Читать книгу Minu onu Napoleon - Iradž Pezeškzad - Страница 4

Ma ei tea, kui kaua ma olin maganud, kui mind äratasid eemalt kostvad karjed. Keegi karjus lühidalt ja summutatult, nagu oleks tal suu kinni pandud.

„Varas!… Va… a… a… ras!… Varas!”

Ma kargasin voodist välja. Isa ja ema olid ka ärganud. Kuulasime tähelepanelikult. Polnud kahtlust, et karjujaks oli onu Napoleon. Tema hääl kostis aeda rõdult. Äkitselt hääl vaikis ning kuuldus saginat ja ähkimist. Isa-ema, mina ja mu õde heitsime sääsevõrgud kõrvale ja jooksime õuele. Meie teener kahmas kepi ning tõttas onu maja poole. Meie tormasime ööriietes tema kannul.

Maš Qasem hõõrus uniselt silmi ning tegi meile ukse lahti. Oma toa uksel seisis kohkunud Lejli koos oma vennaga.

„Mis juhtus, Maš Qasem?”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mina…”

„Kas see on peremehe hääl?”

„Paistab, et tema hääl.”

Läbi lõpmatu tubaderea sööstsime rõdule, kus avaral puulavatsil onu Napoleon suvel magas. Kuid rõdule viiv uks oli suletud. Meie valju koputamise peale ei vastanud keegi.

Maš Qasem lõi endale vastu pead:

„Oh häda! Agaa on ära röövitud!”

Lejli ema, veel üsna noor naine, kisendas:

„Agaa! Agaa! Kus te olete? Jumal hoidku, mu mees on ära röövitud!”

Mu isa püüdis teda rahustada.

Lejli ema oli onukese teine naine. Esimese naisega elas onu kolmteist aastat ning lahutas end sel põhjusel, et naine ei saanud last. Lahutus jättis onu elule sügava jälje, sest ta nägi selles rabavat sarnasust samuti kolmteist aastat koos elanud Napoléon Bonaparte’i ja Joséphine’i abielulahutusega. Hiljem saime aimu, et just see asjaolu ärgitas onukest elama oma elu samamoodi nagu oli Prantsuse keisri saatus.

Isa käskis Maš Qasemil redeli tuua ning ronis esimesena seda mööda üles. Talle järgnes onu Kolonel valges öösärgis ja pikkades aluspükstes, püss käes. Mina koos Puriga tema järel. Üks sääsevõrgu nööridest onu Napoleoni aseme kohal oli rebenenud, nii et võrk rippus viltuselt aseme kohal. Kuid onukesest polnud jälgegi. Lejli ema küsis väriseval häälel läbi ukse:

„Mis on juhtunud? Kus agaa on?… Tehke uks lahti!”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Agaa oleks nagu õhku haihtunud!…”

Äkki kostis mingi tasane hääl. Vaatasime ringi. Hääl kostis magamisaseme alt. Isa kummardus esimesena ning piilus voodi alla.

„Voh! Mida te seal teete, agaa?”

Uuesti kostis voodi alt tasane hääl, mille sõnadest ei saanud aru, nagu oleks onul keel ära lõigatud. Isa ja Maš Qasem lükkasid lavatsi seinast eemale, võtsid onu Napoleonil kaenla alt kinni, tõstsid ta üles ja panid asemele.

„Agaa, miks te voodi alla pugesite? Kus on varas?”

Kuid onu silmad olid kinni ning kahvatud huuled värisesid.

Maš Qasem hakkas tal käsi hõõruma. Uks tehti lahti ning naised ja lapsed tulid rõdule. Kui Lejli nägi oma isa armetut olukorda, hakkas ta nutma, tema ema aga tagus endale vastu rinda.

Maš Qasem pomises:

„Paistab, et madu on agaad hammustanud!”

Lejli ema hüüatas:

„Mida te seisate? Tehke ometi midagi!”

„Maš Qasem, mine, too doktor Naser ol-Hokama!… Ütle, et ta kohe tuleks!”

Varsti tuligi ööriietes doktor Naser ol-Hokama, arstikott käes. Ta vaatas onukese läbi ning ütles:

„Head tervist teile! Mitte midagi tõsist. Ainult väike ehmatus.”

Ta valas rohupudelist mõned tilgad veeklaasi ning andis onule juua. Ühe või kahe minuti pärast tegi onu silmad lahti. Mõne hetke vaatas ta arusaamatult ringi, seejärel peatus ta pilk doktoril. Järsku lükkas ta arsti käe vihaselt oma rinnalt ning sisistas kähedal häälel:

„Parem juba surra, kui näha petist ja valelikku!”

„Head tervist teile! Head tervist! Mis on juhtunud, agaa? Suvatsete naljatada?”

„Mitte põrmugi! Ma räägin täiesti tõsiselt!”

„Mitte midagi ei saa aru, agaa… Mis on juhtunud?”

Onu kergitas end asemel ning sõrmega ukse poole näidates kähistas:

„Välja siit! Kas te arvate, et ma ei tea midagi vandenõust oma venna majas? Mulle pole vaja arsti, kes müüb oma südametunnistust! Sellisel arstil pole mu perekonnas asja!”

„Ärge erutage end… Hoidke oma südant!”

„Mu süda pole teie asi! Samuti ei lähe teile korda puhitused Qamari kõhus!”

Rõdul viibijad hakkasid aimama, kuhupoole onu mõtted tüürivad. Vaatasime üksteisele otsa, et keelekandja kindlaks teha. Märkasin, et Maš Qasem silmitseb kahtlustavalt Purid, Puri aga pööras mõningase ärevusega pilgu kõrvale, püüdes mitte kellelegi otsa vaadata.

Onu tõstis häält ning teatas:

„Üldse tunnen ma end hästi!… Mulle pole arsti vaja. Minge minema, härra doktor! Minge ja sepitsege oma intriige kusagil mujal!”

Onu Kolonel küsis, et juttu mujale juhtida:

„Mis siis ikkagi juhtus, vennas? Kas tulid vargad?”

Onu Napoleon, kes arsti silmates oli asjaloo ilmselt unustanud, vaatas kohkunult ringi ning noogutas pead:

„Jah, varas tuli… Ma ise kuulsin tema samme… Ise nägin ta varju… Pange kähku uksed kinni!”

Äkki langes onu pilk minu isale. Ta pigistas vihaselt huuled kokku ning hüüatas tühjusesse vaadates:

„Mida need siin teevad? Kas mu maja on mõni karavanserai?!”

Ta näitas pika kondise sõrmega ukse poole ning käratas:

„Välja!”

Isa puuris teda pilguga ning ukse poole suundudes ütles tasakesi:

„Oleme me alles lollid! Selle asemel, et rahulikult magada, tulime päästma kuulsat Kazeruni lahingu kangelast, kes hirmust voodi alla puges!”

Onuke kargas voodist ja tahtis onu Koloneli käest püssi haarata, kuid too jõudis selle selja taha peita.

Arst kahmas oma koti ja jooksis peaaegu kabuhirmus ukse poole. Mina tõttasin ema kannul samuti välja. Lävelt heitsin ma viimase pilgu Lejlile ning lahkusin, viies mälus kaasa tema nutetud silmad.

Kuni koduni kuulsin onukese häält, kes arutas varga kinnivõtmise strateegiat. Kuid onukese ja tema kaasosaliste otsingud lõppesid tühjalt – vargast polnud jälgegi. Pool tundi hiljem oli kõik jälle vaikne.

Olin nii erutatud, et ei saanud kuidagi und. Ma ei kahelnud põrmugi, et see oli Puri, kes tegi tühjaks kogu perekonna jõupingutused onukese ning minu isa lepitamiseks. Puri käitumisest rõdul oli näha, et tema rääkis onu Napoleonile kõnelusest doktor Naser ol-Hokamaga. Ma oleksin heameelega Puril hambad kurku löönud. Närukael! Kaevupunn! Mul jäi vaid loota, et onu Kolonel aimab oma poja alatust. Kui ei, siis pean talle sellest rääkima!

Ehkki ma öösel peaaegu üldse ei maganud, tõusin hommikul enne teisi ja lipsasin vargsi aeda.

Kui ma Maš Qasemi lilli kastmas nägin, jäin tardunult seisma. Tema püksisääred olid nagu ikka põlvini üles kääritud, kuid õlal rippus onukese kaheraudne püss.

„Maš Qasem! Miks sul püss on?”

Maš Qasem vaatas ringi ning ütles:

„Noorperemees, mine oma koju tagasi!”

„Aga miks, Maš Qasem? Mis on juhtunud?”

„Täna on halb päev, kohtupäev! Ütle ka isale-emale, et nad siia ei tuleks!”

„Miks? Kas midagi on juhtunud?”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mu süda on väga raske. Agaa andis käsu lasta maha igaüks, kes sellest pähklipuust kaugemale julgeb tulla.”

Kui Maš Qasemi nägu poleks olnud nii tõsine ja kurb, oleks võinud arvata, et ta teeb nalja. Ta kohendas õlal püssi ning jätkas:

„Täna hommikul vara püüdis tuvikasvataja Abbas-agaa öise varga kinni, kui see meie maja katuselt alla ronis.”

„Ja mis temaga tehti?”

„Miks peaksin valetama? Algul tahtis agaa talle sealsamas lõpu peale teha, aga ma kostsin tema eest sõnakese… Ta seoti kinni ja istub meie keldris. Mind pandi teda valvama…”

„Keldris? Aga miks teda politseisse ei viidud?”

„Kus sa sellega, noorperemees! Agaa tahab ta täna oma aias üles puua.”

Ma jäin õudusest keeletuks. Maš Qasem vaatas uuesti ringi.

„Sul, noorperemees, pole hea minuga rääkida… Kui agaa teada saab, et ma sinuga rääkisin, võib ta mulle ka otsa peale teha…”

„Maš Qasem, aga mis on varga tabamisel meiega tegemist? Miks on onu meie peale vihane?”

Maš Qasem vangutas pead:

„Mis on sellel teiega tegemist, noorperemees?… Kui sa teaksid, kes on varas, siis saaksid aru, kui pigis te olete… Oh, oh, oh… Armas Jumal, et see möödas oleks!”

Küsisin ärevalt:

„Kes see varas on, Maš Qasem? Mida ta varastas?”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… jah… jah… Näe, agaa tuleb!… Jookse minema! Põgene kohe või peida end kuhugi!”

Nähes, et ma ei jõua enam põgeneda, lükkas Maš Qasem mu suure pukspuu taha, ise aga jätkas lillede kastmist. Aiateel tuli nähtavale onu Napoleon. Kui ma nägin tema sünget nägu, langes mu süda saapasäärde. Kui ta suu lahti tegi, sain ma aru, et ta oli pööraselt vihane.

„Qasem! Kas sa ei pidanud varast valvama? Leidsid ka aja lilledega jändamiseks!”

„Ärge pahandage, agaa! Ma hoian tal silma peal.”

„Kuidas sa saad siit valvata varast, kes on keldris?”

„Iga natukese aja tagant käin teda vaatamas… Mis te temaga teete, agaa? Ehk on parem ta politseisse viia – siis on teil vähem tüli?”

„Politseisse? Enne kui ta on üles tunnistanud, ei lähe ta siit kuhugi. Ma olen täiesti kindel, et too mees pani selle mõtte talle pähe!”

Sõnade „too mees” juures osutas onu meie maja poole.

Oli näha, et Maš Qasem tundis end ebamugavalt: ta piilus silmanurgast pukspuu poole, mille taga ma varjul olin. Onuke jätkas:

„See Hamadolla oli paar aastat tema teener. Ta polnud mingi varas. Ta oli aus ja jumalakartlik inimene. Aga nüüd – säh sulle, ronib minu majja… Muidugi keegi saatis ta! See on vandenõu!”

„Jumala eest, agaa, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Ma tahan ütelda, et ta on töötu, näpud põhjas, ja tuli vaatama, ehk on midagi ripakil…”

Onuke vaikis mõnda aega mõtlikult. Maš Qasem jätkas lillede kastmist, aeg-ajalt minu peidukoha poole piiludes.

Äkki ütles onu vastu tahtmist:

„Tead, Qasem, kõige enam teeb mulle muret selle õela inimese pikk keel.”

„Kelle, agaa?”

Onu viipas uuesti meie maja poole:

„Kellele enda au midagi ei maksa, see ei hooli ka teistest. Ma kardan, et kogu linn on tema juttu täis.”

Maš Qasem vangutas pead:

„Jumala eest, agaa, tülis olles maiustusi ei pakuta.”

Nähtavasti meenus talle nähtamatu tunnistaja, kes kuulis kõike, seepärast tõttas ta juttu mujale juhtima, enne kui onu ohtliku kohani jõuab: „Kas poleks parem kõik solvangud unustada ning üksteisega ära leppida? Teha nägu, nagu poleks midagi olnudki…”

„Mina peaksin selle mehega ära leppima?!”

Onukese häälest kostis selline viha, et Maš Qasem parandas end kähku:

„Ma pole midagi ütelnud, agaa… Muidugi ei saa temaga ära leppida… Ta solvas teid väga rängalt…”

„Ühesõnaga – kardan, et ta räägib kogu linnas, mis talle iganes pähe tuleb.”

„Jumala eest, agaa, mulle tundub, et te juba ütlesite üksteisele kõik, mida tahtsite.”

Onu kaotas kannatuse ning kähvas:

„Kas sa siis aru ei saa? Sa tead ju, mis eile öösel juhtus. Ma tundsin end pisut pahasti, tervis polnud päris korras… Mäletad, mis ta lahkudes ütles?”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Ei, ei mäleta.”

„Kuidas sa ei mäleta? Midagi sinna kanti, nagu oleks mul varga ees hirm olnud.”

„Tule taevas appi! Teil – ja hirm?!”

„Aga mida mina siis räägin! Sina tead ju kõige paremini, sest sa olid koos minuga lahingutes ja rännakutel ja igasugustes ohtlikes seiklustes. Sulle peaks ju selge olema, et sõna „hirm” on mulle tundmatu!”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Jumal näeb, et teie kohta ei saa keegi seda ütelda. Juba enne Kazeruni lahingut ütles Soltanali-khaan – olgu Jumal talle armuline –, et teist sellist kartmatut nagu agaa annab otsida!… Kas mäletate seda ööd, kui röövlid tungisid meie telki? Nagu eile oleks see olnud… Ühe kuuliga panite kolm meest siruli…”

„Neil päevil olid röövlid ohtlikud ja metsikud… Tänapäeva vargad on nende kõrval nagu imikud.”

Maš Qasem hüüatas õhinal:

„Minagi olin uljaspea ega kohkunud ühegi asja ees tagasi, aga mis seal salata, sel ööl oli mu süda saapasääres… Nende pealik oli teie jalge ees maas ja palus armu… Nagu eile oleks see olnud!… Kas ta nimi polnud Seid-Morad?”

„Jah, ma olen mitmeid Seid-Morade näinud!”

„Põlegu ta põrgus!… Kui õel ja salakaval ta oli!”

Maš Qasem sattus kirjeldamatusse erutusse ning nähtavasti unustas mu olemasolu. Ka onu Napoleon oli kõrgendatud meeleolus. Mõlema näod olid kirgastunud ja põlesid vaimustusest, nii et oli ilmne: kumbki ei kahelnud põrmugi oma lugude usaldusväärsuses ning sel hetkel elustusid nende silme ees pildid kaugest minevikust.

Mõne hetke olid mõlemad vait. Nende silmad vaatasid kaugusesse, nägudel säras naeratus. Siis tuli onu tagasi reaalsusesse ja süngestus uuesti.

„Nõndaks, Maš Qasem. Sellest teame ainult meie sinuga. Aga… aga mis siis saab, kui see laimaja ja see tobukesest arst hakkavad inimestele rääkima, et see-ja-see oli hirmust peaaegu hinge heitmas… Mis siis mu aust ja lugupeetavusest saab?”

„Aga kes neid usub, agaa? Kes siin maal ei teaks teie julgust ja teie vaprust?”

„Ah, kui inimesed mõtleksid peaga! Kuid nad usuvad ainult oma silmi ja kõrvu. Räägi mida tahes, aga mina olen kindel, et see mees läheb välja kõige peale, selleks et minu autoriteeti hävitada.”

Tundus, nagu oleks Maš Qasemile minu lähedalolek meelde tulnud, sest ta kõõritas mu peidupaiga suunas ning ütles:

„Praegu pole vaja sellest rääkida, agaa. Midagi pole ju veel juhtunud.”

„Mis loll jutt see on? Juba täna hakkab rahvas keelt peksma.”

„Aga meie ütleme, et see on vale… Ütleme, et agaal polnud tervis korras.”

„Jah, aga…” vajus onu mõttesse.

„Võib näiteks ütelda, et madu hammustas teid.”

„Ära räägi rumalust! Kus seda on nähtud, et madu hammustab inimest ja hommikuks on ta terve nagu purikas?”

„Miks ta ei või terve olla? Meie külas üks mees…”

„Mine oma külamehega õige metsa! Ei, madu meile ei kõlba.”

Maš Qasem jäi samuti mõttesse.

„Mulle tuli hea mõte, agaa! Me võime ütelda, et te sõite arbuusi meega ja pärast oli kõht korrast ära.”

Onu ei vastanud midagi, nii et paistis, nagu poleks ka see mõte talle meele järele olnud. Mõne hetke pärast lausus Maš Qasem:

„Agaa, teate mis…”

„Mida ma tean?”

„Tähendab, kui te minu käest nõu küsiksite, siis minu arust oleks kõige parem varas lahti lasta.”

„Lahti lasta? Varas?!”

„Sest kui rahvas teada saab, et võtsite varga kinni, hakatakse rääkima: mis ja kuidas?… Siis arutatakse ka eilse öö sündmusi.”

„Loll jutt!”

„Minul on ükskõik… Aga kui te varga lahti lasete, jäävad jutud iseenesest soiku. Praegu ei tea keegi peale tuvikasvataja Abbasi, et me varga kinni võtsime. See tähendab, ükski võõras ei tea seda, aga tuvikasvataja hoiab suu kinni.”

Onu oli pikka aega mõttes. Siis ütles ta:

„Sul on õigus, Qasem… Meie perekond on suuremeelsuse ja õilsuse poolest alati kuulus olnud. Võib-olla tõesti see õnnetuke häda sunnil läks vargile. Anname talle andeks. Ka tema lastest on kahju…”

Pärast mõne hetke kestnud vaikust lisas ta:

„Tee head ja unusta iseend – ning Jumal ikka aitab sind… Mine, Qasem, ja seo ta käed-jalad lahti ja ütle, et ta annaks jalgadele valu. Ütle, et sina lased ta vabaks ja et kui agaa sellest teada saab, tõmbab sul naha üle kõrvade.”

Maš Qasem tõttas käsku täitma, onu aga hakkas mõtlikult mööda aiateed edasi-tagasi käima.

Mõne minuti pärast tuli Maš Qasem tagasi. Tal oli endiselt jahipüss õlal. Endaga rahuloleva naeratusega astus ta onu juurde, kes oli roosiväätidesse mähkunud lehtlas istet võtnud.

„Tasugu Jumal teile suuremeelsuse eest, agaa! Te ei oska arvata, kui tänulik ta oli! Ma tean, teil on õilsus vere asemel soontes! Mäletate, et kui Seid-Morad teilt armu palus, lasksite tal minna ja andsite talle isegi teemoona kaasa?”

Onu jäi pähklipuu oksi vaatama ning ütles nukralt:

„Ah, Qasem, kes oskab tänapäeval headust ja suuremeelsust hinnata? Võib-olla oleks parem, kui ma oleksin karm ja hoolimatu nagu kõik teised. Võib-olla just oma leebuse tõttu pole ma kuigi kaugele jõudnud…”

„Ärge rääkige nii, agaa. Mina ja kõik ümberringi teavad, et see pole nii. Kõiges on süüdi välismaalased. Üleeile turul oli teist juttu ning ma ütlesin, et kui poleks inglasi, siis oleks agaa kõike võinud teha!…”

„Jah, kui poleks inglasi ja nende käsilasi, oleksin võinud kaugele jõuda.”

Maš Qasem oli korduvalt kuulnud onu jutustust selle kohta, miks inglased teda nii väga vihkavad, ning ta teadis selle üksikasju peaaegu peast, ent küsis sellegipoolest:

„Miks inglased teid nii väga vihkavad, agaa?”

„Inglane on salakaval hunt! Ta vihkab kõiki, kes oma kodumaad armastavad. Mis pattu Napoleon tegi, et nad teda nõnda vaenasid, et ta kurvastuse kätte suri? Miks nad lahutasid ta naisest ja lastest? Miks nad saatsid ta võõrsile kuhtuma? Sellepärast, et ta oma kodumaad armastas! Nende jaoks on see suurim kuritegu!”

Onuke kõneles erutatult ja kirglikult, Maš Qasem aga noogutas ühtesoodu pead ning sajatas inglasi: