Читать книгу Kirju koer - Indrek Koff - Страница 2

Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse lindu olid koos ja istusid puuoksa peal. Siis nad tõusid lendu. Alguses oli neil lihtsalt vaja ühte kohta minna ja ühte asja teha.

Aga see asi sai tehtud ja siis nad hakkasid niisama ringi tiirutama. Aina kiiremini ja kiiremini ja kõrgemale ja kõrgemale! Kuni üks (see kõige pisem, kes natuke kõrgust kartis) ütles, et ta peab korraks tagasi minema, sest üks asi läks meelest ära ja… noh, on vaja tagasi minna!

Teised ei pannud seda õieti tähelegi, tuul vuhises ümberringi ja kohutavalt lõbus oli olla. Üks lind (tema oli alguses vasakult poolt kolmas ja muidu oli ta selline tüsedam ja töntsakam) ei jaksanud enam hästi. Ta ütles hingeldades: „Kuulge, mis te arvate, äkki…“ Aga teised olid juba kaugel-kaugel.

Ühel linnul hakkas seal kõrgel natuke jahe, sest tal olid liiga õhukesed suled seljas. Ta läks koju külma ilma riideid selga panema, aga ülejäänud neli jäid taevasse üksteist taga ajama ja neil läks muudkui lõbusamaks. Iga viimane kui asi tegi nalja.

Ikka pööraselt kohe, naersid nii et tilgad püksis. Või noh, mitte päris tilgad ja mitte päris püksis, sest lindudel ju tegelikult kumbagi ei ole. Aga itsitasid küll kõvasti. Itsitasid ja itsitasid, mitte kuidagi ei saanud pidama.

Lõpuks tuli ühel kollasel linnul suure itsitamise peale pepust puuks. Peenike-peenike, aga oi kui pikk. Selle peale purskasid kõik niimoodi naerma, et…

Äärepealt oleksid taevast alla kukkunud!