Читать книгу Armastusega Venemaast - Ivari Vee - Страница 5

Minu nimi on Vee – Ivari Vee. Olen tahtmatult kistud spiooniafääri, kuid nii nagu mu nimi pole James Bond, on ka minu seostamine spiooniafääriga vaid farss.

Mu süü seisneb selles, et olen kohtunud, vestelnud ja üles kirjutanud hulga intervjuusid Vene kultuuritöötajate, ajaloolaste, ajakirjanike ning politoloogidega, kelle vaated Venemaa elule ja mõnedele ajaloosündmustele ei taha kattuda meie ühiskonnas kinnistunud vaadetega. Enamik vestlusi on kas osaliselt või tervenisti ilmunud ka ajalehes Kesknädal.

Viimased 20 aastat on meile püütud selgeks teha, et elu Venemaal on kohutav. Korralagedus, vägivald, korruptsioon on märksõnad, mida kuuleme seoses Venemaaga pea iga päev. Meie eetrit täidavad peaasjalikult uudiseid sellest, kuidas miilits surub toore jõuga maha näiteks jalg-pallihaigete väljaastumised, kusjuures jääb mulje, et need paljakspöetud peadega noored on Kremli poliitilised vastased ja järelikult ülemaailmse demokraatia valvekoerad. Pikalt ja mõnuga räägitakse diskrimineerimi-sest Venemaal, kuna Moskvas ei lubatud homodel paraaditseda. Räägitakse sellest, et Venemaal tapetakse ajakirjanikke, et vangis istuvad täiesti süütud ärimehed ja nii ikka edasi.

Intervjuusid tehakse ning Eestisse külla kutsutakse kas oma (mõju)võimu kaotanud või muidu marginaalseid tegelasi ja endisi poliitikuid, kes jutustavad Venemaa liidrite, eriti Vladimir Putini kuritegelikkusest ja korrumpeeritusest. Vast ainult süüta laste söömist pole Putinile veel süüks pandud. Majandusest kuuleme vaid hirmutavas kontekstis – Kreml tahab majandushoobi kasutades demokraatliku maailma oma kirsasaapa alla suruda.

Samas kostab siit ja sealt aina rohkem hääli, mis arutavad, et pole võimalik Venemaad vaid mustades toonides näha. Meie elu on juba kord niiviisi kujunenud, et suurem osa inimesi pole viimastel aastatel Venemaal käinud – sinna minek on seotud probleemidega ja lihtsam on sõita mujale. Mina olen käinud ja võin kinnitada, et jah, seal ei ole kõik üksnes halvasti. Paljud asjad on aga enam kui hästi.

Sel raamatul pole algust ega lõppu, sest tegemist on nopetega pidevalt voolavast elust. Minu jaoks tal, tõsi küll, algus oli.

Algas kõik juhuslikust pressiteatest, mis saabus minu töömeilile kusagil 2008. aasta sügisel. Eestis tegutsev meediaklubi Impressum kutsus ajakirjanikke kohtuma tänase Venemaa ühe armastatuma krimikirjaniku Polina Daškovaga. Kohtumisel selgus, et ka Euroopas küllalt populaarne Polina on veetlev ning tark naine ja ka rahvakohtumine oli ette valmistatud kõigiti professionaalselt, vältides igati ükskõik milliseid poliitilisi provokatsioone. Kogu korraldus jättis mulle tõesti meeldiva mulje.

Järgnesid üha uued ja uued kohtumised samavõrd tarkade ning sümpaatsete inimestega, ning alati välistati kõikvõimalikud provokatsioonid juba niiöelda eos, kuid sellest hoolimata kuulutas Eesti Kaitsepolitsei Impressumi Eesti riigi vaenlaseks ja vaat et Vene luure katusorganisatsiooniks. Ajakirjanikel aga „soovitati” tungivalt kohtumisi boikoteerida.

Olen noorusest saati olnud sõnakuulmatu inimene ning harjunud kõiki oma eelistusi alati vaid omaenda mõistusega valima. Jätkasin Impressumi kohtumisõhtutel käimist, inimestega kohtumist ja intervjuude võtmist. Tore, et ka mu tööandjal jätkus arusaamist demokraatiast mitte ainult sõnades ja vestlused leidsid suurelt jaolt ka trükis avaldamist. Ning isegi vabalt kommenteerimist!

Tänu Impressumile olen tutvunud hulga ülihuvitavate inimestega ning mitmest neist said ka mu sõbrad. Pikki tunde kestnud sisukad ja silmaringi avardavad jutuajamised, kus sinu vastas istuvat inimest ei püüta rünnata või sildistada, vaid kuulata ja mõista, on nüüd jõudnud nende kaante vahele.

Mul on hea meel, kui siin esitatud intervjuud kutsuvad ühiskonnas esile kasvõi mingisugusegi diskussiooni. Tõde selgub ju eelkõige väitlustes, kus osapooled vähemalt määratlevad oma seisukohad. Kui aga keegi deklareerib üleolevalt kõik minu vestluskaaslaste argumendid valeks, siis... mis siis ikka! Ka see on seisukoht, on ainult vaja meeles pidada, et elus roos võib küll kivistuda, rauast roos aga ei omanda kunagi hinge.

Teie Ivari Vee