Читать книгу Tähed kui tolmukübemed - Isaac Asimov - Страница 6

Esimene tund, mil kosmoselaev planeedi kütkeist tõuseb, on kõige proosalisem. Siis valitseb lahkumissegadus, mille olemus on jäänud samaks kui esimese õõnestatud puutüve ürgjõe kaldalt lahti lükkamisel.Kõik ettevalmistused on tehtud, pagasi eest hoolt kantud; saabub esimene jäiga võõristuse hetk, ümberringi tähenduseta sagin. Viimasel hetkel hõigatud lembesõnad ja siis sumbumine, õhulüüside summutatud kolksumine ning õhu aeglane kohin, kui lüüsid suurte puuridena automaatselt sissepoole tõmbuvad ning end vaakumisse imevad.

Siis võtab maad ähvardav vaikus ja igas ruumis vilguvad punased sildid: „Sättige kiirendusülikondi... Sättige kiirendusülikondi... Sättige kiirendusülikondi.”

Stjuuardid sagivad koridorides ja koputavad napilt igale uksele, et need siis lahti tõmmata. „Vabandust. Ülikonnad selga.”

Järgneb lahing ülikonnaga, mis on külm, kitsas ja ebamugav, aga tihedasti liidetud hüdraulikaga, et pehmendada iiveldamaajavat survet stardil.

Kostab tuumamootorite kauge mürin, mis töötavad atmosfääris manööverdamiseks madalal võimsusel. Kohe sellega koos tunned, kuidas su ülikond aeglaselt järele andva õli sisse vajub. Sa laskud näiliselt lõputult allapoole ja tõused väga aeglaselt jälle üles, kui kiirendus järele annab. Kui sul selle kestel süda pahaks ei lähe, ei pea ilmselt ülejäänud reisi jooksul kosmosehaiguse pärast muretsema.

Esimesed kolm tundi polnud vaatlusruum reisijatele avatud ja selleks ajaks, kui atmosfäär jäi selja taha ning topeltuksed olid valmis avanema, oli kogunenud pikk järjekord. Kohal polnud mitte ainult sajaprotsendiliselt kõik planetaarid (ehk need, kes polnud kunagi kosmoses käinud), vaid ka suur hulk kogenumaid reisijaid.

Vaade Maale kosmosest oli ikkagi üks turistide tõmbenumbreid.

Vaatlusruum oli mull laeva „kestal”, kahe jala paksusest raudkõvast läbipaistvast plastikust. Kokkupandav iriidiumi-terasesulamist kaas, mis seda atmosfääri ja tolmuosakeste hävitusjõu vastu kaitses, oli kõrvale volditud. Tuled ei põlenud ja galerii oli rahvast täis. Üle reelingu piiluvad näod paistsid Maa kumas selgelt.

Sest Maa rippus seal all, hiiglaslik ja särav oranži-sinise-valgelaiguline õhupall. Nendepoolne poolkera oli peaaegu täiesti päikese käes: pilvede vahelt paistsid kõrbeoranžid kontinendid üksikute peente roheliste vöötidega. Mered olid sinised, moodustades terava kontrasti musta kosmosega, millega silmapiiril kohtusid. Ja kõikjal ümberringi särasid mustas puhtas taevas tähed.

Vaatajad ootasid kannatlikult.

Nad tahtsid näha ka midagi muud kui päikesevalguses poolkera. Kui laev jätkas oma kerget märkamatut kaldkurssi orbiidilt lahkumiseks, ilmus nähtavale pimestavvalge polaarmüts. Öö vari libises aeglaselt üle maakera ja Euraasia-Aafrika tohutu saar ilmus majesteetlikult lavale, põhjakaar allpool.

Mandri haige ebasurnud pinna õuduseid varjas öine valgusemäng. Radioaktiivne maa moodustas tohutu küütlevsinise mere, mis sädeles veidrates vanikutes, märkides aatomipommide tabamuste mustrit terve põlvkond enne seda, kui leiutati tuumaplahvatuste vastased jõuväljad, et ükski teine maailm ei saaks sel moel enesetappu teha.

Pilgud jälgisid seda, kuni mõne tunni pärast oli Maa vaid väike ere münt lõputus pimeduses.

Vaatajate seas oli ka Biron Farrill. Ta istus üksinda esireas, käed piirdele toetatud, pilk sünge ja mõtlik. Ta polnud plaaninud Maalt nii lahkuda. See oli vale viis, vale laev, vale sihtkoht.