Читать книгу Kahekümne aastaga ümber maailma - Irena Wiley - Страница 7

„... JA MA PANEN TEID PAARI MUSTLASSEADUSTE JÄRGI,” TEATAS meer. Selle lausega pandi mind mehele ja paisati diplomaatilisse ellu.

Oli soe vahemereline aprillipäev. Meie, John ja mina, istusime pühalikult hiiglasuurtes ja väga ebamugavates kullatud tugitoolides Touloni raekoja renessanss-stiilis toas. Meie ees seisev ajamata habemega meer Escatafigue, kopitanud saterkuub üll, luitunud trikoloor vöö ümber, kiirustas abielu sõlmimist lõpule viima.

See kuiv ja rutakas kombetalitus oli mitu kuud väldanud bürokraatia, paberimäärimise, lõputute ettevalmistuste haripunkt. Kui peate välismaal abielluma, valige kaardil ükskõik milline paik, kas või Tiibeti budistlik klooster, kuid ärge abielluge Prantsusmaal. Kiriklik laulatus pole ilmaliku tseremooniata kehtiv ja mõlemal juhul pead enne olema maha kuulutatud. Mahakuulutamise nõude tõttu oleks meil äärepealt abiellumata jäänud. Ma sündisin Poolas, elasin Pariisis ja sõlmisin abielulepingu Toulonis, Lõuna-Prantsusmaal. John sündis Ameerika konsulaadis Bordeaux’s, kus tema isa töötas konsulina. Nüüd oli ta määratud Ameerika suursaatkonda Moskvas. See, kus meid maha kuulutada, oli küsimus, mida linnavalitsuse ametnik ei suutnud lahendada. Ta ei tahtnud selles asjas midagi ette võtta.

Õnneks elasin sel ajal admiral Raymond Cellier’ ja tema naise juures, kes olid mulle eelmise aasta vältel olnud in loco parentis^[1.]. Prantslaste toreda tava kohaselt olid Cellier’d Louis XIV aegadest peale meremehed olnud. Viimane võsu Raymond oli oma kullakate silmade, äärmise kultuursuse, helde südame, kuid range korraarmastusega hea näide sellest, mida suudavad üheskoos sünnitada pärilikkus ja keskkond. Mere ja selle ohtude pideva ligioleku ning laevameeste seltsimehelikkuse tõttu puudus merearistokraatial too upsakus ja mandumus, mis iseloomustavad nii sageli teisi ülemkihte.

Sel ajal, 1934. aastal, oli Raymond väga tähtis laevastikutegelane Toulonis, mis oli Prantsusmaa peamine mereväebaas. Kui mahakuulutamise väljavaade täiesti lootusetu näis, tormas ta meeri kabinetti, põrutas rusikaga vastu lauda ja nõudis tegutsemist. Meer kratsis kukalt, mõtles tükk aega ja tuli viimaks lagedale lahendusega: panna meid paari seaduse alusel, mis on mõeldud rändmustlastele, kelle kohta mahakuulutamise nõue ei kehti, kuna neil pole kindlat elupaika.

Kombetalituse ajal puutusin esimest korda kokku protokolliga. Meer pobises lõpmata kaua ja ma oleksin kangesti tahtnud suitsu teha. Asutasin juba küsima: „Härra meer, kas ma võin suit...”, kuid John tonksas mulle jalaga vastu säärt, nii et mu lause poole sõna pealt katki jäi. Ilmselt ei tohi ilmaliku abielu sõlmimise ajal suitsu teha.

Samuti ei pruugita Prantsusmaal ilmselt ka selliseid keigarlikke leiutisi nagu täitesulepea.

New York Timesi Moskva korrespondent Walter Duranty sõitis koos Johniga Moskvast Touloni, et täita isamehe rolli. Tema peamine ülesanne oli Johni tunnistajana abieluaktile alla kirjutada. Kui see hetk kätte jõudis, haaras Walter täitesulepea nagu hea reporter kunagi, ja asutas allkirja andma. Järgnes jahmatus. Monsieur le Maire tõstis keelavalt käe. Vihaselt sisistades katkestas ta toimingu sõnadega: „Ei, ei, mitte selle sulepeaga!”

Rabatud Walter küsis murelikult, miks. „Täitesulepeaga,” sõnas meer vankumatult, „võite nähtamatut tinti kasutada.” Walterile ulatati linnavalitsuse ametlik tindipott ja sulg. See sarnanes nende kirjutussulgedega, mida võis ennevanasti näha Ameerika postkontorites. Kuid sellest piisas, ning iidvana lõhestatud suleotsa kerge kriipimise ja tindipritsmete saatel pandi John minuga paari nagu kord ja kohus.

Siis pani meer kiiruga kausta kinni, ulatas mulle väikese punase raamatu ja tormas keskpäevasele boules’ipartiile. Punane raamat oli mu abielutunnistus, ning Prantsusmaal on selles kakskümmend üks lahtrit laste tarvis ja punasega trükitud mõistatuslik kiri: „Kui teie vastsündinud lapsel silmad punetavad ja vett jooksevad, pöörduge arsti poole. See ei tulene tõmbetuulest.”

Tahaksin ära märkida, et pulmaööl, mille veetsime ühe sõbra mõisas, lõi välk meie magamistoa aknast sisse, liikus üle voodi, teisest aknast välja ning tabas telefoniposti. Olin kindel, et see on enne ja et ma sünnitan vähemasti ühe vägilase. Kahjuks ei sünnitanud. Ja punane raamat on tänini tühi.

Järgmised päevad meenutasid vanu filme, kus kõik kogu aeg hirmsasti kiirustavad ja jõnkslike liigutustega ringi sebivad.

John oli toona Moskvas suursaatkonna nõunik – amet, mis kannab nüüd nimetust esinduse asejuht; abiellumiseks, mesinädalateks ja mõrsja äratoomiseks oli talle antud vaid nädal puhkust, niisiis sõitsime abiellumisjärgsel päeval rongiga läbi Viini Moskvasse.

Meer Escatafigue ei saanud kunagi teada, kui kohane oli meie puhul mustlaslaulatus ja kuidas mustlaste märk meie elu kujundas. Järgmise kahekümne aasta jooksul elasime Venemaal, Belgias, Austrias, Eestis, Lätis, Kolumbias, Portugalis, Iraanis, Panamas ja Washingtonis, rääkimata reisidest Türki, Liibanoni, Hiinasse, Jaapanisse ja Kreekasse ning peaaegu kõigisse Lõuna-Ameerika maadesse.

Kas on mõni mustlane rohkem rännanud?

Pärast ainsat mesinädalat, mille veetsime peamiselt rongides, kui mitte arvestada kolme lustakat päeva Viinis, jõudsime Venemaa piirile.

Moskva ekspress jättis viimase Poola jaama seljataha ja liikus aegamisi ida poole. Kümne minuti pärast peatus see kaksiti raudtee kohal kõrguva räsitud puukaare ees, millel oli käskiv ja rahutuks tegev loosung: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Kummalgi pool suundus kaugusse mitu okastraadirivi, meenutades hästi tuntud fotosid sõjaaegseist kaevikuist. Kaugemal, soiste põldude taga, seisis seda tüüpi kõrge vahitorn, millesarnaseid kasutavad metsnikud. Tolles nukras ja kauges Valgevene nurgas oli tornil teine eesmärk. Mets, mis oli siin seisnud iidsetest aegadest peale, oli pärast Riia rahulepingut piiririba eraldamiseks maha raiutud. Mitmesaja jardi laiune vöö oli puhastatud kogu Nõukogude Liidu piiri ulatuses Baltikumist Musta mereni, et moodustada eikellegimaa, kus päeval ja ööl patrullisid piirivalvurid. Ametlikult tervitas Stalini Venemaa küll välismaa töölisklassi, kuid eraldas tõhusamalt kui iial varem oma mitmekeelsed alamad Lääne „rüvetavast” mõjust.

Meie vaguni reisijad olid haudvaiksed – käitumine, mida vaistlikult järgisid kõik välismaalased, kes asusid Nõukogude Liidu piiri ületama. Me silmitsesime ühte kivist piiritulpa tähtedega RP, mis tähendab Poola Vabariiki, ja teist tähtedega CCCP – NSVL-i vaste kirillitsas. Viimase taga oli lauge tasandik, mis ulatus Hiina ja Vaikse ookeanini välja. Poola meeskond lahkus rongist ja Nõukogude meeskond võttis juhtimise üle. Rong ületas kaare all piiri; mõne minuti pärast peatusime Nõukogude tollihoone juures. Pimeduses suutsin vaevu eristada lagunevaid hooneid ja ebamääraseid barakke, mida asustasid passi- ja tolliametnikud. Me pidine teise rongi ümber istuma, kuna tavapärane Euroopa rööpavahe lõppes Negoreloje piirijaamas. See oli veel üks näide Venemaa soovist end Läänest eraldada: kui 19. sajandi 40. aastail hakati Venemaa esimesi raudteid ehitama, nõudis keiserlik kindralstaap selleks, et mis tahes sõjalist sissetungi aeglustada, et rööpavahe oleks laiem kui naabermaadel Saksamaal ja Austrial.

Me istusime Moskva rongi, mille vana veduri rinnale oli kaunistuseks kinnitatud suur punatäht ja mille igast poorist purskus auru ja vett.

Õigupoolest oli rong tervenisti sõjaeelne uunikum. Pikkamisi, puhkides sõidutas ta meid järgmiseks hommikuks Moskvasse. Jaamast viidi meid kiirelt hotelli Natsional.

Suursaadik Bullitt, mu esimene ülemus, oli meie elutoa täitnud valgete lilledega. See oli südantsoojendav tähelepanuavaldus, kuid tulemus polnud kaugeltki pidulik. Ainsad lilled, mida Moskvas aprillikuus leida võis, olid krüsanteemid, kuna need on nii vastupidavad, et elavad üle isegi revolutsioonid ja pikad talved. Kui aga krüsanteeme, iseäranis valgeid, on palju, kipuvad need tekitama matusebüroo õhustikku.

John jättis mind õitsvate puhmaste alla asju lahti pakkima ja oma esimest kodu sisse seadma ning läks saatkonna kantseleisse. Selle asemel et abielunaise kohustustesse sukelduda, tormasin välja Moskvast esimesi muljeid hankima. Olin Londonis valgekaartlastest sõpradelt nii palju vene keelt õppinud, et ei kartnud ära eksida.

Hulkusin mitu tundi hotelli ümbritsevatel kesklinnaväljakutel ja -tänavatel. Liiklus oli hõre, kuid kõnniteedel voolas ilmetu hall rahvamass aeglaselt nagu mudane jõgi. Need polnud mitte kehvad kulunud rõivad, vaid tõsised kivinenud näod, mis panid mind murelikult mõtlema säärase anonüümse lootusetuse õhustiku loonud režiimile.

Tundus, nagu oleks linna enda võimusesse haaranud asiaatlik süngus ja jõuetus. Kõigilt seintelt, mis polnud pragunenud, koorus värvi; iga viimane kui maja ja kirik vajas remonti, kõigist hoonetest õhkus unarussejäetust nagu asjadest, mida ei armastata. Tuhmkuldsete sibulkuplitega, murenevate, aastakümnete eest kinni pandud õigeusu kirikute ja lagunevate ampiirfassaadidega tsaariaegsete ühiskondlike hoonete keskel ilmusid ühtäkki nähtavale vangla- ja sõjalaevahallid nõukogudeaegsed majad. Tundus, nagu oleksid sünged ja ahtrad uusehitised oma karmusega ümbrust põlastanud. Too kummaline arhitektuuriline segadik näitas selgelt, et Moskva asus Euroopas, kuid ei kuulunud sinna, seisis tegelikult eraldi nii Euroopast kui ka Aasiast.

Alguses seisatasin, et poodide vaateaknaid silmitseda, kuid leidsin, et seal olid väljas vaid suured Stalini ja Lenini paraadportreed ning nende kõrval potid mu vanade tuttavate, vettinud valgete krüsanteemidega.

Kui mõne poe ees seisatasin, astus tihtipeale arglikult ligi salli mässitud naine ja küsis: „Inostranka?” (välismaalane). Ma olin kübarata, kinnasteta, seljas hall kootud kostüüm, kuid nad teadsid kohe, et olen „väljastpoolt”. Kui vastasin naise küsimusele jaatavalt, palus ta luba mu kostüümi riiet katsuda ning sosistas: „Kui pehme.” Neis sõnades polnud kadedust ega pahameelt, ainult liigutav rõõm millegi naiseliku ja kena nägemise üle. Kui mõni säärane naine lähenes, oleksin tahtnud sealsamas oma kostüümi seljast võtta ja talle anda või vähemasti pooleks lõigata, nagu tegi püha Martin. Kuna mu juuksed olid küll pikad, aga mitte nii pikad nagu leedi Godival, pidin kiusatuse maha suruma.

Mitu tundi hiljem, kui tagasi hotelli poole uitasin, jäi üks tööline mu punaseks lakitud küüsi nähes seisma ja hüüatas: „Kas te tapsite kellegi ära, et teie sõrmed verised on?”

Kui John õhtul kontorist naasis, leidis ta mu pimedas krüsanteemide keskel istumas, punane lakk küüntelt maha võetud, ja lohutamatult, kuid visalt Tjuttševi poeemi viimast värssi lugemas:

Ei Venemaad saa mõista mõistusega,

ei tavalise arssinaga mõõta:

see maa on erilise loomusega.

Saab Venemaasse üksnes uskuda.

Järgmisel hommikul algas mu diplomaatiline elu paugu ja... virinaga. Oli esimene mai, iga-aastane suur nõukogude püha, mil Punasel väljakul korraldatakse võimas paraad, etendus, milles osalemist nõuti tervelt diplomaatiliselt korpuselt.

Kui John ja mina diplomaatide tribüünile jõudsime, nägin oma jahmatuseks, et ühtegi istet polnud, ehkki paraad pidi kestma oma seitse tundi. Just siis taipasin halba aimates, millist rolli mängivad diplomaadielus jalad. Välisteenistuse hümn peaks olema Kiplingi luuletuse parafraas: jalad, jalad, jalad, jalad, jalad; me võime taluda nälga, janu ja väsimust, kuid mitte lakkamatut jalgel seismist.

Poodiumilt, kus oli ruumi vaid seismiseks, nägin esimest korda Stalinit. Tumepunasest graniidist mausoleumi tribüünil, kus on vaatamiseks välja pandud Lenini palsameeritud surnukeha, seisis rühm jässakaid keskealisi mehi, tume palitu seljas, sall kaelas ja töömehesoni peas, enamikul neist väike habe ja näpitsprillid. See oli nõukogude eliit, sealhulgas kurikuulsa poliitbüroo liikmed. Mausoleumi matemaatilises keskpunktis oli Stalin. Ta näis oma soosikutest pikem, kuid vaid seetõttu, et üksnes tema seisis väikesel järil, või vähemasti nii mulle öeldi. Rongkäigus sammujail polnud vähimatki kahtlust, et tema on valitseja. Stalin oli aasta otsa nähtamatu, Kremli müüride taha varjunud, ja maipüha oli üks neist haruharvadest juhtudest, mil nõukogude inimesed võisid tema läbitungivatele silmadele ja hallinevatele vurrudele pilku heita.

Paraad oli võimas vaatepilt, organiseerituse meistriteos. Oli väga raske sünkroniseerida kogu selle rahvamassi liikumist läbi Punasele väljakule viivate kitsaste keskaegsete tänavate, panna nad arvustavate aukandjate eest pidulikult läbi marssima. Paraadil oli tuhandeid pika pruuni sineli ja budjonnovkaga sõdureid, kes marssisid nagu liikuv inimmüür, kõik ühte nägu otsekui vennad. Siis tulid säravad ja läikivad, lehvivate veripunaste lippudega ehitud kahurid, tankid, lennukid. Sõjaväeparaadile järgnes arvutu hulk eraisikute kollektiive: töölised, sportlased ja koolilapsed. Kummalisel kombel sarnanes paraadi see osa kirikliku rongkäiguga – seesama tõsiselt sammuv rahvahulk, kirglikud laulud, lehvivad lipud. Ainult et ikoonide asemel kanti hardalt Stalini ja Lenini, kommunistliku hagioloogia pühakute tohutu suuri transparente.

Vaadeldes marssivaid inimesi, kelle pühendunud, uhked näod olid nii erinevad löödud ja murelikust massist, keda olin eelmisel päeval tänavatel näinud, taipasin, kui mõistatuslik on Venemaa. Ning et jaatavalt ja eitavalt võib vastata igale küsimusele.

Viie tunni pärast lubati meid koju. Ja nii lõppes mu esimene diplomaatiline ettevõtmine: mul oli kõht tühi, olin surmväsinud, hämmingus ja uudishimulik.

1 Vanema asemel (ld k). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]