaineid. Nüüd, mil ta teadis, mida pidi tegema, ei tundunudki see enam nii hirmus. Valu ei tohiks ta tunda. Aeglaselt lähendas ta kiipi silmadele. Mis tunne see võiks olla, saada arvutimaailmaga üheks? Üheks sellega, millest oled aastaid kirjutanud ja mida oled arvanud end nii hästi teadvat. Ta hoomas, kuidas kiip ja silmanärv saavutasid kontakti. Mis see oli? Neurokiip, biokiip? Igatahes midagi sellist, mis pole päris siit maailmast. Kontakt oli nüüd olemas, ta teadis seda, ja kui ta kiibi vastu vasakut silma pani, ei pidanudki ta seda enam suruma. Valu ta tõepoolest ei tundnud.

***

Lumi oli korraga igal pool ta ümber, rippuv lumekardin eemaldus pisut iga sammuga, kutsudes Mettet edasi teadmatusse. Ta heitis korraks pilgu selja taha ja nägi väga ähmaselt maju ja kaldapealset. Majad olid tuttavad, see oleks väga vabalt võinud olla Nyhavn Kopenhaageni südalinnas, kuid kindlasti mitte praegu, sest lumevallide vahel sõitsid saanid ja kanalilt kostis uisutajate rõõmsaid huikeid, tuulehoog tõi sadadest korstnatest puu põlemise vingu ja ühtegi autot polnud näha. Kuid see oli eelmine maailm, iga sammuga see hääbus, lumekardin tihenes ja kerkis Mette ning selle muinasjutulinna vahele. Nüüd oli ta üksi. Ta nägi isegi ennast selles virtuaalreaalsuses, oma keha, jalgu ja käsi, ta oli ja astus, edasi läbi lumesaju, Lumekuninganna lossi poole. Ta kandis seljas kummalist karusnahkset riietust, punase-sinisekirjute kaunistustega pükse ja kasukat ning lumelaudadega saapaid, mis pidid olema nõidade kingitus, ent Mette ei mäletanud neid. Ta ei olnud selles reaalsuses siiski päris üksi. Aeg-ajalt vilksatasid lumistes kaugustes mustad varjud, need võisid olla saanid või rändurid nagu temagi, kuid iial ei näinud ta kedagi lähedamalt ega näinud ka ühtegi jälge. Kes nad olid? Kummitused teistest muinasjuttudest või isegi nende loojad? Suunda ta oma teel otsima ei pidanud, selle eest kandis hoolt neurokiip, Mette lihtsalt teadis suunda, teadis, et peab minema edasi. Ta ei suutnud eristada maastikku, see polnud päris tasane, aeg-ajalt kerkis ta ette mõni küngas ja siis sumpas ta põlvini lumes, kuigi oma põlvi ta ei näinud. Puid oli harvalt, ja needki väga kidurad, mõned kuused, männid ja kased. Kõik oli kaetud lumega. Lund tuiskas talle näkku, krae vahelt sisse, see pani naha kripeldama ja kirvitsema. Ta ei liikunud meetrites, ta liikus mõõdetes. Iga sammuga kattis terveid maailmu ja ruume, mis jäävad nende vahele. Kus ta on? Lapimaal, Gröönimaal, Norras või koguni Arktikas? Ta ei teadnud. Ta läks, ja kui ta üle õla tagasi vaatas, nägi ta, et ta jalajäljed, kui neid üldse oli olnud, olid juba lumega kattunud. Jah, tal oli külm ja ta tundis nälga. Ta tundis end kui muinasjutu Gerda, kes ei tohi pöörata tähelepanu näljale ja külmale, vaid peab aina edasi rühkima. Röövlitüdruk oli Gerdale andnud oma põdra, Astrid oli Mettele andnud kiibi, nüüdsest peale oli ta üksi. Kui ta kindas käe silmade juurde tõstis, tundis ta kiipi ja teadis, et ainult ühe liigutusega võib ta selle välja tõmmata ja on jälle tagasi oma korteris.

Lumetorm kaoks, tuule undamine vaikiks, ta oleks jälle kodus ja tagasi selles maailmas, kus lumeviirus nakatab inimesi. Ja ta oleks veelgi üksikum, ilma Kajta. Kõik oleks olnud mõttetu. Ükski muinasjutt ei saa ju niiviisi lõppeda!

Selles lumises maailmas oli olemas aeg. Päike ja valguseallikas ei muutunud, valgus oli endiselt samaaegselt tuhm ja kirgas, kuid tuul näis vaibuvat ja saabuvas vaikuses kuulis Mette veel ühte heli, mida ta polnud varem märganud. Taamal, ta ümber, igal pool, kostis vaikset surinat. Sellist häält, nagu töötaks kusagil tuhat arvutit. Ometi oli see hääl kusagil mujal, mitte seal, kus tema. Selle surinaga võimedus ka kirkus ja puhtus, mida ta igal sammul enda ümber nägi. Virtuaalreaalsuses on lumi valge ja must süsimust, iga toon on digitaalselt mõtestatud. Ta oli polaarpäevas, kus päike ei laskugi taevavõlvilt puhkama. Ja kõrgel taevas visklevad virmalised – sillerdav värviline eesriie, mis on innustanud poeete läbi sajandite, see päikesetuule ja Maad kaitsva magnetvälja dramaatilise kokkupõrke tulemus, mis on liiga ilus ja kummaline, et olla pelgalt loodusjõudude tulemus.

Ja siis korraga tundis ta, et ei jaksa enam. Ta pidi puhkama, ta pidi magama. Ta liikmed olid rampväsinud. Veel sammuke ja ta kukuks lumme. Mette seisatas ja vaatas ringi. Temast vasakule jäid graniitkünkad, millel kasvasid lume alla mattunud polaarmännid. Kui ta ainult saaks killu silmas välja tõmmata ja jätkata homme samast kohast… Aga ta teadis, et nii pole võimalik. Ta leidis graniitrahnude vahelt koopa ja magas seal. Unenägusid ei olnud. Ta teadvus oli ühteaegu ärkvel ja uinunud. Ja unes oli ta teadlik igast muutusest enda ümber: polaarpäevast, ja vaibunud tuulest, haudvaikusest, milles kostis ainult nõrka surinat ja taas mäslema hakkavast tormist koidikul. Puhanult rühkis ta edasi, üle rahnude ja tagasi kujuteldavale rajale. Edasi, edasi, üle lumiste väljade ja digitaalse kirkuse. Kusagil seal, jäämägede ja liustike vahel ootab teda Kaj.

Tulesid nägi ta õhtul, kui tuuleulg oli vaibuma hakanud. Alguses nägi ta vaid üliõrnu välgatusi, tumekollaseid pilgutusi teiselpool lumekardinat. See andis jõudu, ta oli õigel teel. Peaaegu nõrkenuna suutis ta ronida üle viimaste vallide. Siis kukkus ta sammult maha ja jäi silmitsema enda ees avanevat orgu Lumekuninganna lossiga.

Lossi seinad olid lumest. Aknad ja uksed teravast tuulest. Seal oli rohkem kui sada saali, selliseid nagu tuisklumi oli neid voolinud, ja suurim neist oli miilide pikkune. Kõiki neid valgustasid virmalised. Kõik saalid olid nii suured ja nii tühjad, nii sätendavad ja nii jäised! Tühjad, kõledad ja külmad olid Lumekuninganna lossi saalid. Virmalised välkusid nii kindla ajakavaga, et sa võisid eksimatult määrata, millal nad on kõige eredamad ja millal tuhmimad. Tühja ja jäise lossi keskel oli kinnikülmunud järv, mis oli tuhandeks tükiks pragunenud…

Mette ei näinud midagi sellist, nagu oli kirjutanud Hans Christian Andersen. Ta nägi viisnurkset betoonlahmakat, mille keskosa kattis klaasist kuppel, ja läbi lumeräitsakate lennu peegeldus sellelt virmaliste helklemine digitaalsesse taevasse. Ta nägi jäise ratsionaalsusega ehitatud lumekristalli struktuuriga teadusasutust. Suurem osa sellest pidi peituma igikeltsa all, sest hoone ei olnud kõrge. Aknad oli tumedad, ainult ehitise katuse serval hõõgusid tuhmid tuled ja nõrka valgust immitses ka klaaskupli keskosast. Hoone katus pidi olema soojendatud, sest muidu oleks lumi selle ammu katnud ja moodustanud maastikuga ühtesulanud lakoonilise künka.

“Kaj,” sosistas Mette ja liugles nõlva pidi alla. Lõpuks oli ta kohale jõudnud.

Vaevata leidis ta peasissekäigu ja tajus jalge all soojendatud betoonrada. Baas oli küll maha jäetud, ent selle generaatorid töötasid robotliku täpsusega. Kunagi tuleb keegi, kes peab siia sisse pääsema. Massiivne esiuks oli kinni. Mette pühkis lund ja avastas koodluku. Tähestik sellel oli kummaline, sellist šrifti polnud ta kunagi varem näinud. Ta vabastas käe kindast ja trükkis ainsa sõna, mille oskas välja mõelda: Evigheden.

Uks lükkus vaikse undamisega kahele poole valla. Nüüd seisis ta pikas koridoris, siin oli veelgi külmem kui väljas. Surin oli muutunud valjemaks. Koridor avanes peaaegu lõputult hämarusse, seintel kumasid tuhm-õrnad lambid. Laes jooksid erivärvilised juhtmed ja kaablid. Seintel ei suutnud ta eraldada mingeid juhatavaid kirju või viitu, kindlate vahemaade tagant olid seintes jääkirmega kattunud metalluksed. Koridori põrand oli samuti kattunud jääkirmega, ühtegi jälge polnud näha. Mette astus mõned sammud ja katsus ühte ust, see oli lukus, nagu ka järgmine. Mette hakkas mööda koridori edasi astuma. Aeg-ajalt ristus see mõne identse koridoriga, külm valgus plinkis seintel. Kui ta oli juba sadakond meetrit astunud, näis koridor väljapoole kaarduvat. Mette tuletas meelde hoone põhiplaani ja valis siis ühe harukoridori, mis võis viia baasi sisemusse. Kusagil pidi olema see suurem kuplialune, “kinnikülmunud järv”, Lumekuninganna saal.

Kes seda baasi ka poleks ehitanud, olid nad kahtlemata inimesed, ja mitte väga erinevad 21. sajandi alguse inimestest. Mette leidis oma teel ruumi, mis võis olla kunagi söökla, ta avastas isegi mõned sööginõud ja olmeprahti, kuid ei midagi niisugust, mis oleks viidanud kindlale riigile, rahvusele või aastaarvule. Nurgas lebavad taldrikukillud olid täiesti märgeteta, ent üsna sarnased tavalise söökla omadega. Ta leidis klaasikilde, mõne sigaretikoni, millelt polnud enam võimalik marki eristada, mõned riidetükid, pastaka… Ühtegi arvutit ta aga ei näinud, need olid kas kogu baasiga evakueeritud või lukkude taga. Polnud kahtlustki, et kogu asutus oli evakueeritud ja üsna ammu. See oli kas oma ülesande täitnud või oli midagi kapitaalselt untsu läinud ja projekt lõpetatud. Mette kahtles, kas ta seda kunagi üldse teada saab. Ta ei leidnud kokkukägardatud ajalehti ega dokumente, mitte midagi, millel oleks olnud peal tähti ja sõnu.

Kuplialune, mille ta pärast tunniajalist ekslemist leidis, oli veelgi kõledam ja steriilsem. Ta oli saali avastanud tõmbetuule järgi, paar laeakent olid purunenud ja tuule undamine juhatas talle teed. Siin oli nähtavasti asunud arvutuskeskus, kogu baasi üldine aju. Siin seisis ridamisi metallaluseid, mis tõenäoliselt olid kandnud supertehnoloogiat. Karkassid ja stellaažid moodustasid terve labürindi. Nende alla põrandasse olid puuritud augud, kust turritasid katkilõigatud kaabliotsad. Kui väga Mette poleks ka tahtnud, ei saanud ta võtta proove, ta on siin ainult virtuaalselt, tuletas ta endale meelde. Seda kohta ei pruugi üldse olemas olla.

Kajd ta esiti ei näinud, ainult kuulis. See oli heli, mille Mette ilma vaevata ära tundis, ainult üks asi maailmas tekitab sellist häält – näpuvajutus klaviatuuriklahvil. “Kaj!” hüüdis Mette. Kogu baas kajas vastu, ta hüüatus põrkus vastu külmi kiviseinu ja eksles mööda tühje koridore.

“Kaj!” Mette jooksis metallkarkasside vahel, komistas, kukkus, lõi end valusalt ära, tõusis ja jooksis edasi.

Poiss istus täpselt saali keskosas, ümbritsetuna rasketest karkassidest ja juhtmejäänustest, ta istus põrandale kinnitatud metalltoolil ja tema ees laual oli arvuti. See oli läptop, ent kõige kummalisem, mida Mette eales näinud, ümara kujuga ning ekraanilt sätendas vastu kolmemõõtmeline lumekristalli struktuur, elavam, kirkam, täpsem ja tõepärasem, kui ükski Mettele tuntud kuvar oleks suutnud seda edastada.

Mette lausa tormas Kaj juurde: “Kaj! Kallis Kaj, viimaks ometi ma leidsin su!” Ta haaras poisi embusse, surus ta tugevalt enda vastu. Kaj oli jääkülm, ta kandis seljas ainult T-särki ja jalas teksaseid, ja oli üleni külmunud, suutes vaid sõrmi liigutada. Ta silmad olid kaetud mustade prillidega ja Mette teadis, et seal sees peab olema kiip.

“Kaj, see olen mina, ma tulin,” sosistas Mette, silitas ta külmunud juukseid ja tundis, et ei suuda pisaraid tagasi hoida. Aeglaselt ja vaevaliselt vastasid Kaj käed talle, poiss üritas Mettet emmata, kuid see tundus, nagu oleks jääkülm robot püüdnud sind kallistada.

Kajd emmates vaatas Mette arvutiekraanile. Kolmemõõtmeline lumekristall pöördus aeglaselt, see oli nii täiuslik, nii ilus, pilt suurenes, fookus kandus struktuuri sisse, iga väiksemgi haru avardus ja suurenes, avades järgmised struktuurid, lumekristalli lõpmatu loogilisus ja kordumatu ilu. See ilu, harmoonia ja loogika, see köitis, lummas, see tundus korraga nii täiuslik ja igavene. See oligi igavene. Evigheden – igavik, üks sõna, lahvatas äkki kuvarile, kordus ja vilkus läbi iga kristalliharu.

Kaj oli programmi valmis teinud.

Mette kuumad pisarad tilkusid Kaj peale, ta teadis, mida ta pidi tegema. Andersen oli seda juba kirjeldanud. Gerda palavad pisarad, need langesid Kaj rinnale, tungisid tema südamesse, sulatasid jäätombu üles ja hävitasid seal oleva väikese peeglikillu. Kaj vaatas Gerdale otsa ja Gerda laulis laulu:

Orus, kesk õitsvaid roose punaseid

Jeesus-lapsuke ootab meid.

Mette suudles poisi jääkülmi põski ja siis huuli. Need oli liiga jäätunud, et talle vastata, kuid Kaj süda vastas. Mette vabastas end poisi kramplikust kallistuseset, haaras ühe käega kiibist-jääkillust enda silmas ja teisega Kaj prillidest. Ta tõmbas…

…kahendsüsteem…

…miski pole see, millena näib…

…Lumekuninganna loss muutus numbrite virr-varriks hallis lumevaringu ja sahinate maailmas. Nad hoidsid kätest kinni ja lendlesid digitaalses mitte milleski, surin, kahin, tuhandete arvutite sosin… Virtuaalreaalsus on korraga ainus reaalsus, siin on inimeste mõtted ja kired, igatsused ja hirmud, elud ja surmad, siin on kõikvõimas maailma kattev võrgustik, mille üle pole täit võimu ühelgi inimesel ja mida võivad valitseda ainult arvutid. Ja ehk mõned neist ongi mässulise ingli, deemoni, kurja nõia või golemina genereerinud hullumeelse programmi, mis astub oma looja vastu võitlusesse… See võibki olla nende golemite hädakisa, mille lühiühendusi digitaalses kõikehõlmavas olematuses nad hetkel tajuvad murduvate hädakarjetena ja valusa surijaohetena. Ainult hetkeks hoomavad nad, et retk tagasi füüsiliste kehade juurde toimub läbi ruumi, millest inimestel pole aimugi olnud, et lumekristalli struktuuri pole loonud inimene, see on olnud maailmas olemas aegade algusest saadik, et loogika ja külm mõistus pole ainult inimese pärusmaa. Kaj ja Mette pole viivuks midagi muud kui numbrikombinatsioonid ja nad näevad, et selles ruumis, mis korraga kaob ja sünnib uuesti, on neid veelgi, kohutavaid, jääkülmi matemaatilisi koletisi, kuid nüüd visklevad nad kõik agoonias, sest ei suuda taluda Mette suudluste ja pisarate kuuma loogikat, mis on nende jaoks mõistetamatu ja võimatu. Igavik on olemas, kuid ainult inimese jaoks, sest ainult inimene suudab näha jääkristalli struktuuris ilusat, igavesti võib kesta ainult see, kes on võimeline tundma, ja see teadmine on deemoni jaoks palju, liiga palju… Selles hallis digitaalses olematuses välgatab korraks läbi lumevaringu imekaunis ja nukker naisenägu, ta juuksed on hõbehallid ja põimitud soengusse, mis Mette jaoks on pärit hoopis teisest maailmast, need ei pruugigi olla juuksed, vaid juhtmed, naine naeratab, ja annab teada, et nüüd on kõik hästi, deemoni kurjad kavatsused on murtud, ta pole pidanud pettuma oma nooremates vendades ja õdedes, maailm on jälle tagasi seal, kus on inimese jaoks parem ja siis see nägu kaob, kaob, et hall lumesahin saaks nad endasse haarata ja kanda tagasi…

…sinna, kus on soe…

***

“Mette!”

Ta toibub, ta ärkab.

On külm, kuid soojus tungib aeglaselt ta ihusse tagasi. Ta tunneb kellegi käsi, kuid need ei ole Kaj jääkülmad käed, mis äsja olid selles veidras unenäos ta ümber klammerdunud.

Mette avab silmad. Esimese asjana näeb ta arvutiekraani, sellel on taas pilt Ferrarist, nii kättesaamatust ja imeilusast unistusest, mille ta oli küll desktopile tõstnud, kuid millega ta ei suutnud leida hetkel mingit vaimset sidet.

“Mette, mida põrgut!” See on Astridi hääl ja Astridi käed, mis teda sikutavad. “Sa oled ju jääkülm, honey!” hüüab Astrid.

Mette toibub. Ta on oma korteris, oma läptopi ees, on õhtu, ja kõige tavalisem Kopenhaageni õhtu tema korteris Langelinje kai läheduses, niipalju kui ta suudab aru saada. Lumetorm, ekslemine jäistel tasandikel, Lumekuninganna loss, Kaj… see oli ju unenägu?

“Mette, sulle helistatakse!” hüüab Astrid. “Ärka nüüd ometi üles!”

Mette veenab end selles, et ärkab. Ta liikmed on kangestunud, nii raske on neid liigutada, ta oleks nagu jääga kaetud olnud, korraga tunneb ta meeletut nälga ja viimasest sigaretist oleks möödunud kui aastaid.

“Kaj?” sosistab Mette. “Kus Kaj on?”

“Nad helistavadki sulle ju tema pärast,” sähvab Astrid. “Sa nüüd võtad toru või ei võta?”

Mette võtab mobiiltelefoni, mida Astrid talle kätte surub. Sellest kostab Gerda hääl:

“Mette, see oled sina, jah? Mulle öeldi, et sa oled haige.”

“Ma olen terve,” pomiseb Mette. “Päris terve.”

“Siis on hea. Kuule, Kaj leiti üles, ta oli ühes külmutushoones ja peaaegu koomas, aga nüüd on ta Odense keskhaiglas juba toibunud ja sonib ainult sinu järele. Tegelikult pole tal enam midagi viga, see kõik on väga hämmastav, aga ta tahab ainult sind.”

“Jah,” sosistab Mette. “Ma tulen. Hakkan kohe tulema.”

“Mette, kas sa tead, mis temaga juhtus? Kuidas ta sinna külmutushoonesse sisse pääses ja…”

“Ma ei tea,” vastab Mette. “Ma ei tea midagi peale selle, et temaga on nüüd kõik hästi.”

“Me siis ootame?” “Jah. Ma tulen.”

Kui ta ühenduse katkestab, näeb ta, et Astrid teda ainiti ja hämmastunult vaatab.

“Sa oled terve?” küsib Astrid.

“Ma pole end iialgi paremini tundnud,” vastab Mette ja naeratab.

“Huvitav, mina ka.” sõnab Astrid ja lisab: “Tead, ma tahaksin sind kallistada. Millegipärast tahan ja kõik. On nii tore, et sa oled ikka seesama vana hea Mette.”

Nad embavad.

“Kuule, mul peaksid siin kusagil mingid sigaretid olema?” küsib siis Mette.

“Näe, siin,” ütleb Astrid ja ulatab Mettele paki “Prince’i”. “Ma ärkasin südaöösel ja leidsin, et sa magad arvuti taga, mingi imelik asjandus on sul silmas ja sa oled üleni jääkülm. Tahtsin kiirabisse helistada, aga sa naeratasid läbi une ja sonisid midagi…”

“Minuga on kõik hästi,” vastab Mette ja süütab sigareti. Hõbelev sädelus on Astridi kätelt kadunud. “Mida uudistes räägitakse?” küsib ta. “Selle epideemia kohta?”

“Kõik on koju lastud, kõik on korraga terveks saanud,” sõnab Astrid ja kehitab õlgu. “Kui oligi mingi epideemia, siis on see nüüd möödas. Mina olen vähemalt küll terve, aga sina? Mida sa siin arvuti taga üldse tegid?”

Mette tahab vastata, kuid avastab äkki, et ta unenägu on viivuga olematusse haihtunud. Ta oli muretsenud Kaj kadumise pärast, kuid poiss on nüüd üles leitud. Ta oli istunud arvuti taha, et… Mette ei mäletanud enam. Ta teadis ainult, et tahtis Kaj juurde, et öelda talle midagi väga olulist. Kuid miski temas kinnitas, et ta ei jõua seda teha, et Kaj jõuab temast ette. Kui maailma ratsionaalses ja emotsionaalses struktuuris on midagi igavikulist, siis ei lase Kaj tal seda öelda, on midagi, mida Kaj tahab öelda esimesena. Midagi sellist, mida ta oleks tahtnud juba varem öelda, mida ta oli ehk oma eriskummalisel moel öelnudki ja mida Mette oli unenäos tajunud, ning mis oli neid mõlemaid haaranud juba tol maanteekohtumisel. Mette mäletas ainult, et oli näinud und ja selles oli olemas kõik see, mida ta ärkvel polnud julgenud endale tunnistada. Aga Kaj, teadis ta, jõuab temast ette. Kindlasti jõuab.

***

Nagu kurja une olid nad unustanud Lumekuninganna juures valitseva külma, tühja toreduse ja hiilguse. Ja nõnda nad seal istusid, mõlemad juba täiskasvanud, aga siiski lapsed, lapsed südamelt, ja oli suvi, soe, hunnitu suvi.

Pühendan Hans Christian Anderseni 200. sünniaastapäevale.

Tekstis on kasutatud fragmente Hendrik Sepamaa tõlgitud H. C. Anderseni “Lumekuningannast”.

Viimsi,

veebruar – märts 2005