Читать книгу Ungari kirjandus mitteungarlasele - Ivar Sinimets - Страница 9

Kultuuri areng keskajal oli Ungaris – nagu ka paljudes teistes Euroopa riikides – seotud eelkõige kirikuga, kirikukeskused olid ühtlasi kultuurikeskused. Ehkki reaalsetest poliitilistest kaalutlustest lähtudes orienteerus Ungari lõpuks Roomale, olid Ungaril suhted head ka Bütsantsi ja Kiievi-Venemaaga. Püha István kutsus Ungarisse benediktlased, kes rajasid aastal 996 esimese kloostri Ungaris – Pannonhalma. Esimene tsistertslaste klooster rajati aastal 1142. Seda perioodi iseloomustab Ungaris prantsuse kiriku mõju (eriti märgatav on prantslaste mõju arhitektuuris), mis kestis tatarlaste kallaletungini, so XIII sajandini. Veidi hiljem hakkas kultuurikeskuse rolli täitma ka õukond, mis algselt asus Esztergomis. Pärast 1350. aastat vähenes kiriku kui kultuurikeskuse mõju märgatavalt. Tekkisid ülikoolid: Pécsis (1367), Óbudas (1395) ja Pozsonyis (1467), mis tegutsesid küll ainult lühikest aega.

Kloostrites tekkisid esmajoones liturgiliste vajaduste rahuldamiseks käsikirjade kogud. XI sajandi lõpul aastal 1093 oli Pannonhalmas juba 80 käsikirja. Käsikirjade arvu suurendamiseks loodi kloostritesse skriptooriumid. Arvatakse, et juba Püha Istváni ajal kirjutati Ungari kloostrites ümber mitmeid koodekse, mis pole paraku siiski säilinud. Esimesed säilinud ladinakeelsed tekstid Ungaris on Garamszentbenedeki kloostri liturgilise missaraamatu üksainus leht XI sajandist, missatekste sisaldav „Hahóti koodeks” („Hahóti-kódex”) aastatest 1060–1080 ja Győri piiskopi rituaalikirjeldustega „Hartviki agenda” („Hartvik-agenda”) aastatest 1090–1100. 1083. aastal kirjutatud ladinakeelse luuletuse ühes stroofis ilmub ungari kirjandusse esimest korda riim.

Keskaja tekstile on iseloomulikud järgmised jooned:

1 tekst koosneb teisenditest (autoriseeritud variandid hakkavad tekkima tavaliselt alates XVII sajandist), sest– käsikirju kirjutatakse ümber (teisendid on täheldatavad igal tasandil, kõige enam foneetilisel tasandil), mis toob kaasa grafeemilise mobiilsuse;– tekstid on nii kontsentreeritud, et neis on muutuse, ümberkirjutamise võimalus;

2 kiri ja tekst diferentseeruvad alles trükkimise tekkega, ilmub autor kui teksti omanik;

3 tekib korrektuur kui institutsioon, sellega seoses kaob teksti mobiilsus (vrd arvutitekst, kus vigu – teisendeid – on palju enam).

Keskajal võib Ungaris eristada ladinakeelset ja ungarikeelset kirjandust. Ladinakeelse kirjanduse kõige olulisemad žanrid on õpetused, legendid, hümnid, kroonikad ja palved.

Õpetused. Ungari kirjanduse hulka pole kombeks lugeda nende kirikutegelaste Ungaris kirjutatud töid, mis autorite loomingu ühe osana olid küll Ungaris kirjutatud, aga mõeldud mitteungarlastest lugejatele. Kõige kuulsam sellistest autoritest on kahtlemata piiskop Gellért (†1046, praegu tuntud Püha Gellértina), kes on kirjutanud Ungaris mitu pühakirja seletavat teksti. Säilinud nendest on ainult tema „Mõtisklus kolme noormehe laulust” („Deliberatio supra hymnum trium puerorum”, 1046). Gellért käsitleb selles kolme tulisesse ahju heidetud noormehe lugu.

Ungari kirjanduslookäsitlused algavad tavaliselt Püha Istváni „Õpetuste raamatuga prints Imrele” („Libellus de institutione morum ad Emericum ducem”). Autor ei ole loomulikult kuningas ise. Sisuliselt riigiõigusliku teose sündi on seostatud Püha Gellérti nimega, kuid XX sajandi uurimused näitavad, et seostamine on ekslik („A magyar irodalom története I”.1964: 53), tegelik autor võis olla keegi sakslasest munk. Üheselt ei ole võimalik väita, et teos on üldse pandud kirja kuningas István I eluajal, kuna mõned sisulised momendid viitavad hoopis kuningas Endre I ajale. Teos koosneb kümnest lühikesest peatükist, mis käsitlevad Ungari valitseja ülesandeid. Lisaks riigi valitsemise kunstile on üsna suur roll religioonil. Paljurahvuselise riigi valitsemiseks vajalikud meetodid on sõnastatud kujul, mis pole kaotanud aktuaalsust ka tänapäeval (Nemeskürty 2000: 16). Teos jätab tänu perekondliku jutuajamise vormi kasutamisele küllalt vahetu mulje. Autor on kasutanud riimilist ladina proosastiili. 2002. aastal ilmus ladinakeelsest teosest uus tõlge. János Bolloki ungarikeelne variant lubab nii mõndagi näha uues valguses, nii on József Vekerdi söandanud uue tõlke alusel väita, et kümnest peatükis kolm on sõnastanud siiski István ise (Vekerdi 2002: 65).

Legendide ülesandeks oli tuua tõendeid pühakutega seotud imede kohta, jäädvustada nende elusündmused ja anda kasvatusliku iseloomuga tekste lugemiseks (eelkõige) kloostrielanikele.

Esimene neist, legend pühade eremiitide Zoerardi ja Benedeki elust ja märtrisaatusest, pärineb umbes aastast 1065. Selle on kirja pannud Pécsi piiskop Mór (esimene ungarlasest kirjanik!).

Ainult kümmekond aastat noorem (aastast 1077) on Püha Istváni nn suur legend. Legendi see variant on käsitlenud Istváni eelkõige jumalakartliku valitsejana. Aastast 1100 pärinev nn väike legend räägib Istvánist eelkõige kui karmikäelisest valitsejast (võib-olla on see asjaolu seotud vajadusega toetada kuningas Raamatutark Kálmáni). XII sajandi algul komponeeris piiskop Hartvik mõlemad variandid üheks tervikuks (nn Hartviki legend).

Legendides leiab käsitlemist kuningas Istváni terve elu koos eel- ja järellooga:

 973 abiellub Géza Poola vürsti tütre Belekneginaga;

 975 sünnib Vajk, kes ristiusu vastuvõtmisel saab nimeks István;

 24-aastasena abiellub István Baieri hertsogi tütre Gizellaga;

 pärast Géza surma tuleb Istvánil võidelda Koppányiga;

 István pöördub palvega paavsti poole saada kroon, paavsti saadabki pärast ilmutust Istvánile krooni ja annab talle õiguse pühitseda kirikuid ning nimetada ametisse piiskoppe;

 pärast Transilvaania vürsti Gyula vangistamist ja ristiusku pööramist saab Ungari Transilvaania endale;

 võitlus petšeneegidega (besenyődega);

 kirikute soosimine, palvetamine;

 tahtes end pühendada kiriku teenimisele, otsustab István anda riigi poeg Imrele, kes aga kroonimispäeval sureb; suurtest muutustest annavad märku tulekahjud, maavärinad, kaks päikest taevas;

 Vászoly algatatud kallaletung Istváni elule;

 István annab Ungari Maarja kätesse ja sureb;

 tema haual Fejérváris on tihti kuulda inglilaulu ning tunda aroomi;

 kuningas László algatab Istváni pühakuks nimetamise;

 imed Istváni haual: laps saab terveks, kellegi poeg ärkab taas elule, keegi aadlidaam saab krampidest lahti;

 haua avamisel on kuninga jäänused justkui palsamis ning lõhnavad hästi;

 isand Merkur saab ilmutuse: kuninga almust andnud parem käsi tuleb viia Ungari piirile kaitseks paganate kallaletungi vastu, ta teebki nii ja ehitab kabeli; László laseb käe siiski tagasi tuua, asutab kloostri, kus Merkur saab kloostriülemaks, 1771. aastal toodi kuninga parem püha käsi (Szentjobb) Budapesti, kus seda säilitatakse tänaseni.

Järgnev katkend on tõlgitud legendi ungarikeelsest, juba ilukirjanduslikuks lihvitud variandist („Szent István király.” 1988).

Paganatest ungarlaste vürst Gyécse – Géza – valis 973. aastal pärast Kristuse sündi omale abikaasaks Poola vürsti Mieskó tütre Beleknegina, ristinimega Adelhaidi, kellel sündis Esztergomi linnuses aastal 975 poeg Vajk. Adelhaid, kes oli ristitud, veenis vürsti koos poja ja kogu oma rahvaga võtma vastu ristiusku. Sellal vürsti õukonnas olnud Tšehhimaa pühamehest piiskop Adalbert ristiski vürsti koos kaaskondlastega. Püha ristimistalituse läbi sai Vajki nimeks István.

István oli tollal 14-aastane ja tema noores ning õrnas hinges polnud paganluse needus, ebausu tavad ja kurjad mõtted veel maad võtnud. Just seepärast võttis ta kergesti omaks ristiusu püha õpetuse, sulges selle oma südamesse ja hinge, kasvas üles hea ja jumalakartlikuna. Tema õpetajaks oli tubli jumalasulane, kes jagas Istvánile õpetust nii ladina keele kui ka teiste teaduste osas.

Kui István sai 24-aastaseks, valis isa talle abikaasaks Baieri vürsti Henriku tütre Gizella, kellega sõlmitud abielu osutus õnnelikuks. Järgmisel aastal vürst Gyécse suri ning riigi valitsemine läks Istváni kätesse.

Põrguvürstile tegi Istváni jumalakartlikkus meelepaha, kuna seetõttu oli Ungarimaa tema käest libisenud. Saatan püüdis teha kõik, et István hukutada. Somogyis elas sellal võimas paganast vürst Koppány, Szirind Kiilaspea järeltulija, kes oli valitsenud juba Istváni isa ajal kogu Somogyis ja Zalas. Kui vürst Gyécse suri, hakkas õel Koppány võitlema Istváni vastu, et István tappa, Istváni ema endale naiseks kosida ja siis kogu maad valitseda. István kutsus kokku ülikud, kogus suure sõjaväe ning asus sõjakäigule Koppányi vastu. Väejuhiks valis ta Vencellinuse, väesalkade ülemateks vägilased Honti ja Pázmányi. Enne suurt lahingut palus piiskop Márton taevastelt abi, ja siis tormati värske jõuga paganatele kallale, kelledest Jumala abiga ka jagu saadi.

Vencellinus tappis Koppányi, kelle suure varanduse kinkis István Püha Mártoni mäel, see on Pannonhalmas rajatud kloostrile. Somogyi tigeda vürsti keha laskis István neljaks raiuda ja saatis vaenlase keha jäänused vaenlase maale ja selle vürstile.

Pärast seda saatis István Pécsváradi kloostriülema Asztriku Rooma paavsti juurde, palumaks paavstilt krooni ning luba võida István kuningaks. Asztrik leidis paavst Silvesteri Ravennas.

Samal ajal oli ristiusu võtnud vastu ka poolakate kuningas ja temagi oli lähetanud oma saadikud paavst Silvesteri palge ette, et paluda endale krooni. Paavst oli juba lasknud kuulsatel käsitöömeistritel püha krooni kullast ja kalliskividest valmis teha, järgmisel hommikul oli oodata saadikuid kroonile järele.

Ja sel ööl ilmutas end paavstile unes Jumala ingel, kes ütles:

– Homme tulevad sinu juurde tundmatu rahva saadikud, kes paluvad sinult krooni ja õnnistust oma vürstile. Ütlen sulle, et anna neile kroon, mille oled lasknud valmistada, sest selle krooni on ära teeninud nende vürst.

Järgmisel päeval, kui Asztrik paavsti palge ette astus, tundis paavst sellest suurt rõõmu, talle tuli meelde öine ilmutus ja ta andis nii oma õnnistuse kui ka mainitud krooni ungarlaste saadikutele. Kroonile lisati kahene kuldne rist, et seda kantaks alati kuninga ees, kellele paavst andis võimu kirikuid sisse pühitseda ning piiskoppe ametisse õnnistada. Ja paavst saatis Istvánile järgmise sõnumi:

– Ehkki minagi olen Kristuse püha apostli asemik, kuid apostliseisuse pälvib ka see, kes nii palju inimesi Issand Jumala juurde on toonud.

Saadikud viisid kuningas Istvánile nii kroonimisloa kui ka krooni, millega István 1001. aasta augustis Ungari kuningaks krooniti. Paavst andis Istvánile suure jumalakartlikkuse eest loa kasutada nimetust apostlik kuningas, milline õigus laienes ka Istváni järglastele. [---]

Kui kuningas István tundis oma surmatundi lähenevat, kutsus ta enda ette riigimehed ja kirikuülikud. Isalikus kõnes palus ta oma viimse tahtena pidada kinni ristiusust, elada tões ja armastuses, – kõige peamine aga – kaitsta õnnetut Ungarimaad kõigi vaenlaste vastu.

Pärast seda tõstis ta käed, silmad, südame ja hinge taeva poole ning palus kogu hingest:

– Oo, taevane püha jumalaema, kiidetud Neitsi Maria, sinu kätesse, sinu kaitse alla annan ma meie kiriku koos jumalasulaste ning kõigi usklikega, sinu kätesse annan ma õnnetu Ungarimaa koos rikaste ja vaestega, aita ja kaitse neid. Ja sinu pühade käte hoolde annan ma ka oma hinge!

Siis võttis István vastu armulauaõnnistuse ning kui teda oli võitud, lahkus hing tema kehast, ja laulvad inglid viisid tema hinge kohe taevariiki igavesse õndsusse.

Pühakud ja inglid tundsid rõõmu, kuid Ungaris sai igast rõõmust nutt ning halamine. Nii ülikud kui lihtrahvas, nii rikkad kui vaesed jätsid kolmeks aastaks katki viiulimängu, vilepillipuhumise, trummilöömise ja tantsimise. Nii leinati püha kuningat Ungaris. Kuid nende kurbusest sündis viimaks rõõm, sest kui István oli Fejérváris valges marmorsarkofaagis maha maetud, võis tihti öise jumalateenistuse ajal kuninga haual kuulda kaunist inglilaulu ning tunda taevalikku lehka.

Nii möödusid aastad. Viimaks sai kuningas László paavstilt õnnistuse ja läkituse, milles oli kirjas, et István on arvatud pühakute hulka. Kuningas László kutsus Fejérvári kokku ülikud ning kirikuvürstid, kes siis piiskoppide käsul kolm päeva paastusid, Neitsi Maria kirikus püha missat kuulasid ning palvetasid. Kui nad ühel laupäevaõhtusel jumalateenistusel Jumalat palusid, et Jumal neile märgi saadaks kuningas Istváni pühade tegude kohta, siis juhtus, et püha kuninga hauale toodi keegi 12-aastane vaimust vaevatud poiss, kes haual äkitselt terveks sai ning kohe altari juurde jooksis, tänamaks püha Istváni taevase eeskoste eest. Veel samal päeval tõid ühed vanemad püha kuninga hauale lapse, kelle käed ja jalad olid nõrgad kandma tema keha. Kindlad oma usus, pöördusid nemadki Püha Istváni poole, paludes lapse tervenemist. Ja kõik, kes kirikus olid, nägid oma silmaga, kuidas lapse jalad järsku jõudu said, kuidas laps oma liikmeid liigutas, siis tõusis ning käima hakkas. Kui kuningas László seda imetegu nägi, tõusis ta oma pingilt, võttis lapse sülle, endal pisarad voolamas, ja viis lapse altari ette. Koos tänasid kuningas ja rahvas Jumalat ning Püha Istvánit.

Pärast seda, kui kogu öö oli palvetatud, avati kirikuvürstide otsuse kohaselt püha kuninga haud ja nähti, kuidas pühad liikmed punakas vees kui healõhnalises palsamis puhkasid. Kui marmorplaat üles tõsteti, oli terves kirikus ja kogu linnas tunda sõnulseletamata head lehka, mis oleks justkui paradiisist pärit.

Püha Istváni keha mähiti valgetesse palakatesse ning viidi suuremasse kirikusse, kus seda mitmed sajad aastad on kummardamas käidud. Ja Jumal on lasknud püha kuninga haual sündida paljudel imedel.

Erilise au sisse tahtis Issand Jumal tõsta Püha Istváni parema käe, millega kuningas oli nii palju almust jaganud ning nii paljusid õnnistanud. Oma ingli läbi saatis Jumal ilmutuse ungarlasele nimega Merkur, et see viiks salaja püha kuninga parema käe Fejérvári pühakojast kaugele itta Berettyó orgu, et see kaitseks Ungari piiri paganate vastu. Merkur viiski püha parema käe öisel ajal minema ning laskis näidatud kohas püha reliikvia hoidmiseks ehitada kabeli.

Püha László laskis küll Istváni parema käe viia tagasi Fejérvári, kuid vastutasuks ehitas kabeli kohale kloostri, mis hakkas kandma Szentjobbi, see on Püha Parema nime. Nimetatud Merkur aga hakkas mungaks, temast sai Szentjobbi kloostri esimene abt.

Kuid kuningas Kálmán laskis püha kuninga käe kaheks teha, käsivarre hoidis ta endale, kuid käelaba kinkis vürst Álmosile, kes kalli reliikvia andis tagasi Szentjobbi kloostrile, lastes selle auks seal ehitada uue ning toreda kiriku.

Lõpuks sattus püha kuninga käsivars Lembergi linna, käsi aga Dalmaatsia Raguusaks kutsutud linna, kust pärast Ungarimaad tabanud suuri õnnetusi see Issand Jumala 1771. aastal suure pidulikkusega toodi tagasi Buda kindlusse, kus seda tänase päevani hoitakse – Jumala kiituseks, õnnetu ja vaese ungari rahva õnnistuseks.

Legendi tekst on teinud läbi mitmed teisenemised. XX sajandi viimasel veerandil kujunes näiteks kunstisündmuseks film-muusikal „Kuningas István” („István, a király”, 1984). Miklós Boldizsári draamale „Aastatuhande vahetus” („Ezredforduló”) laulutekstid kirjutanud János Bródy on õnnestunult seostanud vanad legendimotiivid kaasaegse inimese dilemmadega; režissöör Gábor Koltay filmi edus on suur osa ka Levente Szörényi muusikal.

Legend Pühast Imrest on pandud kirja 1110. aasta paiku. Tervikliku kompositsiooniga legend esitleb süütusvande andnud kuningapoega, kes jääb vandele truuks isegi abielus (võib-olla on see oma aja märk: just sellal hakati roomakatoliku preestritelt nõudma tsölibaati ja ilmselt vajati eeskuju). Legendis käsitletakse järgmisi sündmusi:

 1007. aastal sünnib Imre troonipärijana (Istváni teised lapsed on juba surnud);

 piiskop Gellértist saab Imre õpetaja, kes juhib troonipärija kristluse ja vagaduse teele;

 István näeb, et Imre palvetab öösel juba lapsena;

 kord külastavad István ja Imre Pannonhalmat; Imre suudleb mõnda munka mitu korda (selle järgi, kui mitme aasta eest nad on andnud vande elada puhast elu, Maurus on aga üldse süütus ise). Kui kuningas paari päeva pärast salaja tagasi tuleb, näeb ta, et need mungad tõesti palvetavad rohkem kui teised; Maurus oli nii sügavas palves, et isegi ei märganud kuningat. Isegi kui kuningas teda näiliselt süüdistab, kuulab Maurus teda vaguralt, tasuks saab ta Pécsi piiskopkonna;

 Imrele ütleb Issand: „Ootan sinult kehalist ja hingelist süütust. Anna need mulle ja jää nende juurde!” Imre keelab oma teenijal juhtunust teistele rääkida;

 1026. aastal pannakse Imre isa soovil paari horvaatide kuninga Krezsimiri tütrega, Imre veenab ka abikaasat elama süütut elu;

 kaheksa päeva enne planeeritud kroonimist Imre haigestub ja just kroonimispäevaks arvatud päeval sureb, kaheksa päeva hiljem sureb ka tema abikaasa;

 Palestiina piiskop Eusebius kuuleb, kuidas taevas inglid laulavad ja talle teatatakse, et Imre viiakse taevasse;

 Imre haual hakkavad toimuma imed;

 1083. aastal saab ka Imrest pühak;

 patune Konrad läheb paavsti juurde ja anub patukahetsust, paavst laseb ta panna ahelatesse, annab talle pitserdatult tema pattude kirjeldusega kirja ning käsib tal käia pühakute matmispaikades seni, kuni ahelad langevad, patud kirjast kaovad ja pitsatid maha kukuvad. Konrad on käinud juba kogu maailmas, kui jõuab Istváni hauale, Püha István ilmutab end talle ja saadab ta Imre hauale. Seal vabanebki Konrad oma pattudest;

 5. novembril tähistatakse Imre kui pühaku nimepäeva kogu Ungaris.

Legend Pühast Lászlóst on pärit XIII sajandi algusest. Keskajal kujunes Ungaris välja László kui täiusliku kangelase kultus. Legendis on kasutatud juba muinasluulest tuntud põdramotiivi – põder näitab koha kloostri rajamiseks. Legend annab ülevaate László elust ja tegudest:

 László sündis Poolas, kus ta isa kuningas Béla oli pagenduses;

 László onu kutsuti tagasi Ungari troonile, onu andis Lászlóle kolmandiku riigist; 17-aastaselt oli „... László ilus noormees, kelle lihased olid nagu lõvil, ja kes oli peajagu teistest pikem. Kuid tema kangelasevälimuses elas alandlik hing, ta süda ihkas ainult taevasi rõõme ja ta põlgas kõike maist edevust”;

 Székesfehérváris taltsutas László rahva sekka tunginud metsiku täku;

 Lászlól tuli võidelda nii paganlusse tagasikippuvate ungarlastega kui ka tšehhide ja petšeneegidega; László päästis näiteks röövlite käest ühe ungarlanna;

 kuningas Salamon püüdis Lászlód kõrvaldada, László nägi ilmutust, mis lubas krooni temale ja ta vennale Gézale, lahingus võitiski László, kes pärast rajas sellesse paika kloostri;

 võitlus László ja Salamoni vahel, Salamon nägi, et Lászlód kaitsevad taevased jõud, ja ta põgenes;

 enne lahingut tahtis László nõupidamise paika ehitada kiriku. Põder, kelle sarvedel põlesid küünlad, näitas talle selleks koha;

 pärast vend Géza surma sai László kuningaks, Salamon püüdis talle kahju teha, kuid suleti siis Visegrádis torni;

 kui Istváni hauaplaati taheti üles tõsta, siis seda ei suudetud, keegi nunn Charitas ütles, et seda ei saa teha, kuni Salamon on vangis, Salamon vabastati, kuid ta ärgitas taas petšeneegid ungarlastele kallale, lubades neile Transilvaania;

 kuningana palvetas László tihti ja annetas palju kirikutele ja kloostritele, tema pea ümber nähti aupaistet;

 lahingutega suurendas László Ungari riiki Horvaatia arvelt; kumaanide vastu võideldes sattuti kõrbesse, László palve peale saatis Jumal neile kariloomi, László palvetas ja Jumal pani kalju seest voolama allika;

 põgenedes viskasid kumaanid kulla maha ja ahnusest hakkasid ungarlased põgenejate jälitamise asemel raha üles korjama, László palve peale muutus raha kivideks;

 kord oleksid kumaanid peaaegu László kätte saanud, László pöördus Jumala poole ning László ja jälitajate vahele tekkis kuristik;

 Ungarit tabas katk, László laskis oma noole lendu ja nool tabas rohtu, millega sai katku ravida;

 enne Pühale Maale rändamist suri László 1095. aastal, enne surma pöördus ta teiste poole järgmiste sõnadega: „Austage oma kirikut, kaitske oma kristlikku maad, kandke hoolt orbude ja vaeste eest, pidage kinni tõest ja õigusest, järgige Jeesus Kristust surmani!”

 László taheti matta Nagyváradisse, kuid siis mõeldi ringi ja mindi Székesfehérvári, selle peale sõitis vanker ise Nagyváradi teele;

 ka László haual sünnivad imed: pimedad saavad nägijateks; kord ei soovinud keegi pandiks saadud hõbeliuast loobuda: piiskop Walter soovitab minna otsuse saamiseks László hauale, kus panti tagasi mitte anda soovinud valetaja sureb;

 László tuli ungarlastele appi võitluses tatarlastega;

 László jäänused elasid üle tulekahju, need asuvad Győri kirikus.

Legendi Lászlóst on seostatud sküütide legendide ja Walteri lauluga, so Niebelungide laulu varasema variandiga – näiteks stseen, milles László puhkab, pea kellegi tütarlapse süles; kuldset urni on seostatud Püha Graaliga (Makkay 1995).

Ladinakeelseid hümne on loonud tavaliselt tundmatud autorid. Erandiks on Antal Tatai, kes mainis oma nime 1476. aastal kirjutatud ja kaitsepühakutele pühendatud hümnis. Paljud hümnid on pühendatud Istvánile, Imrele ja Lászlóle.

1242. aastast pärit „Nutulaul tatarlaste vaevatud Ungarist” („Planctus destructionis Regni Hungariae per Tartaros”) on palve selle nimel, et oht kaoks. Tegemist on vanima tervikuna Ungari-ainelise ilmaliku luuletusega. 62 viierealisest riimitud salmist koosnev luuletus sündis veel enne tatarlaste lahkumist Ungarist. Seda iseloomustab alliteratsioon, sõnamängud, tsitaadid vanast testamendist, tegemist on stilistiliselt kõrgetasemelise tööga. Autor on sündmusi ise üle elanud haritud munk, kes tundis nii kiriklikku kui ilmalikku kirjandust. Tatarlaste kallaletungi on interpreteeritud kui Jumala karistust, tatarlaste julmused on kujutatud üsna naturalistlikul kujul. Ohvreid on mainitud isegi nime järgi, üles on loetletud nende patud (vaeste rõhumisest kuni kõlvatusteni välja, mainimist on leidnud ka näiteks härrasrahva tagant varastavad pärisorjad jne).

Säilinud on selle teose väga vigaderohke koopia XIV sajandi algusest.

Kroonikad sündisid soovist jäädvustada ajaloolised sündmused teksti kujul. Kroonikates otsitakse juba ka seoseid ja põhjusi. Árpádite-dünastia ajal kirjutati kroonikaid küll ladina keeles, kuid tõenäoliselt on neis kasutatud ka tollal veel eksisteerinud ungarikeelseid kangelaslaule. Vormilt on tegemist rütmilise proosaga. Aastast 1052 arvatakse pärinevat nn ürgkroonika (őskrónika), mis pole kahjuks säilinud. Kroonikas arvatakse olnud käsitlused ungarlaste päritolu ja rännakute kohta. Kirjutatud on teisigi selliseid kroonikaid, kuid needki pole säilinud.

Tõeline kroonikate õitsenguperiood oli XIII–XIV sajandil. Kui varem olid gestakirjutajad (gesta jäädvustas mäletatavasti kas ühe isikuga seotud või ühe ajajärgu sündmused) toetunud enam traditsioonidele ja vahetutele kogemustele, siis alates XII sajandi lõpust ilmusid kirjalikele allikatele toetuvad, ajalookontseptsioone loovad kroonikud.

Anonymuse „Gesta Hungarorum” on Ungari õukonnas sündinud esimene ladinakeelne kirjandusteos, kirjutatud aastate 1046–1100 vahel. Mõnede uurijate arvates on tegemist kroonikale viitava kronoloogilise järjestusega, teiste meelest prevaleerib siiski gestale iseloomulik temaatiline orienteeritus. Tegemist võis olla pidevalt koostatud teosega, kuid võib olla ka väiksematest, iseseisvatest osadest koosneva tööga. Ungarlaste ajalugu on käsitletud ungarlaste esikodust kuni vürst Géza ajani. Anonymuse järgi tulid ungarlased árpádi juhtimisel oma praegustele aladele kirdest. Árpádi vaenlane on Anonymuse loodud bulgaarlaste pealik Zalán, kelle käest Árpád saab siiski õiguse maadele. Kroonikasse on toodud sisse verevande motiiv, mainitud on ka Pusztaszeri kui esimest nõupidamispaika. Anakronismina mõjub maa vallutamise tähistamine rüütlikommete järgi. Kõik on pandud kirja suulise traditsiooni alusel. XI sajandi kohta on kasutatud ka välismaiseid allikaid. Varem tekkinud tekste on enne 1100. aastat kohendatud.

Autoriks peetakse ühe kuningas Béla sekretäri, kes on õppinud Pariisis ja Orleansis (P. dictus magister), teda nimetatakse Anonymuseks (Béla III-ga seondub ajalookäsitlus, Béla II-le viitab keeleanalüüs). Béla III-le viitab Béla perekonna ajalugu ja tema ajastu kõrgaadli käsitlus, mis tugevasti patustab tõe vastu. Tegemist on kunstipärase riimitud proosaga, mis vahel mõjub otse luulena. Teoses on kasutatud kalambuure, alliteratsiooni ja võrdlusi. Teos koosneb proloogist ja 57 peatükist. Kompositsioonilt üsna laialivalguvat teost hoiab koos ainult Árpádi tegelaskuju. Eeskujuks võis olla „Gesta Alexandri Magni”. Säilinud on teos XIII sajandi ümberkirjutusena, mille on teinud tõenäoliselt keegi dominiiklasest munk. Kroonika avaldati esimest korda 1746. aastal, sellest sai rahvusliku liikumise oluline teos.

„Magister Ákosi gesta” („Ákos mester gesztája”) on pärit XIII sajandist. Anonymuse teost magister Ákos ei tundnud, sarnaselt Anonymusega ei rahuldanud aga tedagi seni olemasolevad gestad. Uut teost ta siiski kokku panema ei hakanud, vaid töötas ümber vürstide aja ning Püha Istváni valitsemisaja algperioodi kohta käivad XI sajandi gestateksti ning „Gesta Ladislai regise” (tegemist on arvatava teosega umbes aastast 1100, mis arvatakse olevat olnud kõige populaarsem keskaegne tekst). Tema töö on XIV sajandi kroonikates säilinud peaaegu täielikult. Rõhk on XIII sajandi ülikuperekondade eellastel, tõenäoliselt selleks, et õigustada kuningavõimu piiramisele suunatud püüdlusi. Palju tähelepanu on pööratud ungarlaste nn seikluste aegadele (näiteks ka legendid Botondist ja Lehelist on säilinud tänu sellele kroonikale).

Magister Ákos oli aastal 1244 õukonna kaplan, hiljem kuninganna kantsler, ta suri tõenäoliselt pärast 1272. aastat.

Simon Kézai „Gesta Hungarorum” on kirjutatud aastate 1282–1285 paiku. 1.–2. peatükk on pühendus, 3.–23. peatükk räägib hunnide ajaloost, 24.–75. peatükk ungarlaste ajaloost, 76.–94. peatükk annab ülevaate sisserännanud perekondadest, 95.–99. peatükk tutvustab teenijarahva olukorda. Selle teosega saab ungari kirjanduses alguse ungarlaste ja hunnide suguluse idee. Rõhutatakse mitte ainult kõrgaadli, vaid ka kuninga ja keskaadli õigusi. Simon Kézai püüdis lükata ümber välismaal levinud negatiivseid käsitlusi ungarlaste kohta. Eriti nauditav on hunnide käsitlus.

Simon Kézai oli kuningas László IV (1272–1290) kroonik. Ilmselt oli ta õppinud Itaalias, võib-olla ka Prantsusmaal ja Saksamaal.

„Piltidega kroonika” („Képes krónika”) on ladinakeelne kroonika aastast 1358. Buda maalimistöökojas on seda rikkalikult illustreerinud aastatel 1360–1370 meister Miklós, kroonika sisaldab 41 miniatuuri ja 95 initsiaali. Esimesed 24 peatükki on hunnide ajalugu, 25.–209. peatükk on Ungari ajalugu aastani 1330. Tekst katkeb poolelt lauselt. Kroonikas on kasutatud XI–XII sajandi parimaid gestasid. Keskne tegelane on kuningas László. Teos oli mõeldud kingituseks kuningatütrele.

Teksti autor võib olla Márk Kálti, kes 1330. aastate lõpul omandas Kálti küla Veszprémi komitaadis ja aastatel 1336–1337 oli kuninganna preester, 1352. aastal kuningliku arhiivi hoidja. Kõik ungari kirjandusteadlased ei ole veendunud tema autorluses (Kelecsényi 2001: 27).

1467. aastast riigikohtunikuna tegutsenud János Thuróczy (u 1435–u 1488–89) kroonika „Chronica Hungarorum” nägi päevavalgust 1488. aastal Brünnis (kroonika tegevus lõpeb 17. augustil 1487), selle käsikiri pole säilinud. Kasutatud on mitmeid välismaiseid ja Ungari allikaid. Tekstikriitiline lähenemisviis on primitiivne: ungarlastele soodsad tekstilõigud on võetud üle, muu mitte. Kronoloogia on segane ja puudulik. János Thuróczy kontseptsiooni kohaselt pääseb Jumala tahe mõjule ainult suurte inimeste tegude kaudu. Jumala ja inimese vahel tegutsevad Õnn ja Saatus, millel on ka astroloogiline tähendus. Inimest sunnib tegudele kuulsuseiha, teda suunavad iseloom ja tujud. Ideaalse vürstina on toodud Attila, keda peetakse kuningas Mátyáse eeskujuks. Oma eelkäijatest erinevalt peab ta kuningate eludest tähtsamaks maa ajalugu. Keskaadli päritolu autori tähelepanu on János Hunyadil ja Mátyásel, kuid ta ei alluta end tingimusteta dünastia huvidele. Kroonika struktuur pole allikast johtuvalt ühtlane nagu ka mitte stiil. János Thuróczy armastab võrdlusi, looduskirjeldused on maalilised. Tema kroonika on piirikiviks keskaegse kroonikakirjanduse ning humanistliku ajalooteaduse vahel.

Säilinud gestadest ja kroonikatest tehti alates XIV sajandist arvukalt koopiaid. Eriline menu oli Piltidega kroonika tekstil, aga ka 1473. aastal esimesena trükis ilmunud nn Buda kroonikal („Budai krónika”), mis tegelikult pärines Károly Róberti ajast (vt Renessansiaja kirjandus). Levisid ka arvukad lühendatud variandid ja sisukokkuvõtted.

Palved ja jutlused kuulusid väga soositud žanri, eriti 1300. aasta paiku. Kui XIII sajandini olid domineerinud tekstid nimetusega homilia, milles selgitati selle või teise päeva evangeeliumiteksti, siis hiljem levis tänu munkadele tekstitüüp sermo – üheainsa piiblitsitaadi selgitus ja lahtimõtestamine. Žanri väljapaistev esindaja on frantsiskaanlane Pelbárt Temesvári.

Pelbárt Temesvári (u 1435–1504) on õppinud 1458. aastal Krakovi ülikoolis, 1480. aastatel elas ta Budas Püha Jánosi kloostris, alates 1494. aastast oli Esztergomis, 1497. aastast alates taas Budas. 1479–1481 haigestus Pelbárt Temesvári katku, tervenedes koostas ta Maarjat ülistava jutlustekogumiku „Neitsi Maarja tähekroon” („Stellarium coronae Beatae Mariae Virginis”, 1498).

Oma jutlused summeeris ta 3-köitelises kogumikus „Pühakõnede puuviljaaed” („Pomerium sermonum”, 1498). „Usuteaduse kuldse roosiaia” („Aureum Rosarium Theologiae”, 1500–1508) neli raamatut on dogmaatika tähestikuline entsüklopeedia. Omal ajal oli ta väga populaarne autor, kelle teosed anti välja korduvalt. Pelbárt Temesvári raamatud olid abiks teistele munkadele. Lihtsa stiiliga, selgete põhjendustega, sügava sotsiaalse tundlikkusega tahtis autor teenida iga uskliku hingevajadusi. Palju on tsiteeritud Johannes Gritschi, Heinrich von Langensteini ja Paulus Wanni. Tihti on dominiiklaste ja frantsiskaanlaste õpetuste tutvustamiseks kasutatud dialoogivormi.

Pelbárt Temesvári töö lõpetas Osvát Laskai (Osvaldus de Lasko). Ungari keskaja kõige viljakamat autorit, frantsiskaanlasest munka (elas u 1450 – 10. juuni 1511) tunti ka välismaal. Temalt on ilmunud nimeta neli köidet jutlusi, mille autorlus oli ungari kirjandusteaduses kaua vaieldav. Jutlused on osaliselt kirjutatud õppeotstarbel. Kõnedes on ta kritiseerinud võimuinimesi, kaitsnud vaeseid, rõhutanud rahvuslikku eneseuhkust: ungarlaste-hunnide sugulust, ungarlaste rolli ristiusu kaitsjana. Osvát Laskai teosed „Õndsuse vanker” („Biga salutis”) ja „Usu pung” („Gemma fidei”) ilmusid Hagenaus aastatel 1498–1507, nendele on korduvalt viidanud ka teised autorid (François Rabelais, Marco Filippi).

Ungarikeelsete käsikirjade tekkimise aega käsitledes on kombeks lugeda kirjanduse hulka veel igasugune kirjalik tekst. Küllalt suur roll nende tekstide seas on ametlikel dokumentidel, seadustel – ka nendel, kus ungarikeelset teksti esineb ainult piiratud ulatuses. Täpsem on küll selliseid tekste nimetada keelemälestisteks (nyelvemlékek), kuid nende seas on ka kirjanduslikult ülihuvitavaid ja olulisi tekste.

Ungari keelemälestised XVI sajandi alguseni on järgmised.

„Veszprémvölgyi nunnade kreekakeelne kinkekiri” („A veszprémvölgyi apácák görög nyelvű adománylevele”) on kirjutatud enne aastat 1002, meie ajani on säilinud koopia aastast 1109. Kreekakeelne tekst on ümberkirjutatult koos ladinakeelse tõlkega ja sisaldab koha- ning isikunimesid.

„Tihanyi kloostrivalduste eralduskiri” („A tihanyi apátság alapítólevele”, 1055) on kõige vanem säilinud keelemälestis, mis sisaldab 58 sõna ja üle 30 sufiksi; kirjutaja on olnud ilma mingi kahtluseta ungarlane, siin esineb ka esimene ungarikeelne lause: feheruuaru rea meneh hodu utu rea ehk ‘Fehérvári viivale sõjateele’.

„Dömösi kloostrivalduste kinkekirja” („A dömösi prépostság adománylevele”, 1138/1329) originaal on kadunud, säilinud on ainult selle koopia, mis sisaldab enam kui 100 kohanime ja ligi 1400 isikunime.

„Hauakõne ja palve” („A Halotti Beszéd és Könyörgés”, 1192–1195) on esimene säilinud terviklik tekst, mis avastati alles 1770. aastal; tekst sisaldab 32 rida, sellest matusekõne moodustab 26 rida 227 sõnaga, palves on 6 rida ja 47 sõna – kui kordused maha arvata, siis on kokku 190 sõnaraamatuühikut. Pray-koodeksis säilinud teksti säilitatakse alates 1813. aastast Széchényi Raamatukogus. Esimest korda avaldas teksti täies mahus János Sajnovics 1770. aastal. Teksti tõlgendusi on andnud väga mitmed keeleteadlased (Dezső Pais, Géza Bárczi, Gedeon Mészöly, József Szinnyei jt). Reaaluse eestikeelse tõlke aluseks on Dezső Paise interpretatsioon.

/Näete, mu õed ja vennad, oma silmadega, mis me oleme, tõesti, me oleme põrm ja tuhk. Millise armastusega Jumal lõi meie esiisa Aadama ja andis talle koduks paradiisi. Ja käskis tal elada paradiisiaia puuviljadest ja keelas ta ära vaid ühe puu viljast ja ütles talle, miks seda mitte süüa: tõesti, sel päeval, kui sa seda vilja sööd, sured sa. Aadam kuulis Loojat, kuid unustas ta sõnad. Ta andis järele kuradi kiusatusele ja sõi surma vilja ja sõi viljaga surma. Ning puuvilja mahl oli nii mõru, et see pigistas kinni kurgu. Ta ei söönud mitte enda, vaid kogu oma soo surma. Jumal sai kurjaks ja viskas ta välja töisesse maailma ja tuli surm ja põrgupesa talle ja kogu ta soole. Ja need oleme meie. Ja nagu te seda oma silmadega näete tõesti, mitte ainus inimene ei pääse sellest august, tõesti, me kõik tuleme sinna. Palugem Jumala heldust selle hinge nimel, et ta halastaks ning annaks andeks tema patud. Ja palugem Neitsi Maarjat ja peaingel Miikaeli ja kõiki ingleid, et nad tema eest palvetaksid. Ja palugem Püha Peetrust, kes võib paluda, et patud andeks antaks. Ja palugem kõiki pühakuid, et nad teda aitaksid Jumala palge ees, et Jumal nende palvete läbi annaks andeks ta patud. Ja vabastaks ta kuradi kiusatusest ja põrgu piinadest ja viiks ta paradiisirahusse ja avaks talle taevatee ja laseks tal osa saada kõigest heast./

„Hauakõne” sisus on kesksel kohal hirm surma ees, mis saadab inimest maailma loomisest kuni õndsaks saamiseni. Surma ei saa keegi vältida, seega pole esimese inimese pattulangemine eraasi. Palvetamisel on kasutatud gradatsiooni: kõigepealt pöördutakse Maarja (Jumalapoja ema) poole, seejärel peaingel Miikaeli poole (kes sai jagu Saatanast), Püha Peetruse poole (kel olid siiski maised asjad ajada), pühakute poole (kes esindavad taevas kirikut). Sisuline struktuur ulatub küsimusest vastuseni ja sisaldab ka rütmielemente.

„Tihanyi kloostrivalduste varade register” („A tihanyi apátság birtokösszeírása”) aastast 1211 sisaldab 150 koha- ja peaaegu 200 isikunime.

„Váradi register” („A Váradi Regestrum”, 1208–1235) on 394 juriidilise tehingu (ostud, testamendid jne) loetelu; register sisaldab 30 komitaadinime, 600 kohanime ja 2500 isikunime.

„Muinasungari Maarja itk” („Ómagyar Mária-siralom”, umbes 1300) on esimene oluline kirjanduslik mälestusmärk – esimene säilinud luuletus. „Muinasungari Maarja itk” leiti alles 1922. aastal. 37 reast koosnev luuletus sisaldab (Gedeon Mészöly redaktsioonis) 132 sõna:

Volék / sirolm tudotlon.

Sirolmol / sepedëk,

Búol oszuk, / epedëk.

Választ / világumtúl,

zsidóv / fiodumtúl,

ézës / ürümemtűl.

Ó én ézës / urodum,

ëggyen-igy / fiodum,

síróv anyát / teküncsed,

buabelől / kinyúchchad!

Szëmëm / künvel árad,

junhum / búol fárad,

te vérüd / hiollottya

én junhum / olélottya.

Világ / világa,

virágnak / virága,

keserűen / kínzatul,

vos szëgekkel / veretül!

Uh nëkem, / én fiom,

ézës / mézűl

szégyënül / szépségüd,

vírüd hioll / vízől.

Sirolmom, / fuhászatum

tertetik / kíül,

én junhumnok / bel búa,

ki sumha / nim híül.

Végy halál / engümet,

ëggyedüm / íllyën,

maraggyun / urodum,

kit világ / féllyën!

Ó, igoz / Simëonnok

bëzzëg / szovo ére:

én érzëm ez / bú tűrűt,

kit níha / ígére.

Tűled / válnum,

de nüm / valállal,

hul így / kínzassál,

fiom, / halállal!

Zsidóv, mit tész / türvéntelen?

Fiom mért hol / bíüntelen?

Fugvá, / husztuzvá,

üklelvé, / këtvé

ülüd!

Kegyüggyetük / fiomnok,

ne légy kegyülm / mogomnok!

Ovogy halál / kináal

anyát ézës / fiáal

ëgyembelű / üllyétük!

/Ma ei teadnud, mis on lein. Nüüd nutan ma kurbusega, kuivan kokku, kurvastan.

Juudid jätsid mind ilma mu valgusest, jätsid ilma mind mu pojast, minu kallist, minu rõõmust.

Oh mu kallis Issand, mu ainus poeg, vaata oma nutvat ema, võta ära tema kurbus!

Mu silmist voolavad pisarad, mu süda kurvastusest väsib. Sinu vere valamine peatab mu südametuksed.

Maailmade maailm, lillede lill, piinatakse sind kibedasti, raudnaeltega lüüakse sind risti!

Oh häda mulle, mu poeg, sa oled magus nagu mesi, kuid su ilu on häbistatud, su veri voolab nagu vesi.

Minust purskub nuttu ja palveid, mu südamevalu ei kunagi vaibu.

Surm, võta mind enda juurde, et mu ainus elaks. Jäägu alles mu Issand, kartku teda maailm!

Oh, tõesed olid Simeoni sõnad. Tunnen seda kurbuse hoopi, mida ta ükskord ennustas.

Pean sinust lahkuma, kuid mitte tõesti, kui nii piinatakse mu poega surnuks!

Juut, mida teed sa seadusetult? Miks mu poeg sureb ilma süüta? Sa tapad ta kinni seotuna, teda väänates ja piinates!

Halastage mu pojale, endale ma halastust ei vaja! Või tapke ema koos kalli pojaga surmapiinades!/

Arvatakse, et itk sündis umbes 1300. aasta paiku. Teema on jumalaema valu poja kannatuste ja ristilöömise tõttu. 1. stroof annab kohe põhimotiivi: Maarja kannatab koos Kristusega, osaleb tema valus, piinas, alandamises. Valu põhjust selgitatakse 2. stroofis, viidatakse sellele, et ema on pojast lahutatud. 3. stroofis purskub välja ema valuline kaebus, anumine halastuse nimel, piinadest vabanemise nimel. Passiooni müstika on siin laskunud humanismi valdkonda, jumalaema pole Taevane Kuninganna, ta on vaid nuttev ema, kes anub poja maiste-füüsiliste piinade kergendamise nimel. 4. stroof viib inimliku valu keskmesse, südamevalu juurde. Kõrgelt hindab ungari kirjandusteadus 5. stroofi:

Világnak világa,

virágnak virága,

keservesen kínzanak,

vas szegekkel átvernek!

/Maailmade maailm, lillede lill, piinatakse sind kibedasti, raudnaeltega lüüakse sind risti!/

Tegemist pole ainult figura etymologica ja alliteratsiooniga, mõlemaid kohtab keskaegsetes tekstides tihti. Sisu ja vorm on siin moodustanud loomuliku terviku, harmoonia, muusika. Valguse ja ilu vastandamine raudnaeltega annab sellise kontrasti, et pinge ei saagi enam suurem olla. Stroof on nii emotsionaalne kõrgpunkt kui ka vormi täiuslikkus ise (Bicskey 1995: 10).

Kontrasti viiakse edasi 6. stroofis, milles räägitakse alandatud ilust. Sellele liitub järgmises stroofis esimese isiku „mitte kunagi kaduv valu”. 8. stroofis on tegemist eneseohverdusega: ema pakub oma surma poja elu eest. 9. stroof sisaldab viite Luuka evangeeliumi 2. raamatule, milles Simeon ennustas Jeruusalemmas Maarjale, et tema poeg toob Iisraelile suurt kuulsust, kuid paljud ründavad teda, ning Maarja südant läbib kunagi suur valu.

Luuletuse kõige enam vaieldud osa on 10. stroof – kas siin on tegemist ühise surma ülla mõttega? Problemaatiline on sõna valállal tähendus. Kas tegemist on sõnaga valóság ‘tegelikkus, reaalsus’? Kas tegemist on olema-verbi mingi vormiga? Sellisel juhul võiks stroofi teist rida tõlgendada järgmiselt: elválnám tőled, de nem élve ‘lahkuksin sinust, kuid mitte elusana’.

Kaks viimast stroofi on valuliste küsimuste ja karjete seeria. Jälle kerkib esile mõte piinade ühisest kannatamisest, soov ohverdada end poja asemel.

Kannatustest teispoolsuse õnnelootuse nimel on jõutud valu vägagi maise, inimliku sõnastamiseni. Ladinakeelse ristiusu luule vormirikkus ja fraseoloogia jõudis Maarja itkuga Ungarisse, erinevate kultuuride kohtumispaigal sündis hindamatu kultuuriväärtus. Kas tegemist on tõlkega? Väga kaua interpreteeriti itku Geoffroi de Breteuil’ luuletuse, mis algab sõnadega Planctus ante nescia, tõlkena (tõlkijaks keegi Bolognas õppinud ungarlane), seda enam, et selle tekst on samas koodeksis, milles itku tekst. Viimaste aastate käsitlused on näidanud, et mainitud tekst võis olla siiski vaid üks paljudest 13. sajandi tekstidest, mida itku kirjutaja oli lugenud, mis talle mõju olid avaldanud. Me ei tea, kes on selle luuletuse autor, võib ainult arvata, et ta oli seotud dominiiklaste orduga. Me ei tea, kus itku sisaldav koodeks aastasadade jooksul on olnud. Koodeks ilmus päevavalgele 1910. aastal ühel oksjonil Itaalias, keegi sakslasest raamatukaupmees ostis selle ära, tema käest sattus koodeks Baieri Riiklikku Raamatukogu fondidesse, lõpuks Róbert Graggeri kätte, kes märkas koodeksi hindamatut väärtust. Alles aastal 1982 jõudis luuletust sisaldav Sermones-koodeks raamatukogude vahetusaktsiooni käigus Leuvenist (varem on räägitud ka Leuveni koodeksist) tagasi kodumaale Széchényi nimelisse raamatukogusse.

„Gyulafehérvári read” („Gyulafehérvári Sorok”, umbes 1310–1320) on säilinud ladinakeelse koodeksi alaserval. 15 reast koosnev ungarikeelne tekst sisaldab kolme osa, mis on erinevatel aegadel kirjutanud sama isik (viis rida Jeesuse nimest, neli rida sellest, kuidas usklikud Kristust näevad, kuus rida Kristuse kannatustest).

„Königsbergi fragment ja ribad” („Königsbergi Töredék és Szalagjai”, XIV sajandi keskpaik) kujutab endast käsikirja ungari ja ladina keeles. XIV sajandi lõpul oli käsikiri juba Wrocłavis, kus kasutati koodeksi köitmiseks, koodeks on sattunud Königsbergi (praegu Kaliningrad), kus seda tänini säilitatakse. Keelemälestis avastati 1863. aastal, 30 aastat hiljem avastati veel viis köitmiseks kasutatud riba, neist neli sisaldavad 21 rida ja 34 poolikut rida ungarikeelset teksti. Ungarikeelse teksti on kirjutanud kaks inimest, kolmas on teksti täiendanud. Tegemist on proosatekstiga, kuid kirjutusviis lubab arvata, et seda on omal ajal lauldud. Keelemälestis koosneb kolmest osast:

– üheksa rida – ülistuslaul Maarjale kui süütule emale;

– ribade eesleht – Jumala pöördumine Gabrieli poole ja „Ave Maria” algus;

– ribade tagakülg (fragment „Ara coeli” legendist).

„Schlägli sõnaloetelu” („Schlägli Szójegyzék”, 1400–1410 paiku) sisaldab 2140 ungarikeelset sõna seitsmel lehel, mis olid köidetud XV sajandi alguse Hortularium-koodeksi juurde (koodeksis endas on 130 ungarikeelset sõna); avastati 1890; koodeks kuulub Ülem-Austria Schlägli kloostrile.

„Márosvásárhely read” („A Márosvásárhelyi Sorok”, XV sajandi esimene veerand) asuvad Tîrgu Mureşi ülikooli raamatukogu ühes koodeksis, teksti tunti juba varem, kuid see avaldati alles 1957. aastal; ühel leheküljel on üks rida, teisel kuus rida piiblist; kirjutajast pole midagi teada.

„Üliõpilane Johan Rotenburgi ungari keele meister” („Rotenburgi János deák magyar nyelvmestere”, 1418–1422 vahel) sisaldab saksa emakeelega inimese kirja pandud vajalikke ungarikeelseid sõnu ja väljendeid, selgitused on saksa ja ladina keeles; säilinud on need ladinakeelse koodeksi leheküljel 62b; koodeks kuulus omal ajal üliõpilane János Rotenburgile, koodeksi tekst on ladina grammatika õpik, kuhu Johan Rotenburgi hakkas juurde kirjutama; Johan Rotenburgi käis u 1420 Budas ja hakkas seal ungari keelt õppima, tema viimane märkus on aastast 1422; keelemälestist säilitatakse Viinis.

„Jókai koodeksi” („Jókai-kódex”, 1450. aasta paiku) puhul on tegemist koopiaga 1372 ja 1400 vahel kirjutatud käsikirjast, mis ise on kaduma läinud. 1448. aastal kirjutas selle ümber Budavári kloostris elanud munk, ka koopiast on säilinud ainult 81 lehte; tegemist on Assisi Püha Franciscuse elust rääkiva legendi ümberjutustusega.

Seega on tegemist paradoksiga: see on noorem kui Margiti legend, kuid säilinud vanemana. On silmatorkav, kuidas ungarikeelne variant rõhutab kaastunnet kõige vaesemate suhtes, kuidas kritiseeritakse priiskamist õukondades, etteheited tabavad ka dominiiklasi. Frantsiskaanlasi süüdistati ketserluses korduvalt Itaalias, sama kahtlus tabas neid ka Ungaris, polegi nii väga üllatav, et 1514. aastal said neist talupojaülestõusu põhiideoloogid.

Ungari riik ostis keelemälestise Londonis oksjonilt 1925. aastal ja seoses Mór Jókai 100. sünniaastapäevaga andis sellele nimeks „Jókai koodeks”.

„Hussiitide piibel” („Huszita Biblia”, 1420.–1430. aastate paiku) on olemas tänu kahele preestrile. Tamás Pécsi ja Bálint Újlaki olid õppinud aastatel 1399–1411 Praha ülikoolis ja tutvunud seal hussiitide õpetusega. Võib arvata, et tõlkimist alustati 1416. aasta paiku ning lõpetati enne 1441. aastat. Preestritel tuli põgeneda inkvisiitorite eest, kes nad siiski tabasid ja tõlke konfiskeerisid.

Kuna tõlge pole tervikuna säilinud, siis pole teada, kas piibel tõlgiti osaliselt või tervikuna. Säilinud on Viini koodeksis (1450) osa vanast testamendist, Müncheni koodeksis (1466) neli evangeeliumi ja Apori koodeksis (1500) psalmid.

Tõlkes pole dogmaatilisi muudatusi, kuid tõlkijate meelsust näitab ka nende valik (tollal vana testamenti meelsasti ei kasutatud; naised kui eeskujud, õiglus võidab). Tõlked on tehtud ilma igasuguste abivahenditeta, abstraktsete mõistete väljendamiseks on julgesti loodud uued sõnad.

Tegemist on ortograafiareformiga: ladina keeles tundmatute häälikute edasiandmiseks kasutati täheühendeid (eu = ö), samuti kasutati deskriptiivseid märke (t° = ty, = ny, = ö). Tõlget kasutasid katoliiklased mitmes koodeksis. Näiteks Jordánszky-koodeksi puhul (1516–1519) on tegemist tõlke parandatud variandiga.

„Viini koodeks” („Bécsi Kódex”, 1450. aasta paiku) sisaldab vana testamendi väiksemaid osi ja 12 prohveti raamatuid 162 leheküljel.

„Müncheni koodeks” („Müncheni Kódex”, 1466) sisaldab neli uue testamendi evangeeliumi ja esimese ungarikeelse kalendri aastateks 1416–1435, mille on kirjutanud Imre Henzsel Imre György Németi, kes lõpetas koodeksi ümberkirjutamise 1466. aastal Trotuses (Rumeenias); koodeksi säilitatakse Baieri Riikliku Raamatukogu arhiivikogus.

„Apori koodeks” („Apor-kódex”, XV sajandi lõpp) sisaldab, nagu juba mainitud, psalmide tõlkeid hussiitide piiblist. Algul koosnes koodeks 208 lehest, neist on säilinud ainult 116; tekst on raskesti loetav, kirjutanud on seda mitu inimest, tõenäoliselt katoliiklastest preestrid; kuulus Apori perekonnale alates 1700-ndatest aastatest.

„Birki koodeks” („Birk-kódex”, 1474) koosneb neljast paberilehest, mis sisaldavad Püha Agostoni eeskirju ja dominiiklaste naisordu eeskirju; leiti 19. sajandi 80. aastatel Viini keiserliku õukonna raamatukogu ühe raamatu köitest, nime sai koodeks raamatukogu tollase direktori järgi.

„Võitlus Szabácsi pärast” („Szabács Viadala”, 1476) on vanim säilinud históriás ének, ‘ajalooline laul’, mis käsitleb üht episoodi kuningas Mátyáse võitlusest türklastega – türklastele tähtsa kindluse Szabácsi vallutamist. Tekst koosneb 150 reast, mis on tõenäoliselt suurema luuleteose osa; autori ja tekkekoha kohta pole säilinud mingeid andmeid, kuid tundmatu kirjutaja keel on kunstipärane, ta on kasutanud riime ja osanud sõnavara valida.

„Imre Töröki luulevormis tervitus” („Török Imre verses köszöntője”, aastast 1485) on säilinud ladinakeelse kirja lisas.

„Bagonya litaaniad” („A Bagonyai Ráolvasások, 1488) leiti Bagonya raamatukogust, praegune asupaik on teadmata.

„Prepost Jakabi kiri Boldizsár Batthyányile” („Jakab prépost levele Batthyány Boldizsárhoz”) aastast 1492 oli veel 1941. aastal Batthyányi perekonna valduses, selle praegune asupaik on teadmata.

„Guary koodeks” („A Guary-kódex”, 1490. aastate algus) kujutab endast 67 pärgamendilehel säilinud koodeksit, millel puudub algus ja lõpp; religioosseid mõtisklusi sisaldav tekst valmis tõenäoliselt frantsiskaanlaste kloostris Óbudas nunnade tarvis.

„Vanim värsskalender” („A legrégibb magyar csízió”) pärineb XV sajandi viimasest veerandist. Kalender sisaldab 24 rida, iga kuu kohta kaks, kasutatud on pühade ja pühakute nimesid või nende nimede algsilpe; tõlge ungari keelde ladina keelest, säilinud ladinakeelses koodeksis.

„Festeticsi koodeks” („Festetics-kódex”, XV sajandi lõpp) on Pál Kinizsi abikaasa Benigna Magyari tarvis kirjutatud ja rikkalikult illustreeritud palveraamat; tehtud tõenäoliselt 1490. aastate algul Nagyvázsonyi kloostris; nime on see saanud omaaegsete omanike Festeticside järgi. Koodeksis on ka nauditavad Petrarca-tõlked.

„András Véri kviitung” („Vér András menedéklevele, 1493) on vanim säilinud kviitung. Selle andis András Vérile II Ulászló varahoidja; dokument leiti XIX sajandil krahv Teleki perekonnaarhiivist.

„Hertsog János Corvini kiri Imrele” („Corvin János herceg levele Imréhez) on kirjutatud 13. märtsil 1502 (adressaat on tõenäoliselt Imre Perényi).

„Ungari keelemälestis Częstochowás” („Magyar nyelvemlék Częstochowában, 1501) leiti 1965. aasta mais ühest koodeksist Poolas; see sisaldab Credo algosa.

„Legendi Margitist” („Margit-legenda”) on kirjutanud ümber 1510. aastal Margiti saarel asunud nunnakloostris Lea Ráskai. Ungarikeelse legendi aluseks on olnud varasem ladinakeelne tekst. Legendi ladinakeelset originaali arvatakse pärinevat aastast 1310, ehkki säilinud on ainult selle hilisem koopia. Et tekstis on palju parandusi, siis on põhjust arvata, et Lea Ráskai ainult ei kopeerinud teksti, vaid tegi selle (ka keeleliselt) ümber.

Tegemist on kõige tuntuma ungarikeelse legendiga, mis on ungari kirjanduse üks tüvitekstidest. Legend on tekkinud Margiti kanoniseerimispaberite tõlkena, aga sisaldab ka kloostrielu kirjeldusi. Psühholoogiliselt on legend väga veenev, iseäranis sise- ja välismaailma kujutamise vastandamisel (taevase kihlatu otsimine kui märk protestist ümbritseva vastu).

Oluline keele- ja kirjandusmälestis on „Érdy koodeks” („Érdy-kódex”) aastast 1527, mis sisaldab 30 legendi ja 104 palvet. Kirjutanud on selle tõenäoliselt üks inimene, ehkki käekiri pole ühtlane. Ungari kirjanduslugu nimetab selle autorina Karthauzi Névtelen’i – nimetut kartesiaani. Tegemist on ungari pühakute legendide suurima kogumikuga. Autor on kasutanud mitmeid allikaid.

Üldse on XVI sajandiks säilinud 150 õpetusjuttu ja legendi (Pühast Elekist, Barlámist ja Jozefast jne). Eraldi väärib mainimist värsivormis kirjutatud legend Aleksandria Pühast Katariinast („Alexandriai Szent Katalin legendája”), mis sisaldab 4074 värsirida. Tegemist on keskajal soositud naismärtri teoloogilise väitlusega, mille käigus ta Platonile toetudes kõik teised nurka surub. Kasutatud on huvitavaid riime ja ladina keelest mittemõjutatud ungari keelt.

Hilise keskaja religioosne kirjandus sisaldab juba mitut vägagi erinevat žanri. Nii proosas kui ka luulevormis kirjutatud palvete keskmes on tavaliselt Jeesus või Maarja. Alates XIII sajandist levinud müstitsism tõi kaasa omapärased žanrid meditatio ja contemplatio. Mõtiskluste aines saadi tavaliselt oma aja tuntud autoritelt, temaatika keskmes oli eelkõige surm, viimne kohtuotsus, põrgu ja paradiis, vähemal määral Jeesuse elu viimased päevad ning jumalaema. Exemplum (példa) kujutab endast legendide ilmalikku varianti. Ungarlaste seas levisid need eelkõige tänu Pelbárt Temesvári jutlustele. Üks tuntumaid on lugu inimesest, kes põgeneb ükssarve eest ja kukub auku. Žanri iseloomustab kompaktne struktuur, olulise esiletõstmine, anekdootlik esituslaad. Omapärane žanr on Inimese ja Surma vaidlust sisaldav nn surmatants. 1510. aastast pärinev „Eeskujude raamat” („Példák könyve”) sisaldab Petrus Rosemheimilt tõlgitud 39 erineva sotsiaalse staatusega isiku lahkumissõnu, kasutatud on refrääni elmegyek meghalni, ‘ma lähen surema’. Näidete raamatu põhiallikas on olnud Joannes Herolti „Promptuarium exemplorum”. Seda on kirjutanud ümber kolm inimest, teiste seas ka Margiti-legendi ümberkirjutaja Lea Ráskai.

Liturgiaväliste laulude keel oli juba ungari keel, sellised laulud (egyházi népének ‘kirikurahvalaul’) muutusid väga populaarseks, neil on oma roll ungarikeelse luule kujunemisel. Temaatiliselt on need laulud seotud kiriklike pühade või jumalaemaga. Suhteliselt vabas vormis laule on suuline traditsioon edasi lihvinud.

XVI sajandi algul hakkas üha suuremat rolli omandama ka ilmalik luule.

Mihály Szabatkai „Cantio de Petri Beriszlo” (kirjutatud 23. aprillil 1515, säilinud 1560. aasta paiku tehtud käsikirjas) sisaldab nauditava kergusega kujutatud lahingukirjeldusi (Péter Beriszló oli Veszprémi piiskop, türklastega võidelnud Slavoonia baan).

Ferenc Apáti „Cantilena” (u 1525) naerab satiiriliselt välja Mohácsi lahingule eelnenud aja Ungari ühiskonna: alates türklaste vastu jõuetutest kõrgaadlikest kuni habemest kiskumisega talitsetavate talumeesteni ja rahaahnetest külapreestritest ülirikaste kirikuvürstideni. 14 salmi iseloomustab huvitav täiendikasutus ja arenenud värsitehnika.

Rüütliluule ja -eepika. Ungaris see Lääne-Euroopas üsna arenenud žanr eriti levinud polnud, kuid seda ei saa nimetada ka täiesti võõraks. Vähemalt rüütlieepika mõju on tunda, nii tõlgiti Aleksandri, Tristani ja Rolandi lood lõunaslaavi keeltesse ungari keele kaudu. Ühtegi terviklikku teost pole siiski säilinud. Arvatakse, et iseseisvana eksisteeris Bihari komitaadi rikast aadlikku Miklós Toldit (1320–1390) käsitlev teos. Ehkki seegi (ka välismaiseid elemente sisaldav) teos pole tervikuna säilinud, on katked sellest rahvaluules alles. János Arany on neid fragmente kasutanud XIX sajandil oma eepilises luules (vt Romantismiaja kirjandus).

Ungarikeelse draama juured on müsteeriumides Jeesusest (esialgselt kanti neid ette ladina keeles). Pikapeale väljusid müsteeriumid kirikuseinte vahelt, tekstid on säilinud jutlustes. Esimene iseseisev ungarikeelne märtridraama pärineb aastast 1520, kui X sajandi sakslannast nunna Hrotsuitha tükk „Dulcitius” töödeldi ungari keelde pealkirjaga „Kolmest kristlikust tütarlapsest” („A három körösztény leányról”). Tegevuse keskmes on tütarlapsed, kes ei öelnud lahti ristiusust isegi paganast Diolectianuse ees.

Keskajast on säilinud teated ka esimesest grafomaanist Ungaris. Selleks oli Menedekszirti kloostri prior Konrád, kes 1310. aastal astus kloostriülema kohalt tagasi, et pühenduda täielikult tekstide ümberkirjutamisele.

Nii ilmalik kui vaimulik ungarikeelne kirjandus oli keskaja lõpuks jõudnud sellisele arengutasemele, et peagi võisid ilmuda juba ka tõsiselt väärtuslikud, iseseisvad kirjandusteosed. Ungari keel oli omandanud tähtsa osa nii religioonis, ühiskondlikus elus kui ka kirjanduses. Levima hakkas ungarikeelne kirjavahetus. Suurenes koolide ja raamatukogude arv.

Keskaja kirjanduse retseptsioon XX sajandil. Keskaja kirjandus on olnud XX sajandil inspiratsiooniallikaks nii teadlastele kui ka kirjanikele. Nii on „Hauakõne” olnud XX sajandil uurimisobjektiks kirjandus- ja keeleteadlastele, kultuuriloolastele, kuid erutanud ka kirjanike ja luuletajate fantaasiat. Teadust on huvitanud eelkõike originaali järgiva tõlke ning kunstipärase iseseisva teksti suhted, teksti liigendus, hinnangud keele- ja kirjandusmälestisele.

Kirjandusteadlane János Horváth väitis, et tegemist on tõlkega, tekst ei mahu luule raamidesse, kuid see asjaolu ei vähenda teksti tähtsust (Horváth 1931: 89). Keeleteadlane Gedeon Mészöly vaatles originaali ja tõlke vahekorda: „„Hauakõne” autor suutis end teha ladinakeelsest allikast sõltumatuks, ta polnud tõlkija, vaid ungarikeelse proosa meister (Mészöly 1956: 261)”. 1957. aastal väideti ühes kirjandusloos, et tegemist pole kirjandusliku teosega. 1959. aastal konstateeris muusikateadlane Bence Szabolcsi, et „Hauakõne” puhul on tegemist luule piiril oleva rütmiline proosaga, mille muusikaline kompositsioon koosneb kolmest osast (Szabolcsi 1959: 14). 1963. aastal ilmunud „Kirjandusleksikonis” („Irodalmi Lexikon”) väideti, et tegemist on vaba tõlkega. Akadeemiline kirjanduslugu („A magyar irodalom története I”. Budapest, 1964: 64) rõhutab järgmisi momente: tekstil oli suur roll kirjandusliku keele väljakujunemisel; tekstis on oluline osa rütmil ja stiilikujunditel (näiteks morte morieris on ungari keeles antud kujul halálnek halálával holsz). 1980. aastal kinnitas keeleteadlane Loránd Benkő, et teksti puhul on ilmne ungari traditsioonidele toetumine. Ta toob esile sidesõna és, ‘ja’ korduva esinemise – és esineb küll piiblitõlkes, kuid antud teksti tõlke aluseks olevas ladinakeelses tekstis mitte (Benkő 1980: 376). Kaasaegsest kirjandusteadusest lähtudes on József Szili interpreteerinud „Hauakõne” teksti – sellele kõrget hinnangut andes – järgmiselt: tegemist on dekonstruktsiooniga, esimese vabavärsiga ungari kirjanduses (Szili 1987: 65–85).

Praktiliselt polnud seega XX sajandil ühtegi aastakümmet, kui „Hauakõne” oleks jäänud tähelepanuta.

XX sajandi ungari kirjanduses on korduvalt pöördutud esimese ilukirjandusliku teksti poole. Vaatame paljude seast kolme luuletust, mis oma ilmumisajaga hõlmavad samuti kogu XX sajandi. Seos „Hauakõnega” on nende puhul vaieldamatu, kuid kasutamisviis ja eesmärk loomulikult ei kattu. Dezső Kosztolányi (vt Impressionism) „Hauakõne” („Halotti beszéd”) ilmus 1935. aastal kogu „Számadás” ühe viimase luuletusena. Tüvitekstist on ta kasutanud ainult kaht esimest sõna, luuletuse viimases reas kasutatud ungari muinasjuttude tavapärane algus hol volt, hol nem volt lisab tekstile ajatust veelgi. Surm on poeedi luule üks olulistest teemadest, vaevalt on juhuslik, et Dezső Kosztolányi alustas ungari kirjanduse esimese teose sõnadega ning jätkas siis oma surma- ja elukontseptsiooniga. Kogu luuletuses domineerib iga üksiku inimelu ainulaadsuse ja kordumatuse mõte. Poeeti ei lohuta hauataguse elu võimalus, igast inimesest räägitakse kord hol volt, hol nem volt, kuni ta unustatakse täielikult.

Látjátok feleim, egyszerre meghalt

és itt hagyott minket magunkra. Megcsalt.

Ismertük őt. Nem volt nagy és kiváló,

csak szív, a mi szívünkhöz közel álló.

De nincs már.

Akár a föld.

Jaj, összedőlt

a kincstár.

Okuljatok mindannyian e példán.

Ilyen az ember. Egyedüli példány.

Nem élt belőle több és most sem él

s mint fán se nő egyforma-két levél,

a nagy időn se lesz hozzá hasonló.

Nézzétek e főt, ez összeomló,

kedves szemet. Nézzétek, itt e kéz,

mely a kimondhatatlan ködbe vész

kővé meredve,

mint egy ereklye

s rá ékírással van karcolva ritka,

egyetlen életének ősi titka.

Akárki is volt ő, de fény, de hő volt.

Mindenki tudta és hirdette: ő volt.

Ahogy szerette ezt vagy azt az ételt

s szólt ajka, melyet mostan lepecsételt

a csönd s ahogy zengett fülünkbe hangja,

mint vízbe süllyedt templomok harangja

a mélybe lenn s ahogy azt mondta nemrég:

„Édes fiacskám, egy kis sajtot ennék”,

vagy bort ivott és boldogan meredt a

kezében égő, olcsó cigaretta

füstjére és futott, telefonált

és szőtte álmát, mint színes fonált:

a homlokán feltündökölt a jegy,

hogy milliók közt az egyetlenegy.

Keresheted őt, nem leled, hiába,

se itt, se Fokföldön, se Ázsiába,

a múltba sem és a gazdag jövőben

akárki megszülethet már, csak ő nem.

Többé soha

nem gyúl ki halvány-furcsa mosolya.

Szegény a forgandó, tündér szerencse,

hogy e csodát újólag megteremtse.

Édes barátaim, olyan ez épen,

mint az az ember ottan a mesében.

Az élet egyszer csak őrája gondolt,

mi meg mesélni kezdtünk róla: „Hol volt…”,

majd rázuhant a mázsás, szörnyű mennybolt

s mi ezt meséljük róla sírva: „Nem volt…”

Úgy fekszik ő, ki küzdve tört a jobbra,

Mint önmagának dermedt-néma szobra.

Nem kelti föl se könny, se szó, se vegyszer.

Hol volt, hol nem volt a világon, egyszer.

/Näete, mu vennad ja õed, korraga ta suri ning jättis meid omapead. Pettis meid. Me tundsime teda. Ta ei olnud suur ja väljapaistev, ainult ta süda oli meie südametele lähedane. Aga enam teda pole. Ta on nagu muld. Oh, varamu on langenud kokku.

Võtke tema näitest kõik õppust. Inimene on selline. Ainulaadne eksemplar. Ei elanud teist temasugust ega ela ka praegu, ja nagu puul ei kasva kaht ühesugust lehte, nii ei tule temasarnast ka suures ajas. Vaadake seda pead ning suletud armsaid silmi. Vaadake, siin on ta käsi, mis kivistudes kaob sõnulseletamatusse uttu nagu reliikvia. Ja sellele on jäädvustatud ta ainsa elu igivana harv saladus.

Ükskõik kes ta ka oli, kuid ta oli valgus ning soojus. Igaüks teadis ning kuulutas: see oli tema. Nagu ta armastas seda või teist toitu, ja sõnu vormisid ta huuled, mille nüüd vaikus on kinni pitseerinud, kuidas me kõrvus kõlas ta hääl nagu vette vajunud kirikute kellad sügaval all, ja kuidas ta alles hiljuti ütles: „Kullake, ma sööksin veidi juustu.” Või jõi veini ning jäi õnnelikult vaatama käes põleva odava sigareti suitsu, ja jooksis, helistas ning punus unistuste värvilist võrku, ta laubal siras märk, et ta on miljonite seas üksainus.

Sa võid teda otsida, sa ei leia teda, ei siin, Kapimaal ega Aasias, see on asjata. Teda pole minevikus ja ka rikkasse tulevikku võib sündida ükskõik kes, aga tema mitte. Mitte kunagi enam ei puhke enam ta kahvatuveider naeratus. Vaene selleks on pöörduv õnnehaldjas, et taas sellist imet luua.

Mu kallid sõbrad, see on justkui inimene muinasjutus. Elu mõtleb kord temale ning temast hakatakse rääkima: „Elas kord…” Tema, kes võideldes püüdles parema poole, lamab nüüd nii nagu iseenda kivistunud tumm kuju. Teda ei ärata pisarad, sõnad ega mingid vahendid. Kord ta oli, siis teda enam polnud – maailmas üks kord./

Kui Dezső Kosztolányi on seostanud vana teksti üldinimliku teemaga, siis Sándor Márai Posilippose emigratsiooniaastail kirjutatud luuletus „Hauakõne” („Halotti beszéd”) aastast 1950 räägib kirjaniku murest ungari keele ja kultuuri väljasuremise pärast.

Sándor Márai (1900–1989) elu möödus valdavalt emigratsioonis: 20. aastatel Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias, alates 1948. aastast Šveitsis, Itaalias ja Ameerika Ühendriikides. Budapesti-aastad – 1920. aastate lõpust 1948. aastani – olid äärmiselt viljakas loomeperiood. Just sellal valmis kirjaniku võib-olla tuntuim teos „Ühe kodanlase pihtimused” („Egy polgár vallomásai”, 1934). Ungari kirjanduse tõenäoliselt olulisim esindaja Läänes lõpetas oma elu enesetapuga. Pärast 1990. aastat on Ungaris ilmunud peaaegu kõik tema teosed, mis tihti on müügitabelite eesotsas. Et Sándor Márai kultus on teataval määral ületanud ungarlaste taluvuse piiri, annavad tunnistust märkused à la „ungari kirjandus siiski ei alga ega lõpe Máraiga”. Teataval määral tuletab see meelde Endre Ady kultust kümmekond aastat pärast kirjaniku surma. Eesti keelde on tõlgitud mõned tema romaanid ning mälestusteraamat „Maa, maa!...” („Föld, föld!...”, 1972; eesti keeles Edvin Hiedeli tõlkes 2006). Vt ka Realismi teine tulemine. Üldinimlik.

Tegemist on luuletusega, mida kaua aega Ungaris laiem lugejaskond üldse ei tundnud, pärast 1990. aastat on seda aga korduvalt analüüsitud („99 híres magyar vers és értelmezése”, 1995: 455–461; Szepes 1996: 212–216; Pomogáts 1999: 74–82). Praegu võib seda pidada XX sajandi ungari luule ja kultuuri üheks võtmetekstiks. Tüvitekstist on kirjanik kasutanud kahte rida, teist rida modifitseerides (luuletuse algul puudub sellest komponent isa ‘tõesti’, luuletuse lõpul on esialgse variandi vorm asendatud kaasaegse vastega íme). Sándor Márai on jälginud ungari kultuuri, kirjandust, kunsti ning muusikat ja jõudnud tema jaoks ilmselt kaasaegse kultuuri tippude Endre Ady, Béla Bartóki ning József Rippl-Rónaini. Luuletuse tekstis leiame tsitaate nii 17. psalmi tõlkest (A halál gyötrelmei körülvettek engemet) kui ka Mihály Vörösmartylt (vt Romantismiaja kirjandus), ungarlane arvab selles tundvat ära ka viiteid Mihály Babitsi luulele. Ungarlasteni jõudis luuletus selle sündimise ajal eelkõige tänu raadiole Vaba Euroopa, esitajaks oli Sándor Márai ise.

Látjátok feleim szem’tekkel, mik vagyunk.

Por és hamu vagyunk.

Emlékeink szétesnek, mint a régi szövetek.

Össze tudod még rakni a Margit-szigetet?…

Már minden csak dirib-darab, szilánk, avitt kacat.

A halottnak szakálla nőtt, a neved számadat.

Nyelvünk is foszlik, szakadoz és a drága szavak

Elporlanak, elszáradnak a szájpadlat alatt.

A „pillangó”, a „gyöngy”, a „szív” – már nem az, ami volt,

Amikor a költő még egy család nyelvén dalolt

És megértették, ahogy a dajkaéneket

A szunnyadó, nyűgös gyerek álmában érti meg.

Szívverésünk titkos beszéd, álmunk zsiványoké,

A gyereknek Toldi-t olvasod és azt feleli: oké.

A pap már spanyolul morogja koporsónk felett:

„A halál gyötrelmei körülvettek engemet!…”

Az ohioi bányában megbicsaklik kezed,

A csákány koppan és lehull nevedről az ékezet.

A tyrrheni tenger zúgni kezd s hallod Babits szavát,

Krúdy hárfája zengi át az ausztrál éjszakát.

Még szólnak és üzennek ők, mély szellemhangokon,

A tested is emlékezik, mint a távoli rokon.

Még felkiáltasz: „Nem lehet, hogy, oly szent akarat…”

De már tudod! Igen, lehet… És fejted a vasat

Thüringiában. Posta nincs. Nem mernek írni már.

Minden katorga jeltelen, halottért sírni kár.

A konzul gumit rág, zabos, törli pápaszemét,

Látnivaló, untatja a sok okmány és pecsét. –

Havi ezret kap és kocsit. A Mistress s a baby

Fényképe áll az asztalán. Ki volt neki Ady?

Mi volt egy nép? Mi ezer év? Költészet és zene?

Arany szava?… Rippli színe? Bartók vad szelleme?…

„Az nem lehet, hogy annyi szív…” Maradj nyugodt. Lehet.

Nagyhatalmak cserélnek majd hosszú üzenetet.

Te hallgass és figyelj. Tudjad, már él a kis sakál,

Mely afrikai sírodon tíz körmével kapál.

Már sarjad a vadkaktusz is, mely elfedi neved

A mexikói fejfán, hogy ne is keressenek.

Még azt hiszed, élsz?… Valahol?… És ha máshol nem is,

Testvéreid szívében élsz?… Nem, rossz álom ez is.

Még hallod a hörgő panaszt: „Testvért testvér elad…”

Egy hang aléltan közbeszól: „Ne szóljon ajakad…”

Egy másik nyög: „Nehogy, ki távol sír e nemzeten…”

Még egy hörög: „Megutálni is kénytelen legyen.”

Hát így. Keep smiling. És ne kérdjed senkitől: miért?

Vagy: „Rosszabb voltan, mint ezek?…” Magyar voltál, ezért.

És észt voltál, litván, román… Most hallgass és fizess.

Elmúltak az asztékok is. Majd csak lesz, ami lesz.

Egyszer kiás egy nagy tudós, mint avar lófejet,

A rádióaktív hamu mindent betemet.

Tűrd, hogy már nem vagy ember ott, csak osztályidegen.

Tűrd, hogy már nem vagy ember itt, csak szám egy képleten,

Tűrd, hogy az Isten tűri ezt s a vad, tajtékos ég

Nem küld villámot gyújtani, hasznos a bölcsesség.

Mosolyogj, mikor a pribék kitépi nyelvedet,

Köszönd a koporsóban is, ha van, ki eltemet.

Őrizd eszelősen néhány jelződet, álmodat,

Ne mukkanj, amikor a boss megszámolja fogad.

Szorongasd még a bugyrodat, rongyaidat, szegény

Emlékeid: egy hajfürtöt, fényképet, költeményt –

Mert ez maradt. Zsugorian még számbaveheted

A Mikó utca gesztenyefáit, mind a hetet

És Jenő nem adta vissza a Shelley-kötetet,

És már nincs, akinek a hóhér eladja a kötelet,

És elszáradnak idegeink, elapad vérünk, agyunk,

Látjátok feleim szem’tekkel, mik vagyunk?

Íme, por és hamu vagyunk.

/Näete, mu vennad ja õed, oma silmadega, mis me oleme. Oleme põrm ja tuhk. Meie mälestused lagunevad nagu vanad kangad. Kas sa suudad veel kokku panna Margiti saare? Kõigest on saanud juba koli ja killud. Surnule on kasvanud habe, sinu nimi on arv. Ka meie keel laguneb, rebeneb ja kallid sõnad muutuvad põrmuks, kuivavad ära suulae all. ‘Liblikas’, ‘pärl’, ‘süda’ pole enam need, mis nad olid siis, kui luuletaja laulis veel ühe pere laulu ning teda mõisteti nagu rahutu laps mõistab tukkudes hoidja laulu. Meie südamelöögid on salajane kõne, meie unenäod kuuluvad röövlitele. Loed lapsele „Toldit” ja ta vastab okei. Preester pomiseb meie kirstu kohal juba: „Surmapiinad ümbritsevad meid.” Ohio kaevanduses nõtkuvad su käed, kirka kopsib ja su nimest kaob diakriitiline märk. Türreeni meri hakkab kohisema ja sa kuuled Babitsi sõnu, Krúdy harf heliseb Austraalia öös. Ka su keha mäletab, nagu kauge sugulane. Sa hüüad veel: „Ei või olla, et püha tahe …” Aga sa tead juba! Jah, saab olla … Ja sa kaevandad rauda Tüüringis. Posti ei ole. Enam ei julgeta kirjutada. Iga katorga on märgitud, surnu pärast nutta on kahju. Konsul närib närimiskummi, on vihane, pühib oma prille, on näha, et rohked dokumendid ja pitsatid tüütavad teda. Ta saab kuus tuhat ja auto. Ta laual on mistress’i ja baby’ pilt. Kes oli talle Ady? Mis oli talle rahvas? Mis on tuhat aastat? Luule ja muusika? Aranyi sõnad? Rippli värvid? Bartóki metsik vaim? „Ei saa olla, et niipalju südameid …” Ole rahulik. Saab. Suurriigid vahetavad pärast pikki noote. Sina kuula ja jälgi. Tea, elab juba see pisike šaakal, kes sinu haual Aafrikas kümne küünega kraabib. Juba on tärganud ka metsik kaktus, mis katab su nime hauatähisel Mehhikos. Kas sa usud veel, et elad? Kuskil? Ja kui mitte mujal, siis elad oma vendade ja õdede südames? Ei, seegi on paha uni. Kuuled veel hingeldavat kaebust: „Vend reedab venna …” Hääl meelekaotuse serval sekkub: „Ärgu sõnugu su suu …” Teine oigab: „Et kes kaugel nutab seda rahvast taga …” Ja veel keegi kähiseb: „Pidagu ta ka jälestama.” Sedasi. Keep smiling. Ja ära küsi kelleltki: miks? Või: „Kas ma olin halvem kui need?” Sa olid ungarlane, seepärast. Ja olid eestlane, leedukas, rumeenlane. Nüüd kuula ja maksa. Surid välja ka asteegid. Tuleb mis tuleb. Kord kaevab su välja suur teadlane nagu avaaride hobusepea, radioaktiivne tuhk matab kõik. Kannata välja, et sa pole inimene enam seal, ainult klassivaenlane. Kannata välja, et sa pole enam inimene siin, ainult number valemis. Kannata välja, et Jumal seda kannatab ja metsik vahutav taevas ei saada välku seda süütama, tarkus on kasulik. Naerata, kui timukas kisub välja su keele, täna ka kirstus, kui on keegi, kes su matab. Hoia arulagedalt alles mõned oma täienditest, unistustest; ära liigutagi, kui boss loeb üle su hambad. Pigista aga pihku oma varanatukest, oma kaltsud, su vaesed mälestused – juuksekihar, pilt, luuletus –, sest ainult need on sulle jäänud. Ihnsana võid veel arvesse võtta Mikó tänava kastanipuud, kõik seitse, ning Shelley’ köite, mida Jenő ei andnud tagasi, ja pole enam, kellele timukas müüb maha nööri, ning meie närvid kuivavad ära, meie veri ja ajud kuivavad. Näete, mu vennad ja õed, oma silmadega, mis me oleme. Tõesti, oleme põrm ja tuhk./

Gábor Kulicz tsiteerib luuletuses „Hauakõne” („Halotti beszéd”, 1999) kaks korda – esimeses ja viimases stroofis – tüviteksti kahte esimest sõna ja saavutab nii vanaisa mälestusele pühendatud küllalt intiimses luuletuses suurema üldistuse, avades nii palju kaugemad dimensioonid.

Nagyapám emlékének

Látjátok feleim hirtelen meghalt.

Elhamvadt szava, mosolya, álma.

Már mindig gyerekkézzel ölelem őt

a hajnali madárdalban állva.

Még sosem láttam öregnek a testét,

még sosem láttam ennyire ősznek.

Fejemre nyomott barackjai hullnak,

engednek a könyörtelen ősznek.

Az élet dicsérete az az udvar.

Száz madara napfényes kabátja.

Most mégis önmagába visszaretten

a lélek, mert saját sorsát látja.

Micsoda reggel ez, ki küldte hozzám,

folyóvá sodorni álmos szemem?

Micsoda csend veszi körül a számat,

s micsoda üresség támad nekem?

Én hallgatni jöttem, hallgatni hozzád,

lázas szavam végképp eltörölni,

beszélj te a gyökerekről, hogy ki vagy,

és miért akartál velem törődni?

És beszélj arról, hogy mi ez a kín,

mi ez az árvaság kihűlt lábfejednél,

és mit ért belőled ez az ember: én,

akit most oly gyorsan elfeledtél?

Hát mit hagytál rám, mit értek én ebből:

felnőni láttál, s én meghalni téged,

üvölt, egyre üvölt a kisgyerek, már

nem tudja, a csókot hova kéred.

Látjátok feleim hirtelen meghalt.

Elhamvadt szava, mosolya, álma.

(Olyan keserű, üres így egyedül)

a hajnali madárdalban állva.

/Näete, mu vennad ja õed, ta suri ootamatult. Tuhaks muutusid ta sõnad, naeratus, unistused. Kallistan teda nüüd juba alati lapsekäega koidiku linnulaulus seistes.

Ma ei näinud ta keha kunagi vanana, mitte kunagi ei näinud ma teda nii hallina. Ta patsutused on kadunud, need halastamatu sügise omaks on saanud.

See õu on kiidulaul elule. Sada lindu selle päikesepaisteline rüü. Kuid hing põrkub nüüd siiski tagasi, sest näeb enda saatust.

Mis hommik see on, kes saatis ta mulle, mu uniseid silmi jõgedeks paisutama? Mis vaikus ümbritseb mu suud ja milline tühjus mind on tabanud?

Ma tulin kuulama, kuulama sinu juurde, oma palavikulisi sõnu lõplikult minema pühkima. Räägi juurtest, et kes sa oled ja miks sa tahtsid minu eest hoolt kanda?

Ja räägi sellest, mis on see piin, mis on orvutunne su jahtunud jalgade juures, ja mida mõistis sinust see inimene – mina, kelle sa nüüd nii kiiresti unustanud oled?

Mille jätsid sa mulle, mida ma sellest mõistan: sa nägid mind suureks kasvamas ja mina nägin sind suremas, laps aina karjus, ta enam ei tea, kuhu sa tahad end suudeldavat.

Näete, mu vennad ja õed, ta suri ootamatult. Tuhaks muutusid ta sõnad, naeratus, unistused. Nii kibe ja tühi on üksi seista koidikul linnulaulus./

Pole põhjust kahelda, et kõik kolm kirjanikku on saanud ungari esimesest ilukirjanduslikust tekstist inspiratsiooni ka pealkirja andmisel, käsitlemist on leidnud nii suur üldinimlik luuleteema, konkreetse rahvuse ja kultuuriga seonduv, aga ka intiimne kaotusvalu.

„Muinasungari Maarja itku” mõju on täheldatud Attila Józsefi, Lőrinc Szabó, László Nagyi, Ferenc Juhászi, Sándor Csoóri ning Sándor Rákosi luules (Tolcsvai Nagy 2000: 28).

Legend Margitist on andnud XX sajandi ungari kultuurile korduvalt materjali: 1907. aastal on seda teksti kasutanud näiteks Endre Ady, 1908. aastal Géza Gárdonyi (e k 1932), 1937. aastal János Kodolányi, 1980. aastal Gábor Albert, 1995. aastal Sándor Szokolay (ooperiteksti autor on István Nemeskürty), 2003. aastal Kornél Döbrentei.

Margit sündis 1242. aastal kuningas Béla IV tütrena. 1258. aastal asus ta elama praegusele Margiti saarele, mille tollane nimi oli Nyulak szigete ‘Jäneste saar’. 19-aastaselt pühitseti ta nunnaks. Hiljem oleks kuningliku dünastia huvides olnud tema abiellumine Moraavia kuninga Ottokáriga, millest Margit aga keeldus. Ta suri 18. jaanuaril 1270. aastal. Pühakuks kuulutati Margit alles 1943. aastal.

Endre Ady „Legend Pühast Margitist” („Szent Margit legendája”) asetab rõhu lämmatatud erootikale, aga ka kultuuri- ja mõtteviisi erinevustele:

Vallott nekem a Nyulak-szigete

Regék halk éjén. Ime, a titok:

Királyi atyja klastromba veté

Legendák szűzét, fehér Margitot.

Álom-leány volt: egy fojtott sikoly.

Ájulva hullt egy durva szó miatt.

S robogtak a királyi udvaron

Hajrázó, vad, bozontos férfiak.

Nyugatról várt sokáig valakit.

Nem vad bajszu, lármás, mokány nagy úr,

Dalos, törékeny, halk fiú legyen,

Asszonyos, kósza, könnyes trubadúr.

Már régen várt s megbénult a szive.

Zúgott a vár, prüszkölő kún lovak

Hátán érkeztek hetyke magyarok.

Ő nem jött: egy csöndes álom-lovag.

Ő nem járt a Duna táján soha,

Egy halk dalú és halk csókú legény,

És Jézusnak áldozák Margitot,

Ki ott halt meg a Nyulak-szigetén.

/Tunnistas mulle Jäneste saar muistendite vaiksel ööl. Siin on see saladus: kuningast isa heitis kloostrisse legendide neitsi, valge Margiti.

Ta oli tütarlaps unenäost, lämmatatud karje. Minestusse langes ta toorest sõnast. Ning kuninga õukonnas möllasid metsikud, karvased karjuvad mehed.

Ta ootas kaua kedagi läänest. Mitte metsikute vuntsidega, lärmakat, toorevõitu suurt isandat. See pidanuks olema habras vaikne laulev poiss, naiselik, pisaraid valav, rändav trubaduur.

Ta oli oodanud juba kaua ja ta süda oli tardunud. Kindlus huugas, kumaanide hobused hirnusid, nende seljas saabusid uhked ungarlased. Tema ei tulnud – vaikne unenäorüütel.

Tema ei käinud kunagi Doonau kallastel, vaikse laulu ja vaiksete suudlustega noormees. Ja Jeesusele ohverdati Margit, kes suri seal Jäneste saarel./

Géza Gárdonyi romaan „Jumala orjad” („Isten rabjai”) lähtub romantilisi kirgi süüdistavast katastroofielamusest ja realismi sensatsioonilisest paljastusest, et neid kirgi ja tundeid panevad liikuma raha ning varandus. Géza Gárdonyi maalib üsna realistlikult konstrueeritud keskaja kloostrielu kujutusele vooruseliialdustesse põgeneva eksalteeritud kuningatütre, kes ihkab paljukannatanud Ungarit oma vagadusega lunastada. Eksalteeritus ilmneb ka nunnade ja Margiti suhetes.

Hiljem, pärast tema surma, kinnitas Szerennay Ilona vandega (paavsti saadiku ees), et tema oli näinud seda valgust aastal 1267, kui ta oli käärkambrinunn ja laskis Margiti kirikusse öisele palvusele. Ta oli ka öelnud Margitile:

– Kuule, Margit, sul on tuli peas!

Margit oli katsunud pead.

– Palun sind, ära sellest kellelegi räägi.

Szabina teadis muidki imesid. Ükskord, kui nad olid kahekesi Margitiga köögis nädalakorrapidajad, keedeti õhtusöögiks vähke. Vähipott süttis arusaamatul põhjusel põlema. Szabina ehmus ära. Ta ei teadnud, kuidas potti tulest välja tõmmata. Margit nägi seda, pistis palja käe tulle, haaras potist kinni ja tõmbas selle välja. Ja tema käele ega riideile ei teinud tuli midagi.

Ühel päeval jälle, Püha Risti ülendamise päeval septembris, palus Margit, et Szabina teda distsiplineeriks. Nad läksid öösi refektooriumi. Seal oli pime. Szabina ei teadnud, kuidas ta hakkab pimedas piitsutama, aga niipea kui Margit laskis rüü alla, läks ruum äkitsi valgeks. See valgus tuli Margiti ihust. Margit ise ka vaatas ehmunult ringi. Tõmbas rüü uuesti selga. Ja siis läks ruum jälle pimedaks.

Kõik need kuuldused imbusid ka kloostrist välja. Mungad kuulasid neid imestusega.

(Ants Murakini tõlge)

Romaani teine kangelane on mungast aednikupoiss Jancsi, kes söandab oma lootusetut armastust sõnastada üksnes ärasaatmata kirjades. Kõne all on ka müstitsismist kantud hingi siduv fanaatiline jumaldamine, aga õnnelike asemel on orjad, kelle osaks saab vaid loobumine ja ennast piitsutav askees, neile võib pigem kaasa tunda.

Romaan lõpeb järgmise lausega: A szívet azért rejtette el az Isten, hogy senki se lássa. – Jumal on peitnud südame ära seepärast, et keegi seda ei näeks. Ants Murakini eestikeelses tõlkes kõlab romaani viimane lause järgmiselt: Tema südame aga hoidis Jumal peidus, et keegi seda ei näeks. Kas tegemist on tõlkijapoolse konkretiseeriva täiendusega? Või oli tõlkijal kasutada väljaanne, kus oli sellist tõlgendust sugereeriv variant – lõppude lõpuks võib tegemist olla isegi diakriitilise märgi kasutamisest või mittekasutamisest johtuva trükiveaga (ungari keeles siis kas szívet ‘südame’ või szívét ‘tema südame’)?

János Kodolányi romaan „Õnnelik Margit” („Boldog Margit”) pärineb aastast 1937, see on kirjutatud Soomes Padasjokis. Romaani keel on arhaiseeritud, romaanis kasutatakse palju naturalistlikku kujutamisviisi.

Pärast varahommikust missat ei läinud Margit eluruumidesse, ta ei söönud, ei joonud isegi piima, jäi kirikusse ja viskus kõvale kirikupõrandale sadu kordi põlvili. Endasse süüvinult luges ta avesid, sada, viissada, tuhat, pärast iga avet viskus ta silmi kinni pigistades ikka ja jälle kivipõrandale. Ta põlved olid paistes ja verised. Ja pisarsilmil anus ta Jumalat, Jeesust, Neitsi Maarjat, et need talle armuliku pilgu heidaksid ja võtaksid vastu ta ohvri maa pattude leevendamiseks.

Tema vöökohalt ei kadunud kunagi raudne vöö. Selle ogad olid tunginud sügavale Margiti lihasse, ta haavadest voolas verd ja mäda, särk oli kleepunud naha külge. Iga liigutus valmistas talle hirmsat piina. Teda oleks justkui tulisel vardal pööratud. Kuid ta tegi tööd nagu tavaliselt ja naeratas, kui talle heideti ka kõige torkivamaid pilke. Nad ei tea, mida nad teevad – mõtles ta –, andesta neile, Isa …

Refektooriumis kuulas ta tummalt ettelugevat õde, ta ei söönud kunagi midagi peale hirsileivatüki ja kruusi piima. Nädalas kaks korda ei söönud ta sedagi. Siis läks ta jälle kirikusse ja jätkas palveid, kuni ta sealt ära kutsuti. Tööd tegi ta sõnatult: õmbles, tikkis, valas küünlaid, lappis viiske. Või töötas köögis. Pesi põrandat, nõusid, kandis vett, pesi pesu. Margit puhastas käimlat. Pühkis ja kaevas aias. Lõpuks läks ta tagasi oma lemmikpaika kirikusse ja palvetas risti ees põlvitades. Margit nuttis, kui surus kuldset reliikviakastikest vastu rinda, ta ohkas ja palus. Toetudes ühe käega võrele, tõusis Margit püsti ja viskus siis taas põlvedele. Ta nõrgad värisevad jalad pidasid sellele vaevu vastu. Pea lõhkus valutada, süda peksles kurgus, põlved huugasid, vöökoht ajas välja tuld …

Kuid õhtul, kui nunnad läksid kas dormitooriumi või oma kongi, astus Margit Benedicta või Sabina juurde ja palus, et need tuleksid koos temaga laoruumi või käärkambrisse. Seal pani ta küünla käest, sulges ukse, võttis oma rüü hõlma alt välja siilinahkse nuudi ja paljastas kiire liigutusega oma kõhnad õlad. Nunnad tahtsid nuttes keelduda, sest ta valge nahk oli täis haavu, siniseid ja punaseid plekke, luud paistsid kõhnast ihust välja. Kuid Margit nõudis jonnakalt, et nunnad teda lööksid.

Ta laskis endale salaja valmistada naeltega läbitorgitud viisud ja kandis neid. Tema jalarättidel mustendas paks kuivanud verekord. Margiti väiksed ja nõrgad varbad kleepusid haavadest ja verest. Öösel ei suutnud ta enam astudagi, silmis põletavad pisarad, lükkas ta viisud jalast ning vajus pikali õlekotile. Ent pärast lühikest puhkust oli ta taas põlvedel ja palvetas hommikuse kukelauluni. Siis sai uni temast võitu ning Margit vajus tuima teadvusetusesse.

Gábor Alberti romaan „Kuningate raamat” („Királyok könyve”, 1980) on kaasaegne ajalooline romaan. See räägib viiest päevast, mis küll ei järgne üksteisele vahetult. Autor tõstis XIII sajandist välja viis päeva, veelgi enam – viis saatuslikku päeva. Välja arvatud esimene päev, saame me iga päeva kohta kuningate sisemonoloogist ülevaate omaaegse Ungari ja Euroopa olukorrast, samuti ettekujutuse kuningate võitlusest enda ja teistega.

I peatükis tutvustab jutustaja Bélat 2. augustil 1235 suplemas ja ratsutamas. II peatükis on jutt 6. märtsi 1242. aasta ööst. Tatarlaste eest põgenedes räägib kuningas oma troonile pääsemisest, piinadest ööl vastu Muhi lahingut, kui ta läks tatarlaste vastu kaotama ja mitte võitma. Lootes maa jalule aitamisse, ohverdab ta oma tütre: „Mu kuningriik on kõrb, mu alamad on surnud …, kuid justkui oleks nii taeval kui ka põrgul küll saanud, koos tütrekesega andsid nad mulle lubaduse, et rohkem üleujutusi nad minu kaela ei saada. Sa oled jumaliku tõotuse kingitus, vikerkaarelubadus, et vabastad mind põrgust, sina, mu kallis pärlitera, meretütreke Margit.”

17. märtsil 1265 vestlevad dominiiklaste kloostri nunnakloostri külalistetoas õde ja vend – Margit ja noor kuningas István V; õigemini István räägib ja Margit kuulab. Kuningas mõistab isa karmilt hukka, nimetab teda nõrgaks, tema valitsemisaja jooksul muutus maa kõrbeks ja oleks selliseks muutunud ka ilma tatarlasteta, isa peaks olema tatarlastele tänulik, need andsid ta elule sihi. Samal päeval tunnistab ka kuningas Béla oma pühakust tütrele: „Ma olen vana ja väsinud, ihkan ainult rahu ning puhkust, ja tema (István) tungib mulle relvadega kallale, sunnib mind võitlema ja tallab mu maasse.” Valu tundev isa tunnistab tütrele sama mis poegki: „Võib-olla kõlab see küll jumalateotusena, kuid usu, ma pean tatarlasi oma heategijateks. Olen neile tänu võlgu, et tükiks ajaks kadusid mu sisehirmud, et mu hing tükk aega ei värisenud – kes surma naabruses kardab elu?”