Читать книгу Ungari kirjandus mitteungarlasele - Ivar Sinimets - Страница 5

Tavaliselt puutume me selle või teise maa selles või teises keeles loodud kirjandusega kokku konkreetsete teoste kaudu. Võib juhtuda, et me ei pööra teose kuulumisele sellesse või teise kultuuriringi üldse tähelepanu. Kui kontaktid teatud kirjandusega on aga kordunud, siis tekib vähegi nõudlikumal lugejal soov oma teadmisi süstematiseerida. Osaliselt aitavad sellele kaasa teoste ees- ja järelsõnad. Samm edasi on huvi tundmine kogu selle maa ja selles keeles kirjanduse vastu. Just siin on abiks kirjanduslugu. Paraku on eesti keeles kompaktseid kirjanduslugusid ilmunud suhteliselt vähe, ka kirjanduslugude koostamise põhimõtted on viimastel aastakümnetel paljuski teisenenud/teisenemas (Bókai 1997; Kibédi Varga 1998; Laitinen 1980; Rojola 1998; Saariluoma 1997; Tőzsér 1999; Varpio 1980; Fried 2004).

Järgnev käsitlus tahab anda ülevaate ungari kirjandusest. Tegemist ei ole traditsioonilise kirjanduslooga. Ühelt poolt on distantseerutud ungarikeelsetest käsitlustest (ehkki neid on tihti kasutatud) – tegemist on mitteungarlaselt mitteungarlastele mõeldud ülevaatega, mis paljuski on arvestanud ka (hetkel veel kunstilist elamust pakkuvate) tõlgete olemasolu või puudumisega. Teisalt on tavapärasest erinev pakutud materjal ise, alates kas või sellest, et toodud on tavatult palju tõlkeid, mis võib-olla isegi käsitluses domineerivad. Proosatekstid või nende katkendid on esitatud võib-olla kõige tavapärasemate tõlgetena. Luuletõlked on valdavalt toodud reaaluste tõlgetena koos originaaltekstidega, mis on meie kultuuriringis üsna harjumatu nähtus. Suhteliselt palju on sisukokkuvõtteid, mis filoloogide seas saavad tavaliselt äärmiselt üleoleva suhtumise osaliseks. Antud juhul on seda tehtud seda siiski teadlikult: sisu kui sellist ei tohiks kirjanduse kui terviku vaatlemisel loomulikult ületähtsustada, kuid potentsiaalse lugeja puhul tuleb üks või teine raamat tavaliselt kõne alla siis, kui omatakse sisust teatud ülevaadet („Sooviksin lugeda armastusromaani”, „Midagi ajaloost” jne). Tegelikult on sisu ümberjutustamine samuti teatud tõlkeliik, mida võib nimetada metatekstitõlkeks, nii nagu kirjandusteose esitamist filmivahenditega võib käsitleda kui intersemiootilist tõlget. Tavapärasest kirjandusloost erinev on ka teatud tekstide seoste jälgimine ungari kirjandusloo erinevatel perioodidel. Kirjandusloolise teksti inspireeritud väljundid ilukirjanduse tasemel lubavad teha järeldusi ka antud teksti rolli kohta kaasajal.

Tavaliselt püütakse kirjandusloo koostamisel mahutada sellesse võimalikult palju uusi andmeid, ka sellest on praegu loobutud (ei tohiks unustada, et tegemist on käsitlusega, mis kannab pealkirja „Sissejuhatus ungari kirjandusse”). Kuigi eesti keeles viimati ilmunud kirjanduslugude puhul on rõhutatud, kui väga lugeja tunneb huvi kirjanike eraeluliste seikade vastu, on neidki puudutatud ainult siis, kui see on vajalik kirjandusteoste paremaks mõistmiseks.

Ungari kirjanduse koodid. Ungari kirjanduse mõistmiseks tuleb jagu saada õige mitmest koodist. Neist esimene on muidugi ungari keel (vähesel määral on ungari kirjandust kirjutatud ka ladina, prantsuse ja vene keeles). Tõsi, paljud ungari kirjanduse kullafondi kuuluvad teosed on tõlgitud ka teistesse keeltesse, mis lubab ungari kirjandusest teatud määral osa saada ka seda keelt valdamata. Eesti keelde on tõlgitud suhteliselt palju ungari kirjandust, näiteks aastatel 1940–1990 ilmus ligikaudu 70 ilukirjanduslikku tõlget iseseisva raamatuna. Aga tavaliselt lubavad tõlked tutvuda üksnes ungari kirjanduse ühe või teise perioodiga, nii näiteks on varasemat ungari kirjandust eesti keelde tõlgitud väga vähe, romantismiajastu kirjandust aga rohkem. Järgnevas käsitluses on oluliseks peetud tõlkeid vähemasti mainitud, ungari kirjanduse retseptsioonist Eestis saab sõna tõsises mõttes rääkida ainult mõnel üksikul juhul.

Tõlkevalik ja -kvaliteet seab oma piirid ka konkreetse kirjaniku keele tundmisele ja nautimisele. Võib julgesti väita, et Endre Ady metafoorirohke luule tõlked eesti keeles ei luba aru saada, miks ungarlased teda nii kõrgelt hindavad (see pole küll ainult eestikeelsete tõlgete probleem).

Kui vaadelda tegureid, mis teevad ungari kirjandusest kirjanduse, siis neid on õige arvukalt. Nende seas tuleb mainida nii kirjanduslikule keelele lubatud standardkeelest kõrvalekaldumist, kujundisüsteemi, ematekstide süsteemi, kirjanduse rolli jne. Mööda ei saa minna ungari luulele sellistest omastest vormielementidest nagu Balassi-stroof ja Himfy-stroof. Küllalt oluline tegur on luule mõistmisel värsisüsteem. Ungari luule puhul on otstarbekas rääkida vältelisest (időmértékes), taktilis-rõhulisest (ütemhangsúlyos) või simultaansest (szimultán) värsisüsteemist. Silbilis-rõhuline (hangsúlyváltó) ning rõhuline (hangsúlyszámláló) värss on ungari luulele sisuliselt võõras. Ungari luule eestindamisel on kasutatud küllalt erinevaid võimalusi (Liivak 2001).

Žanridest on ungari kirjandus eelistanud ühemõtteliselt luuležanre (Németh 1981). Kuni XVIII sajandini domineeris eepiline luule, milles on roll ka oma aja metseenidel – kirikul ja kõrgaadlil. Muutus toimus XIX sajandi teisel poolel, kui lugeja pöördus proosa suunas, ehkki samal ajal rõhutati kõikjal eepilise luule tähtsust. Romantism asetas rõhu maahõivele ega väsinud kordamast, et Ungaris pole proosatraditsioone. Proosa valitsemisaeg oli XIX sajandi teine pool. Seda põhjendati kahel viisil. László Aranyi arvates vajas luulet tarbinud keskklass pärast 1867. aastat ühiskonnakriitilist käsitluslaadi. Zsolt Beöthy meelest iseloomustas ungarlaste rahvuskarakteroloogiat kainus, mis varem või hiljem pidi paratamatult viima proosani. Uuesti hakkas luule domineerima alates ajakirja Nyugat ilmumisest XX sajandi esimesel kümnendil, eriline on Endre Ady roll. XX sajandi 30. aastad tähendasid taas luulepõuda, kuid pärast II maailmasõda toetas luule prioriteeti ka kirjandusteadus, mis rääkis Sándor Petőfi, Endre Ady ja Attila Józsefi teest ungari kirjanduses. Sellist suundumust toetab senine mahukaim ungari kirjandusloo käsitlus, aastatel 1964–1966 ilmunud „A magyar irodalom története”.

Luule domineeris ka XX sajandi keskpaigas (Ferenc Juhász, László Nagy, János Pilinszky). Möödunud sajandi viimane veerand ja postmodernism eelistas pigem proosat.

Kahe viimase sajandi ungari kirjandust sobib iseloomustama ka eeposeihalus: rahvuseepos ungarlastel puudub ja nii on väga paljud kirjanikud – János Aranyist Ferenc Juhászini – pidanud vajalikuks kirjutada teoseid just selles žanris. Ja eepos(te)st räägivad ka 1990. aastatel kirjandusse tulnud.

Üks kategooria, mis sobib samuti iseloomustama ungari kirjandust, on poliitilisus. Poliitilist funktsiooni on eriti oluliseks peetud väikeste rahvuste ning rahvusvähemuste kirjanduse puhul: teatud perioodidel antakse poliitilised ülesanded üle just kirjandusele, seega esindavad kirjanikud ühiskonda tavapärasestki ulatuslikumalt. Taoline eriline olukord ei anna loomulikult kirjandusele õigust teha järeleandmisi esteetilise funktsiooni arvel, sest ilma selleta ei suudaks kirjandus täita ka poliitilist funktsiooni. Samal ajal on poliitiline funktsioon üheks põhjuseks, miks kirjandus on Ungaris olnud tähtsam kui teised kunstiliigid. Seda situatsiooni on iseloomustanud väga täpselt kirjanik Ferenc Karinthy vestes „Koos Malamudiga” („Malamuddal”) kogus „Maailmalõpp” (Karinthy 1988: 13).

„Kui keegi on kirjanik Ameerikas, Inglismaal, Šveitsis või mõnes teises lääneriigis, siis on tal lihtsalt selline tegevusala, olgu või kutsumus, ja ta elab sellest. Meil on asjad kujunenud teisiti, kogu meie ajaloo vältel on ungari kirjandusel tulnud nii palju oma õlgadele võtta, öelda välja seda, mida poliitika ei saanud või ei tahtnud, on tulnud lohutust pakkuda sõjaliste möödapanemiste, kaotuste eest, suurte riigimeeste kapitaalsete ebaõnnestumiste eest, võtta uuesti üles kaotatud kohtuprotsessid, paljastada ülemaalised valed, hoida silm peal pettusemaigulistel, mahamüüdud ja sulitembuks muudetud spordivõistlustel, süüdata ohtlikul, isegi pimedal perioodil kas või nõrguke lootuseleek ja nii edasi, siit on pärit meie kirjanduse eriline situatsioon, võiks öelda üldrahvalik lugupidamine.”

Ungari kirjanduse erinevatel etappidel on poliitilisuse osakaal olnud suurem või väiksem. Poliitika ei puudunud juba kroonikakirjutajate töös, kes põhjendasid ungarlastest ülikute õigust asuda elama Doonau kallastele: kroonikute järgi pärines Árpádite dünastia Attilast, nii oli tagatud nende õigus kroonile. XVI sajandil sündis Bálint Balassi sulest patriootlik kodumaa-lüürika, predikaatorid räägivad nii individuaalsetest kui ka kollektiivsetest pattudest. XVII sajandi üks poliitikutest Miklós Zrínyi oli ka silmapaistev luuletaja. Tema barokne eepos „Szigeti piiramine” („Szigeti veszedelem”) on ka päevapoliitilise tähendusega: see juhtis tähelepanu asjaolule, et oli küpsenud aeg türklaste väljakihutamiseks kogu Euroopast. XVIII sajandi algust ilmestavad Ferenc Rákóczi II teosed ning nn kurutsite luule. Mainida tuleb ka nn ihukaardiväelaste põlvkonda. Kõigi nende loomingus on tugev poliitiline alatoon. János Batsányi, Mihály Csokonai Vitéz ja Dániel Berzsenyi, Ferenc Kazinczy on nimed, kelle teoste poliitilisus on vaieldamatu. XIX sajandi poliitilise tähendusega teostest tuleb mainida József Katona „Baan Bánki” („Bán Bánk”) ungarlaste moraalse puhtuse ning võõramaalaste moraalituse vastandamisega. Selle teose esitamine on olnud poliitilise alatooniga nii 1848. kui ka 1956. aastal. Poliitilisusest ei saa mööda, kui mainida Mihály Vörösmarty, Ferenc Kölcsey, Sándor Petőfi, János Aranyi ja paljude teiste nimesid. XIX ja XX sajandi vahetusel tegutsenud romaanikirjanik Kálmán Mikszáthi kogu elutööd läbib poliitika katkematu joonena. XX sajandit tervitades ütles Endre Ady „me vajame Mohácsit” (s.o me vajame hävingut – teatavasti lagunes Ungari riik pärast 1526. aasta Mohácsi lahingu kaotamise tagajärjel väga pikaks ajaks), mis on rahvusliku enesekriitika vapustav avaldus. 1988. aastal kordas sama Ferenc Karinthy. Aga vahepeale mahuvad Lőrinc Szabó poliitilise maiguga kirjutised ning Gyula Illyési „Üks lause vägivallast” („Egy mondat a zsarnokságról”). Kirjanike osakaal ei olnud väike ei 1956. aasta sündmuste puhul ega ka poliitilise süsteemi muutuse ajal 1989–1990, kuid jäägem kirjanike poliitiliste vaadete asemel kirjanduse poliitilisuse juurde (ehkki pole vähe neid kirjanikke, kes pärast poliitilise süsteemi muutmist ongi suundunud poliitikasse, näiteks Árpád Göncz ja István Csurka). Unustada ei tohi Ungari esimesel NATO-aastal 1999 NATO rünnakutele endise Jugoslaavia vastu teravalt reageerinud György Konrádi, György Petri ning Péter Kántori nimesid. Seda loetelu võiks jätkata ja selle nähtusega tuleb arvestada ka ungari kirjanduse lahtimõtestamisel.

Kuidas periodiseerida ungari kirjandust? Kirjanduse arengu jagamine laineteks või kindlateks etappideks kätkeb endas alati teatud määral tendentslikkust, kuid infouputuses on kirjanduses orienteerumiseks süsteemide loomine ikkagi vajalik. Eri aegadel on ungari kirjandust periodiseeritud väga erinevate kriteeriumide alusel. Vaatame viimase seitsmekümne aasta periodiseerimiskatseid, alates XX sajandi 30. aastatest, kui positivism kirjandusloos oli praktiliselt jäetud selja taha. Ungari kirjandus on üsna tihedates seostes ajalooga, loomulikult lubab see esile tuua erinevaid perioode.

Antal Szerb on 1934. aastal ilmunud kirjandusloos „Ungari kirjanduse ajalugu” („Magyar irodalom története”) kasutanud periodiseerimisel järgnevaid kategooriaid:

I Kiriklik kirjandus

a) käsikirjaline kirjandus

– ladinakeelne

– ungarikeelne

b) trükitud kirjandus

– reformatsiooniaja kirjandus

– katoliikliku restauratsiooni aegne kirjandus

– kirjandus kui vahend ja eesmärk

– Transilvaania ja protestantism

– kirikliku kultuuri õitseng ja allakäik XVIII sajandil

II Kõrgaadli kirjandus

– Bálint Balassi

– Miklós Zrínyi

– Transilvaania kõrgaadel

– hiline barokk ja rokokoo

– kõrgaadli valgustusaja kirjandus

III Aadelkonna kirjandus

a) aadlikest kirjanike ja aadlikest lugejate ajastu

– valgustusaja kirjandus

– vararomantism

– romantism

b) aadli rahvuslik kirjandus

– Transilvaania ja ajalooline romaan

– Petőfi, Arany, Jókai, Madách

c) kodanlikuks muutuva aadli kirjandus

IV Kodanluse kirjandus

– Nyugat

– impressionism

– Ady, Babits

– 1910. aastate kirjandus

– kaasaegne kirjandus

Gyula Farkasi käsitlus „Ungari kirjanduse arengulugu” (Julius von Farkas, „Die Entwicklung der Ungarischen Literatur”, 1934) on mõnevõrra teistsugune:

Nomaadiajastu

Kristlik keskaeg

– ristiusu kirjandus

– õukonnakirjandus

– rahvaluule

Kristliku kultuuri lõhenemine

– trükikirjandus

– käsikirjaline kirjandus

Rahvuslik ärkamine

– puhkemine

– traditsiooniline suund

– välismaine suund

Rahvuslikkuse valitsemisaeg

– klassitsism ja vararomantism

– romantism

– luuletajad-poliitikud

– Noor-Ungari

– kirjanduslik Deáki-partei

Euroopaliku orientatsiooni ajastu

– konservatiivse ühiskonna luuletajad

– uus põlvkond

Pärast maailmasõda

Pärast II maailmasõda ilmunud ungari kirjandusloo käsitlused on enamasti üsna sarnased. „Väike ungari kirjanduse ajalugu” („Kis magyar irodalomtörténet”, 1961) kasutab järgmist süsteemi:

Vana ungari kirjandus (algusest kuni XIX sajandini)

– muinasluule (u XI sajandini)

– keskaeg (XI – XVI sajandi algus)

– renessanss (XV sajandi keskpaik – XVII sajandi algus)

– barokk (XVII sajandi algus – XVIII sajandi lõpp)

Ungari kirjandus XIX sajandil

– Ungari valgustusaeg (1772–1820)

– reformiajastu, romantism (1820–1844)

– järelromantismi ja realismi kujunemise aeg (1844–1867)

– realism (1867–1900)

Ungari kirjandus XX sajandil

– uue ungari kirjanduse algusaastad (1890–1905)

– kaasaegse ungari kirjanduse teke (1905–1918)

– sotsialistliku kirjanduse algus enne I maailmasõda

– I maailmasõja aastad (1914–1918)

– revolutsiooni tules (1918–1919)

– kahe maailmasõja vahel (1919–1944)

– konservatiivne kirjandus

– Nyugat ja tema lähikond

– nn rahvakirjanike liikumine

– revolutsiooniline kirjandus pärast 1919. aastat

Ungari kirjandus pärast 1945. aastat

Juba mainitud ungari kirjandusloo mahukaim käsitlus „Ungari kirjanduse ajalugu” („A magyar irodalom története”, 1964–1966) on veelgi üksikasjalikum:

Muinasluule (u aastani 1200)

Keskaeg (u 1000 – u 1530)

– kristlik-feodaalse kirjanduse kujunemine (u 1000 – u 1200)

– keskaegse kirjanduse õitseng (u 1200 – u 1450)

– keskaegse kirjanduse loojang (u 1450 – u 1530)

Renessanss (u 1450 – u 1640)

– humanismikirjanduse kujunemine (u 1450 – u 1530)

– reformatsiooniaja kirjandus (u 1530 – u 1570)

– renessansikirjanduse õitseng (u 1570 – u 1600)

– hilisrenessanss (manerism) (u 1600 – u 1640)

Barokk (u 1600 – u 1772)

– barokk-kirjanduse algusaeg (u 1600 – u 1640)

– barokk-kirjanduse hiilgeaeg (u 1640 – u 1690)

– barokkajastu kriis ja taastugevnemine (u 1690 – u 1740)

– hilisbarokk (rokokoo) (u 1740 – u 1772)

Valgustusaja ning uueneva rahvusliku liikumise periood (1772–1820. aastad)

– klassitsistlik luule

– ungari sentimentalism

Valgustusajast romantismini (1795–1825)

– klassitsistliku kirjanduse õitseng

Romantismi lainel (1825–1841)

– klassitsismist rahvusliku romantismini

Romantismist kriitilise realismi ja rahvuslikkuseni (1841–1849)

Rahvuslik-kodanliku kirjanduse sünd (u 1849–1867)

Rahvuslik-kodanliku kirjanduse eraldumise esimene periood (aastakümme pärast 1867. aastat)

Rahvuslik-kodanliku kirjanduse eraldumise teine periood (sajandi viimane veerand)

Uue ungari kirjanduse sünd (1905–1919)

– Nyugat ja kirjanduslik revolutsioon

– sotsialistliku kirjanduse sünd

Ungari kirjandus kahe maailmasõja vahel (1919–1945)

– konservatiivne kirjandus

– nn rahvakirjanike liikumine

– avangard ja sotsialism

Sama käsitluslaadi jätkab – loomulikult oma ajastu ideede valguses –aastatel 1980–1990 ilmunud „Ungari kirjanduse ajalugu aastatel 1945–1975” („A magyar irodalom története 1945–1975”), mis perioodi kirjandust vaadeldes kasutab järgmisi kategooriaid: luule, proosa, draama, kirjanduskriitika, kirjandusteooria ja kirjanduslugu.

Õige mitmesse keelde on tõlgitud 1980. aastatel ilmunud ungari kirjanduse käsitlus „Ungari kirjanduse ajalugu” („A magyar irodalom története”, 1982), mis tänu soomekeelse tõlke olemasolule (Klaniczay 1986) on ka eestikeelsele lugejale kergesti ligipääsetav. Periodiseerimiseks on kasutatud järgmist süsteemi:

Keskaja kirjandus (algus – 1500)

– ladinakeelne

– ungarikeelne

Renessansiajastu kirjandus (1450–1600)

Barokk (1600–1750)

Valgustusaeg ja klassitsism (1700–1800)

Reformiajastu romantism (XIX sajandi esimene pool)

Rahvuslik suundumus kirjanduses (XIX sajandi keskpaik)

Realismi õitseaeg (XIX sajandi viimane kolmandik)

Nyugati-periood (XX sajandi esimesed kümnendid)

Sotsialismiaated ja modernism

– kahe maailmasõja vaheline periood

– nn rahvakirjanikud

– avangardism

Uuema aja kirjandus (1945–)

Mainimist väärib ka sisuliselt juba postsotsialismiaegse „Ungarluse käsiraamatu” („A magyarságtudomány kézikönyve”, 1991) kirjanduse- ja kunstikäsitlus:

Muinasluule, maahõive aeg (IX–X sajand)

Keskaeg

– Árpádite dünastia aeg

– hiline keskaeg (XIV–XV sajand)

Keskaja ning renessansi piiril

– Mátyáse ja Jagelloonide aeg (XV–XVI sajand)

Renessanss ja barokk, reformatsioon ja vastureformatsioon (XVI–XVII sajand)

Barokist valgustusajani (1711–1790)

Valgustusajast romantismini (1790–1849)

Romantismist läbi positivismi avangardini (1849–1919)

– despotismiperiood (1849–1867)

– dualismi õitseaeg (1867–1890)

– dualismi kriisist revolutsioonideni (1890–1919)

Nn kolme Ungari kultuur (1919–1944)

Lühike ülevaade lähiminevikust (1945–)

1990. aastate algul on valminud viimane ülevaatlikum käsitlus ungari kirjanduse ajaloost XX sajandil „Ungari kirjanduse ajalugu aastatel 1945–1991” („A magyar irodalom története 1945–1991”). Pealkirjas figureerivad aastaarvud ei ole autori, Ernő Kulcsár Szabó arvates siiski periodiseerimisel rakendatavad. Ernő Kulcsár Szabó kontseptsiooni kohaselt ei tähendanud ungari ajaloos olulised aastad 1945 ja 1956 muutust ungari kirjanduses, need kuuluvad ühte perioodi, mis kestis 1930. aastast kuni 1960. aastani, nn modernismi teise laine ajajärku (siit võib teha järelduse, et enne 1930. aastat olnud periood oli nn klassikaline modernism). 1960. aastast kuni 1970. aastate lõpuni kestnud perioodi võib iseloomustada kui „teeotsimist sundmarsruudil”. Selle üleminekuaja kaks silmapaistvamat kirjanikku on kirjandusloolasele Ottó Orbán ning Dezső Tandori. Hiljem, kuni aastani 1990, s.o uuema avaldamisvabaduse alguseni on tegemist „uue keelelise käitumisviisi kujunemisega”. Seda perioodi sobivad illustreerima Péter Esterházy, Péter Nádas, Imre Oravecz ja György Petri.

Teose tekst koosneb üldosadest ja konkreetset kirjanikku kirjledavatest peatükkidest. Üldosas tehakse juttu ka autoritest ja üksikautori peatükkides räägitakse ka teoreetilistest küsimustest – nii on saavutatud kahese lähenemisviisi tasakaal. Ernő Kulcsár Szabó jätab tähelepanuta väljaspool Ungarit elavate ungari kirjanike teoste retseptsiooni, mida heidab talle ette ka retsensent Sándor András (András 1993: 1094–1101).

Periodiseerimisprobleemiga on puutunud kokku „Ungari keele ja kirjanduse entsüklopeedia” („Pannon enciklopédia. Magyar nyelv és irodalom”, 2000) kirjandusosa koostajad. Nemadki on lähtunud kronoloogilisest printsiibist ja liigendanud ungari kirjanduse järgmiselt:

Meie kirjanduse algus (kirjanduse areng muinasluulest keskaja ning renessansiperioodini)

Kolme sajandi kirjandus (reformatsioon, barokk, rokokoo)

Valgustusaeg, romantism, realism (sh rahvaluule)

Sajandilõpp ja uuenemine (eraldi peatükk on pühendatud avangardismile)

Kahe maailmasõja vahel (kirjanduse areng alates 1920. aastast, kaasatud on ungari kirjandus väljaspool Ungari piire)

Meie kirjandus pärast II maailmasõda

Kirjandus aastatuhande lõpul (eraldi peatükk on pühendatud postmodernistlikule proosale)

László Zoltán Kelecsényi „Ungari kirjandus” („Magyar irodalom”, 2001) on mõeldud eelkõige gümnaasiumimaterjalide kordamiseks. Õppeotstarbelises käsitluses on kasutatud järgmist liigendamismudelit:

Vana ungari kirjandus

– muinasluule

– keskaeg

– renessanss

– barokk

Valgustusaja kirjandus

Reformiajastu ungari kirjandus

XIX sajandi teise poole kirjandus

Sajandi lõpp ja algus (ungari kirjandus aastatel 1890–1920)

Ungari kirjandus kahe maailmasõja vahel

Ungari kirjandus 1945. aastast tänapäevani.

Meie sajandi esimene esinduslik kirjanduslugu on 2007. aastal ilmunud „Ungari kirjanduse lood” („A magyar irodalom történetei”, I–III), mille peatoimetaja on Mihály Szegedy-Maszák. Kolmeköitelise teose esimene osa käsitleb ungari kirjanduse lugusid algusest kuni aastani 1800, teine osa aastatel 1800–1919 ja kolmas osa alates 1920. aastast tänapäevani. Sisuliselt on tegemist uurimuste kogumikuga, 134 autori uurimused seonduvad ungari kirjanduse seisukohast ühe või teise olulise aastaarvuga (olulise teose, teatud ajakirja ilmumine, sündmus jne). Võrreldes eelnevate kirjanduslugudega, on siin palju enam tähelepanu pööratud tõlgetele, nn meelelahutuslikule kirjandusele ja seostele teiste kunstiliikidega.

2010. aastal ilmunud „Ungari kirjandus” („Magyar irodalom”, peatoimetaja Tibor Gintli) liigendab kirjandusloo kolmeks perioodiks: vana ungari kirjandus (aastani 1750), klassikaline ungari kirjandus (1750–1900), modernistlik ja kaasaegne ungari kirjandus (alates aastast 1890 kuni tänapäevani).

Ungari kirjanduslugu eesti keeles on käsitletud õige mitmes teoses. Julius Mark avaldas lühikese ülevaate ungari kirjandusest küll juba 1914. aastal, kuid esimene algmaterjalidele toetuv käsitlus ilmus alles Ants Murakini sulest Tartus 1935. aastal – „Ülevaade ungari kirjandusest”. Ants Murakini käsitlus liigendab ungari kirjandusloo järgmiselt:

Ungari vanim kirjandus

Rahvusliku kirjanduse ärkamisaeg

Rahvusliku kirjanduse õitseng

Absolutismi aeg

Nüüdisaegne ungari kirjandus

Ungari vanema kirjanduse raames vaatleb Ants Murakin kirjanduse arengut muinasluulest kuni aastani 1766. Rahvusliku kirjanduse ärkamisaja käsitlusse mahuvad kirjanikud György Bessenyeist kuni Ferenc Kazinczyni. Rahvusliku kirjanduse õitseajaks kvalifitseerib Ants Murakin XIX sajandi esimese poole. Ta vaatleb Károly Kisfaludy, József Katona, Miklós Jósika, Mihály Vörösmarty, József Eötvösi, Ede Szigligeti ja Sándor Petőfi loomingut. Nendele lisaks mainib ta ka László Telekit, Zsigmond Czakód, Lajos Kossuthit, András Fáyd ning József Gaáli. Tavaliselt lähtub Ants Murakin žanrikategooriast. Üsna poliitilise määratluse mulje jätvasse „Absolutismi aega” mahuvad käsitlused János Aranyi, Mihály Tompa, Imre Madáchi, Zsigmond Keményi ja Mór Jókai kohta. Ants Murakini enda aja kirjanduse vaatlus saab alguse juba 1867. aastast, siingi on lähtud žanriprintsiibist. Küllalt õnnestunult on tõstetud esile 1930. aastatel olulistena tundunud kirjanikud – valdav enamik neist on tõesti jäänudki ungari kirjanduslukku.

Bernhard Linde ja Ants Murakini „Valimik ungari kirjandusest. Kirjanduslooliste andmete ja ungari kirjanduse ülevaatega” (Tallinn, 1937) sisaldab Ants Murakini kirjutatud „Ungari kirjanduse ülevaadet”. Kaheteistkümnele leheküljele on autor mahutanud andmeid nii ungarlaste ajaloo kui ka kirjanduse kohta. Sisuliselt on tegemist Ants Murakini 1935. aastal ilmunud raamatu lühikokkuvõttega.

Bernhard Linde toimetatud koguteos „Ungari” (Tallinn, 1936) sisaldab ka peatükki „Jooni Ungari kirjandusest kodu- ja välismaal”, selle autor on taas Ants Murakin. Lisaks talle omasele kirjandusloolisele käsitlusele on leidnud mainimist ungari kirjanduse eestindamise dilemmad. Kirjandusega seotud asjaolusid kajastab ka teose XII peatükk „Raamatud ja ajakirjandus”. Bernhard Linde on lisanud ka eesti keelde tõlgitud ungari kirjandust enam-vähem hõlmava nimestiku „Ungari kirjandus eestikeelseis tõlkeis”.

Andmeid ungari kirjandusloo kohta leiame ka kolmes eestikeelses entsüklopeedias. Eesti Entsüklopeedia VIII köites (Tallinn, 1937) domineerivad kirjanduskäsitluses resoluutsed „pani aluse”, „rajas”, „meister” ja „suurmeister”. 1976. aastal Eesti Nõukogude Entsüklopeedia VIII köites on kirjanduskäsitlusel ilmumisajale vastavalt rõhk revolutsioonilisusel. Mõned tollased hinnangud on kas kaotanud usutavuse või on vähemasti küsitavad (näiteks „Sotsialistlik kirjandus saavutas kõrgtaseme A. Józsefi proletaarses luules”, lk 214). 1998. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia X köites jääb taas domineerima poliitilisus – sedakorda sotsialismi ajajärgu liialduste käsitlusel. Samal ajal ei ole periodiseerimisel peetud vajalikuks mainida näiteks mõistet postmodernistlik kirjandus.

Eelnevast nähtub, et periodiseerimisel on kasutatud väga erinevaid ajaloo-, poliitika-, religiooni-, geograafia- jt kategooriaid.

Käesolevas käsitluses on kirjanduslugu mõistetud mitte piibli väljavahetanud moraaliõpetusena, vaid mosaiigina, milles ühel või teisel ajal, ühel või teisel põhjusel domineerivad need või teised, seda või teist värvi killud: osalised, olukord, valdkond, tekst, keel, kanal, meedium, tegevus ja eesmärgid. Osalised on autor, vahendajad (esitaja, tsensor, toimetaja), publik (kuulaja, lugeja, kriitik, ajaloolane). Olukord on aeg ja ruum, need füüsilised ja sotsiaalsed tingimused, milles kirjandus funktsioneerib. Valdkond on maailm, mille kirjanik endale kõneldavaks valib, s.o reaalsus kirjanduse ümber (täpsemalt Hennoste 1991: 81–87). Seega on siis teatud määral aluseks nn SPEAKING-mudel (eesti keeles Pilv 2002: 18–22). Tulemuseks on järgmine periodiseerimissüsteem:

1. suuline ja poolkirjalik kirjandus (määrav tegur on olukord)

1.1 muinasluule

1.2 keskaja kirjandus (XI–XV sajand)

2. retoorilise ajastu kirjandus (määravaks on publik, keda kirjandus õpetab)

2.1 renessanss ja manerism (XV sajandi viimased aastakümned – XVI sajand)

2.2 barokk (XVII sajand)

2.3 rokokoo (1740. aastad – 1770. aastad)

2.4 valgustusaja kirjandus (1770. aastad – 1820. aastad)

2.4.1 klassitsism (XX sajandi 30. aastatel saab rääkida ka neoklassitsismist)

2.4.2 sentimentalism

3. romantilise ajastu kirjandus (määravad on autor ja valdkond)

3.1 romantism (alates 1820. aastatest)

3.2 realism (esimene tulek 1870. aastatel, teine tulek 1930. aastatel, areng jätkub ka XXI sajandi algul nn maagilise realismi kujul)

3.3 naturalism (XIX ja XX sajandi vahetus)

3.4 sümbolism (1905–1911)

3.5 impressionism (1880–1910)

3.6 setsessionism (alates 1895. aastast)

4. modernistlik kirjandus (määravad on tekst ja keel)

4.1 avangardism (1910–1930)

4.2 postmodernism (alates 1980. aastatest)

Kirjanduslugude kahe tavakategooria – üldajaloolised faktid ja kirjanike elulood – asemel on rõhk püütud asetada tekstidele ja nendevahelistele seostele. Retseptsiooni vaatlemisel on olulisemaks peetud XX ja XXI sajandi vahetuse tendentse ja, nagu juba mainitud, mitteungarlasest, antud juhul eestikeelset, lugejat.