Читать книгу Minu onu Napoleon - Iradž Pezeškzad - Страница 3

Näis, et mind ootas taas unetu öö. Vähkresin sääsevõrgu all ühelt küljelt teisele ega saanud magama jääda. Olime juba rohkem kui tund aega tagasi koju tulnud, pärast seda, kui onu oli solvunult lahkunud. Tõsi küll, kõik külalised polnud kohe laiali läinud, kuid nad vestlesid nii vaikselt, et nende hääl ei ulatunud minuni. Ma olin kindel, et nad arutasid hiljutist õnnetut vahejuhtumit.

Lasksin oma silme eest viimase aja sündmused mööda libiseda: äkitselt armusin ma onu Napoleoni tütresse Lejlisse; mitu päeva olin olnud ärevil ja murelik, kuni lõpuks adusin, et armunudolek teeb mind rõõmsaks; ent kurb vahejuhtum kõigutas minu ja mu lähedaste hingerahu. Isa pahasest reaktsioonist onu solvava märkuse peale sain aru, et isa polnud juhtunus süüdi. Sääsevõrgu all lamades kuulsin katkeid vanemate vestlusest. Isa pahandas, korduvalt häält tõstes, ning ema pani talle iga kord käe suu ette. Mitu korda kuulsin, kuidas ema palus: „Jumala pärast, tasem!… Lapsed kuulevad… Ta on ikkagi minu vanem vend… Ära pööra sellele tähelepanu!” Ning kui ma olin juba magama jäämas, jõudsid minuni isa tigedad sõnad:

„Ma talle näitan sellist Kazeruni lahingut, et see talle eluks ajaks meelde jääb!… Kes lontrusi ülendab… Kes on see lontrus?!”

Hommikul pugesin sääsevõrgu alt välja ning jäin „hirmu ja värisemisega” sündmuste arengut ootama.

Hommikusöögi ajal ei lausunud isa-ema sõnagi. Aias oli samuti täielik vaikus. Näis, nagu oleks kõik, nii puud kui ka lilled, ootusest hinge kinni pidanud. Isegi onu Koloneli teener, kes tõi tagasi toolid ja lauanõud, mis onu oli laenanud, hoidus meile otsa vaatamast.

Kella kümneni luusisin aias ja ootasin, et Lejli tuleks välja. Siis ei kannatanud ma enam välja ning pöördusin Maš Qasemi poole:

„Maš Qasem, miks täna lapsed aeda ei tule?”

Maš Qasem vangutas sigaretti keerates pead:

„Jumala eest, noorperemees, miks peaksin valetama? Tõsi, ma ei tea. Ehk keelas agaa neil kodust välja tulla… Kas sa polnud siis eile õhtul härra Koloneli juures peol? Kas sa ei tea, mis seal juhtus?”

„Kas onu oli väga vihane?”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Ma pole teda täna hommikul näinud. Emake Bilqis viis talle teed ja ütles, et härra möirgab nagu haavatud lõvi… Aga tegelikult on agaal õigus… Mõtle ise: ta räägib Kazeruni lahingust ja kõige põnevamal kohal selline asi! Kui ta oleks rääkinud Mamaseni lahingust, oleks teine asi olnud. Kuid Kazeruni lahing polnud naljaasi! Ma nägin oma silmaga, milliseid vägitükke agaa seal tegi… Tänu agaale on seal nüüd kõik nagu kord ja kohus, olgu ta õnnistatud. Näe, kargab hobuse selga, mõõk käes, ja otse lahinguväljale… Võta või jäta – nagu lõvi! Meilgi oli hirm nahas, vaenlasest rääkimata!”

„Sa arvad, Maš Qasem, et siis eilse pärast?”

„Kuidas siis veel, noorperemees… Miks ma peaksin valetama? Ma ei kuulnud oma kõrvaga, tähendab, kuulsin küll, aga mõtlesin sellele, mida agaa rääkis. Aga agaa kuulis… Tähendab, kui me koju olime läinud, siis Puri tegi asja veel hullemaks.”

„Kas Puri tuli koos teiega onu juurde?”

„Jah, noorperemees. Ta saatis meid ukseni… See tähendab, ta tuli ka sisse. Ta rääkis vahetpidamatult, et näe, kuidas agaad solvati…”

„Aga miks, Maš Qasem? Mis kasu on Puril sellest, et onukest mu isaga tülli ajada?”

Maš Qasemi vastus, mis hiljem osutus õigeks, pani mul vere tarretuma.

„Jumala eest, noorperemees, mulle paistab, et Puri on preili Lejlile silma heitnud. Tema ema ütles kord emake Bilqisele, et ta kavatseb preili Lejlile kosja minna. Aga eile õhtul oli ta kadedusest lõhki minemas, kui teie seal sosistasite ja silma tegite… Ta teab, et preili Lejli saab neljateistaastaseks ja et teda võib juba mehele anda, aga sellele ta ei mõtle, et sina oled kolmeteist-neljateistaastane ega saa veel naist võtta…”

Maš Qasem jätkas oma juttu, aga ma ei kuulanud teda enam. Oma armastuse üle mõtiskledes olin pööranud tähelepanu kõigele peale võimaluse, et mulle võis tekkida võistleja. Seda aga oleks pidanud esmajoones arvesse võtma. Kõigis loetud armastuslugudes oli peategelase kõrval vältimatult võistleja, mina aga oma kujutlustes Lejlist ja Madžnunist, Širinist ja Farhadist olin selle kahe silma vahele jätnud.

Oh Jumal! Mida ma nüüd peale hakkan? Kui oleksin vanem, annaksin talle paar tublit kõrvakiilu! Mu silme ette kerkis „suure geeniuse” naeratav nägu ning sel hetkel tundus Puri mulle veelgi inetum, kui ta tegelikult oli.

Püüdes kõigest jõust rahulikuks jääda, küsisin külmavereliselt:

„Maš Qasem, kas sinu arvates Lejli võib Puri naiseks saada?”

„Jumal küll, noorperemees, miks peaksin valetama? Lejli on suur tüdruk, paras mehele panna. Härra Puri on ka kooli lõpetanud… Nende isad on vennad, nii et see abielu on taeva poolt määratud… Ehkki Puri on pisut memmepoeg ja ära hellitatud, aga vaga vesi, sügav põhi…”

Taas tuli mulle hirm armastuse keerdkäikude ees naha vahele. Oleksin tahtnud leida mingi pääsetee, et mitte rohkem kannatada. Mul oli õigus, kui ma algul kohkusin taibates, et olen armunud. Aga nüüd oli juba hilja.

Peaaegu keskpäevani piinlesin kahtluste ja kartuste küüsis; siis läksin uuesti Maš Qasemi juurde.

„Maš Qasem, kas võib sinult midagi paluda?”

„Räägi, noorperemees.”

„Mul oleks tarvis Lejliga kooliraamatute asjus rääkida. Kas sa võid talle ütelda, et ta tuleks hetkeks aeda, kui onu lõunauinakut teeb?”

Maš Qasem oli vait. Seejärel kergitas ta imestunult kulme ning silmitses mind tähelepanelikult. Poole suuga muiates ütles ta:

„Hea küll, noorperemees… Saab tehtud.”

„Aitäh, Maš Qasem, aitäh!”

Pärast lõunat, kui olin veendunud, et isa magab, hiilisin tasahilju aeda ja ootasin seal ligi pool tundi. Lõpuks paotus siseõue uks ning sealt lipsas aeda kohkunud Lejli. Me seisime jälle sama puu all nagu kolmeteistkümnendal mordad’il umbes kell kolmveerand kolm, kui ma olin Lejlisse armunud.

Kõigepealt teatas ta mulle, et peab kohe tuppa tagasi minema, sest isa ähvardas teda, et kui ta läheb aeda ja söandab kasvõi sõnakese minuga või mu õega rääkida, pistab ta kogu majale tule otsa.

Ausalt üteldes ei teadnud ma, mida talle ütelda ja miks ma palusin tal tulla. Aga mulle tundus, et pidin talle midagi väga tähtsat ütlema. Kuid mida?

„Lejli… Lejli… Kas tead, mida Maš Qasem rääkis? Ta ütles, et Puri armastab sind ja tahab…”

Ma sain Lejli pilgust aru, et see oli talle uudiseks, ning tundsin end täbaras olukorras olevat: enne kui oleksin ise jõudnud talle armastust avaldada, teatasin Lejlile, et mu võistleja armastab teda.

Lejli oli tükk aega vait. Ta ei teadnud nagu minagi, mida ütelda. Me mõlemad olime pikka kasvu nagu täisealised, aga muidugi olime lapsed. Lejli nähtavasti otsis sõnu, et mulle vastata, kuid ei leidnud. Ma ütlesin:

„Puri tahab sind naiseks võtta!”

Lejli vaatas mind hämmastunult vaikides. Siis läks ta näost punaseks ning küsis:

„Aga mida sa teed, kui see juhtub?”

Jah, mida ma siis teen? Kui raskeid küsimusi ta esitab! Ma ei tea praegugi, mida teha – mis veel siis, kui see juhtub. Oh Jumal! Kui keeruline asi on armastus! Keerulisem kui aritmeetika ja geomeetria… Ma ei teadnud, mida vastata. Ma ütlesin:

„Jumala eest, mitte midagi… See tähendab…”

Lejli vaatas mulle viivuks otse silma, puhkes äkitselt nutma ning tõttas nuuksudes kodu poole. Enne kui ma oleksin jõudnud midagi ütelda, oli ta ukse taha kadunud.

Mida ma peaksin nüüd tegema?… Kui ma saaksin ka nutta. Aga ei! Ma ei tohi nutta. Sellest peale, kui ma ilmale olin tulnud, kui ma veel rääkida ei osanud, sain hästi aru sõnade mõttest, mida ma igalt poolt kuulsin: „Sa oled poiss! Sul ei sobi nutta… Kas sa oled tüdruk, et nutad? Huu-huu… Kui poiss nutab, pole ta poiss, vaid tüdruk. Mine siis habemeajaja juurde, las ta lõikab sul sellesamusegi ära!”

Kui ma alumisse tuppa tagasi läksin ja lina üle pea tõmbasin, kõlasid mu kõrvus sõnad, mis ma oleksin pidanud Lejlile ütlema: „Ma tapan Puri nagu koera. Löön ta maha nagu marutõbise koera!”

Läksin vähehaaval hoogu ning kohkusin märgates, et räägin valjusti: „Kas ma olen surnud või, et lasen seda turakat sinu ligi? Sa oled minu oma! Sa oled mu armastus… Mitte keegi maailmas ei saa meid lahutada!…”

Isa vihane hääl tõi mind maa peale tagasi:

„Mis sa karjud, eesel? Kas sa ei näe, et kõik magavad?!”

* * *

Öö näis olevat lõputu. Hommikul läksin taas Maš Qasemi otsima. Aga kui ma teda nägin, oli ta tundmatuseni muutunud. Pahura näoga seisis ta, labidas käes, kraavi ääres sel kohal, kus algas meie osa aiast. Tuleb selgitada, et veekraav, mis sai alguse tänavalt, kulges kõigepealt onu Napoleoni aiaossa, sealt meie juurde ning lõpuks tõi vett sellesse ossa aiast, mis kuulus onu Kolonelile.

Ma otsisin veel sõnu, et Maš Qasemis kahtlusi äratamata küsida Lejli kohta, kui aeda tuli onu Kolonel. Pintsakut selga ajades tuli ta meie poole. Imestunult ja nördinult ütles ta:

„Mida see tähendab, Maš Qasem? Mu teenija ütles, et sa ei lasknud eile minu aeda vett!”

Maš Qasem vastas kuivalt, onu Kolonelile otsa vaatamata:

„Jah, härra, nii see oli.”

„Mida see tähendab? Mida tähendab „nii see oli”?”

„Miks ma peaksin valetama? Mina ei tea midagi.”

„Kuidas sa ei tea midagi? Sina ju panid vee kinni!”

„Küsige mu peremehe käest… Ma tegin, nagu kästi.”

„See tähendab, et agaa käskis vee kinni panna?”

„Küsige agaa enda käest. Mina ei tea midagi.”

Onu Kolonel, uskumata, et tema vanem vend oleks võinud sellise käsu anda, astus Maš Qasemi poole, et kiskuda tal labidas käest ning vesi uuesti jooksma lasta. Ent Maš Qasemi, kes seisis liikumatult nagu oma kohust täitev vahisõdur, näost sai ta aru, et asi on arvatust tõsisem. Maš Qasemini jõudmata peatus ta, pööras ümber ning suundus otseteed onu Napoleoni maja poole. Maš Qasem lausus täies rahus:

„Teadke, et teise patud nuheldakse teie kaela.”

See, mis toimus onu Napoleoni ja onu Koloneli vahel, jäi mulle saladuseks. Kuid peagi sain aru, et käsk sulgeda vesi meie maalapil – mille tõttu ka onu Kolonel jäi veest ilma – oli üks osa onu Napoleoni kättemaksust minu isale.

Hullemat karistust oleks olnud võimatu välja mõtelda. Neil aastail polnud veel veevarustust; veejagaja laskis linnajao veejuhtmest kord nädalas vee meie tänavale, ning meie täitsime oma veemahutid. Kui me ööpäeva jooksul vett ei varu, peame nädal aega ilma veeta olema, kuni uuesti meie kord tuleb.

Juba kaks päeva polnud ma Lejlid näinud. Ma nutsin isegi tema pisarates silmadele mõteldes, kuid kõik sagisid ümberringi, püüdes diplomaatiliste läbirääkimiste teel lahendada mu isa ja onu Napoleoni kokkupõrget, nii et tasahilju unustasin oma hingevaevad. Onu Koloneli veemahutis polnud enam tilkagi vett. Tema lilled ja viljapuud närbusid silmanähtavalt. Isa oli jonnakalt vait ega teinud katsetki protestida, sest meie perel vett veel oli ning isa ilmselt ootas, et onu Kolonel, kelle saatus oli meie omaga seotud, midagi ette võtab. Paar korda kuulsin läbi ukse vestluse katkeid: perekonnaliikmed palusid isa, et ta paluks onu Napoleonilt vabandust, aga isa jäi järeleandmatuks ja teatas, et kui onu ise ei palu vabandust ning endiselt sulgeb vee, siis on ta sunnitud politsei ja kohtu poole pöörduma. Politsei ja kohtu meenutamine ajas suguvõsa ärevile ning kõik hakkasid õiendama, et isa tahab meie aristokraatliku perekonna sajanditevanust väärikust jalge alla tallata. Isa aga tundis end kindlalt ega nõustunud onult vabandust paluma, vastupidi, ta koguni eeldas, et onu peab temalt avalikult vabandust paluma. Kõige selle keskel siplesime mina, vaene Lejli ning süütu onu Kolonel!

Reedel algas onu Koloneli majas arusaamatu askeldamine. Lootes näha Lejlid, läksin sinna. Lejlid polnud kusagil näha, ning lapsi ei lastud elutuppa. Kokkutulnud sugulastelt sain teada, et tegemist polnud tavalise külaskäiguga, vaid perekonnanõukogu kokkutulekuga. Tulid onu Napoleoni kaks ülejäänud venda. Tuli välisministeeriumis töötav Asadolla-mirza. Tulid onu õed. Tuli proua Aziz os-Saltane. Ühesõnaga – onu Koloneli juurde kogunes kümme-kaksteist inimest. Lapsed tunglesid esikus ja siseõuel.

Kui kuulsime, et oodati veel Šams Ali-mirzad, oli selge, et asi on tõsisest tõsisem. Šams Ali-mirza töötas kohtu-uurijana Hamadanis, kuid oli juba mõnda aega elanud Teheranis, nähtavasti uut kohta oodates.

Tund aega pärast seda, kui kõik kutsutud olid kohale jõudnud, kostis onu Koloneli sõbralik hääl: „Palun teid, lugupeetav… Astuge siiapoole, lugupeetav…“ Saime aru, et Šams Ali-mirza oli saabunud.

Ehkki meile oli kogu aeg toonitatud, et seista ukse taga ja kuulata on ebaviisakas, surusin ma kõrva vastu ust ning kuulasin teraselt. Tõepoolest oli mul rohkem kui teistel õigus teada, mis sünnib, sest kui täiskasvanutel olid kaalul vaid lilled ja puud, võib-olla ka perekonna üksmeel, siis mina võisin jääda ilma oma armastusest, ehk isegi elust!

Onu Kolonel pidas lühikese kõne perekonna ühtsuse eelistest ja hädadest, mida toob selle lagunemine, ning lõpetas sõnadega:

„Meie surnud isa pööraks end hauas ringi. Ma tegin kõik, mis võimalik, et säilitada meie vana suguvõsa ühtsust, paludes, vere maitse suus, et mu vanem vend ja mu õemees ära lepiksid, aga kumbki ei tahtnud teisele vastu tulla. Nüüd tahaksin, et te aitaksite mul säilitada meie sajanditevanuse perekonna püha ühtsust ega laseks politseil ja kohtul sellesse sekkuda.”

Ma ei näinud sel hetkel onu Koloneli nägu, aga tema erutatud hääl andis selget tunnistust armastusest, mida ta tunneb oma lillede ja viljapuude vastu.

Seejärel võttis sõna Šams Ali-mirza. Ta oli olnud kohtu-uurija uue kohtusüsteemi juurutamisest saadik ning ta oli veendunud, et ülekuulamine ja ristküsitlus lahendavad kõik probleemid, nii ühiskondlikud kui ka perekondlikud. Oma veenvas ja loogilises kõnes tegi ta järgmised ettepanekud: esiteks määrata kindlaks tüli tekitanud kahtlase heli päritolu, see tähendab, kas selle tekitas inimene või mõni ese; teiseks, kui kahtlase heli tekitas elusolend, siis uurida välja, kas see tuli sellest suunast, kus istus mu isa; kolmandaks, kui see tuli samast suunast, siis teha kindlaks, kas see tekitati tahtlikult või tahtmatult.

Kui enamik koosolijaid tõrkus sellise üksikasjalise juurdluse vastu, pani Šams Ali-mirza kaabu pähe ning teatas:

„Sellisel juhul, mu härrad ja prouad, lubage mul lahkuda.”

Välisministeeriumis töötaval Asadolla-mirzal oli kombeks hüüda: „Moment, moment!”, kui ta tahtis kaasvestlejaid kutsuda üles säilitama rahu ning mitte otsustama ennatlikult; hiljem sain ma teada, et tavalises keeles tähendas see hüüatus „Üks hetk!”. Kui Asadolla-mirza nägi, et ta vend Šams Ali-mirza kaabu pähe pani, hüüdis ta:

„Moment, moment!”

Kuna perekond tahtis iga hinna eest tupikust välja saada, hakkasid kõik Šams Ali-mirzad keelitama, et ta ei lahkuks. Šams Ali-mirza võttis uuesti istet ning alustas juurdlust.

Šams Ali-mirza esimesele küsimusele, kas kahtlase heli põhjustas elusolend või elutu ese, ei saadud selget vastust, sest perekonnaliikmete arvamused lahknesid. Ühed kinnitasid, et kahtlase heli tekitas tooli kriuksumine, teised – neid oli vähem – arvasid, et see tuli elusolendilt. Paaril inimesel polnud üldse mingit kindlat arvamust.

Arutati ka teist küsimust, mis kerkis üles seoses esimesega: kes viibis selle koha läheduses, kust kostis kahtlane heli? Nimetati minu isa, onu Napoleoni, totakat Qamari ja Maš Qasemi.

Esimest kahte oli võimatu küsitleda. Qamar, kellele saatus polnud täit mõistust andnud, polnud kuigi usaldatav tunnistaja. Mõistatuse lahendamise võtmeks oli Maš Qasem.

Šams Ali-mirza andis käsu kutsuda Maš Qasem. Nagu kohtualuse ülekuulamisel kombeks, lasti tal kõigepealt vanduda, et ta räägib tõtt ja ainult tõtt. Seejärel toonitas Šams Ali-mirza, et Maš Qasemi tunnistusel on üpris suur kaal selle õilsa perekonna püha ühtsuse säilitamisel, ning manitsedes teda mitte midagi vaka all hoidma, küsis:

„Härra Maš Qasem, kas te tol õhtul kuulsite oma kõrvaga kahtlast heli, mis katkestas teie peremehe jutustuse?”

Maš Qasem vastas pärast hetkelist vaikust:

„Jumala eest, agaa, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… jah… jah… Mu naabrimees, olgu Jumal talle armuline, ütles, et…”

„Härra Maš Qasem, te esinete tunnistajana… Palun teid asjast mitte kõrvale kalduda ja vastata teile esitatud küsimustele!”

„Jah, muidugi. Olen teie teenistuses… Te küsisite selle kahtleva hääle kohta…”

„Kahtlase!”

„Mis on lahti?”

„Mis mõttes „mis on lahti”? Teie ütlesite „kahtleva”, mina ütlen, et peab olema „kahtlase”!”

„Jumala eest, agaa, miks peaksin valetama? Me oleme harimatud… Aga ikkagi tahaksin teada, mis vahe sellel on?”

„Selle vahel, mis mina ütlesin ja mis teie ütlesite.”

Šams Ali-mirza kaotas kannatuse ning käratas:

„Härra Maš Qasem, mina ütlesin „kahtlase”, teie aga ütlesite „kahtleva”! Tuleb ütelda „kahtlase”!”

„Aga mida tähendab „kahtlane” ja mida tähendab „kahtlev”?”

Asjasse sekkus Asadolla-mirza, kes alati kõike naljaks tahtis pöörata. Sõnu valimata seletas ta Maš Qasemile, mida „kahtlase” heli all on mõteldud. See pahandas Šams Ali-mirzad, kes ruttas õiendama, et kohtuasjanduse üle ei heideta nalja, ning pannud kaabu pähe, valmistus uuesti lahkuma. Kõik kargasid püsti ning suurivaevu suutsid veenda teda paigale jääma.

„Hüva, Maš Qasem. Kui te nüüd mõistate, millest jutt käib, siis ütelge, kas kuulsite oma kõrvaga seda kahtlast heli?”

„Jumala eest, agaa, miks peaksin valetama?”

Šams Ali-mirza katkestas teda ärritatult:

„Jah, jah, me teame seda „mingu ma hauda… jah… jah… Vastake nüüd mu küsimusele!”

„Jumala eest, miks peaksin… Kas te tahate, et ma räägin tõtt või valet?”

„Mida see tähendab? Kas te teete nalja või? Kui ma teilt midagi küsin, siis loomulikult tahan tõtt kuulda!”

„Hüva, siis ma räägin tõtt… Ja miks ma peaksingi valetama? Mingu ma hauda… Ma kuulsin mingit häält… Aga kas see hääl oli kahtlane või polnud kahtlane…”

„Ma ütlesin, et tuleb ütelda „kahtlane”!”

„Aga mida mina ütlesin?”

„Teie ütlesite „kahtlev”!”

„Jumala eest, mul on meeles, et ma ütlesin „kahtlane”. Ühesõnaga – ma kuulsin mingit kahtlast häält.”

„Kas teie arvates oli see hääl toolijala kriuksumine või…?”

„Või mis?”

„Härra Maš Qasem, ärge ajage mind vihale! Mu vend ju seletas teile!”

Kui Asadolla-mirza kuulis end mainitavat, sekkus ta jutusse ning täiest kõrist naerdes jutustas loo Qazvini mehest, kellel riidekaupluses viibides ootamatult vallandus sündsusetu hääl, mille peale mees hakkas kangatükke katki rebima, selleks et oma äpardust varjata. Kaupmees aga haaras qazvinlasel käest ning ütles: „Milleks ilmaasjata kaupa rikkuda? Ma olen juba nelikümmend aastat riidekaupmees ja oskan kanga rebenemist muudest häältest eristada!”

Jälle pidid koosolijad Šams Ali-mirzad vaigistama, et ta nõupidamiselt ei lahkuks. Küsitlus jätkus.

„Noh, räägi, Maš Qasem! Me ootame vastust.”

Tekkinud vaikuses olid kõigi pilgud suunatud Maš Qasemi suule.

„Jumala eest, agaa, miks peaksin valetama? Nagu oleks olnud nii, nagu teie vend ütles.”

Šams Ali-mirza ohkas kergendatult, otsekui oleks ta pärast tunde kestnud ülekuulamist suutnud ohtlikult kurjategijalt ülestunnistuse kätte saada. Ta muheles heameelest ning ütles:

„Esimene küsimus on vastatud. Lähme nüüd teise küsimuse juurde.”

Küsimuse peale, millise isiku juurest see heli oli tulnud, kõhkles Maš Qasem mõnda aega ning ütles siis:

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Ma kuulasin sel hetkel agaad, kes jutustas Kazeruni lahingust. Ning sel hetkel, kui agaa rääkis, kuidas ta sihtis Khodadad-khaanile otse silmade vahele ja vajutas päästikule, kuid esimene kuul läks Khodadad-khaani kõrva juurest mööda…”

Onu Kolonel katkestas teda:

„Maš Qasem, selleni agaa ei jõudnud. Ta rääkis, kuidas ta Khodadad-khaani laubale sihtis.”

„Just nii, agaa. Ma nägin ju kõike oma silmaga. Ma lihtsalt räägin, mis edasi sai.”

„Seda pole vaja. Sa vasta ainult küsimustele!”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Kui see hääl kostis, olin mõtetega oma peremehe juures… Pöörasin ümber ja nägin, et seal oli see agaa koos preili Qamariga. Aga kes neist? Miks peaksin valetama? Mingu ma…”

Onu Kolonel katkestas teda:

„Mulle tuli mõte. Muidugi, kui proua Aziz os-Saltane on sellega nõus… Me paluksime teid perekonna püha ühtsuse huvides tuua väike ohver…”

„Mida ma pean tegema?”

„Kui te nõus olete, siis me ütleme agaale, et Qamar oli see, kes tema jutu katkestas…”

„Ma ei saa aru, mis Qamaril sellega tegemist oli?”

„Ma tahan ütelda, et kui me agaale ütleme, et tol õhtul polnud preili Qamari tervis korras…”

Proua Aziz os-Saltane taipas lõpuks, mis onu Kolonelil mõttes oli. Ta pigistas vaikides huuled kokku, siis aga vallandas äkitselt onu Kolonelile ja kogu perekonnale pahameelevalingu:

„Kas sul häbi ei ole sellist asja rääkida?! Minu vanuses naisterahvast solvata!… Minu tütar… Minu tütar peaks sellist asja tegema!”

Ta kisendas nii, et kõik kaotasid pea. Suurivaevu õnnestus teda rahustada. Ta puhkes nutma ja halises läbi pisarate:

„Ma kasvatasin oma tütart nagu lillekest peenras… Nüüd on tal juba austaja, aga enne kui talle pulmad tehakse, tahab perekond ta au jalge alla tallata… Teda poriga pritsida… Et ma seda oma silmaga pean nägema… Põrgusse see perekonna ühtsus…”

Mõnda aega olid kõik vait nagu haud – rohkem kaastundest Qamari tulevase abikaasa ja Aziz os-Saltane väimeespoja vastu kui nõutusest perekonnaprobleemi ees, mida kuidagi ei suudetud lahendada. Rusuvas vaikuses võttis esimesena sõna proua Farrokh Leqa. Meie suures suguvõsas oli proua Farrokh Leqa tuntud oma terava keele ja jultumuse poolest. Tal oli kombeks oma nina kõikidesse asjadesse toppida ning ta oskas igast pisiasjast segadust ja tüli välja võluda. Üldse oli hämmastav, et ta seni oli vait olnud. Proua Aziz os-Saltane kisale ja nutule järgnenud vaikuses avas Farrokh Leqa äkitselt suu ning teatas:

„Teil on õigus, proua Aziz. Nad ei mõtle põrmugi tütarlapse aule ega tulevikule.”

Aziz os-Saltane ei lasknud tal lõpetada ning hüüatas taskurätiga silmi pühkides:

„Tasugu Jumal teile, kullake!… Nad ei tea, milline vaev on tütar suureks kasvatada ja mehele panna!”

Proua Farrokh Leqa, kes alati kandis musti rõivaid ega käinud kusagil peale matuste, küsis oma rahulikul ja kuival häälel:

„Muide, proua Aziz, miks Qamaril esimese peigmehega midagi välja ei tulnud? Et isegi pulmadeni ei jõudnud?”

Aziz os-Saltane hakkas uuesti nuttu tihkuma ning pomises:

„Oh kullake, kõik perekonna pärast… Nad nõidusid peigmehe ära… Nad panid tal jõu kinni… Mu vaene laps ootas aasta otsa… Poiss tahtis teda ka iga hinna eest… Arvake ise, kullake, kui mehel on jõud kinni, mida siis teha saab?”

Onu Koloneli poeg Šapur, kes kogu aeg oli vaikselt nurgas istunud, küsis sosinal:

„Tädi, mida tähendab „jõud on kinni”?”

Tobe küsimus! Isegi meie, lapsed, olime seda sõna sadu kordi Aziz os-Saltane suust kuulnud, ning naised olid selle üle nii palju keelt peksnud, et me teadsime ammu, mida see tähendab. Kuid keegi ei jõudnud veel Šapuri küsimusele vastata, kui Asadolla-mirza lausus:

„Moment! Kas sa siis praeguseni ei tea, mida tähendab, et mehel on jõud kinni?”

Šapur ehk Puri vastas kogu oma geniaalsusega:

„Kust ma peaksin seda teadma?”

Asadolla-mirza muigas silma pilgutades:

„See tähendab, et tal pole San Franciscot olnud!”

Nüüd said ka ukse taga seisvad lapsed aru, millest jutt käis. Kui Asadolla-mirza või keegi teine jutustas mõne armastusloo, kus asi lõppes sellega, et noormees ja tütarlaps jäid kahekesi, oli Asadollamirzal kombeks hüüatada: „Ja siis tuli San Francisco!” või „Siis läks sõit San Franciscosse!”

Seda seletust saatis Asadolla-mirza müriseva naeruga ning lisas siis:

„Kui mulle oleks seda varem üteldud, oleksin saanud midagi ette võtta. Meil on siin terve kimp võtmeid – kõike saab lahti teha. Perekonna nimel olen ma kõigeks valmis!”

Kõik puhkesid valjusti naerma, isegi torssis Šams Ali-mirza. Proua Aziz os-Saltane pigistas huuled kokku, tardus hetkeks, haaras siis äkitselt arbuusilõikudega vaagna ning viskas selle keset tuba:

„Kas sul häbi ei ole?! Sa võiksid mu halli pead austada! Et sa kõngeksid koos oma võtmekimbuga!”

Ta ajas end järsult püsti ja läks ukse poole. Kui ta ukse lahti tegi, nägime selgesti, mis toas toimus. Onu Kolonel üritas sekkuda, ent vihane Aziz os-Saltane tõukas ta eemale ning lahkus perekonna nõupidamiselt.

Kui ta läinud oli, hakkasid kõik kurjade pilkude ja sõnadega Asadolla-mirzad süüdistama, kuid tema seletas häirimatult:

„Moment, moment! Mida te pahandate? Ma ütlesin seda heast südamest, selleks et ta teaks, et kui järgmisel peigmehel „jõud kinni on”, oleme sugulase poolest valmis teda aitama.”

Ta puhkes uuesti mürisevalt naerma.

Onu Kolonel sundis ta vihase pilguga vaikima ning ütles:

„Praegu ei ole aeg nalja teha!… Kas sul on mõni nõu, kuidas mu vanemat venda mõistusele tuua? Maksku mis maksab, aga me peame vaenule ja tülile perekonnas lõpu tegema.”

Asadolla-mirza püüdis oma ennestist ülemeelikust leevendada ning ütles ülimalt tõsiselt:

„Tuleme selle kahtlase hääle juurde tagasi. Ma tahaksin teada, miks me üldse eeldame, et see ei tulnud Qamarilt?… Selline paks tüdruk, andku Jumal talle jõudu ja tervist, kes sööb kolm korda rohkem kui mina. On ju võimalik, et ta juhuslikult…”

Šams Ali-mirza läks uuesti keema ning kähvas:

„Ma näen, et kõik pööratakse naljaks. Sellisel juhul lubage mul lahkuda, sõbrad…”

„Moment, moment! Palun ära pahanda, vennas. Ma otsin täiesti tõsiselt sellele asjale lahendust… Kas tohib küsida, härra Kolonel, milleks on meile üldse proua Aziz os-Saltane luba vaja? Te võite ju ütelda agaale, et Qamar tegi seda…”

See ettepanek pani kohalolijad mõtlema. Tõepoolest, miks peab proua Aziz os-Saltane seda üldse teadma?

Pärast lühiajalist vaikimist ütles onu Kolonel:

„Ma nägin suurt vaeva venna ja õemehe lepitamiseks, nii et vend mind vaevalt uskuma jääb. Aga kui paluda Naser ol-Hokamal seda teha?”

See mõte meeldis kõigile. Maš Qasem saadeti doktor Naser ol-Hokama järele, kes oli meie perearst ja elas üle tänava.

Peagi astus elutuppa pungis silmade ja mitmekordse lõuaga arst, kelle lemmiklauseks oli: „Head tervist teile!”

Ta tegi kõigile kummarduse, korrates:

„Head tervist teile! Head tervist teile!”

Kui onu Kolonel oli talle olukorda selgitanud, oli arst ilma pikema jututa nõus seda vastutusrikast ülesannet täitma. Oma südametunnistuse rahustamiseks tunnistas ta Qamari kohe süüdlaseks:

„Jah, agaa… Muidugi… Ma olen proua Aziz os-Saltanele mitu korda ütelnud, et Qamar tuleb läbi vaadata… Ta on tüse tütarlaps, sööb ülearu asju, millest tekivad puhitused… Ja mõistust pole tal ka palju. Muidugi, kui aru napib ja kui on puhitused, võib selliseid asju juhtuda.”

Innustatud onu Koloneli ja kõigi perekonnaliikmete heakskiidust, läks arst onu Napoleoni maja poole, korrates omasoodu: „Head tervist teile!… Head tervist teile!”

Pooletunnine ootus möödus Asadolla-mirza naljade ja lõõpimiste saatel. Lõpuks tuli arst tagasi. Tema nägu säras rõõmust ja rahulolust.

„Head tervist teile! Tänu Jumalale on see arusaamatus lahendatud. Agaal on väga kahju, et ta tegi ennatlikke järeldusi. Ta andis sõna, et homme on kõik jälle endine. Pidin teda muidugi kaua veenma… Vandusin isegi oma kadunud isa hinge nimel, et kuulsin tol õhtul oma kõrvaga seda häält ja tegin kindlaks, kust see tuli.”

Kogu perekond rõõmustas väga, iseäranis onu Kolonel. Mina aga olin rõõmust lausa endast väljas. Oleksin tahtnud arstil kätt suudelda. Asadolla-mirza nipsutas sõrmi ning kuulutas, et esitab doktori ÜRO auliikme kandidaadiks, mina aga naersin täiest südamest tema naljade üle.

Valmistudes lahkuma, lausus Asadolla-mirza naerupuhangu saatel:

„Moment! Perekonna ühtsus on päästetud, aga vaadake, et Qamari uus peigmees asjast teada ei saaks, muidu jääb tal ka ilma nõiduseta „jõud kinni”. Kui noorpaaril ka nüüd ei õnnestu San Franciscosse sõita, siis proua Aziz os-Saltane ei jäta meist kõigist märga plekkigi!”

Perekonnaliikmed hakkasid onu Koloneliga hüvasti jätma ning mu pilk langel „geenius” Purile. Ta istus pahura näoga. Taipasin, et ta oli kriisi lahenduse üle nördinud. Kuid sel hetkel olin nii õnnelik, et ei omistanud sellele tähtsust ning tõttasin koju, et isale meeldivat uudist teatada.

Isa ei ilmutanud aga mingit erilist rõõmu ning pomises endamisi:

„Rumalus on tõepoolest Jumala and!”

Ema hakkas teda uuesti keelitama:

„Kui ta lõpuks järele andis, siis ole sina ka mõistlik! Jumal teab, et ma olen valmis sinu eest surma minema, aga oma isa nimel jäta see!”

Oli juba hilja, nii et ma ei lootnud enam Lejlid näha, kuid heitsin magama temale mõteldes ning lootes teda homme näha saada.