Читать книгу Armastusega Venemaast - Ivari Vee - Страница 8

Kirjanik ja ajakirjanik Ilja Stogoff on noor, kuid juba tõelise kultuskirjaniku mainega. Tema kodanikunimi on Ilja Stogov. Tihti epateeriv Ilja sündis 1970. aastal Leningradis ja on Peterburile truuks jäänud, tänu millele on ta enda sõnul väga tuntud kirjanik, kuid ainult ühes väga tundmatus linnas. Hariduselt on ta usuteaduste magister, usutunnistuselt katoliiklane, kuid mis ameteid ta küll kõik proovinud ei ole: spordijalgrataste müüja, saatejuht televisioonis ja raadios, valuutavahetaja, kooliõpetaja, Berliini kino koristaja, erootilise ajakirja peatoimetaja, turvamees, tõlk, muusikakriitik, baarmen, kasiino pressisekretär. Intervjuu andmise hetkel 2009. aasta lõpupoole nimetab ta end töötuks. On kolme lapse isa ja külastas Tallinna koos oma keskmise pojaga.

Kirjandusmaailma sukeldus Stogoff aastail 1997–1998, kui ilmusid tema esimesed romaanid „Imperaatori pealuu” ja „Kamikadze”. Järgnesid „13 kuud” ja „mASIAfucker”. Tema romaanist „Matšod ei nuta” sai 2001. aastal bestseller ja autor pälvis aasta kirjaniku tiitli. Stogoffi sulest, õigemini klaviatuuri alt, on ilmunud 15–25 raamatut. Nagi ta ise ütles, on tal raske nende täpset arvu nimetada, sest suurem osa neist on weebiromaanid.

Peale ilukirjanduse on Stogoff kirjutanud dokumentaalromaane ja esseesid. 1999-ndal pälvis Stogoff Peterburis aasta ajakirjaniku nimetuse. Peamiselt jutustab ta noortest. On hästi kursis rokikultuuriga, uurib noorema ja vanema põlvkonna vaheliste tüüpiliste konfliktide anatoomiat, tunneb underground’i elu ja kombeid. Tema dokumentaalromaan „Skinheads. Ühe bande lugu” räägib Peterburi üliradikaalsest skinhead’ide rühmitusest ja tekitas oma avameelsusega lugejates šoki.

Ilja ei taha, et teda nimetatakse kirjanikuks. Ta peab end ajakirjanikuks, kuna kirjutab alati elu reaalidest ja ühegi kirjandusvoolu alla ei mahu.

Kohtumisel avameelitses Ilja, et kui kirjandusellu visata granaat, muutuks loominguline seltskond tunduvalt paremaks ja õhk puhtamaks. Mõni hetk hiljem ta leebus ja lisas, et las siiski kõik elavad – kirjanikud ning ametnikud olevat juba niigi karistatud, olles kirjanikud või ametnikud.

Kas olete varem Tallinnas käinud?

Jah, ühe korra, kuid kohutavalt ammu. 1990-ndate algul olid mul tuttavad ameeriklased, keda oli Tallinnasse kutsunud mingi kohalik geiklubi. Meid oli umbes 20 ameeriklast, mina ja üks araablane. Oli just Lahesõja kõrgperiood ning sellest siis ka me imelik seltskond. Tegelikult olin kogu reisi vältel niivõrd purjus, et peaaegu midagi ei mäleta.

Kuidas te geidega kokku sattusite?

Ei, ei. Ameeriklased polnud geid. Geid lihtsalt kutsusid nad külla, et näidata kui halvasti, või hästi, nad Eestis elavad. Tehti ka mingi ekskursioon, kuhu, ei mäleta. Mind huvitas kõige rohkem see araablane... Võin seega öelda, et ma ei ole Tallinnas käinud.

Kui kirjutasite skinheadidest, kas uurisite asja siis ka seestpoolt – bandes?

Olen kirjutanud kaks raamatut noortest poliitilistest radikaalidest. Esimese puhul rääkisin peamiselt skinheadidega. Kui kirjutasin teist, rääkisin peamiselt võmmidega, kes neid püüdsid. Peab ütlema, et nii miilits kui skinheadid täiendavad üksteist, neid ei saagi eraldi võtta.

Nii et jah, igasugu tegelastega rääkisin, ka tollega, kes lõikas metroos aserbaidžaanlaselt kõrva ära...

Kas nad kontakteeruvad heameelega?

Jah. Nad ju saavad aru, et olen ajakirjanik. Inimeselt inimesele räägivad nad oma „kangelastegudest” sada aastat, mina aga kirjutan raamatu, mida loeb mitu tuhat inimest, kes omakorda räägivad edasi veel mitmele tuhandele inimesele. Nad armastavad oma tegudega ärbelda... Ja võmm oli ka selline omapärane ... täielik elajas.

Iseenesest ei ole nad poliitilised radikaalid. Poliitikast on asi kaugel. Eriti hästi seletab seda Moskva näide, kus skinheadide jõugu juht Artur Reno oli tšuktši. Ma polnud kunagi varem tšuktšit näinud. Esimene tšuktši, keda nägin, oligi too Reno, kes tappis vene rahvuse puhtuse nimel poole aasta jooksul 37 inimest. See pole poliitiline radikalism, vaid tsirkus, kus tšuktši tapab vene rahvuse puhtuse nimel tadžikke.

Noh, minu teada ei olnud ju Hitler ka päris puhas sakslane.

Jah, Hitler ei olnud päris puhas sakslane, kuid Artur Reno oli puhas tšuktši

Venemaal on ju veel üks küllalt radikaalne tegelane (mõtlesin siinkohal Žirinovskit – I.V.), kelle ema oli venelane, isa advokaat.

Tegelikult on nii, et Venemaal toimuvad asjad paistavad väljast hoopis teised kui seest. Žirinovskit ei pea Venemaal keegi vene natsionalistiks. Ta on lihtsalt bandiitide poliitiline katus – järelikult samasugune bandiit.

Kas bandes käies ei olnud tunda, et keegi lipsuga mees ajab läbi nende omi asju?

Küsisin võmmilt sama küsimuse, sest see huvitas ka mind. Tead, siin on asi selles, mis asju aetakse. Need poisid kõigutavad paati ja destabiliseerivad olukorda. Igasugune võim – olgu eesti või vene võim – on alati huvitatud stabiilsusest. Eriti vene võimul on kurb kogemus, mis juhtub, kui stabiilsus kaob. 1980-ndate lõpus aeti paat ümber. Kõik rahvuslikud ääremaad kukkusid küljest ära ja 10 aastat elas Venemaa ilma võimuta.

Praegu võimustruktuuride juures olevad inimesed vajavad stabiilsust väga. Tänavakuritegevus ei ole kasulik mitte kellelegi. See pole kasulik neegritele, kuna neid võidakse tappa, veel vähem on see kasulik võimuesindajatele, kuna nad võivad kaotada kõik, mis neil on, ja peaasi – nad kaotavad tulevikuperspektiivid. Seepärast teeb valitsev klikk kõik, selleks et skinheade hävitada.

Võib-olla on ebastabiilsus kasulik neile, kes ei ole veel võimustruktuuris, kuid pürgivad sinna?

Vene impeerium on alati olnud püramiidilaadne. Miks ei ole Venemaal poliitiliste parteide paljusust? Venemaa on juba kord sedasi loodud, et alati on üks seisukoht. Meil on üks kõige tähtsam filmirežissöör, üks peamine kirjanik, üks tugev võim. Ka Ameerika on sinnapoole kaldunud. Oli Bush – isa, siis tuli Bush – poeg, nüüd tuleb veel Bush – püha vaim. Asi muutub vägisi monarhiaks. Venemaal on asi veel kaugemale arenenud. Pole kaht võimu, on üks. Ja sellele ei ole skinheade tarvis. Noid pole isegi selleks tarvis, et nad armeesse võtta ja sõtta saata. Sõtta lähevad meil sinisilmsed noormehed provintsist. Skinheadid aga püütakse kinni ja pannakse istuma. Kusjuures praegu neid isegi ei püüta enam, vaid lastakse kohapeal maha.

Rääkisin eespool Moskva skinheadidest. Need olid säärased tümikad töölisrajoonidest, kelle pähe ei mahtunud ühtki mõtet. Peterburi omadel oli aga oma ideoloogia. Näiteks oli seal Vojevodini-Borovikovi bande. Alul oli neid palju ja nad nimetasid oma jõuku Shults88. Siis hakati bandet pigistama, neid sai olema vähem, misjärel nad ei peksnud enam neegreid, vaid tapsid neid. Jõuk nimetati Mad Crowt – Pöörane Jõuk. Lõpuks jäi neid järgi vaid kolm – Vojevodin, Borovikov ja Melnik –, ning see oli kui partisanisalk. Neil oli terve arsenal relvi ja nad käisid lihtviisil tapmas. Neid ei tahetud kinni püüda, vaid otse hävitada. Borovikov lastigi kinnivõtmise käigus maha.

Pole vaja arvata, et Venemaal on asjad kuidagi väga palju teisiti kui Eestis. Kas suudate endale ette kujutada, et Eesti poliitilises eliidis on keegi, kes sponsoreerib bandesid, kes tänaval venelasi tapavad? Venelased võivad meeldida või mitte, aga kui keegi kutsuks üles neid tapma, ajaks see igal juhul paadi ümber.

Tänavavägivallas pole mingit ideoloogiat. Ideoloogia on seal, kus on vähemalt natukenegi mõistust, tänaval möllavad ajude asemel konkreetselt hormoonid. Nagu jalgpallihaigete kaklused, kus ei ole jalgpalliga midagi pistmist. Mul löödi endal ka nooruses ninaluu neli korda puruks. Selles ei olnud mingit ideoloogiat, meile lihtsalt pakkus huvi rusikatega vehkida. Loomulikult on veel ägedam, kui keegi seletab, et kakled mingi idee eest.

Bürokraatia on nii ehitatud, et üleval istub üks lipsuga mees, tema all on lipsuga isandaid kümme tuhat. Üleval istuv mees annab näiteks korralduse, et kõigile venelastele tuleb korter anda, ja alumised hakkavad jooksma. Osa raha pannakse pihta, osa kasutatakse korterite jaoks ära. Siin pole mingit ideoloogiat. Bürokraatia ning ideoloogia välistavad teineteist. Inimene, kes oma ideoloogiat välja näitab, ei sobi bürokraadiks, kuna ta edastab halvasti signaali – teda segavad tema enda emotsioonid.

Olite minuteada osaline ühel uhkel katoliku kiriku üritusel. Ehk räägite sellest?

Jah, kuna olen katoliiklane, olen käinud paljudel katoliku kiriku kogunemistel. Muuhulgas tegin telesilla Rooma paavstiga.