Читать книгу Meie, keda polnud - Inga Raitar - Страница 3

Marko Randlo nägi und. Ta oli jälle SEAL, kasarmus. Äsja olid nad naasnud järjekordselt operatsioonilt mägedest. Nüüd lamas ta oma naril ja hakkas uinuma, kui mingi salaaga, räpane usbekk, teda äratama tuli. “Staršinaa, ärak üles, lõpp on lähedal,” pinises usbekk ta kõrva ääres oma pugejaliku häälega. Marko rehmas käega, kuid usbekk ei kadunud. “Staršinaa, ärka, lõpp on käes,” pinises ta järelejätmatult. Vihaselt hüppas vanem Randlo narilt üles ning nägi, et mõlemist aknast jõllitavad teda miinipilduja suud. “Lõpp…” mõtles Marko ja… ärkas.

Mobiiltelefon laual pinises vastikult ja vahetpidamata. Tigedalt haaras mees toru: “Kuulen!”

“Marko aja end välja, kiiresti on abi vaja,” kõlas torus äärmiselt närviline hääl. “Kuradi Paalmaa, mida tal nüüd öösel veel vaja peaks olema?” kirus Marko mõttes. Kellanumbrid riiulil helendasid poolt kahte. “Kuule mees, ma tulin kolm tundi tagasi Tomskist, kaks ööd-päeva roolis, pole korralikult silma kinni saanud!” Marko ei jõudnud selgitusi jätkata, kuna Erik kiilus ähmitsedes vahele: “Ole inimene, aita, mul käisid Vesper ja Salla mingite kantidega kodus. Võtsid ühe tibi, mu naise sõbrantsi pantvangiks. Lubasid ta maha koksata ja majale tule otsa panna, kui ma neile homme kella kuueks kakskümmend tuhat taala peo peale ei lao. Ma arvan, et need kandid olid Piiteri mehed, Sallal on seal liin. Need vennad nalja ei mõista.”

Erikut oli Marko varem ka aidanud, kas siis mõnd koormat Venemaalt üle piiri saata või tehases “liini loomise” juures tagalat kindlustada. Ta pidas Erikut üsna rahumeelseks vennaks, kes ajas suht soliidset rida, musti otsi ei armastanud ja partneritele tünka ei teinud. Vähemalt avalikult mitte. Sellist tooni kuulis Marko Eriku suust esmakordselt. “Mis raha see on, mis nad sult nõuavad?” Metalliärimeeste omavahelised lõputud võlad polnud Markole uudiseks. “Mäletad seda niklikoorma-lugu. Panime mõlemad papi sisse, mina pidin üle tooma. Tead ise, mis tookord juhtus, kui Vene võmmid autojuhile ära tegid. Nagu mina selles süüdi olin? Leppisime kokku, et järgmisest koormast pool on nende, aga nüüd on neil vist endil Piiteri meestega mingi võlg, lükkasid siis minu summale protsendi otsa ja… Kust ma taolise papihunniku südaöösi ja une pealt võtan, saad isegi aru. Kui nad aga plika maha löövad, jääb see minu hingele.”

Marko ohkas: “Okei, pehmeks rääkisid. Helistan kohe Petsile. Kuhu me tuleme?” “Kuule ole meheks. Kui korda läheb, siis ma võlgu ei jää.”

Eriku hääles kostis tajutav kergendus. “Katsun ise ka paarile tuttavale veel helistada, koguneme kell neli Palace ees.”