Читать книгу Kirju koer - Indrek Koff - Страница 4

Tädi Reet oli oma uue pildiga väga rahul. Väga, väga rahul. Kohe nii rahul, et ta kavatses selle näitusele üles sättida ja võib-olla isegi tervele näitusele just selle pildi järgi nime panna. „KALAPÄEV“. Olete oodatud Tädi Reeda fotonäituse „KALAPÄEV“ avamisele neljapäeval kell kuus või kell seitse või kell kaheksa Kaunite Kunstide Kojas (Pildi tänav 17). See mõte tundus Tädi Reedale nii äge, et ta lausa punastas. Järgmiseks tikkus silme ette pealkiri „Usutlus kunstiauhinna laureaadi Tädi Reedaga“. Aga selle pühkis tädi kerge käeliigutusega minema, sest sügaval sisimas oli ta tegelikult väga tagasihoidlik inimene.

Ja pilt oli muidugi hea tõesti. Putukatele jahti pidav suur, jõuline forell oli tabatud otse hüppel, ähvardav, sihikindel, külm kalapilk saakputukale suunatud, hõbedane soomus päikeses sillerdamas, veepritsmete möll kõikjal ümberringi. Võimas mulje!

Lähemalt vaadates aga oleks hea kalatundja võinud näha hoopis midagi muud. Keha kramplikult ühele küljele viltu, otsekui viskleks forell tugevate valude käes, suunurgad allapoole, pilgus ähvarduse asemel hoopis kibedus.

Kibedus tuli sellest, et kala enda arvates ei olnud tal elus sugugi vedanud. Ta oli küll suur, tugev ja terve, suutis ennast kerge vaevaga ära toita, oskas vaenlaste eest hoiduda, ükski omasugune talle naljalt vastu ei saanud, kui ütlemiseks läks, ja järglasigi oli ta juba omajagu siia ilma toonud. Aga talle tundus, et teda ei hinnata vääriliselt. Et talle tahetakse liiga teha. Et ta ei kõlba kellegi teise arust muuks kui fileeks või supikoguks.

Ei, aga kuule, kala, kes sulle sellist asja öelnud on? Miks sa niimoodi arvad? Ah?

„Noh… öelnud ei ole ju otseselt keegi. Aga nimeta mulle kasvõi üksainus, kes poleks seda mõelnud!“ Kala tõmbas suu veel peenemaks kriipsuks, venitas suunurgad tüki maad allapoole ja vaatas pikkade juustega tüdrukule võidukalt otsa.

Mina näiteks. Mina ei ole mõelnud, ausõna!

„Nojah, sina jah, no paljugi mis. See oled sina, aga nemad on nemad.“

Kala keeras pikkade juustega tüdrukule selja ja ujus minema, pea uhkelt kuklas. Mitte keegi ei mõista mind. Kõik tahavad minust lahti saada, muud midagi! Sees näris küll mingi kummaline kahtlus. Või ei, mitte kahtlus. Mingi imelik kurbus. Et tegelikult mõtles pikkade juustega tüdruk ju hästi. Ja et temaga oleks pidanud kuidagi sõbralikum olema. Või mitte et oleks pidanud, vaid et oleks tahtnud. Sest tema oli nagu kuidagi… aga noh, samas, ega ta väga palju parem ikka olla ei saa kui kõik need teised!

Tädi Reedal sai näitus valmis. Kaunite Kunstide Koja toad tuulutati ära, põrandad pesti puhtaks, pildid riputati seintele. Näituse pealkiri maaliti valge värviga suurele mustale sildile ja silt naelutati ukse kohale. Näitusesaali keskele toodi peakülalise tarvis suur akvaarium, mis lasti värsket ja selget vett täis. Neljapäeva õhtuks said siginad-saginad sigitud ja sagitud. Kaunite Kunstide Kojas (Pildi tänav 17) võttis maad pidulik meeleolu. Tädi Reet seisis oma piltide kõrval, uhkete volangidega valge pluus seljas ja punased nahkpüksid jalas. Ta ootas ja pabistas. Vähehaaval hakkasid saabuma külalised.

Lõpuks oli ainult kala ise veel puudu. Ja ta jäigi puudu. Sest kui kirjakandja talle kutse kätte tõi, märkas ta kõigepealt sõna „KALAPÄEV“ ja edasi ta loomulikult enam ei lugenud. Paanika! Peksleva südamega, uimed värisemas nagu haavalehed, peitis ta ennast kaldaaluse koopa kõige sügavamasse soppi ja otsustas, et ei tule sealt enam mitte iialgi välja.

Konutas seal pimedas ja porises: „Noh, palun väga, mis ma ütlesin! Ei, tore nali küll. Ongi käes! Ei, muidugi. Kuidas see saakski teistmoodi olla. Kavatsevad mu mingisuguses suvalises koolisööklas lastele sisse sööta… Ei, jah, eks ta ole. Muidugi-muidugi. Aga ei lähe läbi! Minusuguse mehega nalja ei ole. Mina ennast igatahes kotletiks teha ei lase!“