Читать книгу Minu onu Napoleon - Iradž Pezeškzad - Страница 2

Ühel soojal suvepäeval, täpsemalt kolmeteistkümnendal mordad’il1, umbes kell kolmveerand kolm pärast lõunat ma armusin. Lahusoleku kibedus ja mürk, mida mul hiljem tuli taluda, viisid mind mõttele, et kui see oleks juhtunud näiteks kaheteistkümnendal või neljateistkümnendal mordad’il, poleks ehk kõik nii läinud.

Tol päeval, nagu teistelgi päevadel, rangete ähvarduste ning nappide kuldsete lubadustega õhtuks, saadeti mind koos õega alla tuppa magama. Rängalt palavas Teheranis oli pärastlõunane uni kõigi laste jaoks kohustuslik asi. Ent tol päeval, nii nagu teistelgi pärastlõunatundidel, ootasime, kuni isake on magama jäänud, selleks et minna aeda mängima. Kui isakese norskamist kuulda oli, pistsin pea lina alt välja ning heitsin pilgu seinakellale. Kell oli pool kolm. Väike õde oli oodates magama jäänud ja ma olin sunnitud üksi toast kikivarvul välja hiilima.

Mu onutütar Lejli ja tema noorem vend olid juba pool tundi meid aias oodanud. Meie majade vahel oli suur aed, kus puudus eraldusmüür. Pugesime nagu alati suure pähklipuu alla varju ja hakkasime mängima, püüdes mitte kära teha. Ühel hetkel kohtus mu pilk Lejli omaga. Tema must silmapaar vaatas mulle otse vastu. Ma ei suutnud oma pilku tema silmadelt ära pöörata. Ma ei tea, kui kaua me teineteisele otsa vaatasime, kuid äkki seisis ema, vitsakimp käes, mu selja taga. Lejli koos vennaga pistis kodu poole jooksu ning ema, ähvardades mind vitsaga, kihutas mu alumisse tuppa tagasi. Enne kui ma voodisse pugesin ning lina üle pea tõmbasin, heitsin pilgu seinakellale – kell oli kümne minuti pärast kolm. Enne kui ema oma lina alla puges, ütles ta:

„Tänu taevale, et su onu ei ärganud, ta oleks teid tükkideks rebinud!”

Emal oli õigus. Onu jälgis rangelt, et tema korraldusi täidetaks.

Ta oli andnud käsu, et enne kella viit poleks lastest kuulda kippu ega kõppu. Mitte üksi meie, lapsed, ei söandanud onukese pärastlõunase puhkuse ajal häält teha, vaid koguni varesed ja tuvid hoidsid meie aiast eemale, sest onu oli neid mitu korda jahipüssist tulistanud. Ka tänavakaubitsejad vältisid kuni kella viieni tänavat, mis kandis meie onu nime, sest mõlemad eeslid, nii arbuusimüüja kui ka sibulamüüja, olid onu käest vastu kõrvu saanud.

Kuid tol päeval olid mu mõtted hõivatud hoopis muuga, ning mõte onu pahandamisest ja tema vihahoogudest ei tulnud mulle pähegi. Hetkekski ei suutnud ma unustada Lejli silmi ega ta pilku. Kuidas ma ka ei pööranud end ühelt küljelt teisele ja kuidas ma ka ei püüdnud muudele asjadele mõtelda, ikka nägin ma tema musti silmi, selgemini veel kui tegelikult.

Öösel, kui ma sääsevõrgu all lamasin, nägin ma jälle Lejli silmi. Pärast lõunat ma teda ei näinud, kuid tema silmad ja ta õrn pilk olid endiselt seal.

Ma ei tea, kui palju aega mööda läks. Äkitselt tuli mulle veider mõte: „Jumal küll, ma olen vist Lejlisse armunud!”

Püüdsin selle mõtte peale naerma hakata, aga sellest ei tulnud midagi välja. Võib juhtuda, et mõni loll mõte ei aja inimest naerma, ent see veel ei tõesta, et mõte pole loll. Aga kas on võimalik, et inimene niisama lihtsalt võtab armuda?

Püüdsin uurida kõiki andmeid armastuse kohta. Paraku polnud neid andmeid kuigi palju. Ehkki ma olin juba peaaegu neljateistaastane, polnud ma seni veel ühtki armunut näinud. Armastusromaane ning armastajate elulugusid avaldati tol ajal väga vähe. Ka ei lubatud meil neid lugeda. Isa-ema ja sugulased, eelkõige aga onu, kelle olemasolu vari meil kõigil lasus ning kelle mõtted ja arvamused valitsesid kogu meie arvukat suguvõsa, keelasid lastel igasuguse väljaskäimise ilma täiskasvanute juuresolekuta ning me ei söandanud naabrilastega tegemist teha. Raadio oli ka alles hiljuti laiemalt levinud ning selle igapäevastes kahe-kolmetunnistes saadetes polnud mingit tähtsat informatsiooni, mis oleks valgustamatule arule abiks võinud olla.

Sõeludes teateid armastuse kohta, sattusin kõigepealt Lejli ja Madžnuni loole2, mida olin mitu korda kuulnud. Ent kuidas ma oma ajusoppides ka ei kaevanud, ei meenunud mulle, et keegi oleks jutustanud sellest, kuidas Madžnun Lejlisse armus. Tavaliselt üteldi: „Madžnun armastas Lejlid.”

Üldse oleks parem Lejli ja Madžnun sellest asjast välja jätta, kuna asjaolu, et ilmselt oli Lejli Madžnuni onutütar, mõjutas mu järeldusi, ehkki ma sellest endale aru ei andnud. Aga mul polnud teist väljapääsu – kõige tähtsamad mulle teadaolevad armastajad olid just need Lejli ja Madžnun. Peale nende olin kuulnud veel Širinist ja Farhadist3, aga kuidas nende armastus alguse sai, seda ma ikka ei teadnud. Mõne aja eest lugesin ühes ajalehes avaldatud armastuslugu, kuid ainult selle lõppu – varasemaid ajalehti mul polnud. Üks klassivend jutustas mulle selle loo alguse. Lõppkokkuvõttes jäi armastuse algus mulle arusaamatuks.

Seinakell lõi kaksteist. Jumal küll, kesköö on käes, aga mina ei maga veel! Seni kui ma mäletasin, oli meil see kell olnud, kuid esimest korda kuulsin, kuidas see öösel kaksteist lõi. Ehk on mu unetus sellest, et ma olen armunud? Läbi sääsevõrgu nägin õue hämaruses puude ja roosipõõsaste siluette, mis näisid veidrate kummitustena. Mul hakkas hirm. Ehkki ma ei saanud täielikult aru, kas olen armunud või mitte, ajas armastajate, keda ma teadsin, saatus mulle hirmu nahka. Peaaegu kõik need saatused olid kurvad ning lõppesid surmaga.

Lejli ja Madžnun – lõpp on surm! Širin ja Farhad – lõpp on surm! Romeo ja Julia – lõpp on surm! Paul ja Virginie – lõpp on surm! Isegi ajalehes avaldatud armastuslugu lõppes surmaga.

Annaks Jumal, et ma poleks armunud – või muidu peaksin surema? Neil aegadel oli laste suremus väga kõrge. Ma olin korduvalt kuulnud, kuidas täiskasvanud oma vestluses arutasid, mitu last oli üks või teine naine sünnitanud ja kui palju neist oli elama jäänud. Äkki aga sähvatas välguna lootus: kuulus Amir Arslan4! Ma olin tema lugu korduvalt kuulnud ja ise lugenud. Amir Arslan oli ainus armastaja, kes oli õnnelik!

Amir Arslani seiklused ning tema armastuse õnnelik lõpp rahustasid pisut mu südant, ent samas suurendasid jaatava vastuse kaalu põhilisele küsimusele, kas ma olen armunud või mitte. Kuidas armus Amir Arslan? Ta nägi Farrokh Leqa pilti ja andis kohemaid talle oma südame. Seega on võimalik, et minagi üheainsa pilgu läbi armusin?

Üritasin magama jääda. Pigistasin silmad kinni, et vajuda unne ja pääseda mõtetest. Õnneks isegi siis, kui laps on armunud, ei jäta uni teda rahule ega sunni teda hommikuni ärkvel olema. Ilmselt on unetud ööd täiskasvanud armunute saatus.

Saabus hommik, kuid ma ei jõudnud oma mõtete juurde naasta, sest magasin kauem kui tavaliselt.

Ärkasin ema hääle peale:

„Tõuse! Tõuse! Onu kutsub sind.”

Võpatasin, nagu oleksin saanud elektrilöögi. Mu keel läks sõlme. Oleksin tahtnud küsida: „Milline onu?”, kuid ei suutnud ühtki häält teha.

„Tõuse! Agaa5 käskis enda juurde tulla.”

Ma polnud võimeline mõtlema. Igasuguse mõistuse kiuste, isegi lapse mõistuse kiuste olin ma kindel, et onu on saanud mu saladuse jälile, ning ma värisesin hirmust. Selleks et vältimatut piina edasi lükata, ütlesin, et ma pole veel söönud.

„Tõuse kohe. Sööd ja siis lähed!”

„Kas te ei tea, miks onu mind kutsub?”

Ema vastus rahustas mind pisut:

„Ta käskis kõigil lastel tulla.”

Hingasin kergendatult. Onu kutsus perekonna lapsed tihti kokku, et jagada neile õpetusi ja näpunäiteid; pärast vestlust andis ta kõigile maiustusi. Vähehaaval kogusin ma end ning olin kindel, et onu ei saa kuidagi mu saladust teada.

Sõin rahulikult hommikusöögi ära. Esmakordselt sellest hetkest peale, kui ärkasin, nägin Lejli musti silmi – need vaatasid mind läbi teekannust kerkiva auru.

Kui ma aeda läksin, nägin onu teenrit Maš Qasemi. Ta kastis lilli, püksisääred üles keeratud.

„Maš Qasem, ega sa ei tea, miks onu meid kutsus?”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Agaa käskis kutsuda kõik lapsed. Tõesti ma ei tea, mis tal teiega asja.”

Ainult sugulased tohtisid teda onuks nimetada. Kõik teised – sõbrad ja tuttavad ning meie linnajao inimesed – nimetasid teda agaaks, nii silma all kui ka seljataga. Onul oli pikk ja keeruline nimi, mis koosnes seitsmest osast. Jah, seitsmest osast. Seitse korda tuli suu lahti teha ja sulgeda, selleks et lausuda nimi, mis andis onukesele õiguse olemas olla. Onukese isal polnud ka just lühike nimi – see oli kuueosaline. Ka teda nimetati lihtsalt agaaks, ning ta tegelik nimi läks vähehaaval inimestel meelest. Onukese isa, hoolitsedes selle eest, et pärast surma tema seitsmest pojast ja tütrest koosnev liit ei laguneks, ehitas oma tohutusse aeda seitse maja ning jagas need oma eluajal laste vahel. Onuke oli lastest vanim, ning ta päris isalt austava agaa tiitli. Kas vanuse või loomuomaduste tõttu juhtus, et pärast isa surma hakkas onu end perekonnapeaks pidama ning istus nii kindlalt „troonile”, et meie suure pere liikmed ei söandanud tema loata vettki juua. Onu sekkus oma sugulaste ellu nii otseselt ja jõuliselt, et osa tema vendi ja õdesid võitsid endale kohtu kaudu tüki aeda, mille nad eraldasid müüriga; mõned aga müüsid oma majad ning lahkusid.

Aia ülejäänud osas elasime meie, onuke ja üks onu vendadest, kelle maja oli meie omast taraga eraldatud.

Onu istus suures, viie uksega toas, ning lapsed vestlesid või mängisid vaikselt siseõues.

Mustasilmne Lejli tuli mulle vastu. Taas kohtusid meie pilgud. Tundsin, et mu süda hakkas imeliselt põksuma, otsekui oleks see kuuldavalt löönud: tak, tak.... Aga mul polnud võimalust mõtelda ega järeldusi teha, sest toast tuli onu. Ta oli pikk ja kõhetu, seljas õhuke hõlst ning jalas liibuvad puuvillased püksid. Tema nägu oli murelik. Kõik lapsed, ka kõige pisemad, tundsid, et sel korral ei oota neid õpetused ega manitsused ning et õhkkond on täiesti teistsugune.

Pikka kasvu onu kõrgus meie kohal. Tema silmad vaatasid paksude prilliklaaside tagant kuhugi ülespoole ning ta ütles kuival ja ähvardaval toonil:

„Kes teist määris kriidiga ust?”

Ning ta näitas pika ja kondise sõrmega majja viivat ust, mille teener Maš Qasem tema selja taga oli just sulgenud. Tahtmatult vaatasime sinnapoole. Uksele oli kohmakate tähtedega kirjutatud: „Napoleon on eesel.”

Enamiku pilgud – meid oli kaheksa või üheksa last – pöördusid Sijamaki poole; aga enne kui onu oma kõrgusest meid silmitseda jõudis, taipasime viga, mille olime teinud, ning lõime pilgu maha. Keegi meist ei kahelnud, et see oli Sijamaki kätetöö, sest me olime mitu korda rääkinud onukese huvist ja armastusest Napoleoni vastu, ning Sijamak, kes oli meist kõige ulakam, tõotas ühel päeval oma arvamust Napoleonist onu majauksel väljendada. Ent inimlik kaastunne ei lubanud meil süüdlast reeta.

Onuke seisis meie ees otsekui vangilaagri ülem, kes peab vangidele jutlust. Kuid oma kõnes, mis oli täis hirmuäratavaid lubadusi ja ähvardusi, ei maininud ta üldse Napoleonile osaks saanud solvangut, vaid pahandas selle üle, et keegi oli ukse kriidiga ära määrinud.

Siis peatas onu hetkeks oma sõnadevoolu ja tekkis rusuv vaikus. Äkki kiunatas ta häälega, mis kuidagi ei sobinud tema pika kasvuga:

„Ma küsin, kelle töö see on?”

Taas pöördusid meie pilgud Sijamaki poole. Sel korral märkas onu meie pilkusid ning puuris oma vihase pilgu Sijamaki näkku. Siis juhtus midagi ootamatut. (Mul on piinlik seda meenutada, kuid ma loodan, et vajadus asju õiges valguses kujutada õigustab mu avameelsust.) Sijamak tegi hirmust püksid märjaks ja hakkas kogeledes andeks paluma.

Kui süüdlane oli karistuse kätte saanud ning pisarsilmi kodu poole lonkis, läksid ülejäänud lapsed laiali. Me lahkusime vaikides – osalt hirmust onu ees, osalt poolehoiust ja kaastundest Sijamaki vastu, kes suuresti meie süü tõttu oli karistada saanud.

Nuttes kaebas Sijamak oma emale onukese peale.

Ema muidugi aimas, kellest on juttu, kuid küsis siiski:

„Milline onu?”

Ning õnnetu poisike pahvatas mõtlematult:

„Onu Napoleon.”

Me tardusime jahmatusest. Esmakordselt kõlas täiskasvanute kuuldes hüüdnimi, mille me juba ammu olime onukesele andnud.

Muidugi sai Sijamak veel kord karistada, sel korral oma vanemate käest; meie aga hingasime kergendatult, sest olime ammu põlenud kärsitusest seda hüüdnime valjul häälel välja ütelda.

Meie onu austas Napoleoni juba noorpõlvest saadik. Hiljem saime teada, et onul olid Napoleoni kohta kõik raamatud, mis olid ilmunud pärsia keeles, mõned ka prantsuse keeles (onu oskas mõnevõrra prantsuse keelt). Tema raamatukogus polnud raamatut, mis nii või teisiti poleks olnud Napoleoniga seotud. Jutt võis käia teadusest, kirjandusest, ajaloost, seadusandlusest või filosoofiast, ikka oskas onu tsiteerida mõnda Prantsuse imperaatori ütlust. Nõnda juhtus, et onu mõjutusel pidas suurem osa meie perest Napoléon Bonaparte’i suurimaks filosoofiks, matemaatikuks, poliitikuks, kirjanikuks ja isegi luuletajaks.

Mohammad Ali-šahhi ajal teenis onu sandarmeerias ning oli lipniku aukraadis. Tema lugusid lahingutest ning võitlusest röövlite ja mässajatega oli igaüks meist nelikümmend-viiskümmend korda kuulnud.

Meie, lapsed, andsime igaühele neist lugudest erilise nimetuse, nagu näiteks „Lugu Kazeruni lahingust”, „Lugu Mamaseni lahingust” ja nii edasi. Esimestel aastatel oli neis lugudes tegemist onu ja viiekuue sandarmi kokkupõrgetega käputäie varaste ja röövlitega, kes tegutsesid Kazeruni või Mamaseni ümbruses. Ajapikku aga vastaste hulk suurenes ning kokkupõrgetest said tõelised lahingud. Näiteks kui varasemates lugudes onu ja viis sandarmit piirasid Kazeruni juures sisse tosina jagu röövleid, siis kahe-kolme aasta pärast muutus Kazeruni lööming veriseks tapluseks, kus sada viiskümmend sandarmit piiras sisse neli tuhat röövlit, kelle inglased olid mõistagi üles kihutatud.

Alles hulk aega hiljem, kui meil olid juba mingid teadmised ajaloost, saime aru, et onu suure poolehoiu tõttu Napoleoni vastu kokkupõrked Kazeruni ja Mamaseni juures mitte üksi ei kasvanud peadpööritavate mõõtmeteni, vaid omandasid ka ilmse sarnasuse Napoleoni lahingutega. Kui onu jutustas Kazeruni kokkupõrkest, siis kirjeldas ta Austerlitzi lahingut, mainides vähimagi häbitundeta ka armeed ja suurtükiväge. Samuti saime hiljem teada, et pärast seda, kui Iraanis sandarmeeria ümber korraldati, edutati vanu töötajaid vastavalt nende oskustele ja võimetele, aga kuna onul puudusid vajalikud teadmised ja oskused valdkonnas, millele ta pretendeeris, siis oli ta sunnitud ühe madalama auastmega erru minema.

Järgnes teine uneta öö. Taas nägin Lejli musti silmi, taas tema hellitavat pilku, taas valdasid kolmeteistaastast poissi ärevad mõtted. Otsisin üha vastust oma küsimusele, kuid nüüd vaevas mind uus küsimus: „Ehk on ka Lejli minusse armunud?” Oh Jumal, ole mulle armuline! Kui ainult mina olen armunud, on veel lootust pääseda, aga kui tema ka…

Isegi sel ajal, kui me onu silma all seisime, teadmata, kas ta suudab tõe päevavalgele tuua ja õiglaselt kohut mõista, tabasin ma aeg-ajalt endal Lejli pilgu ja tundsin, et ta mind vaatab.

Nüüd kerkis mul uus küsimus, mis nõudis kiiret vastust: mis on parem, kas vastamata armastus või vastastikune?

Kellelt ma oleksin saanud küsida? Kellega nõu pidada? Kui Lejli oleks praegu siin… Ei, pole kahtlustki, et olen armunud, sest kuidas ma muidu tahaksin, et Lejli oleks siin? Tuleb ikkagi kelleltki küsida – aga kellelt?

Mis siis, kui küsida Lejlilt endalt? Aga see on ju tobe. Küsida Lejlilt, kas ma olen temasse armunud või mitte! Aga võib-olla küsida Lejlilt, kas… Mida? Küsida, kas ta on minusse armunud? Ka see on tobe. Vaevalt, et ma söandaksin seda teha.

Võib-olla poistega nõu pidada?

Ei, see on võimatu… Lejli vend on minust noorem ega jaga sellistest asjadest midagi… Küsida Alilt?… Ei. Ta on lobamokk, räägib mu isale kõik ära, või veel hullem, kui onule. Jumal küll, kas tõesti pole kedagi, kelle käest küsida, kas ma olen armunud või mitte?

Äkitselt langes pilkasesse pimedusse, milles ekslesid mu mõtted, lootuse valguskiir: Maš Qasem!

Jah, kui õige küsida Maš Qasemilt? Teener Maš Qasemi oli onu toonud maalt, ning kogu meie pere kiitis teda jumalakartlikkuse ja ustavuse pärast. Lisaks sellele oli ta ühel korral mulle oma heatahtlikkust üles näidanud. Ühel päeval olin ma palliga onu majal aknaklaasi katki visanud, Maš Qasem nägi seda, aga ei ütelnud ühtegi sõna.

Üldse hoidis Maš Qasem laste poole ning rääkis meile igasuguseid imelisi lugusid. Tema suurim voorus oli see, et ta alati vastas igale küsimusele. Kui temalt midagi küsiti, ütles ta kõigepealt: „Miks ma peaksin valetama? Mingu ma hauda… jah… jah…” Iga jahhi saatis liigutus parema käe nelja harali sõrmega. Hiljem saime teada, et žesti mõte oli see, et inimest lahutab hauast üksnes nelja sõrme laiune vahemaa ning et seepärast pole mõtet valetada. Kuigi meil mõnikord oli tunne, et Maš Qasem luiskab, tahtsime siiski näha, kuidas ta oskab kõigile küsimustele vastata, isegi kui need käisid keerukate nähtuste ja avastuste kohta. Kui me küsisime, kas lohed on tõesti olemas, vastas ta pikemalt mõtlemata: „Jumala eest, noorperemees. Miks ma peaksin valetama? Mingu ma hauda… jah… jah… Ükskord nägin lohet omaenda silmaga… Ma olin teel Ghijasabadist Qomi… Vaevalt jõudsin teekäänakuni, kui äkki näen: lohe lendab, siis laskub mu ette maha. Oli see alles elukas, hoia ja keela! Pooleldi leopard, pooleldi metshärg, lehma ja kaheksajala ja öökulli segu… Lõugade vahelt käivad tulekeeled, kolm zar’i6 pikad… Ma ütlesin endale: tulgu mis tuleb, võtsin labida ja virutasin talle vastu pead. Ta röögatas, nii et kogu linn ärkas unest… Aga mis sest kasu, noorperemees? Oleks keegi Maš Qasemile aitähki ütelnud…”

Maš Qasem oli mihkel seletama kõiki sündmusi ning inimsoo kõige nutikamaid leiutisi. Kui sel ajal oleks olnud aatompomm juba leiutatud, oleks ta kahtlemata hakanud seletama tuumalaengute põhimõtet. Maš Qasemi nimi oli mulle otsekui lootusekiireks pimeduses ning ma magasin sel ööl üsna rahulikult.

Hommikul ärkasin varakult. Õnneks tõusis Maš Qasem koidu ajal ning läks kohe lilli kastma ja aiatööd tegema. Kui ma aeda jõudsin, nägin, kuidas ta taburetil seistes pügas metsroosi oksi, mis rippusid onukese lehtla seintel.

„Kuidas magasid, noorperemees?… Miks sa täna nii vara jalul oled?”

„Eile läksin vara magama. Hommikul polnud enam und.”

„Siis mine ja mängi. Varsti algab kool, siis pole enam aega mängida.”

Ma kõhklesin mõnda aega, kuid mõteldes, et mind ootab kolmas kohutav öö, võtsin südame rindu ning ütlesin:

„Maš Qasem, ma tahan teilt midagi küsida.”

„Räägi, noorperemees!”

„Üks mu klassivend arvab, et ta on armunud… Kuidas seda üteldagi?… Ta pole selles kindel… Aga ta häbeneb teiste käest küsida… Kas teie ei tea, kuidas saab kindlaks teha, et ollakse armunud?”

Maš Qasem oleks taburetilt peaaegu maha kukkunud ning pomises jahmunult:

„Mida?… Kuidas?… Armunud?… Sinu klassivend?”

Küsisin murelikult:

„Kuidas see on, Maš Qasem? Kas see on väga ohtlik?”

Maš Qasem põrnitses aiakääre ning vastas kiirustamata:

„Jumala eest, noorperemees, miks peaksin valetama?… Mingu ma hauda… jah… jah… Ma pole ise armunud olnud… See tähendab, muidugi olen! Ühesõnaga – ma tean, milline õnnetus see on, hoidku Jumal selle eest! Viie pühaku7 nimel, et keegi ei saaks seda piina tunda! Kui armastus juba täiskasvanud inimesi hukutab, mis siis veel lastest rääkida!”

Mul läksid hirmust jalad nõrgaks.

Ma olin tahtnud onukese teenrilt Maš Qasemilt armastuse tundemärkide kohta midagi teada saada, tema aga rääkis mulle selle kohutavatest tagajärgedest. Noh, seda ei ole! Ma ei anna nii kergesti alla. Kui Maš Qasem on ainus asjatundja, kes saab mind armastuses ja armunudoleku tunnustes valgustada, pean ma seda võimalust ära kasutama.

„Aga Maš Qasem, mu klassivend… see, kes arvab, et ta on armunud, tahab kõigepealt teada, kas see ikka on nii. Ja kui ta on kindel, et on armunud, siis vaatab, kuidas sellest lahti saada.”

„Mis sa nüüd, noorperemees! Kes siis sellest nii kergesti terveks saab? See on hullem kui rõuged või koolikud…”

Ütlesin otsustavalt:

„Maš Qasem, sellest räägime hiljem. Nüüd ütle, kuidas saab teada, kas ollakse armunud?”

„Jumala eest, noorperemees, miks peaksin valetama? Räägin, mida tean. Kui ollakse armunud… Kui sa armastatut ei näe, siis süda tundub sulle nagu jää… Ja kui näed teda, kuumab süda, nagu põleks selles ahi… Sa tahaksid anda talle kõik asjad maailmas, kõik maailma varandused, nagu oleksid mõni kuningas… Ühesõnaga – sa ei saa enne rahu, kui pole teda naiseks võtnud. Häda sulle, kui ta teisega paari pannakse! Üks mu naabrimees armus… Ühel õhtul anti tüdruk teisele mehele. Hommikul põgenes naaber kõrbesse. Sellest on juba kakskümmend aastat ja keegi ei tea, mis temast on saanud… Kadus nagu vits vette…”

Maš Qasem ei saanud enam pidama. Ta rääkis loo loo otsa oma küla elanikest ning oma sõjaväekaaslastest, mina aga tahtsin, et tema jutt kiiremini lõpeks, sest ma kartsin, et keegi tuleb aeda ja kuuleb meid. Ütlesin:

„Maš Qasem, ainult et onu ei saaks teada, mida ma sinult küsisin… Muidu ta hakkab uurima, kes see poiss on…”

„Kas siis mina ütlen agaale midagi? Arvad, et mul on elust villand?… Kui agaa kuuleb, et oli juttu armastusest, on kuri karjas! Ta võib isegi ära tappa.” Ning Maš Qasem lisas pead vangutades:

„Andku taevas, et keegi ei armuks preili Lejlisse! Agaa teeb ta pihuks ja põrmuks…”

Püüdsin olla külmavereline ning küsisin:

„Aga miks, Maš Qasem?”

„Ma mäletan, et hulk aastaid tagasi üks noormees armus agaa sõbra tütresse…”

„Ja mis siis juhtus?”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… jah… jah… Oma silmaga ma seda ei näinud… Aga poiss kadus nagu tina tuhka. Otsekui oleks maa alla vajunud… Rahvas rääkis, et agaa kihutas talle kuuli südamesse, aga laiba viskas kaevu… See juhtus Kazeruni kokkupõrke aegu…”

Ning Maš Qasem hakkas seletama onukese Kazeruni lahingu lugu.

Me ei teadnud, mis ajast Maš Qasem onu juures töötas, kuid vähehaaval selgus, et esiteks sattus Maš Qasem tema juurde alles siis, kui ta oli lahkunud teenistusest provintsis ja Teherani tagasi tulnud. Teiseks, Maš Qasem oli onukese vähendatud koopia. Tema kujutlusvõime ei jäänud onule põrmugi alla. Esialgu püüdis Maš Qasem kinnitada onukese sõjalugusid, ent too vihastas ning ütles: „Mida sa räägid? Sina ju polnud seal!” Maš Qasem tegi näo, nagu ta poleks neid sõnu kuulnud. Kindlasti seepärast, et keegi poleks tema sõjalisi väljamõeldisi kuulama jäänud, püüdis ta pikkade aastate jooksul panna kuulajaid uskuma, nagu oleks ta võidelnud onu juhtimise all. Onu aga, tundes, et kuulajad ajapikku kaotavad usalduse tema sõjalugude vastu – võib-olla ka vajaduse tõttu elava tunnistaja järele, aga võib-olla ka sellepärast, et tasapisi sattus ta Maš Qasemi fantaasiate kütkesse ning hakkas teda lahingus enda kõrval ette kujutama –, möönis vähehaaval, et Maš Qasem oli lahingutes tema relvavend. Maš Qasem mäletas üksikasjadeni onu jutustusi lahingutest Kazeruni ja Mamaseni juures ja teistest sõjaseiklustest, ning mõnikord isegi ütles talle, kuidas lugu peab jätkuma.

Maš Qasemi uue seisundi kinnitamine leidis aset paar-kolm aastat tagasi. Tol päeval oli onu ülimalt pahur. Maš Qasem parandas veejuhet ja hooletuse tõttu vigastas kirkaga onu suure metsroosi juuri. Onu oli vihast lõhki minemas. Ta andis Maš Qasemile mitu võmmu kuklasse ning käratas:

„Kao siit! Et ma su nägu siin majas enam ei näeks!”

Maš Qasem laskis pea norgu ning ütles:

„Agaa, mind saab siit viia ainult politsei või surm! Teie päästsite mu elu. Kuni elan, on mu kohus teid teenida. Kes oleks teinud minu heaks seda, mida tegite teie?”

Maš Qasem pööras näo onu vendade, õdede ja nende laste poole, kes olid kisa peale kokku tulnud, kuid ei söandanud süüdlase kaitseks välja astuda, ning ütles erutatult:

„Kujutage vaid ette… Kazeruni lahingus sain ma haavata. Olin kahe suure kivi vahel pikali… Mõlemalt poolt langesid kuulid nagu rahe… Ma olin hinge heitmas, taevast aga vahivad mind varesed ja kaarnad. Ühekorraga näen: tuleb meie agaa, andku Jumal talle õnne ja tervist!… Ta tuleb läbi kuulirahe otse minu poole. Mees nagu lõvi! Ta võttis mu selga ja pani padavai omade poole… Kuni ta meie kaevikuteni jõudis, ei pannud ta mind kordagi maha. Kas keegi saab sellist asja unustada?”

Me kuulasime hinge kinni pidades. Kui Maš Qasem oli jutu lõpetanud, pöörasime pilgu onu poole. Vihane ilme oli ta näolt kadunud. Ta seisis, pilk kuhugi kaugusse suunatud, nagu oleks ta enda ees lahinguvälja näinud. Tema huultel mängles mahe naeratus.

Maš Qasem oli samuti märganud onu meeleolu muutust ning lausus:

„Kui agaad poleks olnud, lamaksin praegu mullas nagu õnnetu Soltan Ali-khaan!”

Onuke poetas sosinal:

„Vaene Soltan Ali-khaan! Ma oleksin tahtnud tedagi päästa, aga ei saanud… Jumal olgu talle armuline…”

Nende sõnadega tunnistas onu avalikult, et Maš Qasem võitles tema alluvuses. Mees, kes veel hiljaaegu oli selge sõnaga kinnitanud, et tollal ta isegi ei tundnud Maš Qasemi, tegi nüüdsest peale oma otsatutes sõjalugudes tollest enda tentsiku; mõnikord koguni palus ta Maš Qasemil täpsustada, kuidas oli mõne tegelase või koha nimi. Tervelt kaks aastat pärast seda vahejuhtumit sundis ta Maš Qasemi seltskonnas jutustama, kuidas too oli surmast pääsenud, ning sel kombel sai Maš Qasem, kelle elus seni oli suurim sündmus hulkuvate koerte käest pääsemine Qomis (millest me väikeste lastena olime kuulnud), väärilise koha Kazeruni ja Mamaseni juures võidelnud sangarite hulgas.

Nüüdki hakkas Maš Qasem Kazeruni lahingut kirjeldama, mina aga ei kuulanud tema juttu lõpuni, vaid läksin tasahilju tagasi koju.

Pikkade ja piinavate mõtiskluste tulemusena jõudsin järeldusele, et ma tõepoolest olin Lejlisse armunud. Lõplikult veendusin selles tol päeval, kui meile astus sisse jäätisemüüja ja kui ma andsin oma jäätisest poole Lejlile, tuletades meelde Maš Qasemi tarku sõnu: „Kui oled armunud, siis oled valmis andma talle kõik maailma varandused, otsekui oleksid sa kuningas…” Seni aga polnud ma kunagi oma jäätist kellelegi andnud.

Vähehaaval avastasin enda juures kõik armumise tunnused, millest Maš Qasem oli rääkinud. Kui Lejlid polnud, tundsin tõepoolest südames külma, aga kui ma teda nägin, pani südame kuumus mul ka näo ja kõrvad õhetama. Kui Lejli viibis läheduses, ei tulnud mul armastuse saatuslikke tagajärgi mõttessegi. Alles siis, kui tuli õhtu ning Lejli koju läks ja ma üksi jäin, mõtlesin taas armastuse hukatuslikule jõule. Mõne päeva jooksul muutus ängistus nõrgemaks. Öösiti ei piinanud mind enam hirm, sest ööd olid täis mälestusi päevastest kohtumistest Lejliga. Üks meie sugulane, kes töötas välisministeeriumis, tõi onule Bakuust mõne pudelikese Vene lõhnavett. Lejli lõhn – ta kasutas seda lõhnavett – jäi mõnikord mu kätele ja ma kartsin neid pesta, et Lejli lõhn maha ei läheks. Vähehaaval ma tundsin, et armunud olla on mõnus. Pärast esimese kahe-kolme päeva piinasid olin nüüd õnnelik, ometi tundsin hingepõhjas rahutust. Oleksin tahtnud teada, kas ka Lejli on minusse armunud. Mul oli küll selline tunne, ent tahtsin selles kindel olla.

Sellistest kahtlustest hoolimata olid mu päevad rõõmsad. Mu õnne kirgas taevas tõmbus pilve ainult nendel hetkedel, kui mõtlesin, et äkki saab onu mu saladuse jälile. Mõnikord nägin unes, et ta seisab mu ees, püss käes ja puurib mind vihase pilguga, ning ärkasin külma higiga kaetult. Ehkki ma püüdsin oma armastuse tagajärgedele mitte mõtelda, olin ma üsna kindel, et onu ei kiida seda heaks. Onu ning minu isa vahekord oli pingeline. Esiteks oli onu algusest peale selle vastu, et tema õde mu tulevase isaga abiellub. Ta oli veendunud, et tema perekond kuulub õilsamate hulka, ning „aristokraatliku” tütarlapse abielu lihtinimesega, liiati veel maalt, ei tule kõne allagi. Kui mu vanemate abiellumine poleks toimunud onukese isa eluajal, oleks see arvatavasti jäänudki toimumata.

Teiseks ei ilmutanud mu isa küllaldast lugupidamist Napoleoni vastu ning mitmesugustel seltskondlikel koosviibimistel – mõnikord isegi onu juuresolekul – nimetas teda seiklejaks, kes on Prantsuse rahvale rohkesti häda ja õnnetust toonud. Onu meelest olid sellised väited kõige suurem kuritegu ning need olidki mu arvates konflikti peamine põhjus.

Üldiselt oli see konflikt varjul nagu tuli tuha all ja tuli nähtavale ainult üksikutel puhkudel, kõige enam triktrakimängu ajal, ning tänu sugulaste sekkumisele läks mõne päeva pärast kõik jälle vana rada. Meil, lastel, oli onu ning mu isa hõõrumistega vähe asja, sest meil olid omad mängud. Kuid pärast seda, kui ma sain aru, et olin Lejlisse armunud, hakkasid nende plahvatusohtlikud suhted mind vaat et kõige rohkem häirima. Õnnetuseks puhkes ühel päeval onu ning mu isa vahel äge tüli, mis mõjutas kogu minu edasist saatust.

Vana vaenu uuesti lõkkele puhuv sündmus leidis aset onu Koloneli kodus.

Koloneli poeg Šapur, keda kõik perekonnaliikmed onunaise eeskujul hüüdsid Puriks, oli lõpetanud ülikooli, ning juba suve algusest peale kõneldi uhkest peost, mille onu Kolonel oma poja diplomi auks korraldab.

Onupoeg Šapur ehk Puri oli meie suures suguvõsas ainus, kellel oli kõrgem haridus. Onukese „aristokraatlikus” perekonnas lõpetasid lapsed tavaliselt kolm või neli gümnaasiumiklassi ning seepärast oli Puri ülikoolidiplom esmajärgulise tähtsusega sündmus. Kõik sugulased kiitsid üksteise võidu Puri andekust. Ehkki ta oli alles kahekümne ühe aastane, näis ta oma pika, kühmus kogu tõttu vanemana. Minu arusaamise järgi polnud ta tark, vaid tal oli lihtsalt hea mälu. Ta tuupis kõik pähe ja sai häid hindeid. Kuni kaheksateistkümnenda eluaastani viis ema ta käekõrval üle tee. Ta polnud välimuselt inetu, kuid rääkides sisistas pisut. Kõik sugulased, iseäranis onu, ei tüdinud kiitmast Puri andekust, meie aga hüüdsime teda isekeskis „geenius” Puriks. „Geenius” Puri auks korraldatavast peost oli nii palju juttu, et see kõneaine täitis kogu meie koolivaheaja.

Siis saime teada, et pidu toimub ühenduses Puri sünnipäevaga.

Esimest korda elus valmistusin terve päeva küllaminekuks. Käisin saunas ja juuksuri juures, triikisin püksid ja särgi, lõin kingad viksiga läikima – ühesõnaga olin hommikust õhtuni tegevuses. Tahtsin jätta Lejlile kõige paremat muljet. Valasin endale peale peaaegu poole ema lõhnaõlist Soir de Paris.

Onu Koloneli maja oli samas aias, kus meie maja, kuid oli laudadest taraga eraldatud.

Onu Kolonel polnud tegelikult kolonel, vaid oli majori aukraadis, kuid mõni aasta tagasi, kui ta enda arvestuse järgi oleks pidanud saama järgmise aukraadi, hakkas meie suguvõsa – onuke Napoleoni mõju all, kes äkki kõnetas teda sõnadega: „Vennas kolonel” – teda avalikult ja seljataga Koloneliks nimetama.

Kui olin onu Koloneli siseõuele jõudnud, hakkasin külaliste hulgas pilguga Lejlid otsima. Ta polnud veel tulnud. Ent kohe langes mu pilk „geenius” Purile. Tal oli seljas triibulise nööbitava kraega valge särk ja inetut värvi kaelaside.

Kui ma pilgu Puri kraelt ja kaelasidemelt eemale pöörasin, märkasin kahest mehest koosnevat „orkestrit”, pillimehed istusid eemal oma pillide, tar’i ja zarb’i8 juures. Pillimeeste ees seisis madal laud, millel olid puuviljad ja maiustused. Tar’i-mängija tundus mulle tuttav olevat. Hetke pärast tundsin ta ära: algkoolis oli ta olnud meie aritmeetika- ja geomeetriaõpetaja. Hiljem sain teada, et õpetaja väikese palga tõttu oli ta sunnitud pidudel mängimisega lisa teenima. Tüse pime zarb’i-mängija oli ühtlasi laulja. Kell kaheksa õhtul oli pidu juba täies hoos ning pillimehed lõbustasid rahvast rütmilise muusikaga. Mehed olid kobaras aianurgas, kus oli laud vägijookidega. Mina pistsin aeg-ajalt käe maiustuste- ja puuviljavaagnatesse ja iga kord võtsin kaks tükki: ühe andsin Lejlile ja teise sõin ise. Õlilambid andsid kõikjale valgust, seepärast piidlesin ma Lejlid altkulmu ning püüdsin teda tähelepanu äratamata kostitada. „Geenius” Puri heitis meie poole vihaseid pilke.

Kurb sündmus toimus poole kümne paiku. Onu Kolonel näitas külalistele oma uut jahipüssi, mille oli toonud Bakuust Asadolla-mirza, kes töötas välisministeeriumis. Kolonel kirjeldas püssi omadusi ja ootas, mida ütleb selle kohta onu Napoleon.

Too võttis püssi kätte, uuris seda mitmest küljest ning pani püssi palge. Naised hakkasid murelikult õiendama, et püss pole mänguasi, kuid onuke vastas muheldes, et ta pole eile ilmale tulnud ning teab, mida ta teeb.

Püss endiselt käes, hakkas onu oma sõjalisi kangelastegusid meenutama.

„Jah, mul oli samasugune püss… Mulle tuleb meelde, et ükskord lahingus Mamaseni juures…”

Maš Qasem, nähes onu käes püssi, oli tõenäoliselt veendunud, et nüüd tuleb juttu kunagistest lahingutest, astus lähemale ning sekkus jutusse:

„Agaa, see oli Kazeruni lahingu ajal.”

Onu heitis talle vihase pilgu:

„Ära räägi lollust. See oli Mamaseni lahingus!”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mul on selgesti meeles, et see oli Kazeruni juures.”

Alles nüüd sai onuke aru, mida kõik teised olid juba taibanud: Maš Qasem, teadmata, millest onu kavatseb rääkida, nimetas lahingupaika, see aga andis hoobi onu autoriteedile ja tema loo usaldusväärsusele. Ta sisistas kurjalt:

„Tarkpea, ma pole jõudnud veel midagi ütelda…”

„Sellest pole midagi, agaa, ainult et asi juhtus Kazeruni juures.”

Onu jätkas:

„Niisiis, ükskord lahingus Mamaseni juures… Meie olime orus, aga mõlemal pool mäenõlval olid relvastatud röövlid…”

Onu läks tasapisi hoogu ning tõusis toolilt püsti, siis aga võttis taas istet. Püss oli tal parema kaenla all, vasaku käega vehkides ilmestas ta oma jutustust.

„Kujutage ette orupõhja, mis on kolm-neli korda laiem kui see õu… Ma olin seal koos neljakümne või viiekümne püssimehega…”

Keset täielikku vaikust kõlas Maš Qasemi hääl:

„Ja teie kõrval teie teener Qasem!”

„Jah. Qasem oli, nagu praegu üteldakse, minu tentsik.”

„Kas ma ei ütelnud, et see oli Kazeruni lahingus?”

„Ära räägi lollust! See oli Mamaseni juures. Sa oled vanaks jäänud, mälu mängib sulle vingerpussi, mõistust ei jätku!”

„Milles asi? Ma olen vait, agaa!”

„Parem oleks. Viimane aeg suu kinni hoida!… Niisiis ma olin koos neljakümne või viiekümne püssimehega… Aga kui armetud need mehed olid… Nagu ütleb Napoleon: „Väejuhil on sajast söönud sõdurist rohkem kasu kui tuhandest näljasest…“ Ja ümberringi kuule nagu rahet. Hüppasin hobuse seljast maha, ja Qasem koos minuga… Või oli see keegi teine mu meestest… Ühesõnaga – võtsin tal käest ja tõmbasin hobuse seljast maha…”

Taas sekkus Maš Qasem:

„See olin mina, agaa.”

Ning lisas kohmetult:

„Ärge pange pahaks, agaa, aga julgen teatada, et see oli Kazeruni lahingus.”

Küllap esimest korda kahetses onu, et oli lahkesti andnud Maš Qasemile koha oma sõjaväelises minevikus. Ta röögatas:

„Olgu, kus oli! Kas sa lased mul lõpuni rääkida?”

„Olen tumm nagu kala. Kust mina siis tean?”

Teenri jultumusest kohkunud külaliste seas valitses hauavaikus. Kui inimesed poleks teadnud Maš Qasemi vagadust ja usklikkust, oleksid nad võinud arvata, et kindlasti on ta vaadi veini ära joonud. Onuke jätkas:

„Niisiis tõmbasin selle lollpea hobuse seljast maha – oleks parem, kui selle asemel oleksin endal käe murdnud –, ise aga varjusin suure kivi taha. Tohutu suur kivi, nagu see tuba… Aga ümberringi? Kaks või kolm meie omadest said pihta, ülejäänud varjasid end kivide taga… Vastase hulljulgusest ja visadusest sain aru, et tegemist on Khodadad-khaani jõuguga… Kuulsa Khodadad-khaaniga, kes oli vana inglaste tallalakkuja…”

Onukese paeluv jutustus viis nähtavasti Maš Qasemil viimse arunatukese peast ning ta ei suutnud end pidada:

„Ma ju ütlesin, et see oli Kazeruni lahingus.”

„Vait!… Niisiis otsustasin ma Khodadad-khaanile lõpu peale teha… Röövlid on mehe eest väljas seni, kuni nende pealik on elus; aga kui pealik on surnud, jooksevad nad laiali nagu lambad… Ronisin mööda kivi selle tippu… Mul oli tollal karusnahast müts. Panin selle kepi otsa ja tõstsin kivi serva kohale, et nad arvaksid…”

Maš Qasem ei suutnud end pidada:

„Agaa, otsekui eile oleks see olnud! Näen oma silmaga teie mütsi… Kazeruni lahingus jäite sellest ilma, see tähendab, kuul viis selle ära… Mamaseni lahingus teil seda mütsi ei olnud…”

Arvasime, et kohemaid virutab onu Maš Qasemile kas püssipäraga või püssirauaga vastu pead, kuid midagi sellist ei juhtunud. Vastu meie ootusi onuke leebus: ta kas tahtis Maš Qasemi rahustada, selleks et võida oma lugu lõpuni rääkida, või kandis tema lennukas kujutlusvõime lahingu hõlpsasti ühest kohast teise. Igal juhul ütles ta leebelt:

„Paistab, et sul on õigus… See tõesti oli Kazeruni juures… Kazeruni lahingu alguses…”

Maš Qasemi silmad lõid rõõmsalt särama:

„Aga mida ma rääkisin, agaa? Miks ma peaksin valetama? Et ma läheksin hauda… Nagu eile oleks see olnud!”

„Jah. Mul oli ainult üks mõte: tappa Khodadad-khaan. Kui ma mütsi kepi otsa panin, pistis Khodadad-khaan, kes oli kindla käega laskur, pea välja… Me olime mees mehe vastu… Ma mõtlesin Jumalakartlike Isandale9 ja panin püssi palge…”

Onu tõusis püsti ja seisis täies pikkuses, surus püssipära vastu paremat õlga, sihtis ning pigistas isegi vasaku silma kinni.

„Nägin kivi tagant üksnes Khodadad-khaani otsaesist, kuid ma teadsin tema nägu hästi… Paksud kulmud… Parema kulmu kohal arm… Sihtisin talle otse kulmude vahele…”

Just sel hetkel, kui onu surmavaikuses sihtis Khodadad-khaanile täpselt kulmude vahele, juhtus midagi ootamatut. Selle koha lähedusest, kus seisis onuke, kostis mingi hääl. See oli üsnagi kahtlane hääl. Nagu oleks toolijalg kriipinud põrandal… või vana tugitool kääksunud… või… Hiljem ma kuulsin, et enamik külalisi omistas selle just nimelt toolijalale, muid, ebaviisakamaid oletusi vältides.

Onu Napoleon seisis silmapilgu tardunult nagu kuju. Kõik juuresolijad pidasid hinge kinni. Hetke pärast onukese pilk elavnes ning tema verd täis valgunud silmad – tundus, nagu oleks kogu tema veri soontest silmisse valgunud – vaatasid sinnapoole, kust see hääl oli tulnud.

Seal istus ainult kaks inimest – minu isa ning ühe meie sugulase tütar, paksuke Qamar, keda üldiselt peeti nõrgamõistuslikuks.

Keegi ei söandanud iitsatada. Äkki puhkes Qamar totakalt naerma. Tema naer oli nii nakkav, et sellega ühinesid lapsed ning mõned täiskasvanutestki, nende hulgas ka minu isa. Ma ei saanud küll millestki aru, kuid tormi lähenemist aimates võtsin Lejlil kõvasti käest kinni. Onu suunas püssitoru otse mu isa rinnale. Kõik olid vait. Isa vahtis jahmunult kahele poole. Äkitselt viskas onu püssi lähedal olevale kanapeele ning ütles summutatud häälel:

„Firdausi10 on ütelnud:

Seejärel pöördus ta ukse poole ning hüüdis valjusti:

„Lähme!”

Onunaine järgnes talle. Lejli, kes nähtavasti aimas, et on juhtunud midagi halba, tõmbas oma käe mu sõrmede vahelt. Kärme pilgu abil jättis ta minuga hüvasti ja lahkus oma vanemate kannul.