Читать книгу Igaviku äärel - J. A. Redmerski - Страница 5

Järgmisel hommikul äratab mind mobiilihelin. Kuulen telefoni surisemas öökapil mu pea juures. Ekraanil seisab suurte tähtedega NATALIE ja tema pärani silmad ja lai naeratus vaatavad mulle vastu. Tema näo nägemine äratab mind täielikult, tõusen kangelt voodist ja hoian telefoni lihtsalt peos, lastes sellel veel mõne hetke suriseda, enne kui lõpuks julguse kokku võtan ja kõne vastu võtmise nupule vajutan.

„Kuhu sa kadusid?” karjub tema hääl mulle kõrva. „Oh, issand jumal, Cam, sa kadusid lihtsalt ära ja ma olin endast väljas ja Damon oli ka natuke aega kadunud ja ilmus siis uuesti välja ja mingil hetkel nägin Blake’i ära minemas, nägu puha verine ja siis ma hakkasin aru saama, mida sa mõtlesid, kui ütlesid, et Damon oli vihane…” lõpuks tõmbab ta hinge. „Ja ma muudkui küsisin temalt, mida ma tegin või ütlesin või kas see oli selle pärast, mis eelmisel nädalal restoranis juhtus, aga ta ei teinud minust üldse välja ja ütles, et on aeg minna ja ma…”

„Natalie,” lõikan ma vahele, pea tema lõputa lausest ringi käimas, „rahune korraks maha, eks?”

Lükkan teki pealt ja tulen voodist välja, telefon ikka vastu kõrva surutud. Ma tean, et pean seda tegema, rääkima talle, mida Damon tegi. Ma pean. Mitte ainult selle pärast, et kui ta sellest hiljem teada saab, ei anna ta mulle iial andeks, vaid ka selle pärast, et ma ei annaks endale iial andeks. Kui asi oleks teistpidi, tahaksin ma, et ta mulle räägiks.

Aga mitte telefoni teel. See on kohustuslik näost-näkku vestlus.

„Kas sa saad tunni aja pärast kohvi jooma tulla?”

Vaikus.

„Hm, jah, muidugi. Oled sa kindel, et sinuga on kõik korras? Ma olin mures. Arvasin, et sind on ära röövitud või midagi.”

„Natalie, jah, ma…” – minuga ei ole kõik korras – „jah, kõik on korras. Saame lihtsalt tunni aja pärast kokku ja palun tule üksi.”

„Damon magab enda juures,” ütleb ta ja ma kuulen tema hääles muiet. „Tüdruk, ta tegi minuga eile asju, mida ma ei teadnud, et ta teha oskab.”

Judisen tema sõnu kuuldes. Need on nagu telefoni teisest otsast minu poole pasundavad olevused, aga ma pean tegema näo, et need on ainult sõnad.

„Ma tahan öelda, et ma ei suutnud seksile mõeldagi, enne kui olin kindel, et sinuga on kõik korras. Sa ei võtnud mobiili vastu, nii et ma helistasin nagu mingi kolme paiku su emale ja ta ütles, et sa magad oma voodis. Ma olin ikka veel mures, sest sa läksid lihtsalt ära…”

„Tunni aja pärast,” katkestan teda, enne kui ta järgmise tiraadiga alustab.

Me lõpetame kõne ja esimese asjana vaatan oma telefonist vastamata kõnesid. Kuus kõnet on Natalielt, aga ülejäänud üheksa Damonilt. Häälsõnumid on küll ainult Natalie omad. Ilmselt ei tahtnud Damon süütõendeid jätta.

Mitte et mul tõendeid vaja oleks. Natalie ja mina oleme parimad sõbrad olnud sellest ajast peale, kui see mõrd varastas pidžaamapeo ajal mul Corduroy Cool Barbie nuku.

***

Kui Natalie lõpuks kohale jõuab, nihelen ma toolil ja olen üle poole oma lattest ära joonud. Ta vajub tühjale toolile. Kui ta ometi nii palju ei naerataks; see teeb asja ainult palju raskemaks.

„Cam, sa näed kohutav välja.”

„Ma tean.”

Natalie pilgutab jahmunult silmi.

„Mida? Ei mingit sarkastilist „tänanit”, millele järgneb kuulus silmade pööritamine?”

Nat, palun ära naerata rohkem. Palun, võta lihtsalt mu kummalist naeratuseTA käitumist kordki tõsiselt ja vaata mind tõsise ilmega.

Seda ta loomulikult ei tee.

Siin see ongi: lõpuks hakkab naeratus hajuma.

Neelatan ja hingan sügavalt sisse. Jumal, ma ei suuda uskuda, et see juhtus! Kui see oleks mingi suvaline kutt, kellega ta kohtus mõne lühikese lahusoleku ajal, mida neil Damoniga ette tuli, ei oleks see nii raske. Aga see on Damon, kutt, kellega ta on viis aastat koos olnud, kelle käte vahele ta pärast lahkuminekut või tüli alati kohe tagasi jookseb. Damon on ainus mees, kellesse ta on iial olnud tõeliselt armunud.

„Cam, mis toimub?” Natalie tajub eesootava jutu tõsidust ja ma näen tema pruunidest silmadest, kuidas ta püüab aru saada, kas see on midagi, mida ta kuulda tahab või mitte. Ma usun, et ta teab, et see on kuidagi seotud Damoniga.

Näen, kuidas tema kurku kerkib klomp.

„Eile õhtul olin koos Blake’iga katusel…”

Tema murelikule näole ilmub korraga naeratus. Nagu haaraks ta võimalusest peita eesootav uudis millegi taha, mille üle ta võib nalja teha.

Aga ma peatan ta, enne kui ta jõuab midagi öelda.

„Lihtsalt kuula mind korraks, eks?”

Lõpuks on mu sõnad temani jõudnud. Loomupärane lõbusus, mis tema näost alati kiirgab, kaob.

Ma jätkan:

„Damon arvas, et Blake viis mind katusele, et mind ära kasutada. Ta tormas välja ja ründas Blake’i; peksis ta vaeseomaks. Blake lahkus loomulikult vihasena ja siis jäin ma Damoniga. Kahekesi.”

Natalie pilk reedab juba kõiki tema hirme. Ta nagu teaks, mida ma kohe-kohe ütlen ja hakkaks mind nende sõnade pärast vaikselt vihkama.

„Nat, Damon ajas mulle ligi.”

Tema silmad tõmbuvad pilukile.

„Ta suudles mind ja püüdis mulle selgeks teha, et on seitsmendast klassist saati minusse armunud olnud.”

Saan tema raskete lühikeste hingetõmmete järgi aru, et tema pulss on kiiremaks muutunud.

„Ma tahtsin sulle rääkida…”

„Sa oled valelik lits.”

Tunnen jälle hoopi kõhtu, ainult et sel korral lööb see mu täiesti hingetuks.

Natalie hüppab püsti, paneb koti õlale ja põrnitseb mind vihaselt oma ronkmustade silmadega, mis vaatavad sama mustade juuste alt.

Ma ei suuda end ikka veel liigutada, tema sõnadest jahmunud.

„Sa oled tahtnud Damonit sellest ajast alates, kui ma temaga käima hakkasin,” sisistab ta mulle. „Sa arvad, et ma pole kõikide nende aastate jooksul näinud, kuidas sa teda vaatad?” Tema suu tõmbub karmiks kriipsuks. „Kurat, Camryn, sa oled alati tema poolel, tõreled minuga, kui ma teiste meestega nalja teen.” Ta hakkab kätega enda ees vehkima ja mind liialdatud ninahäälega matkima: „Nat, sul on poiss… Nat, ära Damonit unusta… Sa peaksid Damoni peale mõtlema.” Ta lööb peopesadega vastu lauda, nii et laud alusel ohtlikult edasi-tagasi kõikuma lööb. Ma ei tee ühtegi liigutust, et oma jooki kinni püüda, aga see ei kuku ümber. „Hoia minust eemale ja hoia Damonist eemale.” Ta surub näpu mulle näkku. „Või jumala nimel, ma vannun, et peksan sind oimetuks.”

Ta kõnnib minema, kõrgest klaasist topeltuksest välja ning ukse kohal heliseva väikese kellukese helin täidab ruumi.

Kui ma lõpuks šokist ärkan, märkan, et kolm klienti vaatavad mind oma laudadest. Isegi leti taga seisev barista pöörab pilgu kõrvale, kui tema poole vaatan. Langetan pilgu lauale, lasen puusüü mustritel silme ees keerelda. Toetan pea kätele ja istun seal väga tükk aega.

Hakkan kaks korda talle helistama, aga sunnin end lõpetama ja panen lihtsalt telefoni lauale tagasi.

Kuidas see juhtus? Aastaid lahutamatut sõprust – jumala pärast, ma koristasin tema järelt, kui tal kõhuviirus oli! – ja ta viskab mind minema nagu hallitanud toidujäätmed. Tal on valus, püüan endale öelda. Ta on praegu lihtsalt eitamise faasis ja ma pean talle aega andma, et tõde kohale jõuaks. Ta mõistab, jätab Damoni maha ja palub minult vabandust ja veab mu tagasi Undergroundi, et meile mõlemale uued kutid leida. Aga tegelikult ei usu ma sellest ainsatki sõna või pigem ei lase minu vähem ratsionaalne, solvunud osa mul näha midagi peale hõõguva viha.

Minust möödub üks klient, pikka kasvu vanem mees kortsus ülikonnas ja heidab mulle enne väljumist vargse pilgu. Tunnen end täiesti alandatuna. Tõstan uuesti pilgu ja taban samad silmapaarid, kes mind ennegi vaatasid, pilku kõrvale pööramas. Mul on tunne, nagu mind haletsetaks. Ma vihkan seda, kui mind haletsetakse.

Haaran põrandalt käekoti, tõusen ja heidan kotirihma hooletult üle õla ning torman peaaegu sama nördinult välja nagu Natalie.

***

Sellest on möödas nädal ja ma pole Nataliest midagi kuulnud. Lõpuks murdusin ja üritasin talle helistada – mitu korda –, aga sattusin alati tema kõneposti. Ja viimasel korral, kui ma helistasin, oli ta tervitust muutnud: Tere, siin Nat. Kui sa oled sõber – tõeline sõber –, siis jäta sõnum ja ma helistan sulle tagasi, vastasel juhul ära näe vaeva. Ma oleksin tahtnud käe läbi telefoni sirutada ja talle vastu vahtimist virutada, aga piirdusin telefoni viskamisega üle toa. Õnneks ostsin koos telefoniga ka kaitseümbrise, muidu oleksin kindlasti Apple’i poes ja peaksin paarsada dollarit uue telefoni eest letti laduma.

Ma läksin lausa nii kaugele, et üritasin Damonile helistada. Ta on viimane inimene maa peal, kellega ma rääkida tahaksin, aga tema käes on minu ja Natalie suhte võti. Kurb, aga paraku tõsi. Ma ei tea, mida ma ometi mõtlesin: et ta tõmbab endale vee peale ja räägib Nataliele tõtt? Jah. Raske uskuda.

Niisiis lõpetasin helistamise. Vältisin meie lemmikkohvikut ja leppisin lähima toidukaupluse lurriga ja tegin kahemiilise ringi, kui Dillard’si töövestlusele läksin, lihtsalt selleks, et ei peaks Natalie korterist mööda sõitma.

Ma sain selle töö. Juhataja asetäitja ametikoht – ema kostis minu eest hea sõna; ta on hea sõber proua Phillipsiga, kes mu tööle võttis –, aga kaubamajas töötamine ajab mind sama põnevile, nagu igal hommikul viletsa kohvi joomine.

Ja kui ma köögilaua ääres istun ja vaatan, kuidas mu pleegitatud blondide juustega ema külmkapis sorib, jõuab mulle kohale: ma ei koli enam välja ega hakka oma parima sõbraga koos elama. Ma pean kas korteri leidma ja üksinda elama või veel mõneks ajaks siia jääma, kuni Natalie mõistusele tuleb. Mida ei pruugi kunagi juhtuda. Või võtab see nii kaua aega, et ma ei pruugi enam andestada ja käsin tal põrgusse sõita.

Mul on tunne, et tuba kõigub.

„Ma lähen õhtul Rogeriga välja,” ütleb ema külmkapi ukse tagant. Ta ajab end püsti ja vaatab minu poole, ta on liiga paksult lauvärvi peale pannud. „Sa kohtusid Rogeriga, eks ole?”

„Jah, ma kohtusin Rogeriga.” Tegelikult ei kohtunud, võib-olla kohtusin ka, aga ma ajan ta segi nende viie mehega, kellega ema on viimase kuu jooksul väljas käinud. Ta pani end kirja ühele neist imelikest kiirkohtingu värkidest. Ja ta kiirustab nende meestega küll, nii et ilmselt on see nimetus tema puhul sõnasõnaline.

„Ta on tore mees. See on meie kolmas kohting.”

Sunnin end naeratama. Ma tahan, et ema oleks õnnelik, isegi kui see tähendab uuesti abiellumist, mis tekitab minus surmahirmu. Ma armastan oma isa – ma olen issi tütreke –, aga see, mis ta emale tegi, on andestamatu. Lahutusest saati, neli kuud tagasi, on mu ema olnud see võõras naine, keda ma nüüd ainult poolenisti tunnen. Ta oleks nagu käe kolmkümmend aastat lukus olnud sahtlisse pistnud ja tõmmanud sealt välja isiksuse, mida ta kandis enne, kui kohtus minu isaga ja sündisime mina ja mu vend Cole. Kuid tegelikult see isiksus ei sobi enam, kuigi ta annab selle nimel iga päev endast parima.

„Ta räägib juba sellest, et viib mu kruiisile.” Ema nägu lööb selle mõtte peale särama.

Panen sülearvuti kinni. „Kas sa ei arva, et kolm kohtingut on kruiisile minekuks natuke vähevõitu?”

Ta ajab huuled prunti ja lööb selle märkuse peale käega. „Ei, kullake, see on just õige aeg. Tal on küllalt raha, nii et tema jaoks on see sama, mis mind õhtusöögile kutsuda.”

Vaatan lihtsalt mujale ja näksin võileiba, mille endale tegin, ehkki mul pole kõht sugugi tühi.

Ema sahmerdab köögis ja teeb näo, et koristab. Tavaliselt tuleb majapidaja kolmapäeval, aga kui mõni mees on tulemas, arvab ema, et nõudepesulapiga üle pindade tõmbamine ja maja õhuvärskendajaga pihustamine on koristamine.

„Ära laupäeva unusta,” ütleb ta, hakates nõusid nõudepesumasinasse laduma, ja see on minu jaoks üllatus.

„Jah, ma tean, ema.” Ohkan ja raputan pead. „Aga ma vist jätan selle laupäeva vahele.”

Ema ajab selja sirgu ja vaatab mulle silma.

„Kullake, sa lubasid, et tuled,” ütleb ta meeleheitlikult ja trummeldab küüntega vastu letti. „Sa tead, et mulle ei meeldi üksinda sinna türmi minna.”

„Ema, see on vangla.” Võtan hajameelselt mõned leivakoorikud ja panen need taldrikule. „Ja nad ei saa sind kätte; nad on luku taga, täpselt nagu Cole. Ja selles on ta pagana päralt ise süüdi.”

Ema langetab pilgu ja minu kõhus võtab kuju suur hõõguv süütunde kera.

Ohkan sügavalt. „Anna andeks. Ma ei mõelnud seda tõsiselt.”

Ma mõtlesin seda väga tõsiselt, aga ma ei kavatsenud seda emale valjusti öelda, sest talle teeb haiget, kui ma räägin oma vanemast vennast Cole’ist ja tema viie aasta pikkusest karistusest selle eest, et ta purjuspäi autot juhtides inimese tappis. See juhtus kõigest pool aastat pärast seda, kui Ian autoõnnetuses surma sai.

Mul on tunne, et jään kõigist ilma…

Tõusen laua tagant ja jään leti juurde seisma, kui ema nõudepesumasinat täidab.

„Ma tulen sinuga kaasa, okei?”

Ta manab näole naeratuse, mida ikka veel katab kerge solvumise kiht, ja noogutab. „Aitäh, kullake.”

Mul on temast kahju. See murdis ka minu südame, kui isa pettis teda pärast kahtkümmet kaht aastat abielu.

Aga me kõik nägime seda ette.

Ja mõelda, mu vanemad üritasid meid Ianiga teineteisest lahus hoida, kui ma kuueteistaastaselt emale usaldasin, et me olime armunud.

Vanematel on kummaline arusaam, et ükski alla kahekümneaastane inimene ei saa kuidagi teada, mis on armastus, nagu oleks armumiseks sobilikku vanust võimalik samamoodi paika panna nagu alkoholi tarbimise alampiiri. Nad arvavad, et teismelise mõistuse „emotsionaalne areng” pole piisav, et armastusest aru saada, mõista, kas see on „tõeline” või mitte.

See on täiesti totter.

Tõde on see, et täiskasvanud armastavad teisiti, aga see pole ainus viis. Ma armastasin Ianit hetkes, ma armastasin seda, kuidas ta mind vaatas, kuidas ta mu kõhus õõnsaks võttis, kuidas ta mu juukseid hoidis, kui ma pärast halvaks läinud enchilada söömist sisikonda välja oksendasin.

See on armastus.

Ma jumaldan oma vanemaid, aga tükk aega enne lahutust, kui ema viimati haige oli, oli parim, mis isa teha suutis, tuua talle Pepto Bismoli ja toast väljudes küsida, kus telekapult on.

Mida iganes.

Ma arvan, et mingil hetkel rikkusid vanemad mu ära, sest nii head kui nad minu vastu ongi, nii palju kui nad minu heaks teevad ja nii palju kui ma neid armastan, kasvasin ikka üles hirmuga, et muutun nendesarnaseks. Õnnetuks inimeseks, kes teeb ainult näo, et elab imelist elu kahe lapse, koera ja valge lattaiaga. Ma teadsin, et tegelikult magasid nad teineteise poole seljaga. Teadsin, et ema mõtles tihti, milline tema elu oleks olnud, kui ta vaid oleks andnud teise võimaluse poisile, keda ta keskkoolis salaja „armastas”. (Ma lugesin ema vana päevikut. Ma tean sellest poisist kõike.) Tean, et mu isa – enne kui ta ema tolle naisega pettis – mõtles palju Rosanne Hartmani peale, kes oli tema kaaslane keskkooli lõpupeol (ja tema esimene armastus), ja kes elab ikka veel Wiltshire’i tänaval.

Kui üldse kedagi valdab meeltesegadus teemal, kuidas armastus toimib, missugune on tõeline armastus, siis on see suurem osa täiskasvanud elanikkonnast.

Me Ianiga ei seksinud tol ööl, kui ta mu süütuse võttis; me armatsesime. Ma poleks iial arvanud, et kasutan seda sõna – „armatsema”, sest see kõlas alati nii imalalt, nagu oleks see ainult täiskasvanutele mõeldud. Krimpsutasin nägu, kui kuulsin kedagi teist seda ütlemas või kui see kutt laulis isa autoraadios klassikalise muusika kanalil igal hommikul „Feel Like Makin’ Love”.

Aga ma võin seda öelda, sest just see juhtuski.

Ja see oli maagiline ja imeline ja suurepärane ja sellega ei saa mitte midagi mitte kunagi võrrelda. Mitte kunagi.

Ma läksingi tol laupäeval emaga vanglasse Cole’i vaatama. Aga ma ei öelnud suurt midagi, nagu tavaliselt, ja ka Cole ei teinud minust välja. Ta ei tee seda selleks, et mind pahandada, pigem tundub, et ta kardab mulle midagi öelda, sest ta teab, et ma olen ikka veel vihane ja solvunud ja pettunud selle pärast, mida ta tegi. See polnud mingi ühekordne asi, mille võib „traagiliseks õnnetuseks” lahterdada; Cole oli juba enne kaheksateistkümneseks saamist alkohoolik. Ta on perekonna must lammas. Ta oli juba väiksena tõbras, teismelisena sattus ta aeg-ajalt noortevanglasse ja ajas vanemad murest hulluks, kui nädalateks kadus ja tegi seda, mis iganes talle meeldis. Ta on alati ainult enda peale mõelnud.

Alustasin järgmisel esmaspäeval tööd juhataja asetäitjana. Olen tänulik, et mul on töökoht, sest ma ei taha ülejäänud elu isa rahast elada, aga kui ma seal seisin, seljas kenad mustad viigipüksid ja valge triiksärk, kontsakingad jalas, tundsin, et olen täiesti vales kohas. Mitte tingimata riiete pärast, aga… ma lihtsalt ei kuulu siia. Ma ei oska sellele nime anda, aga sel esmaspäeval ja kogu ülejäänud nädala sügeles miski mu teadvuse ääremail alati, kui ma üles tõusin, riidesse panin ja kaubamajja läksin. Neid sõnu ma ei kuulnud, aga tunne oli selline: See on sinu elu, Camryn Bennett. See on sinu elu.

Ja ma vaatasin mööduvaid kliente ja nägin ainult negatiivset: püsti aetud ninasid, kalleid käekotte, mõttetuid oste.

Siis ma mõistsingi, et kõik, mida ma edaspidi teen, annab sama tulemuse:

See on sinu elu, Camryn Bennett. See on sinu elu.