Читать книгу Ungari kirjandus mitteungarlasele - Ivar Sinimets - Страница 7

Ungari muinasluule kohta on teada ainult selle tüübid: töölaul, rituaalsed laulud (itkud ja šamaaniloitsud) ja müütilised kangelaslaulud („A magyar irodalom története I”. 1964: 21–24). László Zoltán Kelecsényi on lisanud naaberrahvaste analoogiale toetudes ka rakendusliku iseloomuga ohvrilaulud, pulmalaulud ja võidulaulud, kuid jätab need siiski käsitlemata (Kelecsényi 2001: 14).

Töölaulu (munkadal) esinemisest jutustab Püha Gellérti legend XI sajandi algusest.

Gellért oli koos oma kaaslase Waltheriga (Valteriga) teel kuninga õukonda ja jäi talupojamajja ööbima. Keskööpaiku kuulsid nad veskikivide müra, mis neile varem tundmata oli olnud. Gellért imestanud: mis see küll olla võib? Siis hakkas käsikiviga jahvatanud naine laulma. Imestades pöördunud piiskop oma kaaslase poole: „Kas sa kuuled, Walther, kuidas kõlab ungarlaste sümfoonia?” Ja mõlemad olla naernud.

Itk (sirató). Tunnistust selle žanri eksisteerimisele arvatakse leiduvat ungari muusikatraditsioonides. Itkule on iseloomulik mõtterütm, sarnased reaalgused, parlando-meloodia.

Šamaaniloitse (sámánének) mainitakse 1061. aasta paganlike mässude kajastamisel kroonikates. Iseloomulik on improvisatsiooni suur osakaal, hüüatused haj, hej, hej arvatakse pärinevat just loitsudest.

Kangelaslaulude (hősének) puhul on tegemist müütiliste eepiliste lugudega üleloomulikest jõududest, rahva esiisadest. Kangelaslaulu õitseaeg kestis kuni XII sajandi lõpuni. Eristada võib järgmisi alaliike:

1. Totemistlikud päritolumuistendid;

Álmos. Aastal 819 abiellus Ügyek Emesega. Kui Emese last ootas, nägi ta unes müütilist lindu turulit, kes ta viljastas. Emesele näis, et tema üsast kasvavad kuulsad kuningad, kes ei valitse aga oma maad. Unenäo järgi pandi lapsele nimeks Álmos, ‘unenägu’. Álmosist kasvas ilus, tõmmu, mustasilmne, lahke, tark ja julge mees. Ta võttis naise ja talle sündis poeg Árpád.

Sküütia oli ülerahvastatud, seepärast läksid seitse vürsti otsima endale uusi maid. Nad valisid välja Pannoonia, sest see oli Attila kunagine maa, ka Álmos pärines sellest soost. Oma juhiks valisid nad Álmosi ja vandusid truudust nii temale kui ta lastele:

– nii kaua kui elame meie ja meie lapsed, on juhiks Álmos, kellele me järgneme;

– mida ühiselt muretsetakse, sellest saavad osa kõik;

– need, kes Álmosi valisid, ei jää kunagi välja valitsusnõukogust;

– kui keegi truudust murrab, selle veri saagu valatud;

– seda, kes murrab verevannet, tabagu igavene needus.

Võlupõder. Kord olid Nimródi pojad Hunor ja Magyar jahil ja sattusid Meotiszi soodesse (Meotisz oli Pärsia naabermaa). Emast põtra jahtides leidsid nad paiga, mis sobis elamiseks, ja kolisid koos loomadega sinna. Elanud seal viis aastat, läksid Magyar ja Hunor kuuendal aastal jahile ja sattusid nägema tantsivaid naisi. Alaanide pealiku Dula tütardest said nende naised. Kõik hunnid ja ungarlased pärinevad nendest naistest.

2. Maahõivega seotud muistendid;

Valge hobune. Árpád oli kuulnud Pannoonia rikkusest. Asja saadeti uurima Kusid, kes nägi, et Pannoonia on meeldiv paik hea mulla, toreda jõe ja ilusa rohuga. Ta läks kohaliku vürsti Svatopluki juurde. Viimane arvas, et ungarlased on talupojad, kes hariksid ta maid.

Kusid täitis lähkri veega, võttis kaasa rohtu ja mulda. Ta viis need koju ja näitas ungarlastele. Nüüd saadeti Kusid Svatopluki juurde valge hobuse, kuldse sadula ja kuldsete päitsetega. Kusid palus kingituse eest maad, rohtu ja vett. Svatopluk andiski sellise lubaduse.

Pärast seda tulid Árpád ja teised Pannooniasse juba kui maaomanikud. Svatoplukile teatati, et kuna ta on maa, rohu ja vee maha müünud, siis tuleks tal sealt kaduda. Svatopluk käskis tappa hobuse, visata päitsed põllule ja kuldse sadula Doonausse. Selle peale teatas saadik, et kõik saab nagunii ungarlastele: hobuse söövad koerad, maaharijad leiavad päitsed ja kalamehed sadula.

Svatopluk palus naabritelt abi ja tuli suure väega ungarlastele kallale. Lahingu võitsid siiski ungarlased, kes kihutasid Svatopluki Doonau äärde. Hirmunult hüppas Svatopluk vette ja uppus.

3. Muistendid konkreetsetest kangelastest.

Leheli sarv. Konrád I ajal tungisid ungarlased Saksamaale. Lahingus Augsburgi ääres suruti ungarlased jõe äärde, osa neist tapeti, osa võeti vangi. Vangi võeti ka Lehel ja Bulcsu. Konrád küsis, miks on ungarlased nii halastamatud. Vastus oli, et nad on jumalate nooled. Konrád käskis meestel ise endale surm valida. Lehel palus tuua veel oma sarve, et ta saaks seda enne surma puhuda. Puhumise asemel lõi ta aga sarvega Konrádi laubale, nii et Konrád suri. Lehel ütles: „Sa lähed mu ees ja sinust saab manalas minu teener!”

Botond saab jagu kreeka vägilasest. Ungarlased jõudsid Bulgaariasse ja piirasid sisse Konstantinoopoli. Kreeklased saatsid oma vägilase võitlema kahe ungarlasega. Tingimuseks oli, et kui ta neist jagu ei saa, siis hakkab Kreeka keiser ungarlastele makse maksma.

Hiiglase vastu astus välja Botond, kõige väiksem ungarlastest (vrdl. müüdiga Taavetist). Botond virutas kõigepealt rauast väravale sellise augu sisse, et august sai läbi viieaastane laps. Seejärel tappis Botond kreeka vägilase.

Kreeka keiser siiski ungarlastele andamit maksma ei hakanud, nii jätsid need Konstantinoopoli maha ja hävitasid kogu Kreeka. Saanud saagiks kulda, kalliskive ja arvutul hulgal loomi, pöördusid ungarlased tagasi kodumaale.

Eesti keeles on ilmunud ungarlaste muistendeid T. Poska tõlkes (Linde, Bernhard, Murakin, Ants: 21–25).

Korduvalt on ungari kirjandusteadlased tõstatanud suurema eepilise teose olemasolu küsimuse, jälgi sellest ei ole, aga küsimust peab ungari kirjandusteadus ikka lahtiseks.

„Erinevate rahvaste muinasluule sattus peaaegu kõikjal tähelepanu keskpunkti romantismiajastul, kuna muistsed kangelased ja rahva muistse loomejõu kultus olid tähtsad tegurid rahvusliku eneseteadvuse tõstmisel. Kus muistne luule polnud säilinud, nagu ka ungarlaste puhul, seal hakati pöörama suurt tähelepanu võimalike fragmentide leidmisele, muinasluule rekonstrueerimisele. Romantismi selles püüdluses segunesid teaduslikud ning mitteteaduslikud seisukohad, metoodilise uurimistöö kõrval oli suur roll ka poeetide kujutlusvõimel, rahvuslikust patriotismist kantuna ei põrganud mitmed tagasi ka andestatava patu, võltsitud luulemälestiste loomise ees. Kreeka ja germaani eepostest võlutuna arvati, et igal vähegi midagi väärt rahval oli olnud kunagi mütoloogiline eepos. Muinasluule uurimise põhisuunaks muutus seega muistse kaotatud eepose leidmine, rekonstrueerimine. Soomlastel ja eestlastel õnnestuski rahvasuust kogutud arhailiste laulude põhjal luua rahvuseeposed „Kalevala” ja „Kalevipoeg”.

Ungari folklooris polnud taolisi iidseid eepilisi laule säilinud, nii sai siin – mõningase edu lootuses – toetuda üksnes ladinakeelsetele kroonikatele. Pioneeriks selles valdkonnas oli Ferenc Toldi, kes kroonikatekste analüüsides leidis muistendeid nii hunnide, ungarlaste praegusele paiknemisalale tuleku kui ka kuningate kohta. János Arany väitis uurimuses „Meie naiivne eepos” („Naiv eposzunk”) 1860. aastal aga kindlalt, et muistendid kroonikates olid tekkinud tänu muinasluulele, ka pidas ta võimalikuks, et kaotsiläinud eepos oli ungarlastel siiski eksisteerinud.” („A magyar irodalom története I”. 1964: 19–20.)

Puuduv või kaotsiläinud eepos on innustanud ungari luuletajaid pikkade aastasadade jooksul kirjutama ka üha uusi ja uusi eeposi. Kuigi eepose vahetas XVIII sajandil välja romaan, kasutati seda žanri ka XX sajandil.

Võimalikuks on peetud eeposelaadse teose olemasolu XI sajandist pealkirjaga „Kuningas László gesta” („Gesta Ladislai regis”). See sisaldanud kirjeldusi kuningas Salamoni, vürstide Géza ja László tülidest, millest saab lugeda „Piltidega kroonikas” („Képes Krónika”, vt Keskaja kirjandus). Teemas kajastuvad nomaadide pärandi ja uue lääneliku valitsemissüsteemi, sünnijärgse valitsemisõiguse ja valitsemiseks sobilikkuse vastuolud. Arvatakse, et eepose aluseks on kangelaslaulud, mille Salamoni või László õukonna joculator komponeeris tervikuks. Pole teada, kes oli selle kangelane – kas Salamon või László („A magyar irodalom története I”. 1964: 30–32).

Muinasluule on pakkunud ainet ka XX sajandi kirjanikele. Miklós Rónaszegilt ilmus aastal 2000 ajalooline fantaasia „Piiskop Gellérti armuke” („Gellért püspök szeretője”). Püha Gellérti legend on andnud materjali järgmiseks tekstilõiguks.

Aga kuskilt suure õue tagaosast oli nüüd kuulda veidraid sahisevaid helisid. Kord olid need helid kõrgemad, kord jälle madalamad, justkui oleks midagi saetud või viilitud, kuid siiski olid helid nende töödega kaasnevast mürast rütmilisemad ja kestsid kauem.

„Kas kuuled?” küsis Benéta.

„Kas kuuled, Valter?” küsis piiskop Gellért oma kambris ning tõstis silmad raamatult.

„Kuulen küll.”

„Veider. Mõtlesin just, et millise pilliga võiks kirikutes laulu saata.”

„See on keelatud …”

„Püha Benedek, meie ordu rajaja tegi hümnide laulmise kohustuslikuks. Ja ilmaaegu protesteerib Rooma selle vastu, meie kiidame Kõigevägevamat ja pühakuid ikkagi ühislauluga. Aga lisaks sellele … ma ei teagi … kui oleks vääriline instrument, mis …”

Sel hetkel hakkas rütmiline sahisev müra jälle peale.

„Eh, mis asi see võiks olla? Ei lase ei magada ega mõtiskleda.”

„Ma vaatan järele.”

Siis hakkas kõlama kaunis lauluhääl. See oli korraga võluvalt noor, küpselt kõlav ja võrgutavalt värelev. Hääl nuttis ja naeris korraga, selles oli nii kellukese kui kirikukella kõla.

Valter astus õue. Gellért järgnes talle.

Nad polnud üksi, sest pimedusest astusid esile ka kaks saabunud munka – Benéta ja Anzelm.

„Ingel laulab,” sosistas Benéta.

Nad kuulasid hardusega.

„Ohhoo, nüüd ma tean, mis see on!” ütles Valter järsku. „Tüdruk jahvatab nisu.”

„Mis seadeldise müra see siis on? Ma tean nii tuuleveski kui vesiveski lõksumist. See on midagi muud.”

„Ka see on seadeldis, kuid seda aetakse ringi käsitsi,” selgitas Valter. „Ja leidlikul kombel. Üks veskikivi pöörleb teise sees, sisemise küljes on käepide, sellega aetakse käsikivi ringi. Pikk käepide on veel lisaks risti puu peal, et oleks kergem ringi ajada.”

„Mida tüdruk laulab?”

Mu jumal, mu jumal,

Mu kallis hea jumal.

Millal saan ma ükskord

ilusa vaba elu?

„Jumal. Seda sõna ma tean. See on ladinakeelse Deusi vaste. Tüdruk kiidab seega Kõigevägevamat, pühendab töö temale. Ilus. Väga ilus.”

Ainult siis saan ma

ilusa vaba elu,

kui oma roosi

rinnale ma surun.

Gellért ei küsinud edasi, ta noogutas heakskiitvalt, justkui mõistaks teksti. Ta hakkas tagasi minema. Valter järgnes talle ja ütles:

„Rääkisime just laulu saatvast instrumendist. Vaata, see on siis ungarlaste pill.”

Nad naersid tükk aega vaikse irooniaga. Lõpuks märkis Gellért:

„Annaks Jumal meile jõudu neile inimeste laule ja ristiinimese elu õpetada. Valter, õpetamine jääb sinu ülesandeks. Sealhulgas laulu õpetamine.”

Nad heitsid taas õlgedele pikali, kuid ei suutnud kuidagi magama jääda. Rütmiline müra ja sellega kaasnev laulmine kestis koidikuni. Csengel tuli jahvatada palju jahu, sest peremees Vata ootas järgmiseks päevaks külalisi. Ja mitte ühte. Seepärast kõlas laul kord väsinult, siis aga lõbusamaks muutudes kiiremini. Vahel muutus Csenge nii lõbusaks, et kamber lausa helises.

Veskil pole kivi,

ikka jahu jahvatab,

ikka jahu jahvatab.

Keelatakse minu roosi,

ikka minu juures ta käib.

Keelatakse minu roosi,

ikka minu juures ta käib.

„See on teine viis,” ütles Gellért. „Valter, ütle, millest on jutt? Kas ta kiidab jälle jumalat?”

„Kuidas seda öeldagi. Naiste kombel. Aga kuula parem, kui ilus ta hääl on.”

„See on tõesti inglilaul. Hm. Näed siis, milline inimene on. Ilma seadeldiste ja tööriistadeta ei suudaks ta oma ülesannetest jagu saada. Aga õnnelikuks teeb teda siiski see, kui ta töötab teiste teenistuses hea tujuga.”

Legendi juurde tuleb 1930. aastal sündinud kirjanik Miklós Rónaszegi tagasi veel ka hiljem. 2003. aasta algul ilmus temalt ajakirjanduses veste pealkirjaga „A symphonia” (Rónaszegi 2003). Kirjanik keskendub sellele, mida see symphonia võis tähendada ja miks jumalasulased naersid. Ta jõuab nukravõitu tulemusele, et kuna keskajal võis symphonia tähendada ka muusikariista, siis võisid kaks munka naerda ungarlaste üle, kel polnud teist muusikariista kui veskikivi.

XI–XII sajandil eksisteeris paganliku iseloomuga muinasluule paralleelselt uue kristliku kultuuriga. XIII sajandi keskpaigaks oli kristlik kultuur koos ladinakeelse kirjatraditsiooniga aga muutunud juba nii tugevaks, et muinasluule jäi lõplikult tagaplaanile. Teatud osa muinasluulest hävis, osaliselt elas see edasi talupojakultuuris, teatud osa mugandus kristliku kultuuri osaks (nagu ka töölaul legendis Pühast Gellértist). Kangelaslaulud elasid ristiusu esimesel perioodil edasi ja on säilinud enamasti kroonikates. Neist pole säilinud paraku ainsatki autentset varianti.