Читать книгу Igaviku äärel - J. A. Redmerski - Страница 2

Natalie on viimased kümme minutit üht ja sama juuksesalku ümber sõrme keerutanud ja see hakkab mind hulluks ajama. Raputan pead, tõmban jäälatte enda poole ja pistan kõrre suhu. Natalie istub minu vastas, küünarnukid väikesel ümmargusel laual, lõug ühele käele toetatud.

„Ta on imeline,” ütleb ta ja vahib kutti, kes on just järjekorras koha sisse võtnud. „Tõsiselt, Cam, kas sa vaataksid teda?”

Pööritan silmi ja võtan veel ühe lonksu. „Nat,” ütlen ma oma jooki lauale pannes, „sul on poiss-sõber – kas ma pean seda sulle kogu aeg meelde tuletama?”

Natalie irvitab ulakalt. „Kas sa oled mu ema või?” Aga ta ei suuda pilku pikalt minul hoida, sest see kõndiv seksikuse sein seisab kassa juures ja tellib kohvi ja skoone. „Pealegi, Damonil pole selle vastu midagi, kui ma vaatan – kuni ma igal õhtul tagumiku tema ees uppi ajan, on kõik korras.”

Toon kuuldavale turtsatuse ja punastan.

„Näed! Jajah,” ütleb ta laialt naeratades. „Suutsin su ikka naerma ajada.” Ta küünitab oma väikese lilla käekoti järele ja pistab käe sinna sisse. „Ma pean selle kirja panema,” ütleb ta telefoni võttes ja digimärkmikku avades. „Laupäev. 15. juuni.” Ta libistab sõrme üle ekraani. „13.54 – Camryn Bennett naeris mu seksinalja peale.” Siis paneb ta telefoni tagasi kotti ja vaatab mind sellise mõtliku pilguga, mis ilmub ta näole alati, kui hakkab mulle teraapiat tegema. „Vaata ainult korraks,” ütleb ta nüüd ilma naljatamata.

Et talle meele järele olla, pööran lõua ettevaatlikult sellise nurga alla, et saan kutile kiire pilgu heita. Ta astub kassa juurest leti otsa poole ning võtab oma joogi. Pikk. Täiuslikult voolitud põsesarnad. Hüpnotiseerivad ideaalselt rohelised silmad ja turri aetud pruunid juuksed.

„Jah,” tunnistan pilku uuesti Natalie poole pöörates, „ta on kuum, aga mis siis?”

Natalie peab vaatama, kuidas kutt kahepoolsest klaasuksest välja astub ja aknast mööda libiseb, enne kui mu pilgule vastab.

„Issand. Jumal,” ütleb ta, silmad hämmeldunult pärani.

„Nat, see on lihtsalt üks kutt.” Pistan kõrre uuesti suhu. „Sama hästi võid panna oma laubale sildi „segane”. Ainult ilastamine on veel puudu.”

„Nalja teed või?” Tema ilmes peegeldub nüüd puhas ehmatus. „Camryn, sul on tõsine probleem. Sa tead seda, eks?” Natalie surub end uuesti vastu tooli seljatuge. „Sa pead oma ravimidoosi suurendama. Tõsiselt.”

„Ma lõpetasin selle võtmise aprillis.”

„Mida? Miks?”

„Sest see on naeruväärne,” ütlen ma tõsiselt. „Ma pole suitsiidne, nii et mul pole mingit põhjust neid võtta.”

Natalie raputab pead ja paneb käsivarred rinnal risti. „Sa arvad, et seda määratakse ainult suitsiidsetele inimestele? Ei. Ei määrata.” Ta näitab korraks näpuga minu poole ja paneb käe uuesti rinnale. „See on keemiline tasakaalutus või mingi selline värk.”

Irvitan tema poole vaadates. „Oi, kas tõesti? Millal sina kõige selle vaimse tervise alal nii targaks said ja milliste ravimitega nad neid sadu haiguseid ravivad?” Mu kulm kerkib veidike, piisavalt, andmaks mõista, kui kindel ma olen selles, et tal pole aimugi, millest ta räägib.

Kui ta vastamise asemel nina krimpsutab, ütlen: „Ma paranen oma tempos ja mul pole vaja tabletti, mis mu terveks teeks.” Mu selgitus algas viisakas toonis, aga muutus ootamatult kibestunuks, enne kui viimase lause öeldud sain. Seda juhtub tihti.

Natalie ohkab ja naeratus kaob tema näolt.

„Anna andeks,” palun, tundes end pahasti, et talle nähvasin. „Kuule, ma tean, et sul on õigus. Ma ei saa eitada, et mul on segaseid emotsionaalseid probleeme ja et ma võin teinekord mõrd olla…”

„Teinekord?” pomiseb ta vaikselt, aga nüüd naeratab ta jälle ja on mulle juba andeks andnud.

Sedagi juhtub tihti.

Vastan talle nõrga naeratusega. „Ma tahan lihtsalt ise vastused leida, saad aru?”

„Millised vastused?” Ta on minu peale pahane. „Cam,” ütleb ta pead viltu kallutades, et sügavmõttelist muljet jätta, „ma ei taha seda sugugi öelda, aga igasugust jama tõesti juhtub. Sa pead sellest lihtsalt üle saama. Saama sellest võitu, tehes asju, mis sind õnnelikuks teevad.”

Hea küll, võib-olla ta polegi selles teraapiavärgis nii vilets.

„Ma tean, sul on õigus,” ütlen, „aga…”

Natalie kergitab kulmu ja ootab. „Mida? Lase käia, räägi välja!”

Vaatan korraks seina poole ja mõtlen selle peale. Istun tihti ja mõtlen elu ja selle kõikide aspektide peale. Mõtlen, mida paganat ma siin teen. Isegi praegu. Selles kohvikus selle tüdrukuga, keda olen tundnud peaaegu kogu oma elu. Eile mõtlesin selle peale, miks ma tundsin vajadust ärgata täpselt samal ajal nagu eelmisel päeval ja teha kõiki asju, mida olin teinud päev varem. Miks? Mis sunnib meid tegema asju, mida me teeme, kui sügaval sisimas tahab osa meist sellest kõigest lihtsalt pääseda?

Rebin pilgu seinalt ja suunan oma parimale sõbrale, ja kuigi ma tean, et ta ei saa aru sellest, mida ma öelda kavatsen, aga kuna tunnen vajadust rääkida, toon need sõnad siiski kuuldavale.

„Oled sa kunagi mõelnud, mis tunne oleks seljakotiga maailmas ringi rännata?”

Natalie ilme muutub apaatseks. „Hm, tegelikult mitte,” ütleb ta. „See võib… jama olla.”

„Noh, mõtle selle peale korraks,” ütlen ma lauale toetudes ja kogu tähelepanu talle pöörates. „Ainult sina ja seljakott hädavajalike asjadega. Ei mingeid arveid. Pole vaja igal hommikul ühel ja samal ajal tõusta ega minna tööle, mida sa vihkad. Ainult sina ja maailm su ees. Sa ei tea iial, mida homne päev tuua võib, keda sa kohtad, mida lõunaks sööd või kus magad.” Taipan, et olen lasknud end sellest kujutluspildist nii haarata, et olen ehk korraks jätnud mulje kinnismõtte küüsi langenud inimesest.

„Sa hakkad mind hirmutama,” ütleb Natalie mind kahtlustavalt üle väikese laua vaadates. Tema kergitatud kulm langeb teisega ühele joonele ja siis ütleb ta: „Ja siis veel kogu see kõndimine, oht vägistatud saada, tapetud ja kusagile kiirtee äärde visatud. Oi, ja siis veel kogu see kõndimine…”

Ilmselgelt arvab ta, et ma hakkan hulluks minema.

„Mis siis nüüd selle põhjustas?” küsib ta kiirelt oma joogist sõõmu võttes. „See kõlab nagu mingi keskeakriisi värk – sa oled alles kakskümmend.” Ta viibutab jälle näppu, nagu tahaks oma sõnadele rõhku anda. „Ja minu arust pole sa elus mitte ühtegi arvet maksnud.”

Natalie joob veel ühe lonksu, seda saadab vastik lurin.

„Võib-olla mitte,” ütlen endamisi vaikselt mõeldes, „aga siis maksan, kui sinuga kokku kolin.”

„Tõsi ta on,” ütleb Natalie sõrmeotstega vastu tassi trummeldades. „Kõik pooleks – oota, sa ei kavatse ju ometi alt ära hüpata?” Ta kangestub ja vaatab mind kahtlustavalt.

„Ei, kõik on jõus. Järgmisel nädalal kolin ema juurest välja ja hakkan litsiga koos elama.”

„Hea mõrd!” naerab Natalie.

Naeratan kergelt ja pöördun tagasi oma mõtiskluste juurde, asjade juurde, millega Natalie ei haakunud, aga seda võiski arvata. Juba enne Iani surma mõtlesin ma alati tavatult. Selle asemel, et istuda ja uusi seksipoose leiutada, nagu Natalie teeb sageli Damoni puhul, kes on viis aastat tema poiss-sõber olnud, unistan mina asjadest, mis on päriselt olulised. Vähemalt minu maailmas on need olulised. Kuidas tundub õhk minu nahal teistes maades, kuidas lõhnab ookean, miks vihma hääl paneb mind õhku ahmima. „Sa oled üks sügav tibi.” Seda on Damon mulle rohkem kui ühe korra öelnud.

„Jumalukene!” ohkab Natalie. „Sa oled üks kuradi pidur, sa tead ju seda?” Ta raputab pead, joogikõrs suus.

„Tule,” ütleb ta korraga ja tõuseb püsti. „Ma ei suuda seda filosoofilist värki kauem taluda ja sellised väikesed imelikud kohad nagu see siin paistavad seda süvendavat – me läheme õhtul Undergroundi.”

„Mida?.. Ei, ma ei lähe sinna.”

„Jah. Lähed. Küll.” Ta viskab tühja topsi prügikasti paari jala kaugusel ja haarab mul randmest. „Seekord tuled minuga kaasa, sest sa peaksid mu kõige parem sõber olema ja ma ei kavatse jälle eitava vastusega leppida.” Tema napp naeratus levib üle kogu kergelt päevitunud näo.

Ma tean, et tal on tõsi taga. Tal on alati tõsi taga, kui tal selline pilk silmis on: pilk, millest õhkub põnevust ja otsusekindlust. Ilmselt oleks kõige lihtsam see üks kord temaga kaasa minna ja see asi kaelast ära saada, muidu ei jäta ta mind kunagi rahule. Pealetükkiva parima sõbra puhul on see vältimatu.

Tõusen ja panen kotirihma õlale.

„Kell on alles kaks,” ütlen.

Joon oma latte ära ja viskan tühja topsi samasse prügikasti.

„Jah, aga kõigepealt peame sulle uued riided vaatama.”

„Hm, ei,” ütlen resoluutselt, kui ta mind läbi klaasuste tuulisesse suveõhku saadab. „Sinuga koos Undergroundi minek on juba piisav heategu. Ma keeldun poodidesse minemast. Mul on küllalt riideid.”

Natalie pistab käe mu käevangu, kui me mööda kõnniteed sammume ja parkimisautomaatidest möödume. Ta muigab ja vaatab minu poole. „Hästi. Lase mul siis vähemalt endale minu garderoobist midagi selga vaadata.”

„Mis minu riietel viga on?”

Ta ajab huuled prunti ja langetab pea, nagu tahaks vaikselt mu naeruväärsele küsimusele vastu vaielda. „See on Underground,” ütleb ta, nagu oleks tegemist kõige ilmsema vastusega.

Hea küll, tema jutus on iva. Me võime Nataliega parimad sõbrad olla, aga meie puhul on tegemist vastandite tõmbumisega. Tema on rokitibi, kes on „Kaklusklubist” alates olnud armunud Jared Letosse. Mina olen pigem rahulik tüdruk, kes ei kanna tumedaid rõivaid, kui tegemist pole just matustega. Mitte et Natalie ainult musta kannaks ja tal mingi emo-soeng oleks, aga ta ei kannaks ka surma ähvardusel minu riideid, sest tema hinnangul on need kõik lihtsalt nii igavad. Ma julgen jääda eriarvamusele. Ma oskan riietuda, ja meestel – kui mul oli kombeks märgata, kuidas nad mu tagumikku vahtisid, kui mul lemmikteksased jalas olid – pole kunagi minu riietumisstiili vastu midagi olnud.

Aga Underground oli mõeldud Natalie-sugustele ja ilmselt pean ma ühe õhtu taluma seda, et olen riides nagu tema, et klubisse sobida. Ma pole trendi järgija. Pole kunagi olnud. Aga ma võin igal juhul olla paar tundi keegi teine, kui ma tänu sellele pigem massi sulan, kui teravalt silma torkan ja tähelepanu tõmban.