Читать книгу Roos ja lumekristall - Indrek Hargla - Страница 5

I

Hill Valley, California

1986, 11. juuli

Viimase aasta jooksul olin ma kangekaelselt püüdnud mitte mõelda oma tulevikule.

Ma polnud seda näinud, vähemalt mitte nii lähedalt kui Jennifer, aga hetkel, mil tema sattus meie tuleviku minade peale, olin mina hõivatud ühe neetud spordialmanahhi tagasipätsamisega. See oli muidugi Doc, kes kõike seda korraldas, ent nagu alati läks midagi nässu ja ma ei tea siiamaani, kas me oleme oleviku nüüd õigesse rööpasse saanud. Või tuleks meil jälle minna tagasi… tagasi tulevikku?

Ent ikkagi olin liiga palju teada saanud… Mind ootas ees väikekodanlik pseudoparadiis Hill Valleys. Mind? Rokkarit, Metsiku Lääne püstolikangelast ja rafineeritud ajaseiklejat! Jah, olla Jenniferiga abielus oleks olnud kahtlemata üsna tore… Aga pärast kõiki meie seiklusi 1885. aastas, pärast seda, millal ma olin teada saanud, milleks tegelikult Marty McFly võimeline on, pärast kõike seda… oleks ma tahtnud endale teistsugust tulevikku.

Jennifer sai sellest samuti aru.

Lühidalt öeldes – meie suhe läks untsu.

Tulevik või minevik, ma ei teagi, mis oli selle ära rikkunud, aga me otsustasime lahku minna. Ta nuttis veidi, kui me selle otsuse tegime, ja mina lohutasin teda, aga ma ei suutnud sundida end ütlema, et küll kõik veel korda saab ja küll me tulevikus saame õnnelikuks… Asi oli vist selles, et ma olin muutunud. Rännata oma tulevikus ja minevikus edasi-tagasi, neetud, iga inimene muutuks. Ma olin saanud teistsuguseks inimeseks, Jennifer ütles, et liiga meeletuks, ja ta kardab mind natuke. Ja ma ei leidnud õigeid sõnu, et teda lohutada. Keskkooliarmastused ei kestagi kuigi kaua. Jennifer ütles, et ta eelistaks mind sellisena, nagu ta oli mind tulevikus näinud, aga ta ei suuda uskuda, et ma selliseks enam saan.

Metsik Lääs ja Hill Valley 1885 olid mind liialt muutnud. Minu tulevik oleks olnud 200 000 dollarit aastas, Jennifer, maja Estates’is… ja siis võib-olla kõik see, mida Jennifer nägi. Me võime ju arvata küll, et see tulevik, mida Jennifer nägi, sai võimalikuks pärast seda, kui ma Needlesi kambaga võidu hakkasin ajama ja vana “Rolls Royce” meile sisse sõitis… Aga ühtegi tüdrukut pole võimalik ümber veenda selles, mida ta on näinud. Ma ei tahtnud sellist tulevikku, ja Jennifer sai sellest aru.

Doc ütleb, et oma tulevikku ei tohi teada. Me peame olema oma otsustes vabad ja käima südametunnistuse järgi – tuleviku teadmine ruineeriks meid, ja midagi pole kirjas, tulevik on selline, milliseks me ta ise teeme… ja nii edasi. Mis tal viga rääkida – Doci tulevik on minevikus, Claraga. Kui Doc ainult teaks, et ma olen nüüd Hill Valley ajaloo põhjalikult läbi uurinud, tuhlanud korduvalt isegi mööda surnuaia vanu soppe, ega ole leidnud enam ühtegi sissekannet kellestki Emmett L. Brownist, kes oleks surnud siin sajandivahetuse paiku. Jah, meist on üks ülesvõte, millel me seisame vastvalminud kellatorni ees, aga see on ka kõik.

Doc ei surnud Hill Valley’s. Esimesed Brownid – siis õigupoolest von Braunid – tulid Hill Valley’sse 1908 ning muutsid oma nime Browniks Esimese maailmasõja ajal. Ma arvan, et Doc oli piisavalt taibukas selleks, et mitte jääda samasse linna koos oma esivanematega, ja valis elamiseks mõne kõrvalisema koha.

Õigupoolest on Doc praegu kuulutatud teadmata kadunuks ja varsti kuulutatakse ta vist surnuks ning tema vara läheb pärijatele, kui neid juhtub muidugi olema. Mul on raske leppida mõttega, et Doc on surnud, ma arvan ikka, et ta on mõnes teises ajakontiinumis ja minuga samal ajal, kuid see ei tee kergemaks teadmist, et ta pidi surema umbes ajal, kui minu vanaisa sündis.

Minu nimi on Marty McFly, ja pagan võtku, ma olen selle üle uhke. Kui vanade hauakivide omanikud suudaksid kõneleda, kutsuksid nad mind Clint Eastwoodiks ja üheks vingemaks püstolikangelaseks, kes kunagi on Hill Valley’s elanud. Seda polegi nii vähe. Ja veel võin ma uhke olla selle üle, et ma olen ainus ulmekirjaniku poeg maailmas, kes on tegelikult ajas rännanud. Tegelikult pole ka seda kuigi vähe.

Aga iga päevaga edasi püüdsin ma ajas rändamisele ja paradoksidele vähem mõelda, sest see teeb su hulluks. Me läksime Jenniferiga lahku ja hakkasime korraldama oma tulevikku ise, sõltumata teineteisest ja sõltumata sellest, milline see oleks olnud. Sügisel otsustasin ma minna Hollywoodi. Võib-olla on neil vaja kedagi, kes oskaks konsulteerida Metsiku Lääne koha pealt, aga võib-olla vajab mõni bänd üht suhteliselt korralikku kitarristi.

Seni aga oli suvi kõige üksildasem suvi minu elus. Ma püüdsin mitte mõelda tulevikule, aga see oli neetult raske.

11. juuli pärastlõuna oli millegi poolest eriline, ma tundsin seda õhust ja surusin maha kummalist ärevust. Põline ajarändur tunneb alati ära, millal midagi juhtuma hakkab. Isegi üks punane laenutuse “Ford”, mis su hoovi ette veereb, ja sellest keegi päikeseprillides välja astuv vibalik võib seda ärevust suurendada. Too sell ei sarnanenud ühelegi kindlustusagendile või rändkaubitsejale, kes Hill Valley’s pärastlõunal sind külastada võiksid. Ma seisin parasjagu väraval ja mõtlesin, mida mõistlikku võiks sel päeval ette võtta, kui see masin saabus ja mees sealt välja ronis. Temas oli midagi väga ähmaselt tuttavlikku.

“Mr. Martin McFly?” küsis ta krigiseval häälel. Tema silmi ma ei näinud, aga pigem oli tegu soliidses eas mehega. Ja tema aktsent polnud California oma.

Ma ütlesin, et mina olen tõesti Martin McFly.

“Mul on teile üks läkitus,” sõnas ta kuidagi ebalevalt. “Üks üsna kummaline läkitus.”

“Ma olen selliseid juba saanud,” kostsin. “Te olete kindlasti Western Unionist?”

“Ei,” raputas ta imestunult pealt. “Ma töötan Columbia Ülikoolis, olen astrofüüsik… Scott V. Brown on minu nimi.”

“Brown?” Siin see nüüd oli. Ma ei teadnud täpselt, mis, aga niimoodi see tavaliselt algab. “Ja mida see V tähendab?”

“Verne. Scott Verne Brown. Aga…” Ta kohmitses põuetasku kallal ja tõmbas sealt välja kollases jõupaberis üsna kulunud moega ümbriku. “Minu kohus on see teile üle anda. Tõtt-öelda oleksin väga tänulik, kui te suudaksite selgitada, mida see kõik tähendama peaks.”

“Tavaliselt pole mina see, kes neid asju seletab,” pomisesin. Scott Verne Brown?

“Tulete ehk tuppa, klaasike kokat?”

“Oh ei, ma tänan.”

“Või midagi kangemat?”

“Ei, kindlasti mitte. Ma ei tohi üldse alkoholi juua. Perekonna viga, teate.”

Ta ulatas mulle ümbriku. Sellele oli sulepeaga kirjutatud: “Mitte avada enne 7. septembrit 1986.”

“Mhmh,” ühmasin ja asusin ümbrikut avama.

“Te ei paista sugugi üllatunud olevat?” päris Scott Verne Brown.

“Minu elualal õpib kiiresti mitte millegi üle üllatama. See ümbrik on juba avatud?”

“Jah, seda küll. Vaadake, see on pärandus minu vanavanaemalt. Seal sees on üks teine ümbrik.”

Jah, oli küll. Väiksema ümbriku peale oli samasuguse käekirjaga kirjutatud: “Üle anda: Mr. Martin McFly (Clint Eastwood), Hill Valley, California, pärast 7. septembrit 1986.”

“Teie vanavanaema oli…” Ma tundsin, kuidas sõrmed higiseks tõmbuvad ja ärevusklomp kurku ronib. “Teie vanavanaema oli Clara? Clara Brown?”

“Jah,” sosistas mees. Ta võttis päikeseprillid eest. Ma oleksin pidanud kohe aimama… Needsamad elavad suured sinised silmad, ja muidugi need heledad hõredad juuksed ja alt kitsenev nägu. Clara oli lisanud siiski mingi elegantse tumeda veretilga. “Kuidas te teate?”

“Seda on võrdlemisi keeruline seletada.”

“Jah, muidugi,” pomises mees. “Vaadake, kui minu vanavanaema 1925. aastal New Yorgis suri, siis pärandas ta selle ümbriku oma vanemale pojale, minu vanaisale Julesile, kes pidi selle omakorda edasi andma oma vanemale pojale. Minu isa Albert Emmett Brown hoidis ümbrikut väga hoolikalt, ja pidas seda väga tähtsaks. Ta oleks soovinud selle ise üle anda, kuid kahjuks, eelmise aasta jaanuaris, lahkus ta meie hulgast jäädavalt. Nüüd täidan mina oma vanavanaema viimase soovi, ehkki ei taipa põrmugi, mida see kõik tähendama peaks. Kuidas võis minu vanavanaema teada, et kuuekümne aasta pärast elab Hill Valley’s keegi Martin McFly nimeline noormees?” Mul kulus mitu sekundit aega, et selles nimede tohuvabohus orienteeruda. Ja siis hakkas mul koitma, et midagi peab väga valesti olema. Väga halvasti.

“Teie vanavanaema?” küsisin. “Aga teie vanavanaisa? Doc?”

“Vabandust? Minu vanavanaisa oli Emmett Louis Brown.”

Ma muidugi teadsin, või oleksin pidanud teadma, siiski võttis sellest arusaamine natuke aega. Ja et L tähendas siis Louis? Arusaadav, miks Doc seda varjanud oli.

“Mis teie vanavanaisast sai?” küsisin ärevust maha surudes.

“Ta läks kaduma ühel õhupallireisil 1895. aastal, ta oli leidur, teate või vähemalt seda olevat vanavanaema kinnitanud. Aga täpsemalt pole sellest midagi teada.”

Ma tahtsin midagi küsida, aga otsustasin enne Clara läkituse läbi lugeda. See oli lühike.

“Lugupeetud mister Martin McFly,

Sellest ajast, mil me viimati 1892. aastal nägime, on minu jaoks möödas terve igavik, kuid teie jaoks vist ainult üks aasta. Aeg on imeline asi ja nii raske on seda mõista. Juba kolmkümmend aastat olen ma elanud ilma oma meheta. 2. septembril 1895. aastal läks Emmett katsemata õhupalliga uut ajamasina mudelit ega tulnudki tagasi. Me elasime siis Massachusettsis, Lynnis. Ma ei tea, mis temast sai, kuid kogu oma ülejäänud elu olen ma elanud lootuses, et ta ei uppunud Atlandis, vaid jäi kadunuks ajas.

Te ju mäletate seda päeva, millal me viimane kord Hill Valley’s kohtusime? Enne seda oli Emmett käinud oma majas Einsteini järel ja ta peitis midagi keldrisse. Ta ütles, et see on julgestuseks, kui temaga peaks midagi juhtuma. Ja et ta leiab viisi, kuidas teile sellest teada anda.

Martin, ma tean, et kui Emmett oleks tagasi tulnud, oleks ta tulnud juba ammu ja meie üksindusaastaid poleks kunagi olnudki. Aga see oli minu saatus. Ma palvetan selle eest, et mingis teises ajakontiinumis on meil teistsugune saatus, ning et nüüd, kui ma olen selle kirja valmis kirjutanud, muutub äkitselt kõik, Emmett on siin minuga ja ta pole kunagi kaduma läinud. Alati teie

Clara Clayton Brown”

Ma seisin vist üsna juhmi näoga ja Scott lasi mul rahulikult seda kirja seedida. Siis ta sõnas viisakalt: “See kiri on olnud üks meie suguvõsa suurimaid mõistatusi. Aga kui see on määratud ainult teie silmadele…”

“Ma kardan, et vist on küll,” suutsin ma öelda.

“Sellisel juhul,” mees sirutas mulle käe, “on mul au lahkuda. Siin on mu nimekaart, juhuks kui on midagi, mida te peate vajalikuks mulle teatada.”

Ja nii ta läkski, oma punase “Fordiga”, Doci lapselapselaps, astrofüüsik, kes isegi ei teadnud, et ta on sündinud ainult tänu ajarännule.

Ma vajusin mõttesse, ja need olid üsna sünged mõtted. Meie eelmiste seikluste ajal oli Doc see, kes oli kõike seletanud ja kõigest aru saanud. Nüüd pidin ma ise hakkama saama ja pealegi veel pimesi kobades. Kui Doc kadus 1895. aastal ega ilmunudki tolles enam välja, siis järelikult on olemas veel üks ajakontiinum. See, kuhu ta kadus, olgu see siis minevik või tulevik. See on see, kuhu Doc ilmus ja lubas sealt mulle kuidagi teada anda.

Jooksin tuppa ja jõin ähmiga ära terve liitri piima. See värskendas mõtlemist ja rahustas. Ajal on olemas virvendusefekt, tuli mulle meelde. See tähendab seda, et kui minevikus juhtub midagi, mis olevikku muudab, siis kandub see virvendus fotodele, esemetele ja ka inimestele edasi. Nagu juhtus näiteks Doci hauakiviga, mida ma pildistasin, enne kui 1885. aastasse läksin. Kõigepealt oli sellel Doci nimi. Kui Buford Tannen Doci maha ei lasknud ja kavatses hoopis mind tappa, jäi kuupäev kivil samaks, kuid sinna hakkas tekkima Clint Eastwoodi nimi. Doc ütles, et me näeme siin seda, mis juhtuks, kui asjad kulgeksid omasoodu edasi. See tähendab, et kui ma poleks kandnud Clint Eastwoodi kombel pontšo all raudvesti, siis oleks Buford mind maha lasknud. Aga ajavirvendus ei mõjuta inimeste mälu, me ei mäleta asju, mida pole olnud.

Kõige tähtsam, mida ma sel hetkel tänu piimale taipasin, oli see, et nüüd, kui ma olen saanud kätte Clara kirja, ongi toimunud sündmus, mis laseb uuel ajakontiinumil tegutsema hakata. See on keeruline, kuid loogiline. Kuid mis mind hirmutas, oli see, et kui Doc 1895. aastal kadus ja Clara teda enam elu lõpuni ei näinud, siis kas ma suudan muuta minevikku nii, et Doc siiski tagasi tuleks? Sest kui Doc tuli tagasi, siis ta ju tuli, ja Clara poleks mulle seda kirja kirjutanud. Kuid siis ma taipasin, et Doc sai tagasi tulla ainult siis, kui Clara selle kirja kirjutas. Järelikult, kui mul õnnestub Doci aidata, siis seda minevikku, kus Doc kadus, pole olemas olnud, ajakontiinum muutub.

Kui mul õnnestub Doci aidata?

Kuidas, pagana päralt?

Ajamasinat ju ei ole enam!

Aga Clara kirjas seisis, et Doc oli midagi peitnud oma maja keldrisse. See ei saanud ju ometi olla veel üks “DeLorean”. “DeLoreani” oli kaubarong puruks sõitnud (sellest tuli Hill Valley’s paras jama ning mul oli tükk tegemist, et end sellest välja keerutada).

Hüppasin oma džiipi ja kihutasin Doci endise maja juurde. Linnavalitsus oli selle kinni pitseerinud ja uksel rippus silt kohtutäituri telefoniga. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, Doc elas kõrvalises kohas ja keegi ei näinud, kuidas ma tagaakna kiviga katki lõin, lingi lahti tegin ja ettevaatlikult sisse ronisin.

Doci juures oli alati põnev olnud, kuid praegu polnud mul aega tema kraamis tuhlata. Läksin trepist alla keldrisse, ma teadsin mida otsisin. Kui Doc oli tõesti mulle mingi sõnumi jätnud, siis pidi see olema tähistatud nii, et ma aru saaksin. Ja seal see oligi – generaatori peale oli õlivärviga suurelt kirjutatud: MARTY DELGADO!!!

Muidugi!

Doc ju teadis, et ta jätab oma maja maha, ja sellepärast ei saanud ta siia midagi olulist peita. Kõrvalisele inimesele ei ütleks see kiri suurt midagi. Aga mina ju teadsin, mida Delgado tähendab.

Delgado oli selle vana kaevandusešahti nimi Boot Hilli surnuaia lähedal, kuhu Doc oli 1885. aastal oli “DeLoreani” peitnud. Nüüd ei saanud seal enam “DeLoreani” olla, sest juba 1955-ndal olime me kaevandusesuudme dünamiidiga õhku lasknud ja mina olin ajaautoga vanasse heasse Läände kihutanud.

Kas Doc oli tõesti sinna uue ajamasina peitnud? See oleks liiga ohtlik, mõtlesin, kui juba kaevanduse poole kihutasin.

See võttis mul järgmise poole päevast, et kaevandusesuue üles otsida, Doc polnud asja mulle muidugi lihtsamaks teinud, ega mingeid tähistusi jätnud. Nähtavasti polnud tal ka palju aega aasta tagasi, kui ta oli siit kiiruga läbi lipsanud. Leidsin siiski ühe suhteliselt uuema väljanägemisega mullahunniku ja selle alt pehkinud lauad. Peagi kaevasin välja luugi, mis viis sinna samasse kaevanduskäiku, kus kunagi oli olnud peidetud “DeLorean”. Nüüdseks oli see vana surnuaia tagumine külg nii võssa ja rohtu kasvanud, et autot siia enam ei peida.

Mida võis Doc mulle siis jätta?

Taskulambi valgel leidsin mitte kaugel suudmest laudukse, millele oli samasuguse värviga, mis generaatorilgi, maalitud ELB. Emmett L. Brown. Ma lõhkusin ukse maha ja leidsin sealt üsna piraka kasti. Kasti peal oli jõupaberis ümbrik. Vaevalt on keegi enne mind saanud ühe päevaga kaks kirja minevikust.

“Marty, vana sõber”, kirjutas Doc. “Ma loodan, et sa ei pane pahaks, et ma sind jälle mingisse pahandusse olen seganud. Kui sa seda kirja loed, siis on minuga midagi juhtunud, aga mis täpselt, seda ei saa ma praegu veel teada. Küllap on Clara leidnud võimaluse sulle teatada, aga võib-olla oled sa ise midagi välja nuhkinud.

Ma ostsin ühe vana veduri, käisin sellega tulevikus ning lasin sellele hoverdrive’i külge monteerida. Panin vedurile nimeks ELB ja selle peal sa meid nägidki. Pärast seda, kui ma Einsteini ära tõin, peitsin siia täiustatud flussi, mille ma tulevikus tegin. Reaktor töötab prügil ja sa võid selle monteerida ükskõik millele, mis liigub 88 miili tunnis. Nagu ikka, Marty.

Peale flussi ja reaktori on siin kastis veel Mr. Fusion ja ajakonnektorid. Need on siin ainult äärmiseks abinõuks ja sellepärast ei jäta ma siia instruktsioone, kuidas seda käivitada. Ilma nendeta on fluss kasutu. Mis minuga ka ei juhtunud, üritasin ma kindlasti leida viisi, kuidas sulle sellest teada anda. Võib-olla on see midagi väga kaudset või ähmast, kuid igal juhul püüdsin ma sulle ka siis juhised anda. Marty, väldi paradokse!

Kõik. Ma panin kirja tasku, peitsin kasti jälle hoolikalt ära ja maskeerisin sissepääsu nii hästi, kui oskasin. Üldiselt olin ma sama tark kui enne, ainult teadsin, et mul on võimalus konstrueerida ajamasin.

Peab tunnistama, et minu ettekujutus ajamasina tööprintsiibist oli võrdlemisi ähmane. Pöörased seiklused, kuhu me Dociga sattusime, ei andnud selleks lihtsalt mahti, ja ma kahtlen, kas minu teadmiste juures temporaalfüüsikast on üldse võimalik midagi täpsemalt teada. Kõik, mis ma aru oli saanud, on lühidalt järgmine: kõige tähtsam komponent on fluss-seadeldis. See on Doci enda leiutis. Kunagi oli ta peldikusse kappi üles monteerides toolilt alla kukkunud ja pea kõvasti ära löönud. Ja koos põrutusega oli talle äkitselt pähe lahvatanud flussi tööpõhimõte. Mida see täpsemalt endast kujutab, ei oska ma öelda. Flussi paneb tööle 1,21 gigavatine elektrilaeng. Nii suurt laengut suutis genereerida ainult plutooniumi tuumareaktsioon, ning esimese ajareisi jaoks oli Doc plutooniumi pätsanud Liibüa terroristide käest, mistõttu ma üldse minevikku sattusin ja kõik need jamad algasid. Kui Doc oli ära käinud 2015. aastas, tõi ta sealt kaasa tollal juba tavalise Mr. Fusioni, ehk fusioongeneraatori, mis tekitab sama võimsa laengu kõige harilikuma prügiga. Ajabarjääri ületamiseks peab fluss saama oma 1,21 gigavatise elektriannuse kiirusel 88 miili tunnis, ning siis hakkavad tööle ajakonnektorid. Need viimased oligi pikne rivist välja löönud, tänu millele põrutas Doc 1885. aastasse.

Nii et minu teadmised on üsnagi tagasihoidlikud, ajamasina kallal on putitanud alati Doc ise ja mina olen olnud rohkem nagu testpiloot. Nüüd on mul siis põhimõtteliselt kogu kupatus, kuid ei vähimatki aimu, kuidas see tööle panna ja kuhu ma peaks sellega õieti minema, minevikku või tulevikku.

Läksin hakatuseks koju tagasi, jõin pool liitrit piima ja koukisin siis peidikust välja oma kõige hinnalisema suveniiri. See on foto aastast 1885, kui me Dociga seisame Hill Valley uue tornikella ees, kuid see ei andnud mulle ühtegi juhtniiti. Pilt polnud muutnud – ja ega ma oodanudki, et see oleks. Viskasin diivanile siruli ja jäin mõttesse.

Siis, umbes tunni aja pärast, pistis paps pea ukse vahelt sisse. George McFly, Hill Valley kuulsus, ulmekirjanik, kes kirjutab küll minu maitse jaoks pisut liiga läägeid kosmoseoopereid, kuid lõpuks olen ma ise selles mõnevõrra süüdi. Tulnukas, kes kuulab “Van Halenit” ja kannab laserpüstoli asemel fööni, pole võib-olla parim inspiratsiooniallikas. Seenioril oli käes mingi patakas pabereid (nagu alati) ja pisut uimane ilme andis tunnistust, et küllap ta jälle kedagi kosmosesse lennutab.

“Hei, Marty! Õpid?”

“Mhmh. Põhimõtteliselt küll.”

“Et minu ajal käis õppimine põhimõtteliselt rohkem teistmoodi.”

“Mis ajal?”

“Siis kui mina ja sinu ema noored olime. Ma olen sulle sellest rääkinud küll. Õppimine oli meie jaoks kõige tähtsam…”

“Ma tean, paps.” “Siis soovitaks sul oma vanematest rohkem õppust võtta. Üldiselt tahtsin ma küsida, et kuidas su prantsuse keel on?”

“Parem kui eile,” ümisesin mina.

“Kindla peale. Siis äkki ütled mulle, kuidas on kõige õigem hääldada vaat seda siin?”

Ja McFly-seenior pistis mulle ette mingi paberilehe, kuhu oli midagi sirgeldatud ja millest ma vaevu välja lugesin: Soixante-dix jours dans le passé ou de revenez au futur.

“See hääldub umbes suassääntdiss žuurs daan le passee u nuvoo oo fütüür, paps” vastasin ma. “Kas teie ajal hääldus see põhimõtteliselt kuidagi teistmoodi?”

“Tegelikult täpselt samamoodi, ma tahtsin lihtsalt kontrollida, nagu ma juba ütlesin, et kuidas sul prantsuse keelega on,” muheles seenior, tahtis veel midagi öelda, kui lõi siis käega ja hakkas, endamisi pomisedes “nuvoo oo fütüür”, juba ust sulgema kui juunioril hakkasid äkitselt peas sada kella lööma ja kõige valjemini neist 1885. aasta Hill Valley raekoja kell.

“Hei, paps,” ühmasin ma ärevust maha surudes. Revenez au futur? Tagasi tulevikku? “See on mingi su uus raamat või?”

“Minu uus raamat on “Tulnuksisalike tagasitulek, 4. osa”,” kostis seenior veidi pettunud ilmel. “Minu meelest me oleme ka sellest rääkinud, sa ise ütlesid, et noored eelistavad tänapäeval lugeda midagi jõhkrat ja äkilist.”

Seeniori ettekujutus jõhkrast ja äkilisest oli ehk ajast mõnevõrra maas…

“Aga see,” jätkas paps, “on minu ettekande teema homsel Hill Valley Ulmeühingu üritusel.”

“Seitsekümmend päeva minevikus ehk tagasi tulevikku,” tõlkisin ma. “Kõlab üpris põnevalt. Millest see ettekanne õieti on? Ja miks prantsuse keeles?”

George McFly muheles oma tehtult malbet kirjanikunaeratust, mis tekkis ta näole alati siis, kui tema loomingu vastu agarat huvi tunti.

“Tegelikult kõlab see tõesti päris põnevalt, aga on kahjuks palju igavam, kui paistab. See on muide ühe Jules Verne’i jutu pealkiri, millest sa oleks muidugi kuulnud, kui sa poleks pidevalt autode ja ruladega ringi kihutanud, vaid oleksid pisut rohkem huvitunud oma isa elukutsest ja kodukandi ajaloost…” Isa elukutse ja kodukandi ajalugu, tuhat kuradit! Ma lasin kõrvust mööda paar lauset, mis käisid aja kohta, millal George McFly ja Lorraine Baines olid alles noored, sest seda aega teadsin ma vähemalt sama hästi kui nemad ise… noogutasin kannatamatult ja ootasin, kuni seenior jõudis järjega jälle tolle Jules Verne’i jutu juurde.

Jules Verne!

Jules Verne oli Doci lemmikkirjanik, mõtlesin ma.

12-aastasena oli Doc üritanud ette võtta ekspeditsiooni maakera südamesse, kuid ei jõudnud loomulikult kuigi sügavale. Sama Jules Verne’i romaani järgi oli ta tähistanud “DeLoreani” peidiku Boot Hilli surnuaial oma nimetähtedega, Verne’ilt oli ta õppinud teadlase ja seikleja innukust, ja Verne’i järgi oli ta andnud nimed oma poegadele… nii et isegi tema lapselapselaps kandis nime Scott Verne Brown. Siin oli liiga palju kokkusattumisi selletagi, et seeniori kätte oli sattunud mingi Jules Verne’i jutt pealkirjaga “Seitsekümmend päeva minevikus”.

“…võrdlemisi jabur tekst,” jutustas mu paps edasi. “Pole seal ei stiili, karaktereid ega süžeearendust. Kohe näha, et tellimustöö. Aga noh, kuna see on meie linnale nii tähtis ja ühtegi teist ulmekirjanikku Hill Valley’s ei ela, siis paluti loomulikult mind.”

“Oota, aga millest see jutt on?”

“Millest? Ajas rändamisest loomulikult, kas ma ei öelnud? Vanapapi võttis ette teema, millest ta suurt midagi ei tea,” praalis paps. “Mingi ajarändur on aega lõksu sattunud ja üritab sealt kuidagi tulevikku teada anda, et teda ära päästetaks. Häh, nagu oleks ajaga võimalik nii ümber käia! Too ajarändur on juhuslikult pärit Hill Valley’st. Loomulikult on see juhuslik kokkusattumus, Verne võttis lihtsalt esimesena pähe karanud linna nime, aga…”

“Ma vist olen seda lugenud…” poetasin ma ettevaatlikult.

“Oled või?” puuris seenior mind oma pilguga prilliklaaside tagant.

“Nagu tuleks midagi tuttavat ette,” bluffisin ma. “Aga ma loeksin hea meelega uuesti.”

“Siis pead raamatukokku minema. Ajakiri “Forum”, 1877. Üsna haruldane ja üsna hiljuti avastatud tekst…”

Ma ei kuulanud papsi lõpuni, ma lausa lendasin raamatukokku.

Doc, Doc, vasardas peas, kuidas see sul õnnestus, sinul, kes sa oled alati kartnud tekitada paradokse, ja nüüd oled sa muutnud ulmekirjanduse ajalugu.

Miss Gale, meie linnakese raamatukogu juhataja, takseeris mind pisut üllatunud pilgul. Marty McFly polnud linna raamatukokku oma nägu juba aastaid näidanud, ehkki tema isa oli Hill Valley raamatusõprade au ja uhkus.

““Forum”,” pahvatasin ma hingetult kui leti ette jõudsin. “1877, Jules Verne’i jutuga!”

Selle peale miss Gale’i nägu selgines veidi ja ta noogutas mõistvalt. “Isasse,” pomises ta endamisi ja lisas siis valjusti: “Ainult mikrofilmil. Aga tere, Marty.”

“Tervist, miss Gale. Kas seda välja trükkida oleks võimalik?”

“Kahjuks mitte, peate väljakirjutusi tegema. Nagu ka teie isa tegi.”

Mõne hetke pärast tuli ta laost tagasi ja ulatas mulle filmikarbi. “Ma palun sellega ettevaatlikult ümber käia, see on meie ainus eksemplar ja väga väärtuslik.”

Kui ta ainult teaks, kui väärtuslik see tegelikult on!

Enne kui ma filmiprojektori juurde jooksin, küsisin miss Gale’ilt: “Kuulge, isa mainis midagi, et see on üsna hiljuti avastatud Jules Verne’i jutt. Et kuidas nii?”

“See on tõepoolest pisut kummaline,” hakkas miss Gale lahkelt seletama. “Jutt “Seitsekümmend päeva minevikus” on ilmselt üks neist vähestest, mille Jules Verne kirjutas tellimuse peale ja eksklusiivselt Ameerika ajakirjale “Forum”, tolleaegse ajakirjandusmagnaadi Gordon Bennetti palvel. Verne’i prantsuse bibliograafidel polnud sellest tekstist aimugi, kuni see üsna juhuslikult avastati umbes aasta tagasi. Väidetavalt sisaldasid mõned muud selle numbri “Forumi” koopiad hoopis üht teist juttu, kuid nähtavasti on keegi midagi segi ajanud.”

“Umbes aasta tagasi?”

“Jah, 1985. aasta septembris see jutt avastati. Ja raamatukogude assotsiatsiooni kaudu anti meile kohe teada, et ühe kuulsa prantsuse kirjaniku jutu kangelane on pärit Hill Valley’st.”

Umbes aasta tagasi? See oli siis, kui kõik meie seiklused juhtuma hakkasid, siis kui ajalugu hakkas muutuma ja ajakontiinumid segunema. Kui millalgi oleks pidanud “avastatama” senitundmatu Jules Verne’i jutt, siis just täpselt aasta tagasi. Doc pidi kuidagi olema leidnud võimaluse kirjutada jutt ja avaldada see Jules Verne’i pähe. Sellest siis minu isa etteheited stiili kohta. Ja muidugi Doci kavalus. Ta teadis, et see jutt jõuab kuidagi ja kunagi minuni.

Ma seadsin ennast filmiprojektori ees sisse ja hakkasin kerima ajakirja “Forum” 1876. -77. aasta väljaandeid. Kokku oli neid kuus numbrit. Kõigepealt tulid muidugi tähtsad uudisjutud Ameerikast. Coloradost saab USA uus osariik. Little Big Horni lahing, vapra kindral Custeri hukkumine mõrtsuk-siuude veresaunas. Istuva Sõnni foto… Olukirjeldused sõjavaevades Dakotast ja jänkide ülbitsemise käes kannatavast Alabamast. Euroopa uudisjuttudes kõneldi bulgaarlaste mässamistest türklaste vastu ja mitte sugugi kahanevast vaenust Prantsusmaa ja Preisimaa vahel. Kerisin kiiresti mikrofilmi edasi ja mõtlesin, et millisesse vägivaldsesse ajastusse Doc küll ennast saatnud oli… Tuli teateid Aafrikast, kus inglased annekteerivad afrikaanerite Lõuna-Aafrika vabariigi; Aasiast, kus Jaapan okupeerib Ryukyu saari ja Türgi saab esimese konstitutsiooni. Kuid siis paistsid poliitika- ja sõjaartiklid otsa lõppevat. Üks kirjasaatja kirjeldas muljeid Saksamaalt Bayreuthist, kus kuulsa helilooja Richard Wagneri ooper “Nibelungide sõrmus” suurte ovatsioonide saatel esimest korda ette kanti. Inglise uurimislaev “Challenger” jõudis pärast kolmeaastast maailmareisi tagasi kodusadamasse; keegi šotlane Alexander Graham Bell tutvustab Ameerikas oma huvitavat leiutist, mida ta telefoniks nimetab ja samal ajal on sakslane Nikolaus Otto valmis saanud seadeldise, mida sisepõlemismootoriks kutsutakse… Kerisin närviliselt linti edasi, kuni…

“Seitsekümmend päeva minevikus ehk tagasi tulevikku”

Jules Verne

Prantsusmaa Kolmanda Vabariigi kuulsa teaduskirjaniku uudisjutu “Soixante-dix jours dans le passé ou de reverez au futur” esmaavaldamine!!! “Forumi” auväärse publiku jaoks eksklusiivselt inglise keelde ümber pannud…

Ma ei uskunud oma silmi!

Inglise keelde ümber pannud E. L. Brown, seisis mustvalgelt minu ees mikrofilmil. See oli 1876. aasta tormisel oktoobriööl, kui Normandia öisesse taevasse ilmus rajuhoogudest aetud õhupall. Harfleuri linna vähesed tuled olid väsimusest roidunud, poolteadvusetule õhulendurile ainsad suunamärgid ja ta püüdis meeleheitlikult vältida gondli kukkumist teravatipulistele katustele. Õhulenduri nimi oli Kenneth L. Drown, ta oli pärit Ameerikast, California linnast nimega Hill Valley ning kakskümmend aastat tulevikust.

Õhupall oli tema enda leiutis, ja mitte niivõrd lendamispõhimõte, kuivõrd gondli keskele monteeritud kast, mis täitis enamuse selle vabast ruumist. Selle metallist korpusele olid kinnitatud kangid ja hoovad, mille abil sai valida aastaid ja kuupäevi. Ajamasin võis liigutada õhupalli ajas, kuid ükski seadeldis peale taevatuulte ei suutnud õhupalli lendu suunata geograafilises ruumis. Ameerika õhulendur oli eksinud ajas ja õhupall oli kandnud ta kodust kaugele võõrale maale. Eneselegi ootamatult oli ta esimene lendaja, kes suutis ületada Atlandi ookeani, kuid mingit rõõmu ta sellest juhuslikust saavutusest ei tundnud.

Kenneth L. Drown oli – nagu irooniliselt viitab ka tema nimi – uppunud ajas, lahutatud armastatud inimestest ja kaotanud vähimagi lootuse 1895. aastasse tagasi pöörduda, sest tema ajamasin oli elektritormides purunenud ning siin, ammuses minevikus, polnud tal vähimatki väljavaadet seda remontida. Pealegi oli tema elu suures ohus ja, kannina loodusjõudude käes, üritas ta viimast rammu kokku võttes oma lennuriista ohutult maandada.

Õhupalli gondlile oli maalitud sõiduriista nimi “Martin DeLorean”, see oli leiutaja sõbra ja abilise nimi, kes oli temast maha jäänud kaugesse tulevikku ning kes oleks olnud ainuke, kes oleks suutnud teda kuidagi aidata. Ent praegu pidi mister Drown Normandia iilidega ihuüksi hakkama saama…

Mu sõrm kerimisnupul peatus ja ma ohkasin sügavalt. Siin see siis oli. Eksimisvõimalus oli minimaalne. See oli Doci lugu, tema ebaõnnestunud eksperimendist ja ajas vangijäämisest. Martin DeLorean, sõber ja abiline, ainuke, kes teda aidata suudaks. Mul polnud vähimatki ettekujutust, kuidas Docil oli õnnestunud see jutt Jules Verne’i nime all avaldada, kuid just minu silmadele pidi see mõeldud olema. Lugesin edasi.

Pisut vanaaegses ja veidras stiilis oli järgnevalt kirjeldatud Kenneth L. Drowni maandumist seal Prantsusmaa põhjaosas. Hädavaevu surmasuust pääsedes suudab ta koidikuni oma lennuriista õhus hoida ja maandub siis kõrvalise metsatuka taga aasal. Tema lend pole loomulikult jäänud märkamata ja juba kiirustavad külaelanikud teda uudistama ja tervitama. Enne kui esimesed uudishimulike salgad õhupallini jõuavad, õnnestub Drownil ajamasin gondlist lahti monteerida ja see õliriidest katte all liivasesse künkasse matta. Siis vajub ta näljast ja kurnatusest nõrkenult esimeste uudishimulike jalge ette kokku. Kui ta Harfleuri linnaarsti palatis toibub, esitleb ta end inglasena, kes soovis vaid Colchesteri kandis veidi oma õhupalliga tiirutada, kuid ootamatu tormihoog kandis ta kagusse. Hoolimata Drowni keelitustest asub doktor otsima inglase sugulasi, et keegi tema ravikulude eest maksaksid, sest ajaränduril pole pennigi raha. Jäämata ootama lootusetute otsingute tulemusi, Drown põgeneb ja asub nuputama võimalust, kuidas anda tulevikku Martin DeLoreanile teada oma äpardusest. Seejärel algab jutustuse kõige pikem ja detailsem oma, milles üksipulgi kirjeldatakse ajamasina tööpõhimõtet, eriti seda, kuidas seda parandada, kuidas ühendada flussi ja ajakonnektoreid. Selles oli palju kaudeütlemisi, sest 1877. aasta keeles ei saanud olla ju tänapäevaseid termineid. Siiski ma mõistsin, et just see osa on mõeldud mulle, et see ongi instruktsioon, kuidas Boot Hilli kaevandusest leitud osadest kokku seada ajamasin.

Jutustus aga kirjeldas nüüd õnnetu Kenneth L. Drowni juhtumisi Prantsusmaal ja mind kummastas peen huumor ja situatsioonikoomika, millega autor andis edasi Doci seiklusi. Siin oli tuleviku ameeriklase naljakat vastandamist traditsioonilise prantsuse olustikuga ja kuidagi tundus see osa mulle tarbetu. Samas vaheldus koomiline toon kohe üsna süngete mõtetega.

Drown otsib üles prantsuse füüsiku, kellegi Maurice Martingnoni, kelle töödest oli ta tulevikus juhindunud ja kes oli teinud esimesed teaduslikud arvestused ajas liikumise võimalikkuse kohta. Ta ei ava Martingnonile oma saladust, vaid otsib, kuidas oleks võimalik saata teadlase abil vihje tulevikku.

Drown mõtiskleb palju ajas rändamise üle ja jõuab veendumusele, et ta peab tulevikku saatma mingi hoiatuse, et ta ei läheks 2. septembril 1895 õhupall-ajamasinaga katseid tegema. Sellisel juhul ei satu ta minevikku ja kuna nii ei juhtu nii, nagu juhtus, siis ei saa ta olla minevikus. Tõenäoliselt siis Drown lihtsalt kaoks, lakkaks olemast, ta kustutatakse ajakontiinumist, kus ta ei saa eksisteerida. Ta otsustab valida just sellise saatuse, nii ränk ja valus kui see ka 1876. aasta Drownile ka ei oleks. Kui tal õnnestub see hoiatus saata, siis on ta valinud teadlase saatuse, ülima vastutuse – olla ise oma äpardunud eksperimendi ohver. Terve lehekülg oli pühendatud Drowni hingepiinadele, kui ta selle veendumuseni jõuab. Ta on kindel, et ainult nii suudab ta täita enda kui abielumehe ja isa kohust jätta alles mees oma naisele ja isa oma lastele. Ta hülgab võimaluse, et elab kakskümmend aastat ja astub siis, 2. augusti öösel aega kadunud Kenneth Drowni asemele, sest siis oleks ta juba peaaegu rauk ning sellist frustratsiooni ei soovi ta oma perekonnale põhjustada.

Drown mõtiskleb selle üle, kas ta ei mitte ei võiks ise püüda jõuda Ameerikasse ja jätta endale sõnum teda ees ootavast kohutavast saatusest. Esialgu ei paista selleks olevat mingeid võimalusi. Tal pole raha ega tegelikult üldse mitte midagi ning reis Californiasse on pikk ja vaevaline. Teel võib juhtuda nii mõndagi – mitte kõik reisid ei pea lõppema nii õnnelikult nagu romaanis “Kaheksakümne päevaga ümber maakera” – ja pealegi oli tekstis toodud vihje, et enne 1885. aastat pole mingit mõtet hoiatust edastada. Tavalisele lugejale võis see tunduda arusaamatu, kuid mina mõistsin kohe. Enne 1885. aastat polnud Doci minevikus ja minu ajareis näiteks 1985. aastasse, meie esimeste seikluste aega oleks liiga ohtlik. Meil õnnestus meeletu vaevaga taastada asjade normaalne seis ja kolmanda Marty ilmumine sinna aega ähvardab ettenägematute ohtudega. Ja kümme aastat ootamist ja riskantne teekond Californiasse tundub Drownile liialt ohtuderohke ja ettenägematu.