Читать книгу Kahekümne aastaga ümber maailma - Irena Wiley - Страница 6

Palju aastaid tagasi, kui ma oma vanatädi Irena Wiley hiljuti leitud joonistuste näitust ette valmistasin, sattus mulle pihku talle kuulunud raamat: Will Duranti The Story of Philosophy 1943. aasta väljaanne. Mu uudishimu lõi lõkkele, kui leidsin raamatu vahelt vanatädi käekirjaga kirjutatud õhukese kokkumurtud paberilehe. Irena oli ümber kirjutanud mitu talle ilmselgelt olulist kunstnike ja filosoofide tsitaati. Üks neist, Friedrich Nietzsche tsitaat, oli alla kriipsutatud, nagu oleks see Irenat sügavalt puudutanud: „Võib-olla tean mina kõige paremini, miks on inimene ainus loom, kes naerab: tema üksi kannatab nii kohutavalt, et oli sunnitud naeru leiutama.”

Küllap tundis Irena, et on leidnud hingesugulase, sest see tsitaat sümboliseerib kaunilt tema suhtumist tollesse tähelepanuväärsesse, glamuursesse ja emotsionaalselt kurnavasse ellu, mis algas ühel 1934. aasta soojal kevadisel õhtupoolikul Prantsusmaal Toulonis, kui Irena abiellus väljapaistva Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley’ga. Nad tutvusid 1930. aastal Varssavis, kus John töötas Ameerika suursaatkonnas nõunikuna, ja leek lahvatas. Nende kuramaaž jätkus kirjade ja lühikeste külaskäikude näol, sellal kui John kolis Berliinist Madridi, seejärel Washingtoni ja viimaks Moskvasse, kus president Roosevelt oli avanud esimese Ameerika saatkonna Nõukogude Liidus ning teinud Wiley’st tähtsuselt teise saatkonnatöötaja. 1934. aastal oli Irena Pariisis elav rahvusvaheliselt tuntud poola kunstnik ja skulptor, kuid ta otsustas oma Pariisi kunstiringkondadest ja seltskonnast lahkuda, et alustada elu Ameerika välisteenistuses koos abikaasaga, kes oli temast kolmteist aastat vanem. Irena õde ütles ikka: „Irena seda ei teadnud, kuid ta abiellus armastuse pärast.”

Kindlasti polnud mängus armastus diplomaadielu vastu. Kui tema memuaarid avaldati, ütles Irena ühele ajakirjanikule: „Mul polnud õrna aimugi, mida diplomaadi naiselt oodatakse. Kunst oli olnud kogu mu elu. Mul polnud isegi kombeks ajalehti lugeda.” Avastades, et ta on „saatkonna esimene leedi” – saadik polnud abielus – ning peab ka võõrustaja rolli täitma, mõtles Irena sellest pigem kui kunstist, mitte protokollist.

Üht legendaarset seltskonnaüritust, mille ta Moskvas Ameerika saatkonna Spaso majas korraldas, 1935. aasta kevadpidu, kirjeldab Irena oma raamatus mõnuga ja üksikasjalikult. Ilmselt jääbki see kõige uhkemaks ja hämmastavamaks diplomaatiliseks ürituseks, mille üks Ameerika välisesindus on iial korraldanud; selle juurde kuulusid üleannetud elusloomad, Poliitbüroo ja Punaarmee purjus tegelinskid ning üle 400 külalise. Nõukogude kirjanik Mihhail Bulgakov tegi selle „Saatana suure balli” nime all surematuks oma nõukogude ajastu satiiris „Meister ja Margarita” ning see pidu oli säärane fiasko, et USA Riigidepartemang andis välja määruse, mis keelas USA diplomaatidel mitteameeriklastega abielluda.

Kuid peagi alustas Stalin puhastustega, Nõukogude Liidus kustusid tuled ja langes raudne eesriie. Irena ja Johni venelastest sõbrad hakkasid kaduma.

1938. aastal sõitsid Wiley’d Viini, kus Johnist sai esimene Ameerika diplomaat, kes hoiatas Ameerika valitsust Hitleri plaani eest liita Austria Natsi-Saksamaaga. Ehkki Irena räägib oma raamatus väga lühidalt metsikustest, mida natsid Viini juutide kallal iga päev toime panid, on südantlõhestav lugeda Ameerika saatkonnast Washingtoni saadetud telegramme, milles kirjeldatakse Viinis aset leidnud vägivallategusid. Irena õhutas Johni tuhandete juutide elu päästma. Wiley’de ja teiste Ameerika diplomaatide jõupingutused olid 1938. aastal nii märkimisväärsed ja tavatud, et ajakiri The Nation kirjutas: „Kogu selle jubeduse keskel, mis Austrias aset leidis, on üksainus ere värvilaik, ja see on meie sealsete Ameerika diplomaatide, eriti John C. Wiley imetlusväärne käitumine [---] Ta ei lasknud end kammitseda kantseleilikul venitamisel ja puhtrahvuslikel piirangutel ning tegi tänu sellele väga palju head, päästis palju õnnetuid [---] Ta ei lasknud natsidel end heidutada, ei kartnud neid, ja just nõnda tulebki jõhkarditega käituda. Wiley ja tema väikesearvuline personal lausa uppusid tuhandete USA viisat taotlevate õnnetute juutide ja ka mittejuutide abipalvetesse.” Kui Irena just koos saatkonnapersonaliga tööd ei teinud, et hankida USA viisasid sadadele hädalistele, kes seisid päevade viisi USA saatkonna ukse taga, võttis ta pliiatsid ja visandas neid kurbi inimesi, kes teadsid, et Ameerika viisa võib olla nende ainust pääsetee.

Kui USA oli sunnitud Viini diplomaatilise esinduse sulgema, saadeti John ja Irena Eestisse ja Lätti, kus nad olid tunnistajaks Nõukogude armee sissemarsile Balti riikidesse. Taas kord nägid nad, kuidas nende sõpru ära viidi. Kord ütles Irena: „Venelased olid vägivaldsed öösel ja sakslased päeval.”

Üritades päeval oma Eesti ja Läti sõpru aidata, aitasid Irena ja John öösiti oma juutidest sõpru ja peresid nii Poolas kui ka Austrias. Irena ja John saatsid Varssavi Ameerika konsulaati meeleheitlikke kirju ja telegramme palvega pöörduda abi saamiseks itaallaste poole. Siis said nad vastuse. „Di Stefano (itaallane) andis mulle teada [---] et tema käed on seotud, sest tema saatkond Berliinis saab välja anda vaid transiitviisasid [---] ja isegi kui saatkond saaks viisasid välja anda, saadetaks juudid antisemiitlike seaduste tõttu piirilt tagasi [---]” Ameerika diplomaatidena ei suutnud Irena ja John ka Irena enda sugulasi Poolast välja aidata. Irena ei nänud neid enam kunagi.

1940. aastate alguses olid Wiley’d taas Washingtonis, kus John Wiley aitas luua OSS-i (hilisem CIA). Kujutan ette, kuidas Irena, tundes kurbust, haletsust ja hämmingut nende kohutavate sündmuste pärast, mille tunnistajaks ta oli äsja olnud, luges Duranti raamatut The Story of Philosophy ja mõlgutas mõtteid. Kujutlen, kuidas ta üritas Lääne filosoofilist pärandit uurides sellest kõigest aru saada. Minu pilku paelusid kaks lauset, mis ta oli pliiatsiga ära märkinud: „Teadus annab meile teadmise, aga vaid filosoofia võib meile anda tarkuse” ja „Kõigil neil filosoofidel on meile midagi õpetada, kui neile õigesti läheneda”. Tundus, et Irenat õpetas Nietzsche mõttetera. Kõigi nende õudsete sündmuste käigus ei kaotanud ta kunagi huumorimeelt ega elurõõmu. See tegi valu talutavaks. Tema raamatust õhkub armastust kõigi inimeste vastu.

John suri aastaid hiljem, kui USA Vietnamis sõda pidas. Konservatiivsete vaadetega John oli sõda toetanud. Ma ei tea, mida Irena sõjast arvas, kuid tean, et abikaasa kaotus oli talle väga valus; ta armastas Johni pööraselt ja lapsi neil ei olnud. „Suurim patt on meeleheide,” ütles Irena kord ühele sõbrale, kes oma purunenud abielu taga nuttis.

Niisiis palus kuuekümnendais eluaastais ja hiljuti lesestunud Irena ühelt kõrgelt ohvitserilt luba teha midagi sellist, mida USA sõjavägi polnud iial lubanud. Irena laskis end saata Vietnami sõjatandrile, kus ta joonistas haavatud sõdurite portreid, mille nood siis oma naistele, pruutidele ja vanematele saatsid. Talle anti sõdurimunder, mille kohta ta ütles „pahupidine tuhkatriinulugu”. Kakskümmend kaks päeva sõitis ta helikopterite ja transpordilennukitega lahingutandrite vahet.

Paljud haavatud, keda Irena joonistas, olid amputeeritud. Irena küsis ühelt üheksateistkümneaastaselt amputeeritult, kas too tahab lasta end joonistada. „Minust pole nii palju järelgi, et pilti joonistada,” vastas noormees tühjal pilgul seina vahtides. Irena joonistas teda siiski. Noormees vaatas pilti hämmeldunult ja ütles: „Jah, see on nagu enne.” Ta vakatas ja surus pildi vastu rinda. Noormees tahtis pildi operatsioonisaali kaasa võtta.

Oma avaldamata reisimälestustes kirjutab Irena: „Too vahejuhtum aitas mul mõista seda, mis on mind selle töö algusest peale jahmatanud: tohutut naudingut, mida need sandistunud noormehed tundsid, kui neid joonistati.” „Miks mitte pildistada?” juurdleb ta. Sest „kunstil on too ainuline [---] vägi inimese sisemist tegelikkust pildil edasi anda, tuua välja see, mis on tavapärase välimuse varju peidetud [---] Meeleheitel ja lootusetu amputeeritu – kurb tume kogu valgete linade vahel – taipas ühtäkki, et see, mis pildil välja tuli, on temas ikka veel olemas, ehkki ta seda ei teadnud: tema eluihk, veendumus, et peale sandistatud keha on tal maailmale ja oma neiule veel midagi pakkuda.”

Mõni aasta hiljem sai Irena juuksuri juures rabanduse. Ta ei paranenudki. Mälestusteenistusel oli kirik puupüsti täis.

Irena elu algas kunstiga ja lõppes kunstiga, mille ta viis hirmunud, kuid vapratele meestele verre uppunud Vietnami džunglitesse. Vahepealseil aastail nägi ta vana maailma kadu ja jõhkruse võidukäiku ning tegi, mis suutis, et inimlikke kannatusi, peamiselt ülekohtust tingitud kannatusi vähendada. Kõikjal, kuhu ta läks, olid tal kaasas molbert ja pintslid. Võibolla me leiutasime tõesti naeru selleks, et kannatusi talutavaks muuta. Kuid lõppkokkuvõttes oli Irenale toeks kunst. See raamat on tema kunstiteos. See jääb kestma.

Anthony Szulc