Читать книгу Tähed kui tolmukübemed - Isaac Asimov - Страница 5

Tudengite puhkeruum oli tühi ja hämar. Pool viis hommikul ei saanudki teisiti olla. Aga Jonti kõhkles hetkeks ja kuulatas ust lahti hoides.

„Ei,” lausus ta tasa, „ära pane tuld põlema. Saame ka ilma rääkida.”

„Mul on tänaseks ööks pimedusest kõrini,” pomises Biron.

„Jätame ukse praokile.”

Biron ei jaksanud vaielda. Ta vajus lähimasse tooli ja jälgis, kuidas sulguva ukseava hele ristkülik peenikeseks triibuks kahanes. Nüüd, kus kõik oli möödas, haarasid teda värinad.

Jonti peatas ukse ja asetas oma jalutuskepi põrandale joonistunud valgusvihule. „Jälgi seda. See näitab, kui keegi möödub või uks liigub.”

Biron ütles: „Jäta, mul pole vandenõudeks tuju. Kui sa pahaks ei pane, võiksid nüüd öelda, mis sul öelda on. Ma tean, et päästsid mu elu ja homme olen sobivalt tänulik. Aga praegu vajan kiiret napsu ja pikka puhkust.”

„Aiman, mida sa tunned,” vastas Jonti, „aga sinu liig pikka puhkust õnnestus hetkel vältida. Tahaksin, et su elu kestaks rohkem kui hetke. Kas sa tead, et ma tunnen su isa?”

Küsimus tuli ootamatult ja Biron kergitas kulme, mis läks küll pimeduses kaduma. Ta sõnas: „Ta pole kunagi maininud, et sind tunneks.”

„See olekski mind üllatanud. Ta ei tunne mind nime all, mida siin kasutan. Muide, kas su isa on sinuga viimati ühendust võtnud?”

„Miks sa küsid?”

„Sest ta on suures ohus.”

„Mida?”

Jonti käsi leidis hämaruses tema käsivarre ja pigistas kõvasti. „Palun ära tõsta häält.” Biron taipas esimest korda, et nad olid sosistanud.

Jonti jätkas: „Seletan täpsemalt. Su isa on kinni võetud. Kas mõistad, mida see tähendab?”

„Ei, kindlasti mitte. Kes ta kinni võttis ja kuhu sa sihid? Miks sa mind küsimustega tüütad?” Bironi meelekohad tuikasid. Hüpniidi ja napi pääsemise tõttu oli tal raske pidada sammu rahuliku dändiga, kes istus nii lähedal, et tema sosin kostis sama selgelt kui karjumine.

„Aga kindlasti,” sosistas too, „aimad sa natuke, mis tööd su isa teeb?”

„Kui sa mu isa tunned, siis tead, et ta on Widemose Rantšeero. See on tema töö.”

Jonti lausus: „Noh, sul pole mingit põhjust mind usaldada, kui välja arvata see, et panen sinu pärast oma elu kaalule. Aga ma juba tean kõike, mida mulle öelda võiksid. Näiteks ma tean, et su isa sepitseb tyranlaste vastu salaplaani.”

„Ma ei taha seda kuulda,” lausus Biron kangelt. „Su tänane teene ei anna sulle õigust mu isa kohta sellist juttu rääkida.”

„See on rumal põiklemine, noormees, sa raiskad mu aega. Kas sa ei mõista, et olukord on verbaalsest vehklemisest tõsisem? Ütlen otse välja. Su isa on tyranlaste vang. Ta võib juba surnud olla.”

„Ma ei usu sind.” Biron tõusis pooleldi püsti.

„Ma sain sellest teada.”

„Aitab sellest, Jonti. Mul pole mõistatusteks tuju ja mulle ei meeldi sinu katsed...”

„Noh, mida?” Jonti toon polnud enam nii peenelt mõõdetud. „Mis kasu ma sellest saaksin? Meenutan sulle, et neist mu andmetest, mida sa uskuda ei taha, võis järeldada ka seda, et keegi võib üritada sind tappa. Otsusta juhtunu üle ise, Farrill.”

Biron ütles: „Alusta uuesti ja räägi ausalt. Ma kuulan.”

„Hea küll. Kujutan ette, Farrill, et sa tead, et olen su kaasmaalane udukogu kuningriikidest, kuigi ma esinen veegalasena.”

„Oletasin seda su aktsendi järgi. See ei tundunud tähtis.”

„Aga see on tähtis, mu sõber. Tulin siia, sest nagu su isale, ei meeldi ka mulle tyranlased. Nad anastavad meie rahvast juba viiskümmend aastat. See on pikk aeg.”

„Ma pole poliitik.”

Jonti häälde hiilis jälle ärritus. „Oh, ma pole mõni agent, kes üritab sind lõksu meelitada. Räägin sulle tõtt. Mind tabati aasta eest, just nagu su isa praegu. Aga mul õnnestus pääseda ja ma tulin Maale, arvates, et siin on ohutu, kuni olen valmis naasma. Rohkem sa minu kohta teadma ei pea.”

„Seda on juba rohkem, kui teada tahtsin, härra.” Biron ei suutnud ebasõbralikkust varjata. Jonti liiga täpselt mõõdetud maneerlikkus ei istunud talle.

„Ma tean. Aga pean sulle vähemalt nii palju ütlema, sest just seeläbi kohtusin sinu isaga. Ta töötas koos minuga, õigemini mina koos temaga. Ta tundis mind, aga mitte oma ametlikus rollis Nephelose planeedi tähtsaima aadlikuna. Saad sa aru?”

Biron noogutas pimedas mõttetult ja vastas: „Jah.”

„Täpsemalt pole tarvis rääkida. Ma säilitasin oma allikad isegi siin ja tean, et ta on vangistatud. See on teadmine. Kui ma ainult kahtlustaksin, oleks sinu tapmiskatse olnud piisav tõend.”

„Mil moel?”

„Kui isa on tyranlaste käes, kas nad jätaksid poja vabadusse?”

„Sa tahad öelda, et kiirguspommi panid minu tuppa tyranlased? Võimatu.”

„Miks võimatu? Kas sa ei mõista nende positsiooni? Tyranlased valitsevad viitkümmet maailma, nad on vähemuses mitusada ühe vastu. Niisuguses olukorras ei piisa toorest jõust. Nende erialaks on salakavalad võtted, intriigid ja palgamõrvad. Nad punuvad üle kosmose laia ja tihedat võrku. Ma usun siiralt, et see ulatub ka viiesaja valgusaasta kaugusele Maale.”

Biron oli ikka veel õudusunenäo küüsis. Kaugusest kostis tuhm müra, kui tinapaneele paika nihutati. Mõõdik tema toas tiksus ilmselt ikka veel.

Ta tähendas: „Pole loogiline. Lähen sel nädalal Nephelosele tagasi. Nad peavad seda teadma. Miks mitte tappa mind seal? Kui nad vaid ootaksid, saaksid nad mind kätte.” See viga tuli kergendusena, ta soovis nii väga oma loogikat uskuda.

Jonti kummardus lähemale ja tema vürtsikas hingeõhk riivas juuksekarvu Bironi laubal. „Su isa on populaarne. Tema surma – kui tyranlased on ta vangistanud, pead tema hukkamise võimalust tunnistama – paneks pahaks isegi kuulekas orjarass, keda tyranlased aretada üritavad. Widemose uue Rantšeerona võiksid seda pahameelt ära kasutada. Ka sinu hukkamine kahekordistaks ohtu. Nad ei taha märtreid luua. Aga kui sa sureksid kusagil kaugel õnnetuses, oleks see neile väga mugav.”

„Ma ei usu sind,” ütles Biron. See oli jäänud ta ainsaks kilbiks.

Jonti tõusis, kohendades õhukesi kindaid. Ta lausus: „Sa lähed liiale, Farrill. Esitaksid oma rolli veenvamalt, kui ei teeskleks nii täielikku teadmatust. Eeldan, et su isa varjas sinu eest reaalsust, et sind kaitsta, aga vaevalt sa tema uskumustest täiesti puutumata jäid. Sinu vihkamine tyranlaste vastu on tahes-tahtmata tema viha peegeldus. Oled valmis nendega võitlema, sa ei saa sinna midagi parata.”

Biron kehitas õlgu.

Jonti jätkas: „Ta võis isegi mõista, et oled nüüd täiskasvanu, ja sulle kasutust leida. Väga mugav, et viibid Maal. Pole sugugi ebatõenäoline, et lisaks haridusele on sul siin kindel ülesanne. Võib-olla selline, mille läbikukkumise nimel on tyranlased valmis sind tapma.”

„Tobe melodraama.”

„Kas on? Olgu siis. Kui tõde sind praegu ei veena, teevad seda hiljem sündmused. See tapmiskatse ei jää viimaseks ja järgmist saadab edu. Praegusest hetkest, Farrill, oled sa surnud mees.”

Biron tõstis pilgu. „Oota! Miks see lugu sind huvitab?”

„Ma olen patrioot. Tahaksin, et kuningriigid oleksid jälle vabad ja saaksid oma valitsuse ise valida.”

„Ei. Miks see sind isiklikult huvitab? Ainult idealismist ei piisa, see poleks sinu moodi. Vabandust, kui sind solvan.” Bironi sõnad olid kui kangekaelne rahe.

Jonti istus uuesti. Ta sõnas: „Mu maad on konfiskeeritud. Enne eksiili ei meeldinud mulle, et mind sunniti nende kääbuste käske kuulama. Nüüd on mulle tähtsam kui miski muu, et saaksin taas niisuguseks meheks, nagu mu vanaisa enne tyranlaste saabumist oli. Kas see on piisavalt praktiline põhjus revolutsiooni soovimiseks? Sinu isa olnuks selle revolutsiooni juht. Kui tema ei saa, siis sina!”

„Mina? Olen kahekümne kolme aastane ja ei tea sellest kõigest midagi. Leiaksid palju paremaid mehi.”

„Kahtlemata, kuid keegi teine pole sinu isa poeg. Kui su isa tapetakse, saab sinust Widemose Rantšeero, niisiis oleksid mulle väärtuslik isegi kaheteistaastase idioodina. Vajan sind samal põhjusel, miks tyranlased tahavad sinust vabaneda. Kui sa usud tapmiskatset, siis usud sa ka mind. Sinu toas oli kiirguspomm. See pidi olema seal sinu tapmiseks. Kes sind veel tappa tahaks?”

Jonti ootas kannatlikult tema sosinat.

„Mitte keegi,” tunnistas Biron. „Minu teada ei tahaks keegi mind tappa. See on siis tõsi, see jutt mu isast!”

„See on tõsi. Võta seda kui sõja ohvrit.”

„Arvad, et see teeb asja paremaks? Vahest püstitatakse talle kunagi kuju? Kiirgavate tähtedega, mis paistavad kümne tuhande miili kaugusele kosmosesse?” Tema hääl muutus kähedaks. „Kas see peaks mind õnnelikuks tegema?”

Jonti ootas, aga Biron ei öelnud rohkem midagi. Siis küsis Jonti: „Mida sa teha kavatsed?”

„Lähen koju.”

„Siis ei mõista sa endiselt oma olukorda.”

„Ma ütlesin, et lähen koju. Mida ma siis tegema peaksin? Kui ta on elus, päästan ta vabaks. Ja kui ta on surnud, siis... Siis...”

„Vaiki!” Vanema mehe hääles kõlas külm ärritus. „Sa patrad nagu laps. Sa ei saa Nephelosele minna. Kas sa ei mõista? Kas ma räägin titega või aruka noormehega?”

Biron pomises: „Mida sa siis soovitad?”

„Kas sa tunned Rhodia Direktorit?”

„Tyranlaste sõpra? Ma tean teda. Tean, kes ta on. Kõik kuningriikides teavad. Hinrik V, Rhodia Direktor.”

„Oled sa temaga kohtunud?”

„Ei.”

„Seda ma mõtlesingi. Kui te pole kohtunud, siis sa ei tunne teda. Ta on imbetsill, Farrill. Sõna otseses mõttes. Aga kui tyranlased Widemose Rantšo konfiskeerivad – ja just nii juhtub, täpselt nagu minu maadega – läheb see Hinriku kätte. Tyranlased usuvad, et see on ohutu koht. Sinna peadki minema.”

„Miks?”

„Sest Hinrikul on vähemalt tyranlaste üle mõju, nii palju kui ühel tallalakkujast hüpiknukul olla saab. Ta võib sulle valdused tagasi tuua.”

„Miks ta peaks? Tõenäolisemalt annaks ta mu välja.”

„Nii see on. Aga sa oled selle suhtes valvel ja sul on võimalus seda vältida. Pea meeles, sinu tiitel on väärtuslik ja tähtis, aga ainult sellest ei piisa. Niisugustes vandenõudes tuleb olla praktiline. Inimesed kogunevad su lipu alla tundmuste ajel ja lugupidamisest su nime vastu, aga nende hoidmiseks vajad sa raha.”

Biron mõtles järele. „Vajan otsustamiseks aega.”

„Seda pole. Su aeg sai otsa, kui su tuppa kiirguspomm pandi. Peame tegutsema. Annan sulle soovituskirja Rhodia Hinrikule.”

„Sa tunned teda siis nii hästi?”

„Sinu kahtlused ei maga iial, mis? Käisin kunagi Hinriku õukonnas Lingane’i Autokraadi ülesandel. Tema oma imbetsilli mõistusega mind ilmselt ei mäleta, aga ta ei julgeks välja näidata, et on mu unustanud. Ma teeksin teid tuttavaks ja edasi saaksid ise improviseerida. Hommikuks on kiri valmis. Keskpäeval lahkub Rhodia poole laev. Tõin sulle piletid. Ma ise lähen ka ära, aga teist teed pidi. Ära viivita. Sa oled siin lõpetanud, eks ole?”

„Diplomi üleandmine on veel jäänud.”

„Kõigest pärgamenditükk. On see sulle tähtis?”

„Enam mitte.”

„On sul raha?”

„Piisavalt.”

„Väga hea. Liiga palju oleks kahtlane.” Ta hüüatas teravalt: „Farrill!”

Biron virgus oma oimetuselaadsest seisundist. „Mida?”

„Mine teiste juurde tagasi. Ära ütle kellelegi, et lahkud. Las teod räägivad sinu eest.”

Biron noogutas juhmilt. Kusagil kaugel mõistuse tagasopis liigutas mõte, et tema ülesanne jäi lõpetamata ja ta oli surevat isa ka sel moel alt vedanud. Teda haaras abitu kibedus. Talle oleks võinud rohkem öelda. Ta oleks võinud isaga ohte jagada. Isa oleks pidanud talle rääkima.

Nüüd, kus ta teadis tõde või vähemalt suuremat osa tõest, mis puudutas ta isa rolli vandenõus, näis dokument, mille ta pidi Maa arhiivist hankima, veel tähtsam. Aga tal polnud enam aega. Polnud aega dokumenti ära tuua. Ega sellele mõelda. Ega isa päästa. Võib-olla polnud ka aega elada.

Ta lausus: „Ma teen, nagu sa ütled, Jonti.”

Sander Jonti peatus ühiselamu trepil ja heitis põgusa pilgu ülikoolilinnakule. Imetlust polnud ta silmis küll raasugi.

Sammudes mööda tellistest rada, mis siugles silmatorkavalt läbi antiikajast saadik ülikoolilinnakuid iseloomustava pseudomaalähedase atmosfääri, nägi ta eespool linna ainsa tähtsa tänava tulesid. Selle taga kumas päevavalgusse uppudes, kuid juba nähtavana igavesti radioaktiivne sinine silmapiir, eelajalooliste sõdade tumm tunnistaja.

Jonti jäi hetkeks taevast silmitsema. Möödas oli üle viiekümne aasta sellest, kui saabusid tyranlased ja tegid äkilise lõpu kaugel udukogu taga kempleva ja kraakleva kahe tosina riigikese iseseisvatele eludele. Lämmatava rahu ike langes neile äkitselt ja enneaegselt.

Sellest tormist, mis saabus ühe võimsa pikselöögiga, polnud nad siiani päriselt taastunud. Järele jäi vaid teatud tõmblus, mis aeg-ajalt siin-seal asjatult mõne maailma üles kihutas. Nende tõmbluste organiseerimine ja üheks hästi ajastatud hinguseks koondamine oli raske ja pikk ülesanne. Ta oli siin Maal juba küllalt konutanud. Oli aeg tagasi minna.

Kodus üritati ilmselt just praegu tema toaga ühendust võtta.

Ta lisas pisut sammu.

Ta tabas kiire tuppa astudes. See oli isiklik kiir, mille turvalisuses polnud veel põhjust kahelda, mille privaatsuses ei leidunud ainsatki mõra. Mingit vastuvõtjat polnud vaja, ei mingit metallist ja traatidest riista, et tabada õrnu lendlevate elektronide vooge, mille sosistatud impulsid triivisid läbi hüperruumi planeedilt, mis asus poole tuhande valgusaasta kaugusel.

Tema toa ruum oli polariseeritud ja vastuvõtuks ette valmistatud, selle koest oli kõrvaldatud vähimadki häired. Keegi peale vastuvõtja ei saanud polarisatsiooni märgata, ainult tema mõistus võis ainult selles kindlas ruumis vastuvõtjaks olla: ainult tema närvisüsteemi elektrilised omadused võisid sõnumit kandva kiirega resoneeruda.

Sõnum oli sama privaatne kui tema ajulainete ainulaadsed omadused. Universumis, kus elas triljoneid ja triljoneid inimolendeid, oli tõenäosus, et keegi on teise isikliku laine tabamiseks piisavalt sarnane, kahekümnekohaline arv ühe vastu.

Jonti aju kõditas kõnet, mis undas läbi hüperruumi lõputu tühja mõistmatuse.

„…kutsun…kutsun…kutsun…kutsun…”

Saatmine polnud kunagi päris nii lihtne kui vastuvõtmine. Tarvis läks mehaanilist seadeldist, mis tekitaks väga spetsiifilise laine, et viia sõnum teisele poole udukogu taha. See seade peitus kaunistatud nööbis, mida ta paremal õlal kandis. See aktiveerus automaatselt, kui ta oma polariseeritud ruumi astus, ja nüüd tuli tal vaid sihikindlalt ning keskendunult mõelda.

„Siin ma olen!” Tal polnud vaja end tuvastada.

Kutsuva signaali tuhm korduv rütm peatus ja muutus sõnadeks, mis ta peas kuju võtsid. „Tervitame teid, härra. Widemos on hukatud. Uudis pole muidugi veel avalik.”

„See ei üllata mind. Kas keegi on veel paljastatud?”

„Ei, härra. Rantšeero ei öelnud neile midagi. Vapper ja ustav mees.”

„Jah. Aga lihtsalt vaprusest ja ustavusest ei piisa, muidu poleks ta vahele jäänud. Talle oleks ära kulunud pisut rohkem argust. Ükskõik! Ma rääkisin tema pojaga, uue Rantšeeroga, kes oleks juba peaaegu surma saanud. Me leiame talle rakendust.”

„Kas tohib küsida, mil moel, härra?”

„Parem, kui sellele küsimusele vastavad sündmused. Mina ei oska veel nii vara tagajärgi ennustada. Homme asub ta teele Rhodia Hinriku juurde.”

„Hinrik! Noormees võtab suure riski. Kas ta teab, et...”

„Ütlesin talle nii palju, kui sain,” vastas Jonti teravalt. „Me ei saa teda täielikult usaldada, kuni ta on end tõestanud. Antud asjaoludega arvestades on ta meie jaoks vaid keegi, kellega võib riskida, nagu kõik inimesed. Ta on asendatav, täiesti asendatav. Ärge mulle enam siia helistage, ma lahkun Maalt.”

Ja Jonti tegi lõpliku žesti ning katkestas vaimse ühenduse.

Ta mõtles eelmise päeva ja öö sündmused vaikselt läbi, kaaludes iga seika. Aegamööda ilmus ta näole naeratus. Kõik oli täiuslikult korraldatud ja komöödia võis omasoodu jätkuda.

Miski ei jäänud juhuse hooleks.