Читать книгу Igaviku äärel - J. A. Redmerski - Страница 6

Eile oli päev, mil kõik muutus.

Mingi sügelus mu peas sundis mind üles tõusma. Ma tõusin. See käskis mul kingad jalga panna, pakkida väikese koti hädavajalike asjadega ja võtta käekott. Nii ma ka tegin.

Selles polnud mingit loogikat ega eesmärki, kuid ma teadsin, et pean tegema midagi erinevat sellest, mida ma praegu tegin, või ma ei ela seda üle.

Või lõpetan nii nagu mu vanemad.

Olin alati arvanud, et depressiooni tähtsustatakse liialt üle, inimesed muudkui pillasid seda sõna (nagu A-sõna, mida ma enam iial ühelegi mehele ei ütle, senikaua kui elan). Keskkoolis rääkisid tüdrukud sageli, et neil on „depressioon” ja kuidas emad neid psühholoogi juurde viisid, et neile rohud määrataks, ja siis kogunesid nad kampa ja uurisid, kelle tablette nad proovida tahtsid. Minu jaoks tähendas depressioon kolme sõna: kurbus, kurbus ja kurbus. Nägin neid totraid reklaame, kus joonistegelased mossitades ringi käisid, mustadest pilvedest nende peade kohal sadas kogu aeg vihma ja mõtlesin endamisi, et inimesed ikka liialdavad selle depressiooni-asjaga hullult. Mul on inimestest kahju. On alati olnud. Mulle ei meeldi, kui keegi kannatab, aga tunnistan, et iga kord, kui keegi depressiooni-kaardi lauale lõi, pööritasin silmi ja tegelesin oma asjadega.