Читать книгу Meie, keda polnud - Inga Raitar - Страница 4

Nad sõitsid nelja autoga Saku poole. Erik suitsetas rooli taga närviliselt. “Kuule mees, sa pidid sealt Valgast või kus Kapa-Kohilas sa olid, küll õige hea itsiga tulema,” tögas Marko heatahtlikult. “Nojah, saatsin naise ja ema muti sugulaste juurde. Mine hulle tea, äkki tulevad veel otsima. Siis panin ise linna poole ajama. Tulin mingeid võsavaheteid kaudu läbi Põlva, et magistraalil mitte nendega ninapidi kokku joosta. No sadakakskümmend oli küll kogu tee rauas, kui mitte rohkem. Hea, et masin vastu pidas.”

“Ega need jaapanlased pole õndsa idabloki teede jaoks tehtud küll,” tõdes Marko. “Mis su enda masinaga juhtus?” päris Erik rohkem jutujätkuks. “Ah see Belgia Volvo pole ka just parim maastikuauto. Peale Moskvat lähevad aga teed Venemaal sellisteks, et auke on rohkem, kui siledat maad,” püüdis Marko teemalt kõrvale libiseda. “Saite koormaga kenasti tuldud?” usutles Erik edasi. “Kas just väga kenasti,” oli Marko põiklev. “Seal on ju iga vend enda arvates ülemus ja kõik tahavad pappi saada. Kui mõnele andmata jätad, saadab sulle kohe torudega sellid kannule.” – “Mis, teid ajas siis keegi taga või?” küsis Erik. “Kas sa mõtlesid, et lusti pärast sõitsin uuel masinal põhja alt ära?” naeris Marko. “Üks endine oblastikomitee vend saatis meile kohaliku OMON-i kaela. Karmid taadid, pole midagi öelda. Meid päästis ainult see, et neil olid Ladad, meil aga Volvo. Saatsime koorma ees minema, ise hakkasime vendi sabast maha raputama. Tead see uus kutt, kes mul sel korral kaasas oli – Peeter veel soovitas teda – nägi, et taadid automaatidega tagant meie pihta tuld andma kukkusid, ronis esimese hooga tagaistme alla. Siis pistis sealt pea välja ja küsis, kui kiiresti me sõidame. Nähes, et spidokas on pea kahesaja peal, läks mees näost üpris roheliseks. Vaatasin juba, et peab nuuskpiiritust otsima hakkama. Eks need noored kutid ole. Mõtlevad, et neile Venemaal jalutamise eest nii hästi makstakse.” Erikut Marko jutt eriti ei üllatanud. Randlo oli meetallimeeste hulgas tuntud kutina, kes tuli välja ka taolistest seisudest, milles enamik kohalikke Bonde püksid täis tegi. Kõneldi, et kui vaja, tõmbab ta vastasele kuuli keresse, nii et laksub, kuigi ükski jutustaja ei olnud taolist olukorda oma silmaga pealt näinud.

Jutud käisid, et omal ajal juhtis Randlo Afganistaanis mingit erirühma. Täpsemalt ei teadnud keegi midagi, kuna iseendast Marko Randlo kõnelda ei armastanud. Taolise, pisut endassesulgunud ja kohati jõhkruseni järsu iseloomu tõttu kardeti teda ka omade hulgas. Ometi, sattudes tõeliselt hätta, nagu Erik praegu, oli vaid Randlo-taoliselt mõtet abi loota. Ja Erik lootis. Tõepoolest lootis.