Читать книгу Roos ja lumekristall - Indrek Hargla - Страница 4

Näidend ühes vaatuses ja kolmes etteastes

Dramatis personae:

BORG

LOUISE

PARUN

I etteaste

Kahekorruselise villa sisemus läbilõikeliselt. All on vastuvõtusaal, paar tooli, diivan. Ruumi paremas nurgas on suurem sirm. Kaugemas vasakus nurgas on uks. Välisuks on tagumise seina keskel. Ruumi keskele on nelinurka paigaldatud statiivid kaameratega. Üleval on siserõdu, üks uks on avatud, sealt paistab arvuti.

BORG (vastuvõtusaalis; vilistab rõõmsalt, askeldab juhtmete ja statiividel fotoaparaadiga; heliseb mobiiltelefon). Noh, Borg kuuleb! Kuidas saan… Ah, see oled sina. Ma ju ütlesin, et sa siia ei helistaks. See häirib, saad aru! Igasugused lainevõnked, väljastpoolt tulevad sekkumised, konfiguratsioonihäired… Ei ole veel ilmunud, muidugi ei ole – kell on ju alles nii vähe, ta ei surnud enne kaheksat… Jah. Absoluutselt mitte midagi pole karta. Vähemalt nii kaua kui mind ei segata. E-i se-ga-ta. Misasi? Postimüügikataloog? Kevadhooaja pakkumistega? Jah, muidugi ma tean, kus see on. Ma panin selle kaante vahele ja oma kabineti kolmandale riiulile… Jah, loomulikult teen ma nalja. Ma ei tea, kus su postimüügikataloog on, ma pole seda mitte kunagi elus kätte võtnud. Jah! Ja ma lülitan nüüd telefoni välja, sest tõesti ei tohi segada. Jah, hea küll, olgu nii. Oleme rääkinud! (Viskab telefoni lauale.) Neetud (läheb trepist üles, uksest sisse, on näha, et ta askeldab seal arvutitega).

LOUISE keerab võtmega välisukse lahti, siseneb ettevaatlikult, uurib hämmeldunult tuba ja statiive.

BORG (arvuti ees, LOUISE’i nägemata): Nonii, mu kullakesed, minu musukesed, minu musirullikesed! Nüüd läheb lahti, kus alles nüüd läheb lahti!

LOUISE jääb jahmunult statiivide keskel seisma.

BORG (klõbistab ekstaatiliselt arvutiklahve. Neli kaamerat sähvatavad.). Oh yeah, baby! Oh yeah! (LOUISE kiljatab ehmunult, ta on sähvatusest häiritud, võpatab.)

BORG jõllitab tummalt arvutiekraani, ta näib vapustatud, kuid LOUISE’i kisa jätkudes kogub end, astub toast välja trepile. LOUISE kuuleb samme, pöördub ümber.

BORG, LOUISE (ühekorraga): Kes te olete?! (Tunnistavad hämmeldunult teineteist, ühekorraga): Kuidas te siia saite?!

BORG tuleb trepist aeglaselt alla, LOUISE taganeb.

LOUISE: Ei, ärge tulge mulle lähemale! Kes te olete?

BORG: Mina olen mina. Küsimus on selles, kes teie olete? Kes teid siia sisse lubas?

LOUISE (istub, kangekaelselt): Ma ei kavatse sellistele küsimustele vastata. Pole mõtteski! Ärge tulge mulle lähemale! Mis teie nimi on?

BORG: Minu nimi on Borg, mul pole vähimatki põhjust seda varjata. Ja teie nimi, palun?

LOUISE: Ma ei ütle.

BORG: Aga seda ju ometi ütlete, miks te siin olete. Te sisenete illegaalselt eravaldusesse, tulete segama teaduslikku eksperimenti, keeldute vastamast volitatud isiku küsimustele ja keeldute ka ennast identifitseerimast. Mingi põhjus peab sel olema.

LOUISE: Ma ei… Kuidas illegaalselt? Kuidas te julgete? Lahkuge, palun. Lahkuge kohe, enne kui ma kutsun politsei.

BORG (teeseldult naerma pahvatades): Kuidas, teie kutsute politsei? Teie? Teie palute minul lahkuda? Aga muide – kutsuge pealegi. Kutsuge, kutsuge! Saaks ka mina teada, mis põhjusel te siia sisse murrate ja üldse laheneb see asi kiiremini. Kutsuge, kutsuge, miks te siis ei kutsu?

LOUISE (krahmab käekotist telefoni): Kutsungi. Mis number on?

BORG: Mis number?

LOUISE: Politsei number, loomulikult. Ma pole kunagi politseisse helistanud.

BORG: Ma ei tea. Küsige infotelefonist. Seniks aga vabandage mind, mul on tegemist (eemaldub statiivide juurde, LOUISE’i teraselt silmas pidades).

LOUISE: Hallo, tere, kas teated? Ma palun, kas te ei ütleks mulle, kuidas oleks võimalik helistada politseisse. Mis? Sissemurdmine. Jah, aitäh, ma kohe kirjutan üles.

BORG (närviliselt): Politsei on 012, mul tuli meelde. Kuulge, laske ma siiski helistan ise, te informeerite neid täiesti valesti. Keegi pole siia sisse murdnud, nad tuiskavad oma sireenidega kohale ja enne, kui midagi selgeks saab, on eksperiment mokas.

LOUISE: Palun lahkuge ja ma ei helista politseisse.

BORG: Nii! (Rabab taskust pataka paberid.) Nii, vaadake ise. Siin on rendilepingu koopia. Siin on tõend ülikoolist, siin on teadusliku ajakirja kiri, siin on atestaat. Kas te teate mis on atestaat? Siin on kõik vajalikud paberid, nii et võtke vaevaks tutvuda. Ja mis alusel te siis politseisse helistate? Kes on kuhu sisse murdnud? Mina olen siin legaalselt ja teie illegaalselt, sest rendilepingu tingimustes seisab, näete siin, et omaniku esindaja annab ülalnimetatud objekti sellel-ja-sellel kuupäeval Borgi, see tähendab minu, eks ole, käsutusse ja kohustub tagama selle privaatsuse. Silti uksel nägite: eravaldus, mitte tülitada.

LOUISE (kurnatult): Mind ei huvita need teie paberid. Palun lahkuge.

BORG: Kuulge, olge nüüd mõistlik. Kas te tõesti arvate, et ma lahkun, kui mul on siin kõik need paberid ja varustus üles seatud? Et ma tõesti niisama lahkun, teadmata, kes te olete, mida te siit otsite ja miks mina õieti pean lahkuma?

LOUISE: Mida ma siit otsin? Kui julm, kui julm… Kuidas te ometi võite!

BORG: Mina võin, sest minul on paberid. Mis teil on?

Laual heliseb BORGI telefon. BORG jookseb seda võtma.

BORG: Pagan, ma ju pidin selle välja lülitama. Jah? Ah jälle sina? No miks sa helistad küll, no miks sa mind segad? Mida? Vihmavari? Sinu kollane vihmavari? Kas sa hakkad kuhugi minema või? Sul on seda siis homme hommikul aega otsida küll ja küll, niigi mässa siin mingite hulludega ja siis veel sina oma vihmavarjuga… Vaata palun kapi taha, esiku kapi taha, sa paned oma vihmavarju alati sinna. Kõik. (Surub telefoni taskusse.)

LOUISE: Hull? Te ütlesite minu kohta hull? Kas te tõesti arvate, et ainult sellepärast, et ma tulen oma lapsepõlvekoju ja leian siit eest mingi teiesuguse jõhkardi ja palun teil ära minna, on teil õigus mind hulluks pidada? Kuidas te ometi võite, no kuidas te küll ometi võite!

BORG (läheneb aeglaselt). Lapsepõlvekodu, te ütlesite? Ah see on teie lapsepõlvekodu? Te olete siis… üks suguvõsast? Tõesti? Üks sellestsamast suguvõsast? Las ma mõtlen… Matilda lapsed on surnud, Theodor sõitis Ameerikasse. Diana läks hulluks ja ei saanud üldse lapsi…

LOUISE: Jätke järele!

BORG: Rahunege palun, rahunege. Kuulge, meil pole vaja mingit politseid…

LOUISE: Ärge tulge mulle lähemale!

BORG: Ma ei tule, ma ei tule kuhugi. Istun näete siia toolile ja me lihtsalt räägime nagu viisakad inimesed. Ah, te olete siis keegi Lindenthalidest, jah? Berta õetütar?

LOUISE: Vennatütar. Kuidas te minu suguvõsa nii hästi tunnete?

BORG: Vabandage, aga see on minu amet. Ma olen teadlane. Ma üürisin selle maja, et siin teaduslikku eksperimenti läbi viia.

LOUISE: Kes teile selle üüris?

BORG: Omaniku esindaja loomulikult. Vana Johanni advokaat kui täpsem olla. Tema andis võtme, kirjutas arve, vaadake ometi pabereid, siin on ju kõik kirjas. Nüüd on siis kõik selge?

LOUISE: Ja see teie eksperiment?

BORG: Jah, muide ma olengi graafikust maas. See teie sisse… või hästi, ütleme see teie ootamatu ilmumine veidi eksitas, ma ei jõudnud veel teravusparameetreid sisestada (tõuseb, läheb tagasi statiivide juurde).

LOUISE (hämmeldunult): Te ei kavatsegi lahkuda? Nüüd, kus te teada saite, kes ma olen?

BORG: Oh, sel pole vähimalgi määral tähtsust. See maja on täna õhtuks minu, teie pole omanik, teie pole omaniku esindaja. Muide, kust te võtme saite?

LOUISE: See on mul kogu aeg olnud.

BORG (fotoaparaatide kallal askeldades): Ega ma ju tegelikult ei teagi, et te Berta vennatütar olete, te ainult ise ütlesite nii…

LOUISE: Tahate öelda, et ma valetan? Ma pole mitte kunagi, mitte ühtegi sõna elus valetanud, mitte ainsatki!

BORG: Ma ei taha mitte midagi öelda. Te lihtsalt tahtsite juhuslikult just täna oma lapsepõlvekodust läbi põigata, ei konsulteerinud omaniku esindajaga, mis siis ikka – juhtub. Valisite vale päeva. Näete, pole mingit vajadust politsei järele, saimegi ise kõik klaariks. Lähete koju või hotelli, puhkate ennast välja, tulete ülehomme tagasi, näiteks.

LOUISE: Ma ei lähe kuhugi.

BORG (ei kuule teda). Lihtsalt kokkusattumus, teine kord võtke vaevaks Johanni advokaadi käest järele uurida. Kas teil mantel oli?

LOUISE: Mantel?

BORG: Esikus, ma arvan, riputasite esikusse. Kui mul oleks aega, pakuksin teile ehk ühe kohvi võib-olla lobisete mulle pisut oma lapsepõlvemeenutusi, Annast ja nii edasi… LOUISE (karjatab): Annast?! (Fotoaparaadid sähvatavad, hetkeline pimedus.)

BORG: Rahu, ma vist vajutasin üldlülitile. Kogemata. Aga Annast jah. Äkki olete teda näinud? Mõni kõhedam hetk lapsepõlvest? Aga tõesti mõni teine kord.

LOUISE: Te vist ei kuulnud – ma ei lähe kuhugi. Ma sõitsin kaheksa tundi rongiga, et täna õhtul siia jõuda, ma ootasin terve aasta seda päeva ja ma ei kavatse siit kuhugi minna.

BORG: Kuulge, ma tahan siin viisakas olla ja nii edasi, aga mingi ajutine viibimine lapsepõlves siin majas ei anna teile praegu mingeid õigusi. Pabereid nägite? Täna on maja minu. Minu! Teie ootasite terve aasta? Mina ootasin kolm aastat. Kolm aastat ma ehitasin seda süsteemi ja täna on selle peaproov. Mul on kahju, aga te segate. Näete – kell on juba seitse läbi.

LOUISE: Ma ei lähe mitte kuhugi! Ja kui te mind sunnite, hakkan ma karjuma.

BORG: Te lihtsalt peate lahkuma, kuidas te aru ei saa? Te takistate selle linna võimude poolt autoriseeritud teaduslikku eksperimenti. Tulge homme tagasi. Või veel parem ülehomme.

LOUISE: Ma ei lähe, ma ei lähe, ma ei lähe! Kuidas teie aru ei saa – ma ei tulnud siia külla, ma tulin oma koju ja ma tulin doktor Steineri soovitusel, ma tulin siia tagasi, et ennast aidata.

BORG: Rahunege, ma palun teid, rahunege ometi (astub LOUISE’ile paar sammu lähemale).

LOUISE: Ärge tulge mulle lähemale! Mulle ei tohi lähemale tulla kui kaks meetrit.

BORG: Ma seisan, ma ei liigu. Rahunege palun. (Taipab äkki.) Ahsoo, siis teie tulite ka Anna pärast…

Kaks statiivi paiskuvad ümber, fotoaparaadid kukuvad. Sähvatab valgus ja seejärel pimedus, milles on kuulda BORGI karjet: Neetud, neetud, neetud!

II ETTEASTE

BORG on üleval arvuti juures, LOUISE tõstab statiivi püsti.

BORG: Nii, kas ühendasite ära?

LOUISE: Selle punase juhtme? Jah, vist küll.

BORG: Ja nüüd vajutage punasele nupule.

LOUISE: Kas sellele punasele?

BORG: Ma mõtlesin punasele nupule. Kas vajutasite?

LOUISE (vajutab). Nüüd vajutasin.

BORG: Haa! Ahhaa! Korras, töötab! Hiilgav, suurepärane. Nüüd ma paluksin teil ka täpselt sama moodi see teine statiiv üles tõsta ja kiiresti ära ühendada ja siis punasele nupule vajutada.

LOUISE tõstab statiivi, ühendab juhtme.

BORG (arvuti taga askeldades): Vabandage, ma ennist ei kuulnud, mida te seal Steineri kohta rääkima hakkasite. Ta peaks minu teada olema võrdlemisi kuulus psühhiaater. Ühel minu kolleegil oli võimalik tema juures konsulteerida, sellepärast ma tean. Vajutage nüüd punasele nupule! Et ma sellepärast tean, ega ma muidu ei teaks. Mis, tema saatis teid siia või? Steiner? No on naljavend. Muide, on valmis, laske nüüd ettevaatlikult kõigist juhtmetest lahti. Kas ma kutsun teile takso?

LOUISE (läheb tooli juurde, istub). Mulle pole taksot vaja, ma jään siia.

BORG: No paistab sedamoodi küll (tuleb trepist alla, läheb LOUISE’i poole, seisatab ja istub ehk pisut demonstratiivselt temast kaugemale). Kaks meetrit, te ütlesite? See on ka Steineri soovitus või?

LOUISE: Doktor Steiner on väga hea psühhiaater.

BORG: Ega ma ei kahtlegi. Kui juba mina temast kuulnud olen, siis ta peab olema väga hea arst. Mida ma nüüd teiega peale hakkan?

LOUISE: Minuga pole vaja midagi peale hakata, ma olen täiesti võimeline enda eest ise hoolitsema. Mis te arvate, et doktor Steiner oleks mul muidu palunud siia sõita?

BORG: Ma vist küsisingi, et miks ta teid siia saatis.

BORGI telefon hakkab helisema. BORG (haarab taskust telefoni). Instituudist vist. Seal on, teate, hullumaja praegu, kõik on nii ärevil nii ärevil… (Telefoni.) Borg kuuleb… Põrguvärk! Jälle sina. Mitu korda ma pean ütlema, et ära helista mulle. Jah, minul on ka tähtis asi. Kas sa arvad, et ma enda lõbustamiseks siin passin? Ma istuksin samuti teleka ees ja vaataksin jalgpalli… Misasja? Minu ülikond? Kuule, kas see ei võiks homseni oodata? Ma saan aru, et sa tahad veel täna… Olgu peale, see helepruun ülikond, see millega ma Madriidis konverentsil käisin, võta see ja paki ära. Jah, ei, muud ei ole mustad. Nii, kõik! Kõik! Ma lülitan nüüd välja. Ja ära tüüta mind enam oma jamadega (pistab telefoni taskusse tagasi).

LOUISE: Teie abikaasa?

BORG: Õde. Vana tüütus.

LOUISE: Te olete tema vastu väga julm.

BORG: Kuulge, see ei ole nüüd küll, andke andeks, teie asi.

LOUISE: Ärge olge naiste vastu julm. Siis nad lähevad teie juurest lihtsalt ära.

BORG: Ma ei ole julm. See on tema enda probleem, et ta tellis puhastusfirma auto kella kaheksaks ukse taha ja tahab kõik õhtul valmis panna. Tegelikult helistab ta mulle igal võimalikul ja kõige tobedamal ettekäändel, lihtsalt, et mind segada. Silvia pole kunagi aru saanud, kui tähtis see on, millega ma tegelen, Silvia on…

LOUISE: Hoolitsev?

BORG: Tüütus on ta. Ja armukade pealegi.

LOUISE: Doktor Steiner ütleski, et mida julmemad naiste vastu ollakse, seda armukadedamaks nad muutuvad.

BORG: Lollus! Sulaselge lollus! Psühhiaatrite tühi loba.

LOUISE: Ärge rääkige nii. Te ei tea, mida ta minu heaks teinud on. Kuigi, milleks ma seda teile peaks rääkima, te pole niikuinii abielus olnud.

BORG tõuseb ja astub kiirelt statiivide juurde. LOUISE silmitseb teda pikalt.

LOUISE: Olete. Aga olete siiski! Ma oleks pidanud seda varem aimama.

BORG: Ma ei saa aru, mis tähtsust sellel on.

LOUISE: Olete olnud abielus, aga nüüd elate õega. Teate, doktor Steiner rääkis, et inimene peab elama koos abikaasaga, võib elada koos vanematega või äärmisel juhul üksi, aga mitte kunagi õe või vennaga. See paneb neid tundma, nagu oleksid nad mõlemad elus ebaõnnestunud või äpardunud. Muidugi, ta ei ole psühholoog, vaid psühhiaater, aga sellega on sama lugu nagu mõni juuksuriga, kes tunneb elu paremini kui psühholoog. Nad kuulavad nii palju, need juuksurid, ja nad ei saa selle eest palka.

BORG (sarkastiliselt): See on nüüd küll väga huvitav.

LOUISE: Te küsisite, miks doktor Steiner mind siia saatis? Ta ei saatnudki, ta soovitas, arvas, et mul võiks sellest tõesti kasu olla. Et mul on õigus.

BORG: Milles teil õigus on?

LOUISE: Et kõiges on süüdi see maja ja… Anna. Ei, ma ei taha teda süüdistada, kuidas ma saaksingi. Aga ma olen palju mõelnud, et milliseks oleks kujunenud minu elu siis, kui ma poleks pidanud lapsena veetma aastaid siin majas ja kuulama neid jutte suguvõsa needusest, halvast õnnest ja kõigest muust. Mõnikord kui nad riidlesid, minu ema ja isa – aga nad riidlesid alati siin, selles majas, mitte kunagi kodus – , siis jooksin ma üles tuppa, sinna, kus teie arvuti praegu on, ja peitsin ennast patjade alla ära. Ma ei tahtnud midagi kuulda, ei tahtnud teada. See oli alati siin ja ei kunagi kodus.

BORG (porisedes): Mingit needust ei ole ja saagi olemas olla. Väljamõeldised!

LOUISE: Meie suguvõsa needus on olemas. Mitte keegi meist pole õnnelikuks saanud, isegi Theodor pidas seal üle ookeani mingit õllebaari, ja tema lastest… neist ei leidnud samuti keegi õnne.

BORG: See on küll vahva needus, mis sunnib inimesi õllebaare pidama. Siis oleks pool seda linna neetud.

LOUISE: Aga miks te arvate, et ei ole? Minu mõlemad mehed olid siit linnast pärit, nad ei osanud armastada, nad ei osanud hoida armastust, ei osanud hoolida. Nad olid possessiivsed jõhkardid.

BORG: Seda ütles ka Steiner või?

LOUISE: Doktor Steiner soovitas mul minna tagasi algusesse, päris algusesse. Minna sinna majja, kust sai alguse meie suguvõsa needus, ja sellega vastamisi seista. Jah, isegi küsida Annalt, üritada temaga rääkida, püüda teda mõista ja kuulata. Kuulata! Teate, kui tähtis on, et inimesed vahest lihtsalt kuulaksid teisi. Kas te kuulate oma õde? Silviat? Tal on teile kindlasti nii paljust rääkida.

BORG: Oma kübaratest ja naabrite tegemistest, teleseepidest ja kevadmüügikataloogist. Aga kui teie näiteks tahaksite teda kuulata, siis ma tellin takso. LOUISE: Ma ei lähe kuhugi, ma ootan Annat.

BORG: Anna ei räägi. Anna pole kunagi rääkinud. Võtke vaevaks tutvuda minu artikliga viimases “Seletatud üleloomuliku” numbris. Anna fenomeni tõlgendus on astraalfüüsika seisukohast täielikult seletatav. Kas mõiste “kongruentsifookus” ütleb teile midagi? Vaevalt. Isegi Parunile ja teistele temataolistele šarlatanidele ei ütle see midagi, nad lihtsalt ei suuda mõista neid asju teaduslikult. Astraalfüüsika seletab täiesti argumenteeritult lahti, miks Anna tüüpi viirastus…

LOUISE: Anna pole mingit tüüpi! Ja ta pole viirastus, ta on naise hing.

BORG (eemaldub statiivide juurest, tuleb huvitatult LOUISE’ile lähemale). Kuulge, kas te olete teda näinud?

LOUISE: Ei, ma ei ole. Ärge tulge lähemale! Ei,ma pole teda näinud, aga ma tean, et minu ja Thomase pulmaööl teda nähti.

BORG: See oli samuti 21. augusti öö?

LOUISE: Ei, see oli 5. veebruar.

BORG: Jama! Juba viiskümmend seitse aastat on Anna end ilmutanud ainult ööl vastu 22. augustit, ööl, millal ta end siin samas toas üles poos, ja sellel kõigel on teaduslik seletus. Ja juba homme tõestab keegi Borg ainulaadse ja fenomenaalse tehnoloogiaga oma astraalfüüsika kolme seaduse paikapidavust. Muide, te olete mind juba pisut assisteerinud, nii et teie nime võib samuti sinna üles märkida. Tingimusel, et te mind edaspidi ei sega.

LOUISE: Nii et kõige selle eesmärgiks on… Ma mõtlesin, et… Aga te tahate Annat pildistada?

BORG: Mida siis veel?

LOUISE: Ja et mina teid aitaksin?

BORG: Olgem ausad. Ma olen mõistlik ja arusaaja inimene. Steiner kupatas teid siia – ju see on siis tema arusaam ravimeetoditest, mis siis ikka, ma ei vaidle – ja lahkumast te keeldute. Võib-olla tuleb teie siinviibimine isegi kasuks, ma ei tea, aga ma ei lase teil seda eksperimenti ära rikkuda.

LOUISE: Ma mõtlesin, et te tahate teda aidata.

BORG: Kui keegi oleks pidanud Annat aitama, siis oleks see saanud olla ainult tema ise ja oma eluajal. Ta oli rumal ja – andke andeks – kiimaline naisterahvas, kes ei osanud hoida olulist ega saanud õieti mitte millestki aru. Tavaline õmblejanna, kellesse armus suursugune mees, aadlik ja teadlane peale selle; mees, kellest oleks saanud hiilgav optik, füüsik! Tema naine hukutas ta, tema naise truudusetus tegi temast alkohooliku ja tema naise enesetapp tõukas ta rentslisse. See oli Anna, kes oleks pidanud oskama hoida Georgi ja tema püüdlustele kaasa aitama, teda toetama. Te imestate, kust ma seda kõike tean? Meie instituudi psühholoogiadivisjon koostas Anna ja Georgi psühholoogilised profiilid, omaaegses ajakirjanduses leidus selle kohta materjale piisavalt ja ka teie vanavanaonu memuaarides on see lugu hämmastava avameelsusega esitatud… Kuulge, noh, misasja te nüüd nutate. Jätke järele! Teadus on teadus ja mõningatele faktidele lihtsalt tuleb osata otse silma vaadata. Teadlasel ei ole sugulasi!

LOUISE (nuttes): Te olete tundetu tehnokraat. Miks te ei taha aru saada, et Anna on elav hing ja temale sündinud ülekohus on langenud kõigi meie suguvõsa naiste peale. Ma tahan talle öelda, et mõistan teda, tahan teda paluda. Tahan, et ta saaks rahus puhata ja et ta laseks minul rahus elada. Võib-olla on natuke mõistmist kõik, mida ta vajab.

BORG: Õppige elama, nii lihtne see ongi. Leidke endale mõni korralik töö, õpetage lapsi lugema või koostage ristsõnu, ühesõnaga, tehke midagi mõistlikku. Siis ei jookse ka mehed teie juurest ära. Või kui jooksevad, siis tulevad tagasi. Vähemalt mõned. Aga kell tormab ja meil pole aega siin sentimentaalitseda. Muide, kas te teate, et istute praegu selles samas toolis, mille pealt Anna kunagi… Siin te enam edasi olla ei saa, ma paluksin teil endaga üles tulla. Väidetavalt ei käi Anna kunagi ülemise korruse ruumides. Samuti paluksin ma teil olla võimalikult vaiksem. Ja kui te märkate või aimate esimesi Anna ilmumise tunnuseid – teate küll, kell lööb kaks pauku vähem, tasased sammud, immitseb kerget laibalõhna, õrn tuuleiil toas, kuigi aknad on suletud, siis ma palun… Hei, kuulge, on teil halb?

LOUISE (nõrkenult): Minu rohud, seal tooli juures, käekotis.

BORG (endale): Psühhopaat. See on tõesti kõige parem asi, mis täna võis veel juhtuda. (Jookseb vasakule, tooli juurde, kus on LOUISE’i käekott.)

LOUISE karjatab ehmunult, viskub kergelt üles, näitab käega sirmi poole, langeb minestanult tagasi. Samal hetkel sähvatavad kõik fotoaparaadid. BORG vaatab ärevalt kord LOUISE’i, siis käekoti ja fotoaparaatide poole, otsekui ei suudaks otsustada, kuhu minna. Tõmbab ninaga õhku ja siis mattub kõik pimedusse.”

III ETTEASTE

LOUISE istub samas kohas, endiselt teadvuseta, tema ees põrandal on käekott, millest on sisu välja pillutud. Paremas servas, sirmi taga, on poolenisti nähtaval PARUN, ratastoolis. BORG siseneb vasakust uksest, käes veeklaas, PARUNIT ta ei märka.

BORG (kummardub LOUISE’i kohale, kükitab, pritsib talle kergelt vette näkku, üritab talle tablette manustada). Teil on kotis terve apteegitäis antidepressante, kust mina tean, millised need õiged on. Kurat, kui vanasti oleks kõik need kunstnikud ja luuletajad tablette neelanud, poleks teil praegu ühelgi kontserdil käia. Ei mingeid Schillereid ega Schuberteid… Noh, katsuge nüüd neelata! Teil on parem?

LOUISE toibub aeglaselt, rabab BORGI käest veeklaasi, joob.

BORG: Ärge neelake neid parem jah. Kõik need Steinerid muud ei oskagi kui tablette välja kirjutada. Aga võib-olla teiesuguste jaoks ongi parem, olete pidevalt pilves, istute kodus ja heegeldate.

LOUISE tõstab aeglaselt käe, osutab PARUNI poole, kes jälgib toimuvat sarkastilise irvega. LOUISE tahab midagi öelda, kuid ei suuda.

BORG: Nüüd ma kutsun teile küll takso, või veel parem ambulantsi. Mina teid siin ravitsema ei hakka. Kuulge, kas te saate aru, et oma hüsteeritsemisega te ehmatate Anna üldse minema!

LOUISE (sotto voce): Tool…

BORG: Jah, siin on need teie tabletid, ära tõin juba, eks siis neelake kui muidu ei saa. LOUISE. Tool… ratastoolis…

BORG: Oh, kindlasti nad võtavad kaasa, isegi ratastel voodi võtavad teile kaasa, ärge muretsege. Nii et ma helistan? Kohe helistan? Või neelate enne need Steineri nõiarohud alla?

PARUN (tal on madal bassihääl): Küll te ikka oskate hästi naisterahvast rahustada, Borg. Lausa pisar tuleb silma, nii liigutav.

LOUISE jõllitab ehmunult Parunit, kes nüüd ratastooli sirmi tagant täielikult välja lükkab. BORG kargab püsti kui ussist nõelatud. Näeb PARUNIT ja taganeb paar sammu.

PARUN: No mida teda vahite, nagu näeks viirastust? Borg, kuulge Borg, me oleme ju vanad tuttavad, ütleksite siis teregi või midagi.

BORG: Mis kuradi neetud imetrikiga te siia sisse pääsesite? Ja kuidas te üldse julgete!

PARUN: Mina tulen ja lähen nii, nagu ise heaks arvan. Toetage nüüd naisterahvast, näete, ta tahab tõusta.

LOUISE: Ei!

BORG: Naisterahvas ei kannata kedagi endast lähemal kui kaks meetrit.

PARUN (õngitseb taskust lapiku konjakipudeli, veeretab end LOUISE’i kõrvale). Lora! Muide, teid, Borg, ei laseks ma ühelegi inimesele isegi kümne meetri lähedusse. Nii, Louise, kullake, võtke nüüd üks lonks ja unustage need tabletid. Kui üldse midagi, siis on teil praegu konjakit vaja. Jooge, jooge, see teeb ainult head.

LOUISE (joob). Tegelikult ma ei tohi üldse mitte midagi juua… Doktor Steiner…

PARUN: Doktor Steiner on praegu kaugel ja mina olen lähedal. Näete, lähemal kui kaks meetrit ja midagi ei ole juhtunud, kõik on korras. Hakkas parem?

LOUISE (läkastab). Kibe on.

PARUN: Kibe, aga parem ka. Tean omast käest, mul on sellistel puhkudel ikka konjak kaasas, alati on keegi, kellel hakkab halb (paneb pudeli Louise’i ette põrandele). Ja alati on keegi Borgi sugune mühakas.

BORG: Kuulge, kuulge, valige sõnu.

PARUN: Mina olen enda omad kõik ära valinud. Need, mis ei kõlba, olen ära unustanud ja ainult õiged meelde jätnud. Võiksite daamilt vabandust paluda. Kui te veel mäletate, kuidas see käib.

BORG: Midagi paluda pole mul tarvis, küll aga teilt selgitust nõuda. Mul on kõik dokumendid korras ja ma ei luba, et…

PARUN: Ma tean neid teie dokumente…

BORGI telefon heliseb. BORG võtab selle taskust väga aeglaselt välja, vaatab ja uriseb.

BORG: Ma ei võta seda.

PARUN: Võtke, võtke, see on Silvia, tal on teile midagi väga tähtsat öelda.

BORG: Ma lülitan selle hoopis välja, näete nii…

PARUN (röögatab käskivalt): Vastake oma õe kõnele!

BORG (tahab esiti PARUNILE vastu nähvata, kõhkleb ja tõstab lõpuks telefoni kõrva juurde). Jah, ma kuulen. (Pikem paus.) Silvia, me räägime sellest hommikul, eks. Ma praegu tõesti ei saa. Jah, muidugi on see mulle oluline. Sa tead, et mul on pingeline töö, võib-olla ma tõesti olen kunagi sinu peale häält tõstnud, aga me praegu ei räägi sellest.

PARUN: Paluge teda, paluge, Borg, et ta ei sõidaks ära.

BORG (telefoni): Silvia, kui võimalik, siis lükkame selle arutamise hommikuni edasi. Head ööd (paneb telefoni taskusse tagasi).

PARUN: Ta sõidab ära. Hommikul, esimese rongiga. Jõuate koju ja Silvia on läinud. Ta on teile kohvi keetnud ja võileibu teinud, isegi nurgapealt pagariärist on ta jõudnud läbi joosta ja soojad saiad ootavad teid rätiku all. Nagu alati. Ainult, et hommikul pole seal enam Silviat, kes teie käest küsiks, kuidas teil öö möödus…

BORG: Parun, te tahate mind õrritada ja meie jutuajamise – mida mina ei algatanud ja mida mina ei katkestanud – rööbastelt kõrvale juhtida… Kuulge, kuidas te üldse teate, millest me rääkisime?

PARUN: Teie puhul pole see eriti keeruline. Ja juhtumisi pole te ainus, kellele on pisut analüütilist mõistust antud, ainult et seda on võimalik ka teisiti kasutada kui fotoaparaate üles sättides ja teaduslikku umbluud ajades.

BORG (ägestudes): Ma ütlen teile, kus teil umbluu on…

LOUISE (karjatab): Jätke järele! Jätke kohe järele ja öelge mulle lõpuks, mis siin toimub! Kes teie üldse niisugune olete, mida te siin teete?

BORG: Oo, te ei tunne meie Parunit? Laske ma siis tutvustan teile.

LOUISE: Ei, parem laske temal. PARUN: Louise, lubage tal jätkata. Miski ei iseloomusta Borgi paremini kui tema iseloomustused teiste kohta. Laske käia, Borg, me kuulame. Esitlege mind daamile.

BORG (ülepingutatult): Niisiis, lubage teile esitleda parun von Kempi, meie aegade kõige suuremat põhjajoonud aadlikku, teadusevaenlast ja arrogantset šarlatani, kes on täna siia sisse murdnud – jah, ma ei karda seda sõna – , et takistada eksperimenti ja oma mürgise isepäisusega nurjata teadusliku avastuse sündi, sest mingit muud eesmärki tal ei ole. Kui meid kujundlikult võrrelda, siis mina oleksin jahimees fotoaparaadiga, kes üritab talletada elava maailma ilu ja mõistatusi, ent neis hiljem selgusele jõuda, ja parun oleks jahimees kaheraudsega, kes elavat maailma jahib ja tapab. Mina praktiseerin vereta jahti, tema verist jahti. Ja nagu võisite isegi näha, käib temal selle juurde alati alkohol.

PARUN: Kena. Omapärane ja isegi teravmeelne, ehkki mitte ükski sõna sellest ei vasta tõele. Daami esitlemise minule võite ära jätta, te ei tea isegi tema nime.

LOUISE: Ja kuidas teie teate… Parun?

PARUN (veeretab end fotoaparaatide poole). Anna ütles mulle.

LOUISE, BORG: Anna?!

PARUN (nüüd rohkem endale): See vaene naisterahvas. Oh, muidugi ta ootas. Ootas kedagi minusugust, ja ta teadis, et te tulete, Louise, kuid tal polnud teile midagi öelda. Ometi ta lootis. (Borgile.) Borg, mu armas, äkki teeksite minust ühe ülesvõtte?

BORG: Kuhu te ronite, tulge ära sealt!

PARUN (jõuab fotoaparaatide keskele, need sähvatavad). Näete, sain ka ise hakkama. Ma siin ennist vaatasin pikalt, kuidas te oma kupatust üles sättisite. Siin on mingid sensorkiired, jah? Kõik, kes nende vahele satuvad, jäävad pildile? Noh, üks väike meene siis minu poolt sellest õhtust, mälestuseks ja südamesoojenduseks.

BORG tahab söösta trepi juurde, kuid LOUISE’i järgmine fraas peatab ta.

LOUISE: Te nägite Annat, Parun?

PARUN: Oh, muidugi ma nägin, ta on ju kogu aeg siin. Õigemini oli. BORG: Oli? Mida te tahate öelda? PARUN: Ma andsin talle rahu. Vaene naine, ta ei saanud millestki aru. Ta teadis, et te tulete, Louise, kuid ta ei teadnud, milleks. Mina ei saa teda kuidagi aidata, arvas ta.

LOUISE: Anna siis ikkagi rääkis. Rääkis teiega?

PARUN: Võib ka nii öelda.

BORG: Mis rahu te talle andsite? Mis rahu te talle andsite?

PARUN: Ma saatsin ta sinna, kus on tema koht. See pole võib-olla kõige parem, kuid paremaid polegi olemas.

BORG (halba aimates). Te tahate öelda, et… tapsite Anna?

LOUISE: Tapsite?

PARUN: Muidugi mitte. Anna tappis end ise. Ja hiljem sai aru, kui valesti oli ta teinud. Kas teie arvate, Louise, et kahekümne viie aastane naine, pealegi armastav naine, on võimeline langetama tõsiseid ja õigeid otsuseid? Tuletage meelde ennast kümme aastat tagasi. Kerige linti tagasi ja öelge, kas vaid kordki tegite õige otsuse. Teil ei vedanud meestega ja see polnud kindlasti Anna süü. Tal ei olnud teile midagi öelda, mitte kui midagi. Ta tuli siia tagasi, sest oli aru saanud, kui valesti ta oli teinud. Ka tema tahtis linti tagasi kerida, aga seda võimalust tal enam ei olnud. Teil on, Louise, teil on.

BORG: Mõrtsukas!

PARUN: Jätke! Jätke ja kerige teiegi oma linti veidi tagasi. Mida te näete? Näete oma endisi kolleege ülikoolis, nende parastavaid nägusid, irvitusi. Kuulete neid koridorinurkades sosistatud jutte, et mees pööras pärast naise jalgalaskmist ära, hakkas oma kummitusi taga ajama? Borg, vaadake ja kuulake ometi, kerige oma lint lahti ja jätke surnud ükskord ometi rahule. Kas te oma abielu mäletate?

BORG: Olge vait, mõrtsukas!

PARUN: Borg, te pole ju rumal inimene, te saate aru küll, et tähtis on tasakaal. Kuni on teiesugused, tegutsevad ka meiesugused edasi. Me tahame aidata, me ei uuri. Kui saame, siis aitame leida eksinutel õige tee. Uskuge mind, üheks tavalise inimese elufilosoofiaks on seda rohkem kui küll.

BORG: Mõrtsukas!

LOUISE: Miks te ütlete mõrtsukas?

BORG: Kui see on tõsi, mida ta räägib, siis Annat ei ole enam. Verega jaht. Parun nimetab ennast rahustajaks, aga tegelikult on ta mõrtsukas. Kogu see nende kamp on mõrtsukad. Teadus ei tähenda neile midagi, ainult oma manamised ja eksinud hingede tagasi saatmised.

PARUN: Üldjoontes õige, ehkki eksinud hingi kohtab elavate seas rohkem.

BORG lööb käega ja jookseb trepist üles, tuppa, kus on arvuti, hakkab seal närviliselt klõbistama. PARUN veeretab end rahulikult tagasi LOUISE’i juurde, paneb talle käe õlale.

PARUN: Tegite õigesti, et siia tulite. Kõigest hoolimata tegite te õigesti.

LOUISE: Anna? Milline ta oli?

PARUN: Ta oli eksinud. Nagu teiegi, kuid hiljem ta mõistis. Paraku, kõigi jaoks ei ole seda hilisemat enam olemas. Anna leidis oma tee ja jäi üle vaid teda väravast läbi aidata, sest ise ta enam ei suutnud. Teie veel suudate. Konjakit?

LOUISE: Ei, aitäh.

PARUN: Kuidas soovite. Mina veel võtaksin lonksukese, aga ma kardan, et mu patareid on tühjad. Kas te, palun oleksite nii lahke ja lükkaksite mind sinna sirmi taga, mul on seal veel mõned varud.

LOUISE: Jah, muidugi (tõuseb). Aga te siis tõega saatsite Anna minema?

PARUN: Tal oli juba ammu aeg. Teilgi on aeg, Louise. Ärgake üles. Meie Borg on mõnes mõttes küll lootusetu juhtum aga mõelge sellele, et te mõlemad sattusite täna siia Anna pärast.

LOUISE lükkab PARUNI ratastooli sirmi taha, tuleb ise tagasi ja istub toolile. BORG tuleb samal ajal hämmeldunult trepist alla.

BORG: Kus Parun on?

LOUISE: Seal, sirmi taga.

BORG: Parun! Hei! Mis neetud trikke te siin teete? Mida te mu aparatuuriga olete teinud? (LOUISE’ile.) Te ju nägite, kuidas aparaadid ta üles võtsid, välklampide sähvatust nägite? Ma ei saa aru, mis neetud jama see on, kõik kaadrid on tühjad, mitte mingist ratastoolist ja sellest vanast narrist pole seal jälgegi. Hei, Parun!

LOUISE: Ma ise lükkasin ta sirmi taha.

BORG (vaatab sirmi taha). Siin pole kedagi. Ja sein on ees. Mida põrgut (jookseb esikusse viiva ukse juurde, väljub).

LOUISE (ohkab, otsib kotist telefoni, helistab). Tere, ma paluksin takso Lindenthali puiesteele. Viimane maja. Jah, seesama maja, ma tulen ise välja. Aitäh (tõuseb, võtab tooli eest pudeli, loksutab seda, kuuleb, et konjakit on selles veel küll, joob).

BORG (ilmub taas uksele). Ei ole. No mitte kusagil ei ole.

LOUISE: Konjakit soovite?

BORG (jookseb sirmi taha). Kadunud nagu tina tuhka.

LOUISE: Ma lähen nüüd (lahkub). BORG (vaatab otsivalt LOUISE’i järele, kehitab õlgu, istub toolile, võtab maast konjaki, joob. Ta istub pikalt, ta ei saa millestki aru.)

LOUISE (ilmub taas uksele, vaatab tükk aega BORGI). Vabandust, aga kas ma ei unustanud siia oma vihmavarju?

BORG (kargab püsti). Vihmavarju? Teil ei olnud mingisugust vihmavarju… (Vaatab LOUISE’i.) Aga kui ma nüüd järele mõtlen, siis kas te seda mitte kööki ei unustanud? Näiteks.

LOUISE (naeratab esimest korda). See on täiesti võimalik.

LOUISE, BORG lähevad mõlemad vasakpoolsest uksest sisse. Paus. Mõne aja pärast veereb üle lava tühi ratastool. Naisehääl ohkab, tundub, et lootusrikkalt ja kergendatult.

Viimsi, aprill 2004