Читать книгу Meie, keda polnud - Inga Raitar - Страница 2

Kogu lugu oli alanud vähem kui nädal tagasi. Tegelikult oli sõbranna Liina pakkumine ööseks nende Saku majja koduhoidjaks jääda, tulnud Aigile tõelise kingitusena. Ta poleks tahtnud kodus olla, kui Vallo teda otsima tuleb. Las otsib – nagunii ei leia! Tüdruk ei julgenud endale õieti tunnistada, et tegelikult ei tahtnud ta kodus olla pigem kartuses, et järsku Vallo ei tulegi teda otsima…

Aigi tundis end suures tühjas maamajas pisut ebamugavalt. Ta kõndis köögist läbi halli teisele korrusele ja süütas kõikjal tuled. Hoovis krigisesid autopidurid. Vallo, oli Aigi esimene mõte. Ei, siia Liina ja Eriku poole Sakku ei oskaks Vallo teda kuidagi otsima tulla. Huvitav, kes need siis on? Liina ju ütles, et täna ei tohiks neid keegi otsida. Seepärast nad Eriku vanemate juurde Valka sõitsidki. Aigi jooksis trepist alla.

Hoovist paistsid kahe auto tuled. Kostis muukeelseid lauseid. Mingid mehed askeldasid ümber autode ja Aigil hakkas seespool kuidagi kõhe. Tüdruk ei jõudnud veel midagi mõelda, kui uks jalahoobist lahti paiskus ja kaks nahktagis selli sisse kargasid. Jahmatades nägi Aigi endale suunatud püstolit. Enne kui tüdruk niutsatadagi jõudis, haaras üks siilipeaga dress ta käed ja surus seljaga vastu seina. Esik täitus tagimeestest. Üks neist jäi Aigi ette seisma ja küsis perfektses eesti keeles: “Kus Erik on?” – “Sõitis perega Valka vanemate juurde,” pobises Aigi ja tundis, kuidas põlved värisema hakkasid.

Vene keelt rääkivad tagivennad valgusid üle terve maja laiali ja hakkasid asju ümber paisates midagi otsima. Üks, kes näis veel eestlane olevat, jagas otsijatele seletusi. Kaks kutti viisid Aigi kööki. Tumedapäine prillidega mees, kes Aigit enne kõnetanud oli, tuli nendega kaasa. “Tead, kus nad Valgas täpselt asuvad?” Aigi raputas pead. Ta tõesti ei teadnud. Liina oli paaril korral maininud, et Eriku ema elab kuskil Valga kandis, kuid sealset aadressi polnud Aigil iial vaja läinud. “Tuleta hästi meelde!” Mehe hääl oli jõhkralt irooniline. “Seda ikka tead, kus Erik oma pappi hoiab?” küsis ta ähvardavalt. “Ei tea, ma olen siin võõras,” vastas Aigi arglikult. “Võõrad tüdrukud öösel võõras majas, see on väga kahtlane,” ironiseeris prillidega mees.

Aigi jäeti kööki kahe mehe valve alla. Tumedapäine prill lahkus. Majast kuuldus liikumist ja kolinat. See, kes uksel Aigit püstolist sihtinud oli, tuli tüdruku juurde ja tõukas teda laua suunas. “Päris kena tibu,” viskas ta ukse juures suitsetavale kaaslasele vene keeles. “Kas tõmbame enne läbi või laseme kohe maha?” Irvitades surus mees püstoli tüdrukurindade vahele. Aigi kangestus. “Ära mängi lolli!” kähistati ukse juurest. “Kui raha kätte saame, võta endale mõni lits.”

Püstoliga mees irvitas ikka veel: “Pole ilus võlgu olla. Kui mees on võlgu, võib ju naiseltki väikest protsenti nõuda, kas pole, tibu?” – “See pole ta naine, mingi sugulane vist, parem kui sa teda ei torgi,” kähistas uksevalvur tülpinult. Abiotsivalt vaatas Aigi ringi, kuid samas kõlasid ukse tagant sammud ning prill ilmus uuesti kööki. “Majas raha pole,” ütles ta valvuritele vene keeles. “Kaval oli, tõbras, lasi jalga, kuigi teadis, et täna on viimane päev. Ma hoiatasin teda. Selle plika peame kaasa võtma, et Erik meid teist korda nii ei lollitaks.”

Kuigi surmani hirmunud, taipas Aigi ometi, et prillidega mees mitte ei käsutanud muukeelseid tagisid, vaid pigem vabandas nende ees. Ikka veel irvitav püstoliga mees astus taas Aigi juurde, keeras järsult ta käe selja taha ning katsus teda selle liigutuse ajal hetkeks enda vastu suruda: “Nii, tibuke, nüüd tuled meiega kaasa. Muidu veel äkki saadad meile mendid kaela.” Püstolimees tõukas Aigit välisukse suunas, kuid prill peatas ta: “Las kõigepealt helistab Erikule, et homme kella kuueks oleks raha laual.”

Aigi viidi taas elutuppa. Seal oli näha hooletult laiali paisatud asju ja avatud kappe. “Helista!” käsutatidteda ja tumedapäine pistis telefonitoru Aigile pihku, vabastades tüdruku käed. “Ma ei tea peast numbrit,” ütles tüdruk end instinktiivselt nilbelt irvitavast mehest eemale tõmmates. “Märkmikku pole mul aga kaasas.” Aigi ei valetanud. Hetkel ta isegi soovis, et teaks Eriku ema numbrit – las klaarivad omavahel, jätku teda rahule. “Säh!” nähvas teine eesti keelt kõnelev mees ja viskas Aigile mingi märkmiku. “Leidsime selle magamistoast. Vist ta eide oma.” Kuue mehe halastamatult jõllitavate pilkude all tundis Aigi end otsekui alasti olevat. Õlgu väristades avas ta märkmiku. See oli tõesti Liina oma. Liina pisut ümara käekirjaga täidetud leheküljed aadresside ja telefoninumbritega. Esimesel leheküljel seisis: “Aigi Aaspere, tel. tööl…” Kuidagi vastik oli Liina märkmikus sobrada.

“Tee kiiremini!” käratas prill. Oli näha, et ta närvitses päris parajalt. Aigit võõra närvilisus ei lohutanud. Kiiresti sobras ta märkmikus P-tähte otsides. Lõpuks ta leidis: “Paalmaa Erik… Paalmaa Maimu (Valga)…” Värisevate kätega valis tüdruk numbri. Kutsus. Pikalt. Aigi pilk langes elutoa seinal rippuvale antiiki imiteerivale kellale. Pool kaksteist juba. Maal magatakse sellisel kellaajal. Viimaks unine naisehääl. “Erikut paluks.” Aigi püüdis häält võimalikult ükskõikseks manada. “Nad läksid just magama, kas te homme ei saaks helistada,” toriseti kusagil

Valga kandis. “Palun kutsuge Erik kiiresti, kohe on vaja!” Aigi peaaegu karjatas. Ta ei suutnud enam. Otse tüdruku silmade ees mängis teda tibukeseks hüüdnud mees revolvriga. Viis ülejäänut puurisid pilkudega telefonitoru Aigi käes, otsekui peaks Erik sealt iga hetk välja ronima. “No mis siis nüüd öösel nii väga kiiret on,” pobises Eriku ema flegmaatiline hääl. Enne kui Aigi jõudis midagi vastata, kuulis ta aga telefonitoru kolksatust lauale ja eemalduvate sammude tatsumist.

“Tuleb kohe,” ütles Aigi ja ulatas telefonitoru prilli suunas. “Sina räägid! Ütled, et kui homme hommikul kella kuueks võlga ära ei maksa, siis nad sind enam elavate kirjas ei näe.” Otsekui rõhutades oma sõnades peituvat ähvardust, puuris mees läbi prilliklaaside Aigi silmadesse. “Kakskümmend tuhat dollarit ja ei sentigi vähem. Homme kella kuueks.”

Kulus terve igavik enne, kui Erik teise otsa jõudis. “Kuulen,” teatas ta ära-tüüta-mind-häälega. “Aigi siin. Mingid mehed tulid ja tahavad, et sa homme kella kuueks neile kakskümmend tuhat dollarit tooks või muidu…” Aigi tundis ise ka, kui absurdselt ta jutt kõlab. Kust võtab Erik südaöösel Valgas sellise summa?

“Palju neid on?” küsis Erik muutunud häälega, kuid sugugi mitte üllatunult. “Kuus. Nad ütlesid, et kuisa kella kuueks neile raha ei too, siis mina… siis minul… minuga on halvasti.” Aigi polnud suuteline meeste ähvardust sõnadesse panema. “Ja ärgu mõegugi mingeid trikke tegema hakata, muidu ei jää ta majast kivi kivi peale!” See oli taas prill, kes oma sõnade kinnituseks osutas peaga ukse poole. Alles nüüd nägi Aigi esikus seisvaid bensiinikanistreid. “Aigi!” hõikas Erik torust. “Kuhu sa jäid?” – “Nad lubasid su maja maha põletada, kui sa…” Teine eestlane asuts ligi, haaras Aigilt telefoni ja käratas torusse: “Paalmaa, kuulsid, mis plika ütles! Kui home määratud ajaks raha ei ole, on plikaga ots ja su lossiga niisamuti. Oleme sinuga juba küllalt kaubelnud. Aitab. Jutul lõpp.” Mees viskas toru hargile ja sasis Aigil käsivarrest. “Lähme!”

Kui tüdruk autosse lükati, kuulis ta selja taga bensiinikanistritega kolistavate tagivendade askeldamist.