Читать книгу Kahekümne aastaga ümber maailma - Irena Wiley - Страница 5

Armas lugeja, sa hoiad käes paeluvat, puhuti meeletult kurba, naljakat ja liigutavat lugu mu vanatädi Irena Wiley elu kahekümnest aastast. Ta kirjutas selle raamatu osalt juhiseks noortele diplomaadi abikaasadele, kes astuvad tema jälgedes, ja osalt oma lummava elu mälestuseks. Mina ei oskaks tema teost kuidagi täiendada.

Kuid ma võin teile jutustada tema elust enne ja pärast seda lugu, ning anda aimu, milline naine Irena oli ja mida ta oma raamatust tagasihoidlikkuse tõttu välja jättis.

Irena Baruch sündis 20. sajandi algul Poolas Łódźi väljapaistva tekstiilitöösturi perekonnas. Tema vanaisa, kes oli vaid viis aastakümmet varem väikesest vaesest külast pagenud ja eduka äri rajanud – tõeline kerjusest kuningaks saamise lugu –, oli kohaliku juudi kogukonna tugisammas. Nooruspäevil Łódźis hakkas Irena katoliiklaseks, ilmselt armastatud prantslannast guvernandi eeskujul, kuid kindlasti ei sündinud see enne 1909. aastat, mil suri tema vaga vanaisa. Irena isa, kes ei näinud tekstiiliäril tulevikku, kolis perega algul Pariisi, siis Londonisse ja lõpuks Varssavisse. Irena, kes juba teadis, et temast saab kunstnik, sai täisealiseks pärast Esimest maailmasõda iseseisvuse kätte võitnud Poola pealinnas.

Maali- ja skulptuuritudengina sattus Irena peagi populaarset Ziemiańska kohvikut külastavate noorte kunstnike, luuletajate ja kirjanike seltskonda. See oli lootuse ja elevuse aeg, mil verinoor riik hakkas oma tulevikku kompama ning poliitikahuvilised noored intellektuaalid kogunesid iga päev värskeid uudiseid ja omaenda teoseid arutama. Rühmituses olid sellised luuletajad nagu Jan Lechoń, Julian Tuwim – lapsepõlvesõber Łódźist – ja Antoni Słonimski, legendaarne luuletaja nii enne kui ka pärast sõda ning palju aastaid hiljem, kommunistliku režiimi ajal, juhtiv dissident. Need, kes Irenat tollal tundsid, on teda kirjeldanud kui saledat tõmmut iludust. Słonimski kirjutas talle luuletusi ja paljud tema tutvuskonna noormehed olid temasse lootusetult armunud.

Kuid peagi kohtas Irena USA Varssavi-saatkonda nõunikuks tulnud uljast John Wiley’t ja sestpeale oli Irenal silmi vaid tema jaoks. Nad abiellusid neli aastat hiljem ja sellest raamat algabki.

Raamat lõpeb 1954. aastal Wiley’de lahkumisega Panamast ja Johni erruminekuga välisteenistusest, kuid nende lugu sellega veel ei lõpe. Algul New Yorgis ja hiljem Washingtonis suhtlesid Wiley’d endiselt oma sõpruskonnaga, kuhu kulusid Ameerika ja teiste riikide diplomaadid, kirjanikud, kunstnikud, kindralid, admiralid ja aadlikud. Kuna elasin 1960. aastail teismelisena Washingtonis, juhtus tihti, et kohtasin nende imeilusas Georgetowni kodus USA Ülemkohtu kohtunikku William O. Douglast, senati enamuse juhti Mike Mansfieldi või pianist Artur Rubinsteini (temagi oli kodulinna Łódźi poiss).

Ehkki Wiley’d kuulusid Washingtoni eliidi hulka, osales mu tollal juba kuuekümnendates eluaastates vanatädi marsil Washingtoni, kus Martin Luther King pidas oma kuulsa kõne „Mul on üks unistus”. 1967. aastal, pärast Johni surma, alustas väsimatu Irena uut karjääri: sõitis mitmete mittetulundusorganisatsioonidega Okinawale, Filipiinidele, Guamile, Hawaiile ja viimaks Vietnami, kus ta joonistas haiglas portreid paranevatest USA sõduritest, kes pildid koju perele saatsid ning selle võluva naisega vesteldes tihti ka oma hinge päästsid.

Kuna Irenal endal lapsi polnud, oli ta eriliselt kiindunud oma õe ning heade sõprade lastesse. Hiljuti kogunes üle paljude aastate Washingtonis õhtusöögile Irenat mälestama hulk tema õe järeltulijaid. Üks neist oli isegi oma tütrele pannud nimeks Irena. Meil kõigil oli temast rääkida ilusaid ja naljakaid lugusid.

Meenutan hellusega neid kordi, mil ma Wiley’de juures Washingtonis peatusin ja nende imelises ärkliateljees ööbisin, sel ajal kui mu pere välismaal viibis. Mulle tulid väga suureks kasuks vanatädi joonistamistunnid, rääkimata isiklikest nõuannetest. Irena tahtis mulle esimese balli korraldada, kuid mina olin hipi ja keeldusin. Oli isegi aeg, mil ta julgustas mind katoliiklaseks hakkama, kui olin selle vastu huvi ilmutanud, kuid sellest ei tulnud siiski midagi välja. Praegu kirjutan tema elulugu.

Selles raamatus ei räägi Irena neist paljudest juutidest, keda tema ja John isiklikult okupeeritud Euroopast pageda aitasid, alustades pereliikmetest ja vanast sõbrast Julian Tuwimist ning lõpetades sadade sõprade sõpradega, kes neilt abi palusid. Ka ei räägi ta sõnagi sellest, kuidas temast sai terve hulga Ladina-Ameerika ja Hiina immigrantide kasuema, kellel ta aitas USA viisat hankida. Ja Irena ei rääkinud kunagi kõigist heategudest, mis ta tegi inimestele, kellest hoolis. Kui ta 1972. aastal suri, oli leinamaja tulvil sadu matuselisi – nii kuulsaid kui ka nimetuid –, kes tahtsid meile, tema sugulastele, näidata, kui väga nad teda armastasid.

Nicole Szulc