Читать книгу Kirju koer - Indrek Koff - Страница 1

„Ma ei taha enam elada,“ mõtles rebane. Suur soe pisar valgus tema silmast, veeres üle põse alla ja kukkus alla rohu sisse.

Rohi võpatas. „Ta on nii kuum! Hea veel, et ta mulle auku sisse ei kõrvetanud. Nüüd jääb mulle selle koha peale kindlasti kole pruun laik…“

Rebane heitis suure puu alla pikali. Ta oli väsinud ja kurb. Ta tundis, et enam ei jaksa ta ainumast sammugi teha. Kõik jõud oli läinud. Ja kõhus oli tal selline tunne, et seal pole mitte midagi sees. Ainult üks tohutu tühjus.

Aga miks sa, rebane, siis nii kurb oled?

„Ma ei tea, miks ma kurb olen, aga ma olen nii kohutavalt kurb, et ma ei suuda sabaotsa ka maast üles tõsta.“

Kärbes lendas talle kõrva peale ja kõditas, aga rebane ei pannud teda tähelegi, sest ta oli nii väsinud ja kurb.

Mööda jõge sõitis aegamisi ja vaikselt mööda paat, mille peale oli kirjutatud ise oled. Paadis istus kaks täpselt ühesugust väikest poissi, oranžid vestid seljas ja õhupallid nööripidi näpus. Rebane nägi paati ja nägi poisse, aga ei hakanud üldsegi naerma, ehkki nad tegelikult olid kangesti naljakad küll. Ta isegi ei naeratanud. Ta oli hirmus väsinud ja väga, väga kurb.

Siis hakkas kuskil kaugel üks hääl hüüdma. „Rebane! Kus sa oled, rebane? Ree-baa-neee!!!“

See oli arvatavasti rebase sõber Teine Rebane, kes teda otsis, sest nad olid kokku leppinud, et nad hakkavad õhtul malet mängima.

Rebane ei hõiganud vastu. Ta oli nii hirmus kurb, et isegi silmi oli raske pilgutada. Mis siis veel metsas hõikumisest rääkida. Ei, hõikumiseks rebasel küll jaksu ei olnud, sest ta oli nii kohutavalt väsinud ja kurb.

Aga kuule, rebane, kes siis õhtul Teise Rebasega malet mängib, kui sina kurb oled ja enam üldsegi elada ei taha? Ah, rebane?

Rebane mõtles. Hüüdja, kes oli arvatavasti tema sõber Teine Rebane, oli hüüdmise järele jätnud. Mets oli vaikne ja rebane muudkui mõtles. Ümberringi läks hämaramaks ja siis veel hämaramaks ja siis veel hämaramaks ja siis lõpuks juba päris pimedaks.

Taevas sirasid tähed ja rebane mõtles. Ei tea, mismoodi tal selle jaoks jõudu jätkus? Aga vaata kui hea ikka, et jätkus! Sest siis ütles ta mitte eriti reipa, aga siiski päris kõva häälega niimoodi:

„Tegelikult ma vist ikka NII kurb ei olegi, ma arvan.“

Rebane ajas ennast püsti, rapsis okkad ja lehed ja ühe sipelga kasuka pealt maha. Ta hakkas minema. Seal kuskil kaugel ootas ja muretses ja ootas tema sõber Teine Rebane.