Читать книгу Armastusega Venemaast - Ivari Vee - Страница 7

Sergei Lukjanenko on üks tuntumaid ulmekirjanikke Euroopas. Venemaal on ta kindlasti populaarseim. Eesti lugeja tunneb teda arvutimaailma ulmeteose „Peegelduste labürint” ja 2008. aastal tõlgitud kultusromaani „Öine vahtkond” kaudu. Kirjanik sündis 1968. aastal Kasahstanis, praegu elab Moskvas. Kohtumisel Tallinnas „Olümpia” hotelli kohvikus ülla-tasid mind eelkõige Sergei silmad, mis väljendasid lausa lapselikku headust ja avatust. Raske uskuda, et nende siiraste silmade omanik on juba 40-aastane.

Kuidas algas teie kirjanduslik tegevus?

Igavusest. Ja-jah! Olin alati lugeda armastanud, eriti fantastikat. Lugema õppisin juba viieaastaselt, kuueselt lugesin läbi „Andromeda udukogu”. Igavad kohad kommunismist Maal jätsin vahele, aga seiklused teistel planeetidel lugesin läbi. Sellest ajast saadik armastan väga ulmekaid lugeda, kuid ei arvanud kunagi, et ise neid kirjutama hakkan.

Almatõ meditsiiniinstituudi teisel kursusel õppimise ajal istusin kord kodus ja mul polnud midagi lugeda. Kuna olin alati olnud väga kodune laps, polnud eriti sõpru, kellega pidutsema minna, ja tüdrukut ka ei olnud. Niisiis, istusin ja igavlesin, ja siis mõtlesingi, et kui kirjutaks õige ise midagi. Võtsin vihiku ja panin kohe ühe õhtuga kirja paar-kolm lühikest ulmejuttu. Andsin neid lugeda ühele sõbrale, kes samuti fantastikat armastas. Ta ütles, et peaksin kindlasti jätkama, sest mul tulevat jutukirjutamine hästi välja. Nii jätkasingi kirjutamist.

Mõne aja pärast muretsesin endale suure ja hirmsasti koliseva kirjutusmasina „Moskva”. Kirjutasin aina rohkem ja saatsin jutte ka ajakirjade toimetustesse. Mind hakati tasapisi ära trükkima. Algul Kasahstanis, seejärel Venemaal. Sverdlovskis ilmus ajakiri „Uralski Sledopõt” (Uurali jäljekütt), mis oli Nõukogude Liidu peamine ulmeajakiri, kus avaldati kõigi ulmekirjanduse suurkujude, näiteks Strugatskite, loomingut. Kui minu jutt tolles ajakirjas ilmus, oli see suur edusamm. Vaat nii see kõik algas!

Vist 1989. aastal kutsuti mind Jurmalasse noorte ulmekirjanike seminarile. Üle terve Liidu tuli noori loovautoreid kokku ja meiega tegelesid kogenud kirjanikud. Lugesime üksteisele oma jutte ette, arutasime neid, vaidlesime, õhtuti jõime Riia palsamiga kohvi. Kaks nädalat tegime huvitavat ja tõsist tööd… Seal oli terve hulk noori kirjanikke, kellest paljud kirjutavad tänini. Mõned ulmet, teised midagi muud. Paljud on kuulsakski saanud. Seal tutvusin ka Vladimir Vassiljeviga, kellega kahasse kirjutasime „Päevase patrulli”. Oli väga põnev aeg!

Kuidas käib kellegagi kahasse kirjutamine?

Iga kord erinevalt. Esimest korda kirjutasin kaasautorluses Tomski kirjaniku Juli Burkiniga, kes elas ja töötas Almatõs. Ta oli siis juba tuntud kirjanik, just-just oma naisest lahutanud ja igatses väga oma laste järgi. Tal oli kaks toredat poissi – Saša ja Kostja –, ning ta tahtis neile kingituse teha: palus mul kirjutada tema lastest, ütles, et tema ise oma lastest kirjutada ei oska, aga et mina olen veel noor, siis mul tuleb välja. Vaidlesin vastu, et ei oska tema lastest kirjutada, tema aga pani ette: „Kirjutame koos!”

Hakkasimegi süžeed välja mõtlema. Algul tahtsime kirjutada õudusjutu (see oli Juli idee), aga lõpuks tuli välja humoorikas romaan „Tänan, ema”. Selle raamatu põhjal tehti ka film, ainult et imeliku pealkirja all – „Azis Nuna”. Film ei saanud just teab kui hea, kuid raamat oli tore ja naljakas.

Kuidas me kirjutasime? Tegime kõigepealt üldise plaani, jagasime peatükkideks, ja kumbki kirjutas teatud hulga peatükke. Ise valisime, mis teemad ühele või teisele huvi pakuks. Seejärel panime peatükid kokku, lihvisime stiililiselt, parandasime natuke ühtteist, ja nii raamat valmis saigi.

Juhtus ka üks naljakas asi. Kui kirjutasin valmis oma esimese peatüki, luges Juli selle läbi ja ütles: tore, natuke on muidugi vaja kohendada, aga muidu hea! Paari päeva pärast andis ta peatüki mulle tagasi. Ta oli selle peaaegu tervenisti ümber kirjutanud! Mulle see muidugi ei meeldinud. Vaidlesime kõvasti, kuid ta nõudis, et nii peab jääma.

Ütlesin siis: andku nüüd oma peatükk, las ma vaatan! Kirjutasin muidugi selle ka ümber, andsin talle tagasi, ning hakkasin tõestama, et nii ongi õigem. Peale seda vaikis ta natuke aega ja küsis, kas minul oli sama valus, solvav ja ebameeldiv tunne ning kas ka mul oli tahtmine võtta pann ja talle vastu pead virutada? Vastasin, et täpselt nii oligi. Siis ta leppis ja ütles: kõik, sain aru, kumbki teeb oma tööd.

Nüüd oleme kolm jutustust kirjutanud, ning kokkuvõttes oli meil väga meeldiv ja lõbus koostöö.

No muidugi, muidu te poleks ju esimesest raamatust kaugemale jõudnud!

Jah. Teine autor, kellega ma koos töötasin, oli Volodja Vassiljev. Temaga kahasse kirjutatud raamat oli „Päevane vahtkond”. Ta oli lugenud minu „Öist vahtkonda”, mis talle väga meeldis. Kuid talle ei sobinud, et pimedusejõud on minu poolt halvaks tehtud. Ta ütles, et tema meelest võivad pimedusejõud olla ka head, ning palus luba kirjutada „Päevane vahtkond”, kus sündmusi vaadeldaks pimedusejõudude vaatevinklist.

Vastasin, et üksinda kirjutada ma tal muidugi ei luba, sest ta pööraks minu kontseptsiooni pea peale. Tegin ettepaneku kirjutada koos.

„Päevane vahtkond” koosneb kolmest osast. Esimese kirjutas tervenisti Volodja, teise osa mina, kolmanda jagasime pooleks ja peatükkide kaupa kirjutasime mõlemad.

Viimast korda kirjutasin koostöös Nik Perunoviga. Nik tuli minu juurde Moskvasse ja praktiliselt elas minu juures, kuna töötasime terved päevad. Hommikul tegi mu naine meile hommikusöögi ja läks tööle, ning kui ta õhtul tagasi tuli, andis meile jälle süüa.

Vahel läks Nik hotelli, kuid enamasti jäi meile ööbima. Elasime pisikeses ühetoalises „hruštšovkas”. Nik võttis madratsi ning laotas selle köögipõrandale laua alla – see oli ainus koht, kuhu madrats ära mahtus.

Meenub üks naljakas lugu. Mu naine töötas ülikoolis ning kord tuli külla tema vanem kolleeg, lugupeetud professor, kes muuhulgas küsis: „Kas teie mees on kirjanik ja kirjutab fantastikat?” Naine vastas, et jah. Professor ütles, et kahjuks ta mind ei tea, aga talle üldiselt ulmekirjandus meeldib ja et eriti meeldib talle Perunov. „Kas te teate sellist kirjanikku?” küsis professor. „Jah, tean,” vastas mu naine. „Ta elab meil köögis laua all.”

Tolle õppejõu jaoks oli see muidugi vapustus – tema armastatud kirjanik elab mingi Lukjanenko köögilaua all.

Hariduselt olete psühhiaater. Kas olete oma erialal töötanud ja kas see on kirjanikutöös aidanud?

Psühhoneuroloogiahaiglas töötasin ainult aasta, kui olin internatuuris. Sel ajal mul juba trükiti raamatuid ja sain aru, et kaht isandat teenida ei saa. Petaksin nii lugejaid kui ka patsiente, ning valisin meelepärasema tegevuse. Ma armastasin kirjutamist ja sellega ka teenisin rohkem. Leian, et koolitatusest on muidugi kasu olnud – nagu alati igasugusest kõrgharidusest.

Mind ja kindlasti paljusid eesti lugejaid huvitab, kuidas „Öine vahtkond”sündis?

Algas kõik sellest, et tahtsin ikkagi kirjutada ulmet. Kosmosest kirjutamine oli mind juba korralikult ära tüüdanud, nii et ütlesin oma kirjastajale, et plaanin üht fantasy’t. Kirjastaja püüdis mõtte maha laita, sest mul tulevat kosmoselood suurepäraselt välja, neid ostetakse, jätku ma rumalused.

Jäin siiski endale kindlaks. Ainus asi, mis muret tegi, oli – pidin hakkama tõsiselt uurima, mismoodi oli ehitatud keskaegne kindlus ja kuidas elati keskajal. Siis otsustasingi tuua tegevuse meie päevadesse. Mõtlesin nii: meie hulgas elavad nõiad ja võlurid ja vampiirid, aga miks me neid ei näe? Järelikult nad peidavad ennast meie eest! Aga kas ei ole nende hulgas kedagi, kes ei tahaks ennast avalikustada? On, kuid neid hoiab tagasi nende politsei. Nii tekkiski Vahtkond. Veel pidi olema noor kangelane, kes näiteks vampiiridega võitleks. Miks me ei näe nendevahelisi võitlusi? Järelikult nad tegutsevad mingis erilises ruumis. Nii tekkiski Hämarus. Lühidalt, asusin tööle, ja edasi hakkas raamat ennast ise kirjutama.

Kas vahel ei ole tekkinud tunnet, et kõik, mida kirjutasite, ongi tõsi?

Kui autor midagi loob, peab ta ise sellesse uskuma. Mina küll usun alati. Pärast katsun need asjad elust lahus hoida, sest kui usuksin neisse ka pärast arvuti tagant tõusmist, oleksin varsti oma haridusjärgsete kolleegide patsient.

Kuid loomulikult saan kirju inimestelt, kellel ongi segamini, mis on tõde, mis väljamõeldis. Üks väikemees kurtis, et tema õde on nõid „Päevasest vahtkonnast”. Tavaliselt ma sellistele kirjadele ei vasta. Seekord tegin siiski erandi, ja vastasin poisile, et küsisin nii päevasest kui ka öisest vahtkonnast järele ning ja mõlemad kinnitasid, et ta õde on tavaline inimene.

Need raamatud on mingil määral allegooriad meie igapäevaelust. Nad on seatud teatud ajaraamidesse, ning seepärast tuleb mul veel mõni aasta oodata, et kirjutada Vahtkondadeseeriale järg. Minu kangelane peab lihtsalt täisikka jõudma.

Mõnel inimesel on küllalt raske taolisi süžeesid mõista. Kui asusime tegema filmi „Öine vahtkond”, palus režissöör Timur Bekmambetov, et ma talle loo kuidagi arusaadavaks teeksin. Rääkisin siis: kujutagu ta ette, et töötavad kaks salateenistust, kes luuravad teineteise järele, tulistavad vahel üksteist nurga tagant… Talle sai asi kohe selgeks.

Tegite Timuriga oma raamatute põhjal kaks filmi, „Öine vahtkond” ja „Päevane vahtkond”. Viimane lõi kassarekordeid Ameerikas ja Euroopas. Kas tuleb veel kolmas? Oli nagu midagi kuulda...

Jah, kolmanda osa – „Hämaruse vahtkond” – filmimine pidi toimuma koostöös Hollywoodiga, kuid Ameerika pool venitab võtete algusega. Ei tea, miks? Võib-olla selleks, et me Ameerika filmide kassatulu ära ei võtaks.

Kui tulla tagasi meie maailma, siis – kuidas täna Venemaal elatakse?

Eks nagu mujalgi, üleilmses finants- ja majanduskriisis. Kuid tundub, et va-litsuse poliitika on küllalt mõistlik. On selge, et rubla devalveerumine toi-mub, kuid tehakse kõik, et see oleks inimeste jaoks võimalikult pehme ja valutu. Lisaks on veel terve hulk muid probleeme: illegaalsed immigrandid ja nende kuritegevus, millele omakorda vastukaaluks tekivad vene rahvusäärmuslaste grupeeringud; ka kriisikolded Kaukaasias. Üldiselt Venemaal elatakse!

Kuid näib, et kogu maailma ähvardab mingi vapustus – kuigi püsib lootus, et see on ainult finantsiline.

Kuidas näete teie inimkonna tulevikku? Kõik vanad finants-, majandus- ja poliitsüsteemid tunduvad täna lagunevat?

Seda peaks küsima vast poliitikult või majandusteadlaselt. Proovitud on juba hulgaliselt poliitilisi ja majandusstruktuure. Neid on pidevalt ka muu-detud. Mõnikord hästi, mõnikord halvasti. Näiteks Nõukogude Liit lagu-nes väga halvasti. See, et N. Liit veriselt tükkideks rebiti, oli kohutav – selle tagajärjed on veel tänagi tunda. Paljud riigid on lagunenud kultuur-selt, aga Gorbatšov tegi hirmsaid vigu.

Mis edasi saab? Arvan, et inimkond peab leidma mingi ühise väljundi – olgu või mingi globaalse kosmoseprojekti. See võimaldaks suunata inimeste energia millegi loomisele.

Milline võiks olla inimese järgmine arenguaste? Kõik on justkui juba olnud. Kas hakkame lendama või?

Meie praegused biotehnoloogiad võimaldavad juba mõne aasta pärast hakata inimesi muutma. Võib vastavalt soovile tellida oma tulevasele lapsele teatud välimuse ja iseloomu, ning seda kõik väheke geenidega mängides. Kindlasti võib kellelgi tekkida soov luua ideaalne inimene. Siin on peidus suur oht, sest programmeeritud ühiskond pole enam inimühiskond, vaid robotite kooslus. See oleks näide kõige hirmsamast totalitaarsusest, kus väike rühm kontrollib ühiskonna käitumist ja inimestelt on võetud vaba valiku võimalused. Fantastid on läbi ajaloo sellise tuleviku ümber spekuleerinud. Kui tungida inimeste teadvusesse, on tagajärjed hullemad kui kõik Teise maailmasõja koledused kokku.

Ühes mõistujutus küsib inimene vaimulikult: „Kui Jumal on olemas, siis miks ta lubab inimestel teha koledusi?” Jumalasulane vastab: „Sest meile on antud valikuvabadus – võimalus valida hea ja kurja vahel.”

Kui inimeselt valikuvabadus ära võtta, on ta tulevikus nagu Aadam ja Eeva pradiisiaias, ning mitte mingist arengust ei saa enam juttugi olla. On see nüüd hea või halb, ei oska mina öelda, aga on kindel, et siis ei oleks me enam inimesed.

Enam-vähem nii lõppes meie intervjuu. Pärast rääkis Sergei Lukjanenko veel muustki. Kuna kõigi venelastega läheb varem või hiljem jutt Pronkssõdurile ning Eesti – Vene suhetele, küsiti ka tema seisukohta. Ta ütles, et suhted Eesti ja Venemaa vahel on Pronkssõduri ja sõjahaudade teisaldamise tagajärjel muutunud keerulisteks.

„Venemaa ajaloos ei ole just palju, mille üle uhkust tunda,” seletas Lukjanenko. „Aga on üks sündmus, mille üle on uhke iga venelane. Selleks on võit fašismi üle. Võit tolle kurjuse üle, mis kõigi vähegi demokraatlike jõudude poolt tunnistati XX sajandi suurimaks kurjuseks. Teise maailmasõjaga seotud mälestused on pühad igale venelasele. Pronkssõduri demontee-rimisega ei näidatud mitte lihtsalt hambaid Venemaa ja Kremli poliitilistele jõududele. Pronkssõduri demonteerimisega, Nõukogude sõdurite ja Saksa fašistide staatuse võrdsustamisega solvati iga üksikut venelast südamepõhjani. Me ei ole seda ära teeninud… Eestlastesse on Venemaal alati hästi suhtutud, kuid nüüd on olukord muutunud.”

Väga tahaks loota, et meie, eestlased, suudame kujunenud olukorra veel õigeks rihtida. Tuleviku märksõnad on ühtsus ja koostöö. Ehk aeg parandab kõik haavad.

20. jaanuaril 2009. aastal Olümpia kohvikus