Читать книгу Tähed kui tolmukübemed - Isaac Asimov - Страница 4

Magamistuba sosistas vaikselt endamisi. See oli peaaegu hääletu, ebaharilik tasane heli, aga ometi ilmeksimatu ja surmavalt ohtlik.

Kuid mitte see hääl ei äratanud Biron Farrilli raskest vähekosutavast unest. Ta pööras pead rahutult küljelt küljele, pidades asjatut võitlust öökapilt kostva perioodilise põr-r-r-inaga.

Ta sirutas silmi avamata kohmakalt käe välja ja vajutas nupule.

„Halloo,” pomises ta.

Kõlarist paiskus otsekohe välja hääl. See oli karm ja vali, aga Biron ei leidnud endas jaksu heli vaiksemaks keerata.

Hääl küsis: „Kas ma saaksin rääkida Biron Farrilliga?”

Biron vastas uneseguselt: „Kuulen. Mis tahad?”

„Kas ma saaksin rääkida Biron Farrilliga?” Hääl kõlas tungivalt.

Bironi silmad avanesid pilkases pimeduses. Tema teadvusse jõudsid ebamugav kuivus keelel ja toas hõljuv kerge aroom.

Ta ütles: „Kuulen. Kes räägib?”

Hääl jätkas teda tähele panemata ja muutus pingelisemaks, kõlades öös valjusti. „On seal keegi? Ma tahaksin rääkida Biron Farrilliga.”

Biron kergitas end küünarnukile ja põrnitses visifoni poole. Ta torkas juhtpaneeli ja väike ekraan hakkas helendama.

„Siin ma olen,” lausus ta. Ta tundis ära Sander Jonti sujuvad, kergelt asümmeetrilised näojooned. „Helista mulle hommikul, Jonti.”

Ta hakkas just seadet välja lülitama, kui Jonti ütles: „Halloo. Halloo. Kas keegi kuuleb? Kas see on Ülikooli Ühiselamu, tuba 526? Halloo.”

Biron taipas korraga, et väike märgutuli, mis pidanuks tähistama võrgu saatele minekut, ei põlenud. Ta vandus endamisi ja vajutas lülitile. Tuli ei süttinud. Siis andis Jonti alla, ekraan tühjenes ja muutus väikeseks ühetaolise valguse ruuduks.

Biron lülitas selle välja. Ta tõmbas pea õlgade vahele ja üritas jälle patja kaevuda. Ta oli ärritunud. Esiteks, kellelgi polnud õigust tema peale keset ööd karjuda. Ta heitis kiire pilgu õrnalt helendavatele numbritele voodipäitsi kohal. Kolm viisteist. Maja tulede süttimiseni oli peaaegu neli tundi.

Pealegi ei meeldinud talle kottpimedas toas ärgata. Neli aastat polnud piisav aeg, et harjuda maalaste kombega ehitada jässakaid, paksude tugevdatud betoonist seintega akendeta hooneid. See tuhande aasta vanune tava pärines ajast, kui primitiivse tuumapommi vastu polnud veel leiutatud kaitsvat jõuvälja.

Aga see oli minevik. Tuumasõda oli Maale oma jälje jätnud. Enamik planeedist oli lootusetult kiiritatud ja kasutu. Enam polnud midagi kaotada, aga arhitektuuris peegeldusid siiani vanad hirmud, nii et Biron pidi ärkama pilkases pimeduses.

Biron tõusis jälle küünarnuki najale. Imelik. Ta ootas. See polnud aga magamistoa surmav sosin, mida ta märkas. See oli midagi, mis oli tähelepandamatum ja tundus ka vähem hädaohtlikuna.

Ta tundis puudust õhu õrnast liikumisest, mis võib nii harjumuspäraseks saada, sellest pideva õhuringluse jäljest. Ta üritas neelatada, aga see polnud lihtne. Toa atmosfäär oli muutunud rõhuvaks – ta taipas, milles asi. Ventilatsioon ei töötanud, see oli küll tõsine kaebus. Ja ta ei saanud isegi visifoni kaudu probleemist teatada.

Ta proovis uuesti, et veenduda. Piimjas valgusruut lõi särama ja heitis voodile tuhmi pärljat kuma. Visifon võis signaale vastu võtta, aga ei saatnud neid. Noh, ükskõik. Enne järgmist päeva poleks niikuinii midagi ette võetud.

Ta haigutas, kobas susside järele, hõõrus peopesadega silmi. Ventilatsiooni pole, mis? See seletaks veidrat lõhna. Ta kortsutas kulmu ja nuhutas kaks-kolm korda. Asjata. Lõhn oli tuttav, aga ta ei saanud täpselt aru.

Ta läks vannituppa ja sirutas masinlikult käe lüliti poole, kuigi klaasi vee jaoks ei läinud valgust vaja. Lüliti klõpsatas, aga tulutult. Ta proovis ärritunult mitu korda. Kas mitte miski ei töötanud? Ta kehitas õlgu, jõi pimedas ja sellest hakkas parem. Tagasiteel magamistuppa haigutas ta veel kord. Seal proovis ta pealülitit. Ükski tuli ei põlenud.

Biron istus voodile, langetas oma suured kämblad lihaselistele reitele ja mõtles. Tavaliselt nõudnuks selline asi toredat vestlust teenindava personaliga. Ülikooli magalas ei oodanud keegi päris hotelliteenindust, aga Kosmose nimel, teatud minimaalset taset võis ju ometi nõuda. Mitte et see olnuks hetkel eriti tähtis. Lõputseremoonia lähenes, ta oli eksamid läbinud. Kolme päeva pärast pidi ta selle toa, Maa Ülikooli ja ühtlasi ka Maa endaga hüvasti jätma.

Aga ikkagi võinuks ta sellest ette kanda, ilma mingite kommentaarideta. Ta võinuks kasutada fuajee telefoni. Ehk tooksid nad akuga valgusti või paneksid ventilaatori üles, et ta saaks psühhosomaatilise lämbumistundeta magada. Ja kui ei, siis käigu Kosmosesse! Kaks ööd veel.

Kasutu visifoni valguses leidis ta püksipaari. Pükste peale tõmbas ta laia pulloveri ja otsustas, et sellest piisab. Sussid jättis ta jalga. Isegi naelsaabastes mööda koridori kolistades poleks ta kedagi üles ajanud, sest selle betoonihunniku vaheseinad olid peaaegu helikindlad, aga ta ei näinud mõtet jalavarje vahetada.

Ta läks ukse juurde ja tõmbas linki. Link vajus sujuvalt alla ja ta kuulis klõpsatust, mis andis märku ukseavaja käivitumisest. Ainult uks ei avanenud. Kuigi ta biitsepsid tõmbusid sõlmedena pingule, polnud sellest mingit kasu.

Ta astus tagasi. Naeruväärne. Kas tegu oli üldise voolukatkestusega? See polnud võimalik. Kell töötas. Visifon võttis kõnesid vastu.

Oot! Selle taga võisid olla poisid, jumal õnnistagu nende tujukaid hingi. Mõnikord oli neil nii kombeks. See oli muidugi lapsik, aga temagi oli neis tobedates vempudes osalenud. Mõnel ta sõbral poleks olnud kuigi raske päeval sisse lipsata ja kõik ära korraldada. Aga ei, ventilatsioon ja tuled töötasid, kui ta magama läks.

Hästi, see pidi juhtuma öösel. Magala oli vana ajast ja arust hoone. Valgustuse ja ventilatsiooni võrkude lühisesse ajamiseks ei pidanud olema geniaalne insener. Ega ka ukse kinni kiilumiseks. Nüüd ootasid nad hommikut, et näha, mis juhtub, kui vana hea Biron uksest välja ei saa. Lõuna paiku lasevad nad ta ilmselt välja ja naeravad kõvasti.

„Ha, ha,” pomises Biron süngelt endamisi. Hea küll, kui nii, siis nii. Aga ta pidi midagi ette võtma, olukorra oma kasuks pöörama.

Pöördudes tonksas ta varbaga midagi, mis libises metalselt üle põranda. Ta märkas ähmast varju, mis visifoni hämaras valguses vilksas. Ta sirutas käe voodi alla ja kobas laias kaares põrandat. Tõmbas midagi välja ja tõstis valguse kätte. (Nad polnudki nii kavalad. Visifon oleks tulnud täiesti kasutuks muuta, selle asemel et saatevõrguga piirduda.)

Tema käes oli väike silinder, kaanekumeruses tilluke auk. Ta tõstis selle nina juurde ja nuusutas. See seletas vähemalt toa lõhna. Hüpniit. Muidugi, poisid kasutasid seda, et ta ei ärkaks, kuni nad vooluvõrke töötlesid.

Nüüd mõistis Biron sündmuste kulgu samm-sammult. Nad muukisid ukse lahti, see oli lihtne ja ainus ohtlik moment, sest võinuks ta äratada. Ukse võisid nad muidugi ka eelmisel päeval ette valmistada, nii et see ainult näis sulguvat. Ta polnud kontrollinud. Igatahes, kui nad sisse said, asetasid nad lävele hüpniidipurgi ja sulgesid ukse. Uimasti imbus aeglaselt välja, kuni moodustas õhust ühe kümnetuhandiku, mis oleks ta kindlasti uinutanud. Siis võisid nad siseneda – maskidega, mõistagi. Kosmos! Niiske taskurätt oleks hüpniiti viisteist minutit eemal hoidnud ja rohkem polnudki vaja.

See seletas ventilatsioonisüsteemi olukorda. See tuli sulgeda, et hüpniit liiga kiiresti ei lahtuks. Sellest said nad esimesena lahti. Visifoni rikkumine ei lasknud tal abi kutsuda, kinni kiilunud uks hoidis teda lõksus ja tulede puudumine tekitas paanikat. Kenad poisid!

Biron turtsatas. Selle peale oli sotsiaalselt võimatu haavuda. Nali oli nali ja nii edasi. Praegu oleks ta tahtnud ukse maha murda ja asjaga ühele poole saada. Tema ülakeha treenitud lihased pinguldusid selle mõtte peale, aga see poleks õnnestunud. Uks oli ehitatud tuumaplahvatustele mõeldes. Neetud tavad!

Tal pidi olema mingi väljapääs. Ta ei saanud neile võitu loovutada. Kõigepealt vajas ta valgust, päris valgust, mitte visifoni liikumatut kesist kuma. See polnud probleem. Tal oli riidekapis patareidega taskulamp.

Kapiukse paneeli sõrmitsedes mõtles ta hetkeks, kas ka see oli kinni kiilunud. Aga uks avanes nagu ikka ja libises sujuvalt oma seinaorva. Biron noogutas endamisi. Loogiline. Polnud mingit erilist põhjust kappi rikkuda ja neil polnud niikuinii kuigi palju aega.

Ja siis, taskulamp käes, ümber pöördudes, lagunes kogu tema teooria ühe hirmsa hetkega. Ta kangestus, kõht pingest krampi tõmbumas, hoidis hinge kinni ja kuulatas.

Esimest korda pärast ärkamist kuulis ta magamistoa sosinat. Vaikset, ebaharilikku ja itsitavat vestlust iseendaga. Ta tundis hääle kohe ära.Seda oli võimatu mitte tunda. See oli „Maa surmakorin”. See hääl oli leiutatud tuhat aastat tagasi.

Täpsemalt, see oli kiirgusmõõdiku hääl, mille tiksumine mõõtis laetud osakesi ja gammalaineid, pehmed elektroonilised klõpsatused vaikseks sosinaks sulamas. See oli mõõdik, mis mõõtis ainult seda, mida mõõta sai: surma!

Biron taganes tasakesi ja kikivarvul. Kuue jala kauguselt suunas ta valge valgusvihu kapi sügavusse. Mõõdik istus tagumises nurgas, aga selle nägemine ei öelnud talle midagi.

Mõõdik oli seal juba tema rebasepäevist. Enamik uusi õpilasi Välisplaneetidelt ostsid oma esimesel Maa-nädalal mõõdiku. Nad tajusid Maa radioaktiivsust teravalt ja tundsid vajadust end kaitsta. Tavaliselt müüsid nad mõõdikud järgmisele kursusele, aga Biron hoidis enda oma alles. Nüüd oli ta selle eest tänulik.

Ta läks kirjutuslaua juurde, kus ta uneajal oma käekella hoidis. See oli alles. Ta käsi värises pisut, kui ta kella taskulambi valgusvihku tõstis. Kellarihm oli siledast valgest ülipaindlikust plastikust. Ja see oli valge. Ta hoidis kella endast kaugemal ja vaatas seda mitme nurga alt. Rihm oli valge.

Kellarihm oli veel üks esimesel õppeaastal tehtud ost. Tugev kiirgus muutis selle siniseks, mis oli Maal surma värv. Eksinud või hooletu inimene võis lihtsasti kiirgavale pinnasele sattuda. Valitsus eraldas võimalikult palju alasid aedadega ja loomulikult ei läinud keegi tohututele surmaväljadele, mis algasid linnast mitme miili kaugusel. Aga kellarihm andis kindlustunde.

Kui rihm muutus helesiniseks, tuli haiglasse ravile minna. Selles polnud kahtlustki. Rihma materjal oli kiirgusele sama tundlik kui inimkeha ja sobivate fotoelektriliste instrumentidega sai sinise tooni mõõta, et juhtumi tõsidus kiiresti välja selgitada.

Ere tumesinine oli lõpp. See värv poleks iial tagasi muutunud ja inimene samuti mitte. Sellele polnud ravi, polnud pääsemisvõimalust, polnud lootust. Jäi üle vaid oodata päev kuni nädal ja haigla võis ainult kremeerimiseks ettevalmistusi teha.

Aga vähemalt oli rihm veel valge ja hädakisa Bironi mõtetes vaibus pisut.

Järelikult polnud kiirgust palju. Kas seegi võis olla vembu osa? Biron kaalus seda ja otsustas, et ei võinud. Mitte keegi poleks teisele nii teinud. Vähemalt mitte Maal, ebaseadusliku radioaktiivse materjali käsitsemine oli siin raske kuritegu. Maal võeti radiatsiooni tõsiselt. Hea põhjusega. Keegi poleks ilma mõjuva põhjuseta niimoodi käitunud.

Ta vormis mõtte hoolikalt ja konkreetselt, vaatas sellele julgelt näkku. Mõjuv põhjus oleks näiteks soov kedagi mõrvata. Aga miks? Ta ei näinud mingit motiivi. Kahekümne kolme eluaasta jooksul polnud ta leidnud ühtki tõsist vaenlast. Mitte nii tõsist. Mitte surmtõsist.

Ta haaras oma lühikeseks pügatud juustest. See oli naeruväärne mõte, aga sellest polnud pääsu. Ta astus ettevaatlikult kapi juurde tagasi. Seal pidi olema midagi kiirgavat, mida neli tundi varem veel ei olnud. Ta nägi seda peaaegu kohe.

See oli väike karp, mille servad polnud rohkem kui kuue tolli pikkused. Biron tundis selle ära ja tema alahuul värises pisut. Ta polnud selliseid kunagi näinud, aga oli neist kuulnud. Ta võttis mõõdiku ja läks sellega magamistuppa. Vaikne sosin sumbus, peaaegu lakkas. See kostis taas, kui ta pööras karbi poole seadme peene vilgukiviotsa, mille kaudu kiirgus sisse pääses. Tema jaoks polnud enam kahtlustki. See oli kiirguspomm.

Hetkel polnud radiatsioon veel surmav; see oli üksnes päästik. Kusagil karbi sees moodustus tilluke tuumareaktor. Püsimatud kunstlikud isotoobid kuumenesid aeglaselt ja täitsid karbi sobivate osakestega. Kui osakeste tihedus jõudis piisavale tasemele, pidi reaktor reageerima. Tavaliselt ei tekkinud plahvatust, ehkki reaktsiooni kuumus sulatas karbi metallikänkraks, vaid võimas surmava radiatsiooni laine, mis tappis kõik elava kuue jala kuni kuue miili raadiuses, olenevalt pommi suurusest.

Polnud võimalik teada, millal see moment saabub. Võib-olla mitme tunni pärast, võib-olla järgmisel hetkel. Biron seisis abitult paigal, taskulamp lõdvalt niiskeks tõmbunud kätes. Pool tundi varem, kui visifon ta äratas, oli ta olnud rahulik. Nüüd ta teadis, et peab surema.

Biron ei tahtnud surra, aga ta oli lootusetult nurka surutud ja tal polnud end kuhugi peita.

Ta tundis toa paigutust. See asus koridori lõpus: naabertuba oli ainult ühel pool ja muidugi ka üleval ning all. Ülemisest toast polnud mingit kasu. Sama korruse kõrvalruum oli vannitoa seina taga, vastas teine vannituba. Vaevalt seal keegi teda kuulnuks.

Jäi veel alumise korruse tuba.

Toas olid mõned kokkupandavad toolid võimalike külaliste jaoks. Ta haaras ühe. See tegi põrandat tabades kuiva plaksuvat häält. Ta pööras tooli küljele ja niimoodi toksides oli müra valjem.

Ta ootas pärast igat lööki, mõeldes, kas ta suudab all magaja äratada ja teda piisavalt tüüdata, et too segamisest teataks.

Korraga kuulis ta vaikset häält ja peatus, purunev tool pea kohale tõstetud. Hääl kostis uuesti, nagu kauge hõige. See tuli ukse poolt.

Ta pillas tooli maha ja karjus omakorda. Surus kõrva vastu pragu, kus uks seinaga kohtus, aga klapp oli tihe ja isegi seal kostis hääl tuhmilt.

Aga ta kuulis siiski oma nime.

„Farrill! Farrill!” Mitu korda, ja veel midagi. Võib-olla: „Oled sa seal?” või „Kas kõik on korras?”

Ta möirgas vastu: „Tehke uks lahti.” Ta röökis seda kolm või neli korda. Teda valdas palavikuline kannatamatus. Pomm võis iga hetk lõhkeda.

Talle tundus, et nad kuulsid teda. Igatahes tuli summutatud vastus: „Hoia alt. (Midagi, midagi) laser.” Ta taipas, mida öelda taheti, ja taganes ruttu uksest eemale.

Kostis paar teravat raksatust ja ta tundis, kuidas need õhu võnkuma panid. Järgnes purunemise hääl ja uks paiskus sissepoole. Koridorist tulvas valgust.

Biron sööstis välja, käed laiali. „Ärge tulge sisse,” karjus ta. „Maa nimel, ärge tulge sisse. Seal on kiirguspomm.”

Tema vastas seisis kaks meest. Üks oli Jonti. Teine oli majahoidja Esbak. Ta oli ainult pooleldi riides.

„Kiirguspomm?” kogeles ta.

Aga Jonti küsis: „Kui suur?” Laserpüstol oli tal ikka veel käes ja see rikkus ta – vaatamata kellaajale – dändilikku üldmuljet.

Biron suutis vaid kätega vehkida.

„Hästi,” lausus Jonti. Ta tundus majahoidjaga rääkides väga rahulik. „Ümbritsevad toad tuleks evakueerida. Kui teil on linnakus tinalehti, tooge siia ja katke koridor. Enne hommikut ei maksa sinna kedagi sisse lasta.”

Ta pöördus Bironi poole. „Selle ulatus on ilmselt kaksteist kuni kaheksateist jalga. Kuidas see sinna sai?”

„Ei tea,” vastas Biron. Ta pühkis käeseljaga laupa. „Ma pean maha istuma, kui sa pahaks ei pane.” Ta heitis pilgu oma randmele ja taipas, et kell oli tuppa jäänud. Teda haaras metsik kihk sellele järele minna.

Nüüd läks saginaks. Tudengid aeti tubadest välja.

„Tule kaasa,” ütles Jonti. „Ma arvan ka, et sa peaks istuma.”

Biron uuris: „Miks sa minu juurde tulid? Mitte et ma poleks tänulik, saad aru küll.”

„Ma helistasin sulle. Sa ei vastanud ja ma pidin sind nägema.”

„Mind nägema?” Ta rääkis kaalutletult, üritades hingamist kontrolli alla saada. „Miks?”

„Pidin sind hoiatama, et su elu on ohus.”

Biron naeris kähedalt. „Sain juba teada.”

„See oli alles esimene katse. Nad proovivad uuesti.”

„Kes „nemad”?”

„Mitte siin, Farrill,” lausus Jonti. „Peame rääkima nelja silma all. Sind tahetakse tappa. Võimalik, et ka mina olen end juba ohtu seadnud.”