Читать книгу Villa järve ääres - Ira Lember - Страница 7

Mareti ema ja Violeta ema olid täditütred. Kuigi nad ei käitunud nagu täditütred, nad isegi ei sinatanud teineteist. Üks oli ikkagi majaproua ja teine tema alluv, teenija. Proua Veronika oli küll teinud Mildele ettepaneku sinatada ja püüdis ise oma sõnade järgi käia, kuid Milde ei söandanud siiski pereprouale, keda ta väga austas, sina öelda, olgu too või oma täditütar. Ja nii läks prouagi uuesti teie-vormile üle. Võib-olla oligi nii parem. Peamine oli ikkagi see, et nende läbisaamine oli väga hea. Ehk oli see nii hea ka sellepärast, et proua ei sekkunud eales virtina töösse. Teda ei huvitanud majapidamise mured ega ka söögikeetmine. Kui Milde esialgu ikka küsis proualt, et mida lõunasöögiks valmistada, siis vastas proua alati ühtmoodi, et temal on ükskõik, mõelgu Milde ise midagi välja või tehku just seda, mis talle enesele meeldib, ühesõnaga, tehku oma äranägemise järgi.

Proua Veronika oli õppinud balletti ja aastaid nii ühes kui teises teatris tantsinud. Teda tunti, teda teati, kuigi ta ei olnud priimabaleriin ja selleni ei jõua ta kunagi, teadis ta ise. Ja kuna kõrvalosad teda enam ei rahuldanud, pealegi on ju tantsijate karjäär nii imelühike, hakkas ta laulutunde võtma, et endale uut sihti ja rakendust leida. Ta ei teinud seda raha pärast, ei, raha eest hoolitses tema abikaasa. Ta armastas teatrit, ta tahtis esineda, ta lihtsalt vajas rambivalguses olemist.

Proua Veronikal olid kõrgemad ja vaimsemad huvid, teadis tema täditütar ja majaperenaine, ja sinna sisse ei sobinud ega mahtunudki enam söögitegemine või majapidamise mured. Ja miks ta pidanukski sellega tegelema, tal olid selleks ju palgalised.

Ainult siis, kui külalisi oli villasse oodata, siis küll arutas proua majapidajaga toiduvaliku üle. Kui aga külalised olid härra sõbrad, siis distantseerus ta jälle ja palus majapidajal menüü oma mehega läbi arutada.

Violeta ja Maret said esimesest päevast alates hästi läbi. Neid võinuks koguni sõbratarideks pidada. Kuigi nende sugulusaste libises juba kaugemale kui nende emade oma, nimetas Violeta Maretit ikkagi oma täditütreks. Nii vähemalt tutvustas ta teda oma sõpradele. Mitte iialgi ei öelnud ta, et Maret on nende majapidaja tütar. Ei, Violeta ei pidanud seda vajalikuks. Juba esimesest päevast alates kiindus Maret endast aasta vanemasse Violetasse, kes jäigi tema suureks iidoliks. Eneselegi teadmata jäljendas noorem vanemat. Maret käis Violeta järel nagu vari, vari, kes ei tahtnud ega saanudki ju omal tahtel oma objektist maha jääda.

„Kui kena, et meie tüdrukud nii hästi teineteisega sobivad,” ütles proua Veronika rahulolevalt.

Ja Milde jäi, nagu ikka, prouaga nõusse. Kuigi ta suhtus sellesse ettevaatlikumalt. Ja seda ütles ta ka tütrele: „Mulle meeldib, et te Feolettaga (ta ei suutnud peretütre nime õigesti välja öelda) nii kenasti läbi saate, ära ainult sellega liiale ka mine!”

„Mida? Mismoodi liiale?” ei saanud tütar emast aru.

„Ära ikka kogu aeg tema sabas ka käi, tüütad veel preili ära!”

„Ta ju ise tahab minuga koos olla, kutsub järvele kaasa ja jalutama ja… kas ma pean siis talle ära ütlema, või?”

„Ei, mitte ära ütlema, aga liiale ka ei maksa minna. Sa peaks ikkagi meeles pidama, et me ei kuulu nendega ühte klassi, sa võta minust eeskuju, mina ju tean oma kohta,” ütles Milde lõpuks välja, mis südamel kripeldas.

Maretile ei meeldinud see ema jutt. Tema meelest olid tema ema vaated ajast ja arust. „Eestis ei ole enam paruneid, keda talupoeg pidi, müts käes, kummardama!” pahandas tütar.

„Mida sa kohe pahandad, ma andsin sulle vaid sõbralikku nõu,” ütles ema leplikult.

„Ega ma pole ju ise Violeta seltsi trüginud, ta ise tahab minuga seltsida, tema on ikka see kutsuja!”

Aga ikkagi jäid need ema sõbralikud nõuanded teda häirima.

Nad olid Violetaga küll head seltsilised, isegi väga head, ent ikkagi jäi Violeta majapreiliks ja tema vaid teenija tütreks, sest eks majapidajagi ole teenija seisuses.

Juba Violeta nimigi oli eriline, see olevat isegi ühe ooperikangelanna nimi, rääkis Violeta. Tema nimeks pandi aga Maret, mis ju lihtlabane talunaise nimi, ta oleks kui taluperenaiste ajakiri, see ju kandis samuti Mareti nime. Violeta oli isiksus, tema oli vaid Violeta vari.

Violeta oli temast igati üle ja pealegi veel aasta vanem ja targem. Elutargem kindlasti, ta oli ikkagi linnatüdruk. Kuid kas tal koolitarkust rohkem oligi, selles kahtles Maret rohkem kui korra. Vähemalt õppeedukuses oli Maret Violetast ees, kes oli päris keskpärane õppija. Aga sellega ei tohtinud kiidelda, meenutas talle ta ema. Kuid kui härra kevadel temalt küsis, et kas oli tal ka hea tunnistus, siis oli küll vahva vastata, et ainult neljad ja viied. „Vaat, kus tragi tüdruk!” kiitis siis härra. Ja Maret ootas, et ta ütleks veel midagi, et näe, tema tütar ei saa sinu ligigi, ent ta ei ütelnud. Nagu poleks tema asigi, et tema enese tütre tunnistusel vaid kolmed ilutsesid. Ka tütar ise nagu ei hoolinudki headest hinnetest, ta oli rõõmus, et ei tulnud suvetööd, mis oleks kohutavalt suve häirinud. Seepärast polnud midagi imestada, et ta ei sattunud Mareti headest hinnetest vaimustusse. Nii ei saanud Maret isegi oma õppeedukusega, milles ta tõesti parem oli, väikseimatki üleolekut tunnetada.

Violeta ei olnud peale roheliste silmade rohkem midagi oma plaatinablondist kaunitarist emalt pärinud. Aga ta polnud ka isa moodi. Violetal olid šatäänikarva juuksed, ehk ainult väikese punaka varjundiga. Vastupidiselt oma isale, kes päikese käes helepunaseks põles, muutus Violeta nahk ruttu pruuniks, ja see sobis talle. Violeta ei olnud just kaunitar, aga ta polnud ka ilutu. Ta ei olnud eriti sale, aga ka mitte paks. Isalt oli ta kindlasti pärinud sarmikuse, mis teda kõige rohkem kaunistas ja ligitõmbavaks muutis.

Violeta meeldis kõigile, ja see tegi Mareti veidi kadedakski. Ometi oli tema ju Violetast ilusam ja saledam. Violetal oli juba noorelt hästi arenenud naisekeha. Mareti meelest oli Violeta ehk liigagi vormikas, eriti kui ta kandis liibuvat trikood või valget lühikest tennisekleiti. Violetat ennast tema vormid ei häirinud, vastupidi, ta isegi rõhutas oma naiselikkust.

Suviti oli majas tihti külalisi. Violeta koolisõbrad olid siin alati teretulnud. Ja alati kutsus Violeta siis ka Mareti nende seltsi. Kes esialgu küll veidi ujedust tundis – need olid ikkagi pealinna koolide õpilased, kes veidi teistmoodi käitusid kui alevis kombeks –, kuid ajapikku kadus võõrastus. Kõik käitusid vabalt ja Maret hakkas tundma, et ta ei erinegi enam nii palju teistest, kuigi nad olid linnanoored, temast vanemad ja ka elutargemad.

Ja muidugi olid nad temast targemad ja ka sõnaosavamad, Maret ei saanud tihti mõnest võõrsõnast arugi, kuid ta oli nüüd juba õppinud, et kui sa millestki aru ei saa, siis ära küsi, vaid hoia oma suu kinni. Maret ei tahtnud naeruväärseks jääda, ta häbenes oma teadmatust. Kui ta esialgu oligi mõne võõrsõna tähendust küsinud, nagu näiteks, mis asi on „absurd”, siis said kõik tema kulul naerda. Kuigi see naer ei olnud õel. Selles naerus polnud pahatahtlikkuse kõlagi. See oli harilik ja igapäevane noorte inimeste naerurõkatus, kes ise teavad asju ja imestavad, kuis on võimalik, et üks inimlaps seda ei tea. Ja keegi neist naerjatest ei aimanudki, kuis nende naer Mareti hinge kraapis. Ent andis ka õpetust, et kui sa midagi ei tea, siis uuri see parem omal käel välja. Nii Maret tegigi.

Kuigi neid fopaasid tuli ikkagi ette.

Enamus külalistest oskas tennist mängida. Ainult Maret ei osanud. Siis veel mitte. Ta istus järve ääres pingil ja vaatas teiste mängu pealt. Seda oli ilus vaadata. Mängiti segapaari. Tüdrukutel lühikesed valged lehvivad seelikud ja noormeestel pikad valged püksid jalas. Valge värv sobis nii hästi punase saviliivaga väljakule, ja tumerohekas järv oleks nagu teatrilavastuses fooniks olnud. Maret nautis seda vaadet ning unistas endamisi, et ükskord ehk õpib temagi tennist mängima. Maret armastas üldse unistada. Tore oli mõelda tulevikust, mõelda end Violeta-sarnaseks, kes kõigile meeldib ja kes saab kõigega hakkama. Ta silmad küll jälgisid mängu, ent mõtted liikusid omasoodu.

Pall põrkas maha, siis tabas kellegi reket seda ja lõi tagasi, mõnikord juba õhustki.

Keegi lõi kõrge õhupalli. Teine vastas samaga. Ja siis see juhtus, pall paiskus üle võrgu ja lendaski järve.

Nüüd oli Mareti võimalus. Ta jooksis purde peale. Rebis kleidi, mille all oli ujumistrikoo, üle pea ning hüppas vette. Seal see pall oligi. Ta napsas palli veest, ujus kaldale ning jooksis hingeldades ja võidurõõmsa näoga väljakule, kus ulatas kõige ligemal asuvale noormehest mängijale palli.

„Palun, ma sain ta ikkagi kätte!”

„See vettinud pall sobib ainult kassile mängida,” ütles üks noormeestest ja lennutas märja palli võpsikusse.

Violeta oli jõudnud just uued pallid välja tuua. Ja mäng läkski juba edasi.

Häbilaine laskus Mareti palgeile. Tal oli häbi oma teo pärast. Tal oli piinlik teiste ees. Ja tal oli piinlik ka enda ees, et oli alles hetk tagasi rõõmustanud, et sai nii toreda võimaluse oma ujumisoskusi demonstreerida. Takkatipuks tundis ta, kuis silm hakkas taas tõmblema. Ka sellepärast tundis ta häbi ja see häbi hakkas silmas veel rohkem tõmblema. Vedas isegi nina veidike viltu. Kuigi teised olid mänguhoos ja ei pannud enam ei teda ega veel vähem tema närvitõmbeid tähele. Aga Maret ju ei teadnud seda. Ta arvas, kuna ta nii väga seda kartis, et viimane kui üks seda tõmblemist ka nägi.