Читать книгу Villa järve ääres - Ira Lember - Страница 6

Viis aastat oli möödunud sellest päevast, kui Maret oma emaga Järvesilma villasse kolis. Ja Järvesilma villa oli ikka samasugune nagu nende esmakohtumisel, ta ei olnud oma elegantsi ega ilmet viie aastaga muutnud. Alleegi oli samasugune, sest ega ka tammede kasvu pole viie aastaga veel silmaga märgata.

Muutunud oli aga Maret. Ta ei olnud ju enam see kaheteistkümneaastane hiirena arglik koolitüdruk, ta oli nüüd seitsmeteistkümneaastane tütarlaps, ta oli kena ja sihvakas neiu. Tal olid tumeblondid veidi lokkis juuksed ja sügavhallid silmad.

Sellest päevast, kui Maretist villa elanik sai, polnud üksnes ta välimus muutunud, ka tema käitumine oli nüüd teistsugune. Kui Maret oli esialgu kõigiga sama otsekoheselt ja avalalt käitunud, just nii, nagu alevi päevade aegu, tundus see siin kohatu ja tihtipeale sai ta oma käitumise pärast ema käest pahandadagi. Kuigi Maret oli isegi juba aru saanud, et poleks tohtinud nii lihtsameelselt avameelne olla. Ta oli selle kohta juba mitugi õppetundi saanud. Ja Maret oli vastuvõtlik õpilane, sai ruttu selgeks, et siin kehtisid teistsugused käitumisreeglid kui tema endises kodus.

Kui ta esmakordselt proua Veronikat laulmas kuulis, oli ta muidugi lummatud. See oli trillerdav aaria operetist „Nahkhiir”, mida proua end ise klaveril saates laulis. Maret seisatas siis saali uksel ja astus enesegi teadmata samm-sammult klaverile lähemale. Maret armastas ise ka laulda, aga veelgi rohkem armastas ta kuulata oma ema laulmist. Emal oli ilus hääl, mis otse pani end kuulama. Kuigi viimasel ajal, kui isa joomatuurid aina hullemaks läksid, ei olnud emal enam laulmiseks tuju. Kui Maret paluski teda laulda, siis vastas ema, et laulda saab vaid siis, kui süda on rõõmus ning hing vaba.

Küllap proua Veronika hing oli vaba, miks ta muidu nii sillerdavalt lõõritas, mõtles Maret proua laulu kuulates.

Proua Veronika oli juba märganud, et lisaks oma abikaasale oli talle veelgi publikut juurde tulnud. Ka Mareti ema Milde seisis nüüd halli ukseavas.

„Kuidas sulle see laul meeldis?” tahtis proua teada, ning lüües veel viimaseid akorde klaveril, pööras end pöördtoolil Mareti poole.

„Väga ilus laul!”

„Mulle meeldib see ka,” ja proua rääkis Maretile, et see on Adeele aaria operetist „Nahkhiir”, ja küsis siis tütarlapselt otse: „Ja sulle meeldib minu hääl?”

„Jah, meeldib, teil on ilus hääl, aga…”

„Mis aga?” tõstis proua Veronika oma ilusad mustad kulmud kõrgele, „mida sa tahtsid veel öelda?”

„Minu emal on veelgi ilusam hääl,” vastas tüdruk ausalt, ta ütles just seda, mida ta mõtles.

„Ah nii!” oli proua Veronika üllatunud. Teda ei üllatanud üksnes see, et tema täditütar Mildegi laulis, ta ei olnud Mildet ju kunagi laulmas kuulnud, teda üllatas veelgi rohkem see, et see tütarlaps nii otsekoheselt ja lihtsameelselt vastas. Kuigi see, mis ta ütles, ei olnud tõsi, oli proua eneses ja oma hääle headuses kindel, see lihtsalt ei saanud ju tõsi olla.

Isegi härra, kes kunagi muidu ei olnud suu peale kukkunud, tundus nüüd nagu keeletu, ta popsutas vaid piipu, võttis kiiruga laua pealt ajalehe ning hakkas seda teeseldud huviga lugema.

Ent kõige rohkem oli sellest intsidendist häiritud Mareti ema Milde, kes ruttas kibekähku asja parandama, kuid ei osanud seda teisiti teha kui oma last noomides: „Mis sa ometi suust välja ajad, Maret, minu koolitamata häält ei saa ega sobigi proua Veronika häälega võrrelda…” Ja pöördus siis proua poole: „Palun tuhat korda vabandust, et mu laps nii mõtlematuid sõnu lausus, aga lapse asi, talle ju meeldis vanasti mu laulu kuulata ja eks ta siis…”

„Mis seal vabandada, Mildeke, laps ütleb, mida mõtleb,” oli proua Veronika asjast daamilikult üle.

Ja tema abikaasa lisas muigel suuga: „Väike kriitika kulub teinekord igale staarile marjaks ära.”

„Vabandage veelkord,” pidas Milde vajalikuks korrata.

„Vabandus juba ammu vastu võetud,” ütles proua Veronika, „aga see kõik tegi mind uudihimuliseks ja nüüd ootan kannatamatult, et Milde meile midagi ette laulaks!”

„Ei, ei!” ajas Milde vastu, „seda ärge mult küll paluge, ilma pealgi mitte! Noorest peast armastasin küll laulda, suu kohe ei seisnud kinni, ütles mu kadunud ema, olgu muld talle kerge, aga nüüd ma ei ole enam laulnud, eluraskused võtsid nii lauluhimu kui hääle ära.”

„Siis ootame, kuni need mõlemad tagasi saate. Meil ju aega on,” võttis asja kokku majaperemees.

Milde kasutas juhust ja näitas käega tütrele, et tulgu ometi pererahva jalust ära.

Olles juba pererahva kuuldekaugusest väljas, seletas ema tütrele, et nagu ka iseennast ei sobi kiita ega ülistada, teada ju, et enesekiitus hakkab haisema, ja sellepärast ei sobi kiita ka oma ema, isa ja loomulikult mitte ka oma lapsi, ehkki nad võivad ju olla sinu meelest kõige ilusamad ja kõige parema lauluhäälega, seda võib ju küll mõelda, kuid selle väljaütlemine on juba ebaviisakas. Ja enese kiitmine, see on juba äärmine ebaviisakus.

„Kas ma oleksin pidanud siis valetama?”

„Ei, valetama mitte,” oli ema Milde veidi kimbatuses, „sa poleks pidanud proua häält minu omaga võrdlema. Saad aru, et see ei olnud viisakas, sa enne ikka mõtle, kui midagi ütled!”

Kui Maret seepeale vaikis, kontrollis ema veel üle: „Kas said oma veast nüüd aru?”

Miks Maret aru ei saanud, sai küll. Ta sai nüüd väga hästi aru, et kuigi see villa oli nüüd temagi koduks saanud, ei tohtinud siin niimoodi rääkida nagu oma vanas kodus, siin tuli enne mõelda, kui midagi välja ütlesid. Ja kui vaja, siis tuli ka teeselda.

Nüüd ei olnud Maret enam koolitüdruk. Tema ema meelest oli iseenesestmõistetav, et kui tütrel sai algkool läbi, siis jäi ta ema kõrvale villasse tööle, vähemalt esialgu. Kuigi ka Maret oleks tahtnud gümnaasiumis edasi õppida, ta oli olnud ju üks parimaid õppureid oma klassis ja ta ei olnud unistanud mitte üksnes gümnaasiumist, vaid mõnikord isegi ülikoolist. Oma unistustes oli ta tulevikus keegi tähtis ja tuntud inimene. Ja kõige rohkem meeldis tal mõelda end lauljatariks.

Aga see, mis oli iseenesestmõistetav Violetale, pidi Maretile vaid unistuseks jääma. Kuigi Maret oleks tahtnud minna gümnaasiumi ja sealt edasi ka ülikooli, arvas Mareti ema hoopis teisiti. Ta mitte üksnes ei arvanud, ta teadis ja kinnitas seda ka oma tütrele. Ja tütar pidi ema väidetega leppima, sest põhjus oli lihtne ja arusaadav. Et tütart edasi koolitada, selleks lihtsalt puudusid majanduslikud võimalused. Iseasi, kui isa veidi aidanud oleks, kuid isa oli läinud ega hoolinud enam oma tütrest.

Nii pidi Maret oma unistused maha matma ning temast sai villas ema abiline.

Proua Veronikal oli sellest vaid heameel. Nüüd ei olnud tal kevadel, kui perekond Tallinnast taas villasse suvitama tuli, enam teist teenijat vaja palgata. Jäi vaid passija, kes aastaringi alevist villas koristamas käis, samuti vana aednik, kes väikeses abimajas elas ja alati ka kättesaadav oli, kus siis iganes mehekätest puudus tuli. Majapidamise ja kõige muu, mis iganes majasse puutus, võisid villaomanikud rahuliku südamega virtina ehk Milde ja tema tütre hooleks jätta.

Kui Maret sellepärast ikkagi vahel rahulolematu oli ning ütles emale, et ega ei tahaks küll alatiseks sinna teenijaks jääda, tõi ema ta ruttu maa peale tagasi. „Praegusel ajal, kus tööpuudus on maad võtnud, ole õnnelik, et sulle siin head palka makstakse!” Ja lisas: „Või pead end selle töö jaoks liiga heaks? Ära unusta, et eelmine majateenija siin oli isegi gümnaasiumiharidusega!”

Maret ei pidanud end liiga heaks, seda mitte. Kuid see töö lihtsalt ei rahuldanud teda. Talvel, kui Violetagi pealinnas koolis käis, tundis ta tihtipeale igavust ega osanud oma pika päevaga toime tulla. Õnneks oli villas päris korralik raamatukogu, mida Maret ka ohtralt kasutas.

Talvel nägi ta Violetat harva. Mõnikord tuli küll terve perekond pühadeks maale ja siis oleks see villa nagu karu talveunest üles ärganud. Kõik toad olid siis köetud ja valgustatud. Ja väljast vaadates tundus, et tegemist on muinasjutulossiga. Siis polnud küll mitte kellelgi aega käed rüpes istuda ega igavust tunda.

Juhtus, et mõnel talvepäeval sõitis härra ootamatult koos mõne sõbraga villa ette. Siis oli Milde ähmis ja kamandas tütart ja keda veel sai, et härrat ja ta külalisi väärikalt vastu võtta, et neil millestki puudus poleks. Kuigi neil endil oli alati head ja paremat kaasa võetud. Mehed lihtsalt vajasid vahel linnamürast lõõgastust.

Härra sõpruskonda kuulusid nii endised vilistlased ühest ja samast korporatsioonist, ametivennad kui ka sõjakaaslased Vabadussõjast, mõned neist olid nüüdseks juba kõrgemaid aukraade välja teeninud. Mehed armastasid rääkida poliitikast, arutada ja vaieldagi. Härra oli üks tulisemaid diskuteerijaid, kuigi ta otseselt poliitikaga ei tegelenud. Härragi oli vabadussõjalane ehk vaps, nagu nimetati Vabadussõjast osavõtjaid. Ta ei tegelenud küll aktiivse poliitikaga, ent oli kindlasti hea nõuandja. Härra ei osalenud vapside riigipöörde sooritamise katsel, mille luhtumisel mitmed ta sõbrad vanglasse sattusid. Kuigi tedagi kahtlustati ja üle kuulati. Mitte sellepärast, et ta vaps oli. Ei, vaid sellepärast, et tema seltskonnas oli nähtud vabadussõjalaste esimeest Artur Sirki. Ent härra oskas end kaitsta, kes siis veel oleks seda osanud. Ta oli ju advokaat, mitte riigikukutaja. Ta oli lojaalne oma riigile ja valitsusele.

Mehed armastasid poliitika üle arutleda. Aga mitte ainult. Mängiti kaarte ja vaieldi, söödi ja joodi. Ja järgmisel või ka ülejärgmisel päeval sõideti taas minema. Selle järel kulus Mildel ja tema tütrel terve järgmine päev, et härradest maha jäetud korralagedust likvideerida. Hea sigarilõhn ent hõljus majas veel mitugi päeva.