Читать книгу Tähtis kevad - Jaan Aps - Страница 4

Imre: Mõnikord tundub mulle, et kõik mu elu täiuslikumad hetked... okei, kui seks välja arvata... on seotud sellega, et ma istun mingis kohas – pubis või klubis või heas kohvikus – ja ajan juttu mulle tol hetkel kõige olulisema inimesega. Me sööme või joome midagi head ja väga mõnus on olla. Aga see toimub justkui väljaspool reaalsust. Lõpuks tuleb ikka püsti tõusta ja lahku minna. Ja siis äkki nagu polegi mingit tähtsust sellel, millest sai räägitud või mida koos kogetud.

Curly: Ma saan sust aru küll, aga... Miks sa teed sellist vahet, et osa hetki su elus ei ole reaalsuses veedetud – ja et need on just need hetked, mida sa pead õnnelikeks ja kõik muu on lõputu viletsus ja üksik kodutee – ja et just see viimane tundubki sinu jaoks olevat reaalsus, kus sa tunned, et peaksid justkui veetma enamiku oma ajast. See on ju masendav suhtumine. Kogu aeg peab õnnelik olema või vähemalt selle poole püüdlema.

Imre: Aga kas sina oled siis õnnelik?

Curly: Nüüd ma peaksin vist vastama, et jah, loomulikult, kuna viibin sinuga koos? Heh, seda ma nimme ei ütle. Aga tõepoolest, ma olen suht õnnelik – ja mis põhiline, ma püüdlen teadlikult õnne poole.

Imre: Aga sa ju annad endale aru, et õnne poole püüdlemine on midagi väga ebaoriginaalset, eks? Peaaegu kõigis vähegi filosoofilistes raamatutes tõdetakse viimasel leheküljel midagi taolist, et – peategelane sai aru, et õnn peituski tema teekonnas, õnne poole püüdlemise protsessis ja et see oligi tegelikult õnn, ning muu selline jama. Jairo – see minu kuradi nii-öelda guru, kellest olen sulle piisavalt rääkinud – tema tajus samuti elu edasiliikumise ja voolamisena eesmärkide poole ja nii edasi. Aga minu jaoks pole õnn kunagi seisnenud mingis teekonnas või rännakus, vaid just nimelt paigalistumises.

See on ühelt poolt hetke nautimine, sellest kõige võtmine; aga teisalt iga minutiga üha tugevamaks muutuv tunne, et kohe saab kõik läbi, et iga hetk tuleb uksest välja astuda.

Mingis mõttes on ju näiteks kevad samuti jumala hea näide. Ühelt poolt tunned, et nüüd algab midagi ilusat, et läheb jälle soojemaks ja nii edasi, aga teiselt poolt sa tead, et see saab kohe-kohe läbi, ees ootab suvi, mida niikuinii ei jõua nautida, ja siis ongi juba sügis ja järjekordne talv, mis omakorda tundub lõputu. Mitte et ma seetõttu kevadest vähem rõõmu tunneksin, aga no ikkagi... ma tean ju, et seda pole kauaks.

Curly: No tänud oma mõtete jagamise eest... just seda oligi praegu vaja... mu tuju polnudki veel piisavalt halb...

Imre: Hmh, minus ei tekita see halba tuju... mitte seda ma ei tahtnud öelda... lihtsalt asjad tunduvad niimoodi... nii kevade kui ka kõige muuga...

„Las ma masseerin su kaelasooni,” tegi Curly tibake pahuralt ettepaneku. „Sa näed välja nii, nagu oleksid äsja koerajunni sisse astunud! Ma lausa tunnetan, kuidas su halb tuju mulle üle kandub. Nagu suitsuhais, mille saad endale külge tossutajaga kõrvuti istudes ja millest ei saa lahti ka siis, kui ennast ventilaatorilaba külge riputada ja sellega kogu päeva kaasa tiirelda.”

Imre ei öelnud midagi. Ega Curly seda vist ei oodanudki.

Ta jätkas: „Mu tänane turistidegrupp oli niikuinii väga masendav. Ma üldiselt ei eeldagi nendelt, et nad mu giidijutu vastu tingimata erilist huvi tunneksid – ma olen loomulikult siiralt rõõmus, kui nad seda teevad – aga mingit kuradi elementaarset lugupidamist võiksid nad sellegipoolest üles näidata. Igatahes nad jutustasid omavahel ja tegid mingeid lolle nalju... hullult masendav on üritada grupist üle rääkida.

Aga sina – järgmine kord tee enne meie seltskondlikku üritust kätekõverdusi või midagi taolist. Just lugesin mingist ajakirjast, et igasugune füüsiline tegevus toodab inimkehas rõõmuhormoone. Ma ei saa hakata sind ometi iga kord masseerima, kui sul paha tuju on, et sind natukenegi talutavamaks muuta. Aga praegu olgu nii, mul on massaažituju küll.”

Imre heitis talle üllatunud, mitte just eriti entusiastliku pilgu: „Tahad kohe teha? Siin?”

Ta tundis end pubi nurgalauas Curly kõrval istudes juba niigi ebamugavalt. Kulunud kattega kaheinimesediivanike oli mõnusaks istumiseks liiga räpane, see oli kaetud mustjaspruunikate plekkidega ja seda kaunistasid narmendavate niidiotstega ääristatud augud – soovi korral oleks võinud mõnesse neist näpu pista ja polstrit katsuda. Imre üritas meeles pidada, et ta mõnel hajameelsushetkel kogemata seda automaatset liigutust ei teeks. Nimelt kangastus talle kujutluspilt, kuidas tema näpp kohtab ilaselt niisket nätsutompu, mille mõni hiljuti samal kohal istunu on auku torganud. Piisavalt rõve mõte, et judinaid peale ajada ja kogu praegust lõõgastushetke ära rikkuda. Ta suutis puhkemomente täielikult nautida ainult siis, kui kõik detailid olid paigas või vähemalt ei kriipinud nii jäledalt silma ja mõtet nagu praegune istumisase. Imre oli nädala alguses püksid hotelli pesumasinast läbi lasknud – ja nüüd kogub ta nendega selles nõmedas joomaurkas mingite lakardite sitaseid baktereid.

Samas polnud nad joogikoha valikule eriti aega pühendanudki, sest ilm oli uduselt vihmane, pikemaks ringilonkimiseks või isegi kiirel sammul mõnda lemmikkohta suundumiseks liialt masendav. Hommikul oli õhk tundunud petlikult mahe ja nende mõlema rõivastus oli õhtuse niiske jaheduse jaoks liiga kerge. Selline käitumine oli kevadtalve jaoks igati tüüpiline ja vabandatav, kuid loomulikult ei võtnud ilmataat inimeste ootusi ja lootusi arvesse ning oli tol päeval taas vingerpussi mänginud, saates Prahasse sellisel hulgal sünkjaid hoovihmapilvi, et nendega oleks saanud kolm taevalaotust kinni katta, ja ka paraja portsu rõsket udu.

Tõsi, Prahas oli praegu ilmselt tunduvalt soojem kui Eestis, aga see polnud ju mingi lohutus. Imre õhukesest jopest polnud rõske tuulega eriti asja ning kerges teksarõivastuses Curlyga ei tundunud sugugi paremad lood olevat.

Seega tuli esimesse ettejuhtuvasse kohta sisse hüpata ning selle eest nii mõndagi välja kannatada – lisaks kulunult räpasele interjöörile olid ka pubi kunded keskmisest räsituma ja kahtlasema väljanägemisega. Sellised tüübid, kelle nägemine tänaval või poes või mujal Imres alati masendust tekitas. Kuidas taolised persoonid üldse suutsid olemas olla? Mornid näod, korrastamata riided, räpased jalanõud – juba pealiskaudsel vaatlemisel oli selge, et nende olevuste elu on mõttetu ja haletsusväärne. Ja pubi, kus ta koos Curlyga praegu aega maha võtta üritas, tundus olevat just seesuguste indiviidide seltskondliku kogunemise paik.

Otse nende vastas, teise seina ääres, istus morn keskealine mees, veidike paadialuse väljanägemisega, kes jõllitas neid üksisilmi ning pööras oma aukus silmade pilgu vaid vahetevahel kõrvale, et vahtida aknaaluses lauas ennast mugavalt sisse seadnud ja teineteist käperdavat lärmakat poolpurjus turistipaari. Jõllitaja ees oli pooltühi õlleklaas, millest ta polnud juba mõnda aega lonksugi võtnud.

Omaette olemise tunnet häirisid ka tunkedes-teksades Tšehhi noormehed, kes baarileti ääres häälekalt vestlesid. Nad heitsid aeg-ajalt üsnagi agressiivseid pilke enese ümber, müksasid üksteist ja lasksid rämedaid häälevarjundeid üle ruumi kõlada. Ilmselt noored sinikraed, kes olid enne hilisõhtust tantsu- ja joomapidu tulnud julgustust võtma.

Teised külastajad polnud nii silmatorkavad, ent nemadki ei tundunud olevat pärit elu päikeselisemalt poolelt. Ainukesena näisid elust tõeliselt rõõmu tundvat need kaks turisti, kes olid siia ilmselt juhuslikult sattunud, aga nemad oli sedavõrd purjus, et oleksid tõenäoliselt sama lõbusalt ja häälekalt lõkerdanud ka surnuaial avatud haua juures või ükskõik kus mujal.

Seega polnud Curly idee teda masseerida kuigi sobilik. Niigi oli diivanikesel neile kahele ruumi napivõitu, pealegi ei tundnud Imre hetkel vajadust lähedasema füüsilise kontakti järgi. Curlyga juttu ajada, päevaseid muresid kurta – seda küll. Aga õhtuse seksisessiooni eelmänguks (sest mis muud sai Curlyl mõttes olla) ei olnud tal hetkel vähimatki tuju.

„Kuule, praegu ehk mitte?!” ütles Imre ja nihkus alateadlikult Curlyst tsipake kaugemale. Vaid veidike – mõned sentimeetrid kulunud istmekattel – kuid siiski piisavalt, et Curly seda tajuks ja tähele paneks. Too reageeris liigutusele momentaalselt.

„Kui sa ei taha minuga üldse olla, miks sa mind siis täna välja kutsusid?” Solvunud ilme Curly näol ja tormakas lonks õlleklaasist, mis parajalt kõva kolksuga lauale tagasi maandus.

Imre peast vilksatas läbi mõte: „Pagan, Ameerika mandri kodanikud käituvad soost sõltumata mõnikord mõttetult impulsiivselt. Ehkki nad ise peavad seda vist vabaks, kammitsemata olekuks...” Taolised liialdatud tundehetked ja mõningane ülemäärane vandumine – mida võib ju samuti sundimatuks ja vabameelseks olekuks pidada – olid Curlyga suhtlemise juures peamisteks häirivateks asjaoludeks.

Kurat, aga temaga tülliminek paneks päevale küll korraliku punkti – seda ei tohi juhtuda! Enne kui Curly midagi lisada jõudis, manas Imre näole naeratuse, heitis talle võimalikult sõbraliku pilgu ja nihutas oma selja vastu tema külge: „Sa ju tead, et olen häbelik põhjamaa mees. Me masseerime Eestis teineteist ainult teki all ja pimedas. Sedasorti intiimsus teiste ees on minu jaoks tohutu hüpe mugavustsoonist välja ja ma ei suuda taolisi hüppeid väga tihti teha.”

Seljaga Curly poole istudes ei pidanud ta vähemalt tolle aukus silmadega tüübi tähelepanu tajuma. Nüüd suunas Imre pilgu vanaaegses stiilis õllereklaamidele, mis rippusid baarileti kohal ning olid odava ja räpase sisustuse sümpaatseimaks elemendiks. Neist kõige värvikama peal oli kujutatud sinine eesel, suur õllevaat käppade vahel. „Lausa ideaalne sihtmärk, mida pealesunnitud massaaži ajal oma meditatsiooni objektiks võtta,” mõtles Imre sarkastiliselt.

Nüüd ei näinud Imre enam Curly nägu, ent kuulis lõbusat itsitamist. Põhjamaa-mehe naljad mõjusid alati – partneril tundus taas tuju hea olevat. Curly iseloom oli kohati keeruline, aga tema meeleolud mõnikord väga kergesti suunatavad.

„Ha-haa, arvasin, et olen su juba välja koolitanud. Okei, järgmine tsiviliseeritud maailma õppetund – õhtul välja minnes teineteisega tegelemine on normaalne. Pealegi,” Curly sõrmed puudutasid Imre kaela ja hakkasid seda vaikselt mudima, „masseerimises pole midagi labast, ka avalikus kohas mitte. Minu jaoks on see alati olnud pigem vaimne kui kehaline kogemus. Kusjuures kehalis-seksuaalsele poolele annab see niikuinii palju juurde. Oskusliku massaaži kogemine on justkui oma kehaga tajuda midagi, mida tavaliselt ainult vaimse elamusena ette kujutatakse. Hea massaaž on tulemuselt täiesti võrreldav, noh, näiteks naudinguga, mille saab mõne kõrgstiilis kirjutatud teksti lugemisest.”

Curly rääkis alati tarka juttu või vähemalt proovis alati tarka juttu rääkida. Võib-olla oli tegemist mingi tobeda kompleksiga, sest nagu ta ükskord oli Imrele jutustanud – ehkki nad polnud teineteise minevikust eriti palju juttu teinud – ei olnud ta Ameerikas ühtegi TOP 10 või isegi TOP 25 kolledžisse sisse saanud ja üritas sestpeale igas olukorras tõestada, et sädelevalt intelligentne olek ja Harvardis või Yale’is õppimine ei ole tingimata omavahel seoses. „Sädelevalt intelligentne olek” oli Curly termin, mida ta aeg-ajalt kultuursetest asjadest juttu tehes kasutas.

Siiski võis Curly kohati pingutatult targa jutu – põhines see siis hariduspsühholoogilistel kompleksidel või mitte – talle südamerahuga andeks anda. Teda oli ju üldiselt huvitav kuulata, kui ta oma sädelevalt-intelligentne-olekuga ülearu punnitama ei hakanud – see väsitas. Nagu näiteks just praegusel hetkel oli juhtunud. Tegelikult oleks Imrel võib-olla olnud kõige parem omaette olla ja rahulikult mõtiskleda. Pagan, mida ta pidi küll kõigi nende probleemidega peale hakkama? Ka sinise eesli pilk reklaamplakatil oli vaadiõlle lürpimisest liialt hägune, et mingitki lohutust pakkuda.

Cyrly mudis tema kaela ja õlgu, sõrmede pigistus muutus tugevamaks, kohati isegi natuke valu tehes. Eriti vasakul õlal – just seda oli ründaja hoop ennist tabanud.

„Võta vasakut õlga vaiksemalt,” palus Imre, „see kuradi kaabakas lõi just sinna.”

„Okei,” Curly liikuv haare muutus lõdvemaks, nüüd toda valusat kohta rohkem silitades kui masseerides. Tegelikult oli tema puudutus tõepoolest hea ja rahustav. Oli muuga, kuidas oli, ent Curly oskus Imre keha tajuda ja sellele mitmel erineval viisil rahuldust pakkuda – mõnikord kõige üllatavamal moel, nagu näiteks praegu masseerides – oli tõepoolest parem kui kellelgi teisel enne teda.

„Kuule, võib siiski natuke kõvemini,” ütles Imre ja heitis korraks pilgu kõrvale. Ta ei oleks pidanud seda tegema – otsekohe tekkis silmside jõllitajaga. Tollel oli õlleklaas nüüdseks peaaegu tühi, selle kõrvale lauale oli ilmunud mingi närusesse kilekotti mässitud ese. Mehe mustjashallikas nägu oli habemetüükaga kaetud, suunurgad süngelt allapoole kõverdunud, pilk oli endiselt temale ja Curlyle kinnistunud. Küllap pakkusid nad kahekesi mõnevõrra huvitavamat vaatepilti kui akna all istuv purjus turistipaar. Nood olid teineteise näperdamise lõpetanud ja keskendunud hoopis lauale laiali laotatud suurele linnakaardile, millel kumbki kätega järge proovis ajada. Ilmselt üritasid nad midagi üles leida, ent olid juba sedavõrd purjus, et ülesanne oli neile liiga raske, olgugi et nad mõlemad olid sellele keskendanud kogu oma jõu. Haletsusväärsed, just seda nad olid… niimoodi oma puhkust veeta… Imre pööras pilgu ära – et tajuda taas aukus silmadega mehe ainitist vaadet, mees polnud neid põrnitsedes vahepeal ilmselt ripsmeidki liigutanud, oli ainult parema käega hakanud oma räpast kilekotipakikest sõrmitsema.

„Pagan,” ütles Imre tasa, pilku taas sinisele eeslile pöörates, „see värdjas meie vastast vahib meid kogu aeg.”

Curly ilmselt irvitas jälle. Imre ei näinud seda, kuid tundis kaelal sõrmede tugevamat survet ja partneri optimistlikku häält: „Noh, las temal olla ka oma lõbu. Usu mind, me näeme koos päris head välja. Oleksime kõige kenam paar linna peal, kui sa nii morn ei oleks! Masseerimisest üldse on mingit kasu või?”

„Curly,” ütles Imre, „ma ei ole ilmaasjata pahas tujus. Muuseas, su massaaž on imeline. Aga asjad on minu jaoks tõsiselt sitasti.”

„Mis sul täna siis ikkagi juhtus? Jõudsid rääkida, et sul oli mingi kähmlus raudteejaamas… mis siis toimus, see ei ole ju nii hull koht? Bussijaam on minu meelest poole masendavam. Seal tekib mul alati tunne, et tuleks endale koju üks väike armas kuulipilduja osta. Mõne hea disaineri poolt kujundatud. Seda juhuks, kui mõni bussijaama asukatest peaks tahtma kunagi külla tulla,” seletas Curly kergel toonil.

„Sa ei saa aru,” selgitas Imre mornilt „see ei olnud lihtsalt mingi kähmlus. Need olid minu konkurendid, neid oli mitu ja ühel neist oli nuga.”

„Konkurendid?” Curly oli vist liialt Imre mudimisega ametis – nüüdseks olid tema sõrmed liikunud kaelalt turjale ja see nõudis nähtavasti rohkem keskendumist – ega tulnud vestluse käiguga nii ruttu kaasa.

„Kuidas sa aru ei saa? Sa ju tead, mis kokkulepe mul on Ludekiga – selle hotelliperemehega!”

„Muidugi, see on sul üks omapäraselt mugav variant!” vastas Curly endiselt entusiastlikul toonil.

Mugav! Mis mugav, kurat võtaks! Mugavana polnud see tööots Imrele kunagi tundunud. Lihtsalt olukord oli tookord niimoodi kujunenud. Tolleks ööks – see juhtus umbes pool aastat tagasi – oli ta selles noortehotellis viibinud kõigest kolm nädalat, olles haledal kombel kaotanud kontakti isikuga, kelle tõttu ta üldse Prahasse oli tulnud. Oli ootamatult jahe septembrikuu õhtu ning samasse hotelli tuli öömajale Slovakkia bänd, kes tuuritas Praha kõrtsides. Trummar tundus hotelli peremehega hea tuttav olevat. Seetõttu oli ka peremees Ludek ise liikvel ja kulistas koos bändimeestega terve õhtu õlut.

Masenduses Imre saabus linna pealt kesköö paiku. Ta oli õhtul läbi käinud terve rea pubisid ja söögikohti, proovides meeleheitlikult mingitki tööotsa leida, ent ilma konkreetsete tulemuste või isegi ebakonkreetsete lubadusteta. Seejärel oli Imre natuke ringi jalutanud, kuid üsna pea tundnud, et ei suuda enam mõtetega omaette olla ja Karli väljaku läheduses asuvasse kinno läinud.

Pilet oli pagana kallis, igatahes polnud see raha väärt ekraanil ringi mütanud kummitusi, kes meenutasid vettinud laipu, ilusate näitlejate paariminutilist seksimist kamina ees poole filmi peal ja lõpukaklust udusel tiigiserval, kus peategelane, pühitsetud veega piserdatud mõõk abiks, kõik tondid tükkideks lõhkus ja ohus olnud tüdrukule pika lõpusuudluse andis. Taolist raharaiskamist poleks Imre tohtinud endale tollases pankrotieelses olukorras igatahes lubada. Ja polnud midagi kurvemat kui üksinda ning mustade mõtete küüsis väljuda pimedast kinosaalist hämaralt valgustatud tänavale, kui ümberringi olid enamuses teineteisel käest kinni hoidvad paarikesed, kes filmi üle agaralt muljeid vahetasid. Või hoopis õhtuks edasisi plaane tegid. Või ükspuha mida. Tšehhi keelest ta aru ei saanud. Ja antud juhul poleks tahtnudki.

Veelgi suuremas masenduses kui enne, jalutas ta natuke ringi, veidi elu üle järgi mõeldes ja ilmselt alateadlikult lootes, et äkki miski muutub või midagi juhtub. Ent inimesi oli liikvel vähe – ilm oli külm – ja midagi radikaalset ei juhtunud. Peagi hakkas tal öises jaheduses oma õhukese T-särgiga niivõrd kõle, et tahes-tahtmata tuli jalge alla võtta teekond tagasi hotelli. Kui Imre lõpuks aeglasel sammul ja sünge ilmega hotelli fuajeesse sisenes, oli peremees Ludeki ja bändimeeste pidu täies hoos.

Pidu hotelli fuajees ei olnud muidugi midagi erakorralist. Kuna öömajalised olid peamiselt noored või vähemalt noore hingega ringirändajad, mingeid märkimisväärseid sisekorrareegleid ei kehtinud ja valvelauast müüdi ööpäev läbi õlut, siis oli hotellis suminat peaaegu igal õhtul. Kõigepealt muidugi siis, kui end linna peale minekuks paari Budweiseriga ette valmistati. Ja seejärel tol hetkel, kui millalgi südaöö ja kella kuue vahel hommikul peo pealt tagasi saabuti. Samuti loomulikult vahepeal, sest osa ööbijatest piirdusidki seltskondliku elu nautimisega hotelli fuajees.

Hotellis veedetud kolme nädala jooksul oli Imre nii mõndagi lühiajalist armulugu pealt näinud ja ühes jõudnud osalinegi olla. Ta kujutas ette, et suvel on üldine peomeeleolu veelgi ülevam, sest ööbijaid peaks siis rohkem olema ja ka suhtlemisvõimalusi avaramalt, tänu õue asetatud pinklaudadele. Aga ka talvel ei saanud seltskondlikkuse üle kurta. Selles lõid tihtipeale kaasa ka valvelauas istuvad hotellitöötajad – neid oli erinevates vahetustes kokku neli, kolm tüüpi ja üks tibi. Võib-olla oli võimalus koos külalistega igal öösel pidu panna neile peamiseks motivatsiooniks, et hotellis töötada. Või siis oli see lihtsalt peremehe poolt ette nähtud kaval strateegia oma entusiasmiga külalisi rohkem jooma õhutada ja seeläbi täiendavalt õlut maha müüa.

Peremees Ludekit ennast polnud enamasti näha. Tolle lühemat kasvu tüseda keskealise mehega oli Imre siiski rääkinud juba hotelli saabumise kolmandal õhtul, olles oma Prahasse küllakutsujast ootamatult ilma jäänud ja vajades pikemaks ajaks natuke kindlamat ööbimiskohta. Ta oli nimelt saanud valvelauast vihje, et pikemalt hotellis viibijatel, kes oma lahkumise täpset tähtaega öelda ei oska, on võimalus peremehelt soodsam hind välja kaubelda. Nii oligi läinud, aga mitte väga kergelt. Peremees näis küll veidi kummaline, ta žestid olid jõulised, ent veidralt aeglased, põsed ebaloomulikult sinakaspunased ja pisut pundunud, kuid verd täis valgunud silmade pilk oli küllaltki terane ja jutt üsnagi seostatud, lisaks ma-ei-lase-end-oma-kundedel-haneks-püüda hääletoon. Kuid Imre selgitas veenvalt, et tal pole lahkumise osas tõepoolest vähimaidki plaane ja et tal on kavatsus Prahas pikemalt peatuda ning tööd leida, ning tal õnnestuski peremehega soodsa hinna osas käed lüüa. Sestpeale olid nad hotellis teineteisest möödudes tervitusi vahetanud, kuid mitte pikemalt vestelnud. Peremehe samm oli tihtipeale natukene kõikuv, otsekui käiks tal pea ringi. Ludek tarvitas kindlasti mingit mõnuainet või siis kannatas mõne haiguse käes, see oli Imre arvates selgemast selgem. Ent Imre ei suutnud kuidagi välja mõelda, millega täpselt tegemist oli. Võib-olla hoopis mingid närvihäired või midagi taolist.

Praegu bändimeeste seas istudes oli peremehe pilk igatahes tavalisest udusem – seekord nähtavasti mitte mingist salapärasest ei-tea-millest, vaid vanast heast Tšehhi õllest, mida noortehotelli valvelauast klientidele müüdi. Heameelest vana tuttava nägemise üle oli peremees seda ilmselt päris korralikus koguses tarbinud.

Imrel polnud peotuju ja ta vaid noogutas seltskonnale vaikselt, üritades neist kiiresti mööduda. Ent peremees teatas mööduvat eestlast nähes, et nii tähtsal päeval käristab ta oma pikaajalisele Balti kliendile (Imrel tiksus ju hotellis juba neljanda nädala algus) ilmtingimata õlle välja ja avas hoogsalt järjekordse pudeli. Nende kõrval seisis õllepudelite kast, mis oli alguses arvatavasti täis olnud. Nüüdseks oli selle sisu igatahes märkimisväärselt kahanenud.

Imre võttis õlle vastu, istus pidutsejate sekka ja märkis süngelt, et tema pikaajaline peatumine saab lähipäevadel läbi – raha järgmiste nädalate eest maksmiseks enam lihtsalt pole.

Peremees kratsis seepeale kukalt ja vaatas talle otsa: „Hmm… Ah et pead siit ära minema? Aga kust sa teise sellise koha leiad?”

Küsimus oli õigustatud. Noortehotell oli kesklinna suhtes ülimalt hea asukohaga ning hind ühe öö eest oli linnaosa soodsaim, tänu kokkuhoiule elamistingimuste osas (külalised magasid esimesel korrusel endises suures spordisaalis, kus oli nelikümmend narivoodit, või teisel ja kolmandal korrusel, kus oli kakskümmend kaheksakohalist räpast tuba, võtsid dušši külmades remontimata pesemisruumides ning sõid kahtlasest jogurtist ja kolletanud juustuga saiaviilust koosnevat hommikusööki). Lisaks erikokkulepped Imretaoliste rahutute hingedega, kes peatusid hotellis pikaajaliselt ja said seetõttu hinda veelgi alla tingida.

Imrel tuligi seepeale nentida, et uue koha suhtes pole tal ühtegi ideed. Üks purjus slovakkidest küsis seepeale, et äkki tahab sümpaatne eestlane bändi teiseks kidramängijaks tulla, ent sai esimeselt kitarristilt tugeva küünarnukihoobi. Seega oli selle teemaga lõpp – Imrel polnud mõtet asja edasi arendadagi, sest muusikariistadest oli ta ainult natuke klaverit õppinud ja sedagi üsna ammu, millalgi algkoolipäevil.

Peremees jätkas vahepeal endiselt kuklakratsimist, võttis pudelist paar lonksu õlut ja teatas seejärel: „Kuna sa niikuinii pikalt peatuda tahaksid... Tead, mul on sulle tööd pakkuda. Aga siis pead sa tubli olema, muidu ei tule asjast midagi välja.”

See raputas Imre hetkega masendusest välja. Ta ajas isegi selja sirgemaks ja pani õllepudeli käest ära enda kõrvale lauale, justkui aitaks see liigutus peremehe soosingut paremini pälvida. Praegusel hetkel oleks ta olnud valmis leivateenimiseks ükskõik mida tegema – istuma valvelauas, koristama ruume, kas või külaliste voodipesu pesema. See tähendaks raha. Samuti – mis oli veelgi olulisem – täiendavat aega, et järele mõelda, mida paganat ta niimoodi Prahas aega surnuks lüües oma eluga teeb ja kas poleks siiski õigem esimese bussiga Eesti poole tagasi põrutada. Ent senini polnud Imre suutnud toda küsimust selgeks mõelda, ehkki murdis selle kallal üha sagedamini pead, ka puhtpraktilistest põhjustest lähtuvalt. Nimelt tõi iga päev üha lähemale kriitilise piiri tema pangakontol, mille ületamisel ta ei oleks saanud enam osta tagasisõidupiletit Praha-Riia bussile. Seetõttu oligi ta paaniliselt tööd otsinud – ja nüüd tuli pakkumine sellises olukorras ja selliselt inimeselt, kellelt ta oleks seda kõige vähem oodata osanud. Räsitud noortehotellis, kell kaks öösel, peremehelt, kes oli enamasti veidras olekus, kuid just praegu siiski igati traditsioonilisest õllest purjus.

Ootamatuse tõttu oskas ta vaid kogelda: „Kui selline asi võimalik on… Oleksin väga tänulik… Loomulikult annaksin endast parima!”

Ludek ei pööranud tema viisakusväljenditele erilist tähelepanu, vaid jätkas endisel toonil: „Mul oli eelmisel suvel siin üks sloveenlane ja temaga leppisime täpselt samamoodi kokku. Et kui ta toob ühe külalise – ühe kliendi – siis ta saab ise ühe öö tasuta olla ja prii hommikusöögi pealekauba. Ja kui klient on kaks ööd, siis saab kaks ööd tasuta. Hommikusöök veel otsa. Meil tegelikult ju kliente on, aga nii saab sulle sõbramehe poolest abiks olla… ja üldiselt on meil tihtilugu ikkagi liiga palju vabu voodeid. Selline reklaamitöö kuluks ära küll.”

Imre muutus taas tõsiseks. Ludeki ettepanek kõlas väga kummaliselt ja ta ei saanud päris hästi aru, mida selle all mõeldi.

„Kuidas nii – uusi kliente? Kuidas ma neid toon?”

„No Stan tegi nii, et käis raudteejaamas ja kui nägi suurte kottidega inimesi, siis läks nende juurde ja küsis, et kas neil on kuskil ööbida. Tal läks täitsa hästi – tõi palju kliente. Kui Stan tagasi tuleks, saaks ta veel kuu aega siin tasuta ööbida – selline kokkulepe jäi temaga! Kuidas siis jääb – kui sul ööbimise eest maksta pole, tuleb sul juba homme pihta hakata!”

„Seda et – kas see on seaduslik?” Mõnes mõttes mõttetu küsimus, ent Imrel oli aju pärast pikka õhtut täiesti kokku jooksnud ja ta ei osanud ikka veel kuidagi reageerida. Nüüd rääkisid nad kahekesi, sest bändi liikmed vaidlesid omavahel slovaki keeles kõva häälega millegi üle. Mis ei takistanud neid lühikeste ajavahemike tagant üha uusi pudeleid avamast. Õllekast tühjenes lausa silmanähtava kiirusega.

„Mis kuradi seaduslik? Kõik hotellid teevad nii, need pagana klantshotellid saadavad oma juustest perseni ülelakutud poisse isegi lennujaama. Meiesugused saadavad raudteejaama ja bussijaama. Meil pole lihtsalt sellist asja eriti vaja läinud, aga kui nüüd taoline juhus tuli – nojah, kurat, eile õhtul jäi ainuüksi all kakskümmend viis voodit tühjaks. Alles septembri lõpp ja juba rohkem kui pooled voodid tühjad.”

Imre kehitas seepeale õlgu. Minna rongijaama ja inimeste käest küsida, kuhu nad minna tahavad – tegelikult, mis see siis ikka ära ei ole. Ta haaras uuesti oma pudeli ja teatas pärast paari turgutavat lonksu, et proovib järgmisel hommikul ära. Mis tal muud üle jäigi, endal hotellis vaid kolm ööd ette makstud.

Tõepoolest, see oli praegu ainus olemasolev variant peavarju säilitamiseks, nii et muidugi tuli üritada. Teiseks võimaluseks oleks olnud käia hotellis viimast korda duši all, jätta seljakott raudteejaamas paari krooni eest pakihoidu ja minna linna peale mõnesse pubisse või ööklubisse õnne otsima – lootuses leida inimene, kelle juures õnnestuks öö veeta ja järgmisel päeval ehk edasigi suhelda. Seda oli ta eelmisel nädalal raha kokkuhoiu eesmärgil kaks-kolm korda proovinud, ent kõik katsed olid läinud vett vedama. Võib-olla oli asi selles, et ta lihtsalt ei osanud ennast inimestele piisavalt hästi ligi ajada. Igatahes jätkusid need üritamised mõnikord küll kirglike tantsuhetkedega, ent lõppesid siiski alati bussijaama pingil üksinda tukkumisega. Pärast poolunist, kuid eriliselt ebameeldivat vahejuhtumit sealsete narkomaanidega oli Imre selle variandi enda jaoks peaaegu välistanud.

Imre jõi oma õlle vaikselt lõpuni ja tõusis, soovides seltskonnale head öö jätku. Tundus, et teisedki hakkasid tasapisi ära vajuma. Kidramängija oli mõne aja eest peldikusse läinud ega olnud seniajani tagasi tulnud, peremehe pilk oli juba täitsa udune ja pärast kõnelust Imrega tundus tal olevat suuri raskusi üldisesse jutuajamisse tagasi lülitumisega ning teised olid ametis slovakikeelse vestlusega, milles polnud enam pooltki eelnenud vaidluste hoost ja särtsust. Seega ei olnud Imrel kuigi raske ilma kahjutundeta tõusta – ehkki juhust kasutades oleks võinud ju veel tasuta õlut juua – ja sammud magamisruumi poole seada.

Imre magas allkorrusel naridega ruumis. Seal ööbimine oli nimelt kõige odavam. Tema ajutine kodu koosnes narivoodi alumisest korrusest ja voodi külge kinnitatud lukustatava raudkapi vasakpoolsest osast, kus ta hoidis oma suurt matkakotti kogu kaasas oleva maise varaga. Eks neid raudkappe oli kunagi kasutatud riietusruumides, kui see hoone oli veel spordikool või midagi muud taolist, nüüd pakkusid need kapid turvalist varjupaika ringirändajate maisele varale. Tõsi küll, mingit vargusehirmu polnud Imrel nende kolme nädala jooksul kordagi tekkinud. Noortehotellis ööbiv seltskond ei olnud küll just rikkamate killast, kuid nende hulgas ei tundunud siiski olevat tüüpe, kes oma käe võõra vara järele oleksid sirutanud.

See tüdruk, kellega Imrel üsna alguses poolenädalane armulugu oli olnud (enne kui too pidi Prantsusmaale edasi sõitma), oli üsna tüüpiline näide noortehotellis ööbijatest. Kanada tütarlaps, ülikool pooleli, oli tulnud Prantsusmaa poolkristlikkusse noortelaagrisse aastaks ajaks vabatahtlikuks (ambitsioonika eesmärgiga leida iseennast ning oma elu mõtet) ja kasutas seda aega ka Euroopas ringireisimiseks. Praha, kuhu ta oli nädalaks tulnud, meeldis talle väga. Samuti meeldis talle Imre. Vähemalt kaks-kolm esimest päeva. Need oli väga lõbusad päevad – teineteise tundmaõppimine, pikad vestlused, ringikondamine, intiimsemat suhtlemist võimaldavate kohtade otsimine... Aga nädala lõpuks olid mõlemad väsinud – võib-olla olid nad lihtsalt liiga tihedalt koos olnud ja liiga palju teineteisega rääkinud.

Igatahes oli nende viimane kallistus olnud küllatki põgus ja lubadus tihedat kontakti hoida üsnagi ebasiiras. Nüüd, pimedasse magamisruumi sisenedes, oleks Imre muidugi andnud kõik hinge taga olevad kroonid – oleks andnud rohkemgi, kui tal rohkem oleks olnud – et see tore Kanada tüdruk tuleks taas tagasi. Pikali heites ja silmi sulgedes tõusis tema silmade ette meenutuspilt neist kahest Rahvusmuuseumi naiste tualetti sisenemas, olles enne piilunud, ega seal ühtegi turisti ei ole...

...pagan, turistidega pidi Imre ju homme ise tegelema hakkama. Kui see mõte tuli, oli ta õnneks juba sedavõrd väsinud, et ei jõudnud enam pikalt närveerida – mõne hetke pärast oli ta juba unne suikunud.

Ärevad mõtted olid end tema alateadvuses sellegipoolest kindlalt sisse seadnud. Und Imre ei näinud – vähemasti enda mäletamist mööda – ent öö möödus kuidagi kahtlaselt poolärkvel seisundis ja hommikul ärkas ta kõike muud kui puhanult – kuidagi eriliselt vastik tunne oli sees. Umbes taoline, nagu tal enda mäletamist mööda oli olnud elu esimese tööintervjuu hommikul. Lina öisest külmast higist niiske, silmalaud kokku kleepunud ja kõht natuke lahti. Toda ebameeldivat olemist ei võtnud isegi duši all käimine ära.

Raudteejaama jalutas ta väga aeglaselt, tehes suure kaare ümber mitme kvartali ning ühe väikese pargi. Et natuke mõtteid ja julgust koguda. Sellest hoolimata kulges tee kuidagi liiga kiiresti. Hetkeks turgatas talle jaamahoonesse sisendes pähe isegi lootusrikas mõte, et küll oleks lahe, kui täna rongid ei sõidaks! Raudteetööliste streik või midagi taolist. Siis saaks hotelli tagasi minna, uudise peremehele teeseldud kahjutundega ette kanda ja homseni rahulikult aega veeta. Ent temast kiirel sammul mööduvad inimesed – kottidega ja ilma, tõsised ja veelgi tõsisemad – näitasid selgelt, et seesugusel ebareaalsel mõttel polnud küll määratud täide minna.

Esimesele perroonile jõudnud, vaatas Imre kõhklevalt ringi. Mingi pikamaarong oli just kohale jõudnud ja seetõttu sagis ümberringi palju rahvast. Paraku läks kõik eelaimusele vastavalt katastroofiliselt – ta proovis paari inimesega juttu teha, ent need keeldusid igasugusest suhtlemisest ja tal paluti lihtsalt rohkem või vähem viisakalt uttu tõmmata. Üks morn (ent paljulubavalt suure seljakotiga) tüüp ähvardas koguni politsei kutsuda.

Mõne aja pärast andis Imre alla, lonkis maharahunemiseks mitu pikka tundi linna peal ja suutis end seejärel piisavalt kokku võtta, et naasta hotelli ning suunduda tehtud naeratusega otse peremehe juurde. Et esimene päev ja kogemuste omandamine ja et rongid olid väga tühjad – ilma erilise pingutuseta õnnestuski üks lisaöö välja kaubelda. („Jah, saan aru – Stanil oli ka selliseid musti päevi. Kui isegi on parasjagul öid arvel, ikkagi tekib masendus, kui kliente ei tule, saan aru. Ükskord ta ei saanud terve nädala kedagi ja siis see kuradi lollpea jõi enda nii täis, et lasi kõrtsus oma rahakoti ära varastada. Oli eelmine päev mult raha saanud, idioot, kõik võeti ära. See Stan oli mõnikord ikka täisidioot!”)

Veel üks öö vähkremist. Seekord täiendas seda ka halb unenägu. Ta kõndis Balti jaama perroonil, üritades leida kedagi, kelle juures ööbida. Kauguses paistis aeg-ajalt mõni tuttav nägu, aga kadus siis jälle kuhugi ära. Unenäo lõpus juhtus veel midagi eriti jäledat, aga see ei jäänud Imrele õnneks meelde. Kuid isegi see ebamäärane unenäomälestus tekitas halva enesetunde ega andnud mingeid lootusi eelseisva suhtes. Nüüd läks Imre raudteejaama veelgi pikema ringiga kui eelmisel päeval.

Ka seekordne esimene suhtluskatse jäi üsna ühepoolseks ja märkimisväärselt lühikeseks – Varssavi rongist väljunud matkakotiga neiu heitis pärast jutu alustamist („Vabandage, kas teil on, kus ööbida – ma võiksin…”) talle hirmunud pilgu ja kiirendas sammu – kurat, kohutavalt suurest matkakotist hoolimata oleks võinud öelda, et ta lausa kappas minema.

Imre tõmbas seepeale sügavalt hinge ja astus perroonil paar sammu tahapoole, rongist kaugemale. Ta ei leia kunagi kellegagi kontakti. Mitte kunagi. Kõik on perses. Ta taganes veel paar sammu, siis läks aeglaselt trepist alla ootesaali ja nõjatus vastu reklaamtahvlit. Praegu polnud tal kuhugi kiiret. Mitte ühtegi kuradi kohta. Ta vahtis lihtsalt maha ja äkitselt torkas talle pähe mõte, et oleks pidanud kontrollima, ega tahvel, kuhu ta toetas, must ei ole. Tavaliselt lendas Imre taolistel momentidel võimalikust määrivast objektist pika hüppega kaugemale, kuid praegu jäi nimme paigale. Kui juba niikuinii on kõik perses, siis las olla. See, kas ta kogemata näiteks mõne tuberkuloosihaige kollaka süljeläraka sisse toetas, on täiesti ükskõik. Ent viimane mõte sundis teda siiski end kiiruga sirgu ajama – kurat, mis siis, kui ongi keegi tõbine sinna rögastanud! Rutuga katsus ta käega oma selga – õnneks tundus see puhas olevat. Ka reklaamtahvlil ei tundunud lähemal vaatlemisel midagi tülgastavat küljes olevat.

„Vabandage, kus siin turismiinfo on?” Sellal kui ta oma selja kompamise ja reklaamtahvli uurimisega oli tegelenud, olid tema ette ilmunud noormees ja neiu, mõlemad pikakasvulised brünetid ja mõlemal matkakott seljas.

„Turismiinfo?” küsis Imre mornilt. Neiu nõjatus kergelt noormehe vastu, hoides tollel käest kinni. Teiste õnne jälgimiseks ei olnud Imre sugugi sobivas meeleolus ja vaatas pärast esimest pilguheitu ebaviisakalt kõrvale. Äkki lähevad lihtsalt minema ja jätavad ta rahule. Nii siiski ei juhtunud – välismaalased jäid tema juurde seisma.

„Jah, turismiinfo – selline koht, kust turistid informatsiooni võivad saada,” seletas noormees aeglaselt ja päris heas inglise keeles. „Me juba vaatasime rongi aknast, et midagi ei paista. Ja perrooni peal ei olnud ka mingeid silte.”

Imre pööras ennast nende poole ja viipas käega: „Seal ON silt täitsa olemas. Ja büroo asub teisel korrusel – leiate kergesti.”

„Suur tänu, me juba mõtlesime, et ei tea, kelle käest peab küsima hakkama,” vadistas neiu tõepoolest siiralt tänuliku hääletooniga. „Meil Vilniuses on küll igal pool suuremad sildid väljas.”

Osalt paarikese naiivsuse üle irvitades, osalt äratundmisrõõmust ilmus ka Imre näole naeratus ja ta vaatas nüüd juba vabatahtlikult paarile vastu: „Te olete Leedust, jah?”

„Jah, mõelda vaid – te teate Leedut? Kas te teate, kus

Leedu on?” neiu vadin muutus veel kraadi võrra rõõmsamaks. Ka noormees naeratas, ent arvatavasti ainult viisakusest, ja vaatas nüüd ainiti kauaotsitud turismiinfo-silti – ilmselt tahtis ta juba liikuma hakata.

„Muidugi tean, ma olen ise Eestist,” selgitas Imre. „Ma olen Tallinnast. Vilniuses olen ka korra käinud.”

Nüüd vaatas ka noormees talle taas otsa, temagi naeratus oli endisest siiram. Ta teatas valju häälega: „Lahe, mul on Tallinnas üks sõber. Ta on ka eestlane. Ta oli meil vahetusüliõpilane. Ta tõi iga kord Eestist viina kaasa.”

„Eesti viin on päris hea,” nentis Imre.

„Me lubasime talle ju Eestisse külla minna, eks?” müksas noormees neiut.

„Jah, me kindlasti läheme millalgi,” vadistas see. „Tallinn on kindlasti väga tore. Mis sest, et totaalselt sotsialismiaegne linn. Aga praegu me läheme Austriasse, järvedele purjetamist õppima. Me loodame, et seal on vesi ikka veel soe. Leedus on juba nii külm.”

„Misasja, Austriasse?” irvitas Imre. „Kas te natuke vales peatuses maha ei tulnud?”

„Mis mõttes vales peatuses?” muutus noormees tõsiselt. „See poleks olnud võimalik. Meil oli äratuskell ka. Me lihtsalt reisime rongiga, tulime Varssavi kaudu. Nüüd proovime enne Austriasse edasisõitu kaks ööd Praha ööelu.”

„Me armastame mõlemad tantsimist!” teatas neiu. „Ma olen väga hea tantsija. Ja Ugnius on ka väga hea tantsija. Üks meie sõber käis Prahas eelmisel aastal. Ta rääkis, et siin on lahedad ööklubid. Ja muusika pidi ka lahe olema.”

„Aga tegelikult me läheme ikka purjetamist õppima. Aga tahtsime Prahat ka näha,” täpsustas noormees, kelle nimi oli nähtavasti Ugnius

„Ja Prahas tantsida. See meie sõber kiitis tohutult. Aga tegelikult ta ise ei ole üldse hea tantsija.”

„Aga me peaks Praha vaatamisega peale hakkama, muidu me ei näegi seda,” ütles Ugnius nüüd asjalikult. „Me peame veel hotelli ka leidma.”

„Jah, nii hirmus, et me midagi broneerida ei jõudnud – kõik oli ühe sõbra süü!” teatas neiu.

„Teil ei olegi hotelli?” küsis Imre. Huvitav informatsioon.

„Meil oleks küll, kui me oleksime broneerinud,” selgitas Ugnius karmilt. „Me lootsime ühele sõbrale, aga ei oleks pidanud lootma.”

„Aga te võite tulla ju sinna hotelli, kus minagi ööbin!” teatas Imre, naeratus näol. „See on hea ja odav, saate ööklubi pileti jaoks raha kokku hoida. Ja suhteliselt lähedal ka, kesklinnas.”

„On see hea hotell?” küsis Ugnius asjalikult üle.

„Ise näete, tulge kaasa – see on päris lähedal. See ei ole lukskoht, aga saate raha kokku hoida ja hommikusöök on hinna sees, ja väga lahe seltskond on ka.”

Ugnius tundus kõhklevat, aga neiu teatas: „Meie suhtlemegi ainult laheda seltskonnaga! Lähme vaatame, kus Eesti sõber elab!”

Nii nad siis läksidki. Päris hea tunne oli niimoodi võõrastega ringi käia, enesekindlalt teistest poolteise sammu võrra eespool kõndides ja läbi tunglevate inimeste kurssi hoides. Hetkeks mõtles Imre, et äkki peaks suhete täiendava soojendamise nimel tegema pisikese kõrvalehüppe Karli väljakule ja sealses ümbruses natuke giidi mängima. Ent tal ei tulnud kiirelt järele mõeldes meelde ühtegi põnevat lugu, mida oleks olnud huvitav jutustada ja pealegi tundusid leedukate matkakotid küllatki rasked olevat. Seega valis Imre otsetee hotelli – ent turistijuhi rolli poleks tal ilmselt õnnestunud täita ka Karli väljakult ja mujalt läbi minnes, sest pärast paari tema märkust ümberkaudse arhitektuuri kohta võtsid külalised jutujärje üle ja lobisesid kogu tee. Nimelt räägiti Imrele lugu sellest, kuidas eestlasest vahetusüliõpilane end ühel peol purju jõi ja naiste tualettruumi täis oksendas, olles enne koridoris aknaklaasi lõhkunud. See oli pikk lugu, kuna samal peol juhtus muudki – näiteks Ugniuse kursavend läks tülli ühest teisest ülikoolist pärit tüübiga ja algas kaklus. Millega kaklus lõppes, seda Imre teada ei saanudki, sest enne tuli tal piduliku häälega teatada: „Siin ongi teie noortehotell!”

Sisenemine, registreerumine, rõõmus mõmin maksmisel („Meil Leedus ei ole ka nii odav!”), pahameelepomin magamisruumi astudes („Issand, kas me hakkame siin kõik koos magama? Siia mahub ju nii palju inimesi! Kas me omaette ei saagi olla? Ja narivoodid!”), masendus duširuumidega tutvumisel („Ugnius, sa peaksid nägema tüdrukute duširuumi! Sa lihtsalt peaksid seda nägema! Kas siin tõesti mingit muud varianti pole?”) ja rahunemine Imre meeldetuletuse peale, et „normaalses” hotellis oleks kõik kolm korda kallim („Nojah, Austrias saame niikuinii heasse hotelli, elame üle, selle eest saab õhtul rohkem kokteile tellida – tead, see sõber rääkis, et ühes ööklubis pidid siin väga head kokteilid olema!”).

Kokkuvõttes jäid külalised Baltikumist siiski suhteliselt rahule, eriti pärast seda, kui Imre rõhutas neile, et hommikusöök on samuti hinna sees. Imre ei täpsustanud targu, et hommikusöök koosneb tavaliselt (ja tavaliselt tähendas tegelikult alati) imeliku maitsega löga sisaldavast jogurtitopsist, hallikaspruunidest kuivanud rosinatest ja saiaviiludest koos võimalusega neile lääget aprikoosimoosi peale määrida.

Seega oli ta leedulaste linna peale suundumise hetkel nendega igati sõbralikes suhetes, isegi niivõrd sõbralikes, et Ugnius küsis, kas ta ei tahaks nendega hiljem mingil hetkel pubis paar õlut võtta. Imre keeldus viisakalt, öeldes, et tal on õhtupoolikul väga kiire ja ruttaski juba hotelliuksest välja…

… aeglustades hotelli nurga taga sammu ning hakates vaikselt kesklinnast eemale kõndima. See rajoon meeldis talle, kuna inimesi liikus sealsetel tänavatel suhteliselt vähe ning ta sai lihtsalt ringi kõndida ja mõtlemisele keskenduda. Mõtelda oli vaja. Imre keskendus algul sellele, mis oli positiivne ja veelgi positiivsem. Positiivne oli see, et nüüd oli tal võimalik paar päeva hotellis muretult ööbida ja hommikusöök (nii hull kui see ka ei olnud) oli garanteeritud. Veelgi positiivsem oli see, et ilmselt oli ta juhuslikult avastanud õige meetodi, kuidas kliente hankida. Naeratada, olla sõbralik, mängida aitajat, võib-olla (see mõte tuli talle just nüüdsama) isegi mängida turismibüroo ametnikku, kelle ülesandeks on abivajajad lähima majutuseni juhtida. Imre irvitas – jah, just nii ta teebki. „Olen Praha turismiinfost. Kas teil on hetk aega rääkida?” – „Kas te olete majutusest huvitatud?” – „Meil on teile pakkuda väga kalleid hotelle… aga tegelikult peaks paaris odavas noortehotellis ka kohti olema. Mul on hetkel aega, viin teid sinna kohale.” – „Oh ei, pole tänu väärt. See ongi minu töö!” Jah, midagi taolist. Ning läheneda õigetele inimestele – noored, suurte matkakottidega… ja mida suurem punt, seda parem – seda rohkem öid ühe korraga koguneb. Esimest korda selle veidravõitu tööotsa saamisest peale (millest ei olnud küll eriti palju aega möödas) tunnetas Imre, et täitsa lahe oleks minna ja mõned inimesed hotelli juurde tuua.

Üks teine küsimus siiski jäi – kuidas vältida nälgasuremist. Tehing hotelliperemehega garanteeris talle öömaja ja hommikusöögi, kuid jogurtitopsikesest eesti mehele ellujäämiseks päris kindlasti ei piisanud. Lisaks ei vaimustanud Imret mõte, et ta peab mingi ajavahemiku (kas või kuni uue töö leidmiseni) eksisteerima täielikult ilma sularahata. Pagan, hotellil tundusid kõik abitöölised olemas olevat – vaevalt et peremees oleks näiteks veel ühte koristajat juurde tahtnud. Maksimaalse puhtuse hoidmine ei kuulunud niikuinii hotelli profiili hulka. Samas oli hotelli peremees praegu ainuke tuttav inimene Prahas (eelmine kontakt oli ju vussi läinud), keda oleks olnud võimalik sissetuleku hankimiseks ära kasutada. Huvitav, kuidas elas ära tema eelkäija, see pagana Stan? Jagas jogurtiannuse päeva peale viieks võrdseks osaks? Ei-ei, peremees rääkis midagi täisjoomisest ja rahakoti äravarastamisest… Ja raha oli peremehelt… kuigi see tüüp polnud mitu päeva ühtegi klienti juurde toonud... Hmm, see asi vääris uurimist.

Peremehega õnnestus rääkida juba samal õhtul, kuna nad sattusid juhuslikult allkorruse koridoris kokku. Imre kandis oma edusammudest ette ja Ludeki nägu lõi särama: „Ma teadsin, et sa saad hakkama! Nüüd lase aga samas vaimus edasi.”

Imre köhatas ja küsis: „Tegelikult jääb sellest tööst natuke aega ülegi. Kas Stan tegi mingit muud tööd ka?”

„Stan… ei, ma ei usu.”

„Aga ise mainisite, et ta sai teilt mingit tasu. Sularaha kuluks hädasti ära.”

Peremees mõtles tükk aega, suunates pilgu koridoriaknast välja. Imre ootas ja vaatas samuti aknast paistvat kitsukest sisehoovi, kus tegelikult midagi jälgida ei olnud. Siis ütles peremees: „Asi oli selles, et Stan aitas ühte mu sõpra. Aga ma peaksin sind paremini tundma... Ja ma ei tea ka, kas tal enam taolist abi vaja läheb.”

Imre ütles: „Aga te ju tunnete mind! Pealegi tõin teile hotelli juba kaks inimest!”

„Nojah, seda küll… Aga seda tööotsa ei saa igaühele anda. Las ma mõtlen...”

Veel mõned juurdetoodud ööbijad, veel paar üsna usalduslikku vestlust peremehega... ja mõne aja pärast oli tal teine tööots samuti käes. Curlyle polnud ta rääkinud, milles see seisnes. Ühelt poolt ta ei tahtnud seda teha (Curlygi polnud ju talle endast kaugeltki kõike jutustanud) ja teiselt poolt ei julgenud ka, kuna peremees oli selle rangelt ära keelanud.

Aga raha tuli hästi – samas kulus ka hästi. Eriti mõni aeg hiljem, pärast seda, kui Curly tema ellu tuli. Seega oli ta sunnitud endiselt käima raudteejaamas kliente hankimas, sest söömiseks JA ööbimiseks poleks küll raha lahedalt jätkunud. Kui olulisemate vajaduste rahuldamiseks olekski sellest piisanud, ei oleks ta siiski saanud näiteks praegu endale lubada Curlyga pubis istumist. Aga see oli ju põhiline. Tunnetada Curly lähedust, pöörata nägu tema poole, naeratada ja öelda tunnustavalt: „Tänud, mu selg tunneb ennast nüüd palju paremini.”

„Su selg võib ju ennast hästi tunda – pinget oli seal enne nii palju sees, nagu oleksid seda kõrgepingeliinist laadimas käinud – aga näost küll meeletut optimismi näha ei ole,” nentis Curly pahuralt. „Mis sul juhtus siis? Kaklesid kellegagi, sain õigesti aru või?”

„Ma ju hakkasin sulle juba rääkima. Mul on raudteejaamas viimasel ajal jamad olnud. Tulevad mingid tüübid juurde ja käsivad uttu tõmmata. Nad nii-öelda esindavad teisi noortehotelle – aga probleem on selles, et nad on mitmekesi koos. Äkki on mingist hotelliketist või kurat seda teab. Igatahes, kui enne lihtsalt sõimasime üksteist, siis täna tõmmati perrooni kõrval nurga taha ja näidati nuga. Suur nuga oli, kurat. Kui teised on mitmekesi, ei saa ju midagi teha ka. Üritasin lahti rabeleda ja siis läkski väikeseks madinaks. Õnneks nad vähemalt noaga midagi ei teinud.”

„Jama lugu,” nentis Curly ja võttis klaasist lonksu. Tema näilise ükskõiksuse põhjal polnud Imrel võimalik otsustada, kas ta lihtsalt ei oska kuidagi reageerida või oli ta hoopis oodanud kuulda mingit veelgi põrutavamat lugu.

„Jama muidugi,” täiendas Imre. „Ma ei tea, kas sinna ongi üldse mõtet tagasi minna – tüübid tundusid asja tõsiselt võtvat. Täitsa perses.”

„Teiselt poolt,” ütles Curly ärritavalt rahuliku ükskõiksusega ning võttis klaasist järgmise lonksu, „teenid sa ju oma muu tööotsaga vist piisavalt, et saaksid hotellis ööbimise eest maksta. Kuigi sel juhul tasuks sul muidugi endale juba kusagil tuba üürida. Võib-olla olekski sul mõttekam selle raudteejaamaga jamamine üldse ära lõpetada ja asja rahulikult võtta.”

„Mida kuradit,” vaidles Imre vastu, „esiteks, kui saab ilma rahata ööbida, on raha ka parematesse kohtadesse panna kui ööbimise eest maksmine. Ja teiseks peaksin ma üleüldse rohkem raha kõrvale panema – pagan seda teab, kauaks neid peremehe teisi ülesandeid jätkub. Raha läheb kas või selleks vaja, et sinuga suvel mööda Tšehhimaad ringi uidata, nagu planeerisime.” Imre vaikis hetkeks ja lisas siis kõheldes: „Ja pealegi, mul on tunne, et selle peremehe sõbra tööotsaga võib ka lõpuks jamaks minna.”

Curly tühjendas klaasi, pühkis suud ja küsis: „No miks siis?”

„Ah, pole tegelikult oluline,” sai Imre pidama. Sellest teisest asjast ei tohtinud ta Curlyle küll rääkida. Pagan teab, mis reaktsioonid siis veel oleksid tulnud. Nii et ta lisas lihtsalt: „Tegelikult sellega mingit jama ei ole. Lihtsalt teeks parema meelega midagi muud.”

„Milles see töö ikkagi seisneb?” päris Curly huvitatult. „Miks sa ei taha sellest mulle kunagi rääkida?”

„Ah, pole oluline,” lõi Imre käega ja proovis siis naeratada, et Curlyt rahustada: „Tegelikult kõlaks see tobedana, kui sulle selle ära räägiksin. See ei ole tõepoolest midagi erilist, seetõttu polegi sellest mõtet rääkida.”

„Aga on siis üldse põhjust paanitseda?” muutus Curly taas ükskõiksemaks.

Imre rõhutas poolvihaselt: „Jah, arvan küll, et on põhjust paanitseda. Ma olen kogenud, mis tähendab olla siin peaaegu ilma rahata, see tähendab, ka ilma ööbimisvõimaluseta – see on umbes niisugune tunne, et pane kivi kaela ja hüppa Karli sillalt alla.”

„Sul veaks kohutavalt, kui sa satuksid mingisuguse tohutu suure turismigrupiga kokku, kelle saaksid nädalaks ajaks oma hotelli vedada. Siis oleksid su ööbimismured pikaks-pikaks ajaks lahendatud,” ütles Curly.

„Oleks-oleks, sul on hea rääkida…” pomises Imre.

„Tõsiselt,” jätkas Curly, olles ilmselt oma mõttekäigust vaimustusse sattunud, olgugi et see polnud kuigi tõsine idee, „sa võiksid proovida. Mõtle ise, paar sajalist jaapanlaste punti, kes oleksid hotellis hullult pikka aega. Sa saaksid seal kogu elu tasuta elada. Ja omanikul ei oleks midagi öelda.”

„Kui see on su kuradi asjalik nõuanne, siis ole parem vait,” ütles Imre vaikse häälega ja nihkus Curlyst kaugemale. Seekord oli tal täiesti ükskõik, mida teine sellest liigutusest mõelda võib.

Curly aga ei pannud seda oma jutuhoos tähelegi, või kui ka pani, ei viitsinud tema pahameelele reageerida. Viimase variandi võimalus valmistas Imrele kõige rohkem muret. Tema tõsisest ja tülpinud näost hoolimata laskis Curly edasi: „No asi see siis on, mingi grupijuht või giid ära rääkida. Teed natuke head nägu ja moosid ja juba nad tulevadki su hotelli. Mingi pensionäride või koolilaste pundi võid julgelt endale hoovi tõmmata. Suhelda on tarvis, on vaja ennast tuttavaks teha.”

Vahepeal oli Imre oma klaasi tühjendanud. Tema masendus oli umbes kolm korda suurem kui mõne aja eest maha istudes. See siis oligi säravalt intelligentne Curly, kes oli suuteline muuhulgas ka sellist, kõike muud kui sädelevalt intelligentset jura suust välja ajama. Ta noogutas tülpinult: „Ja-jaa, lähen mingi suvalise turismigrupi juurde… Kuule, Curly, kui sul midagi asjalikku rääkida ei ole, siis hakkaks äkki liikuma, mis?”

Ent Curlyle oli naljana alustatud jutu jätkamine ja lõpuleviimine vist mingiks lolliks põhimõtteküsimuseks muutunud: „Kuule, ma ei öelnud, et pead mingi suvalise turismigrupi juurde minema. Lähed näiteks… ee… eestlaste juurde. Nad usaldavad sind kindlasti. Mõtle ikka oma eelmistele kogemustele ka – ise rääkisid, et esimene inimene, kes sinuga hotelli tuli, oli kuskilt Eesti lähedalt ja seetõttu usaldas sind. Aga nüüd proovid selle grupi leida kuskilt mujalt kui raudteejaamast.”

„Curly, idioot, see on erinev asi.” Imre märkas rõõmuga, et „idioot” Curly nägu muutus väga solvunuks. „Turismigruppidel on ju hotell alati ette broneeritud.”

„Loll, aga siis võta Eestiga ühendust. Tee eelnevaid kokkuleppeid – lihtsalt pealehakkamist on vaja. Isegi sinusugusel idaeurooplasel peaks seda ju natuke olema.”

„Juhul kui sa ei ole märganud,” ja nüüd taipas Imre, et Curly ei ole veel kordagi tema juures hotellis käinud, „on tegemist meeletult sita hotelliga, kuhu ühtegi korralikule reisile tulnud turismigruppi ei ole võimalik majutada. Tegemist on pealegi noortehotelliga – kliendid tulevad ainult tänu odavale hinnale.”

„Kas ma ütlesin, et sa pead sinna ärimeeste delegatsiooni organiseerima, kui seal Eestis üldse mingeid ärimehi ongi? Ajad mingi noortepundi kokku – näiteks koolilapsed, kellel polegi kallima koha jaoks raha. Kui sul vähegi oleks tahtmist oma probleemidega tegeleda, siis sa oleksid ise sellele lahendusele tulnud. Mõtle, siis sa ei peaks oma majutusele mitu kuud mõtlema ja me saaksime koos veidike lõbusamas meeleolus aega veeta.”

„Ega koolilapsed, kes tahavad või saavad siia ekskursioonile tulla, Eestis ka puu otsas ei kasva.” Imre ei viitsinud enam isegi terava tooniga vastu vaielda. Curly oli äkitselt hakanud seda teemat väga tõsiselt võtma, ent see tundus kõik nii mõttetu.

„Ise sa ütlesid, et Eesti on üks suur küla, kus kõik tunnevad kõiki. Leiad mingi õpetaja kaudu kooliga kontakti, pakud reisi välja – ja reisi võib ju suvaline reisibüroo orgunnida, sina lihtsalt aitad ööbimiskohaga. Ja see aitamine tähendab – näiteks kui mingi neljakümnene grupp paar ööd Prahas on – et sul ei ole vaja tükk aega omale stressi tekitada”.

„Jah, väga reaalne,” pomises Imre.

„Ei ole siis või? Kas sa ei tunne siis ühtegi õpetajat, kelle poole võiks pöörduda?”

Imre tõmbas hinge – tal oli võimalus asja edasi arutada ja tõenäoliselt Curlyga tülli minna, sest ta tundis, et ei ole võimeline partneri pealetükkivusele enam viisakalt vastama. Teine võimalus oli Curlyle silma pilgutada ja vihjata, et aeg oleks ehk liikuma hakata, tee peal möödaminnes kusagilt pudel veini haarata ja siis Curly poole siirduda. Seda Imre tegigi, ent teda jäi painama viimati kõlanud märkus õpetaja kohta, kelle poole võiks pöörduda, ja kerglasest uitmõttest koorus tasapisi välja konkreetne plaan.

Ja hiljem, kui Curly Imre püksilukku lahti tõmbas, ise samal ajal tugevasti tema kaela suudeldes, meenusid talle hoopis ühed teised käed... ja teine suu... ja natuke õrnem ning tunduvalt pehmem kallistus. Seksile need kujutlused muidugi kahjuks ei tulnud, seda mitte. Ent sellegipoolest oli üsna häiriv nautida kokkupuudet Curly üha higisemaks muutuva kehaga ja samal ajal pingsalt juurelda, kuidas pagana moodi ikkagi alustada tollele märksa õrnemale kallistajale mõeldud elektronkirja, mille ta planeeris järgmisel päeval linna odavaimast internetikohvikust teele saata. Alustamine tõotas tulla kuradi raske. Raske on ju alustada midagi, mille kohta oled vahepeal arvanud, et seda enam kunagi alustama ei pea. Aga nüüd tundus Imrele, et uuesti alustamine ehk polegi nii halb mõte. Ja et siin ei mängigi vist päris esmast rolli mure hotelliööde hankimise pärast.