Читать книгу Tähtis kevad - Jaan Aps - Страница 5

„Ma olen väga õnnelik, et meie koolis on selliseid kauaaegseid pedagooge nagu Taimi Lehtlaan, kes, kui nii võiks öelda, on juba kaua aega süstinud teadmistepagasit meie lõpetajatesse, ja ikka ühesuguse eduga. Just Teie-taolised kujundavad oma tõsise ja väärika suhtumisega meie kooli näo, meie kooli lõpetajate näo, meie Eesti tuleviku näo.”

Madis Viilup, Tallinna 62. keskkooli direktor

kõnes lapsevanematele kooli 30. juubelil

koolihoone suures aulas

„Mismoodi ma saan oma tööd teha, kui kogu kool on täis selliseid kuradi keskeakriisis, ei, kurat, eelpensionikriisis tädisid, nagu, noh, näiteks eesti keele õpetaja Lehtlaan! Kurat, te peaksite teda nägema, sellise suhtumisega töötajatega keskkoolist gümnaasiumi teha, no tule Haridusministeerium appi!”

Madis Viilup, Tallinna 62. keskkooli direktor

eravestluses sõpradele perekonnatuttava

sauna eesruumis õlut juues

Trrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr…Kops…trr…kops.

Issand, kui närvepuuriv hääl sellel oli! Mõelda vaid, küll oleks hea, kui keegi leiutaks äratuskellale samasuguse puldi, nagu on televiisoril! Siis ei peaks toda tirisevat peletist magamisest kangeks jäänud käega poolpimedas mööda öökappi taga ajama. Piisaks vaid ühest klõpsatusest. KLÕPS! ja asi olekski korras…

Äratuskell oli juba ülikoolipõlvest peale olnud õpetajanna Taimi Lehtlaane elu häirivaks, ent lahutamatuks osaks. Iga aastaga tundus talle üha rohkem, et ta elab tegelikult helinast helinani, ärkamisest ärkamiseni. Õhtul magama minnes kiikas ta viimase asjana enne tulede kustutamist ikka kella, ise kiirelt arvutades, mitme tunni pärast helin uue raske päeva sisse juhatab. Ja hommikul oli kohutav tirin alati esimene teade magusa uneaja lõppemisest, viies oma natuke koolikellalikult roostes kõlaga kohe mõtted eelseisvatele pingutavatele tundidele, eriti kui tol päeval pidi olema emakeel või kirjandus distsiplineerimatute kaheksandate klassidega. Kui väga oleks Taimi tahtnud veel korrakski suigatada, silmad kinni panna ja keha lihtsalt lõdvaks lasta, ilma kohustuseta kohe üles tõusta ja kööki abikaasale kohvi keetma minna!

Sõbrannade jutust tuli välja, et nendega olid asjalood tihtilugu vastupidised – nad ärkasid hommikuti juba kella viiekuue paiku ja tundsid ennast kohe erksalt, asudes vastavalt iseloomule ja eluviisile kas raadiot kuulama, näputööd tegema, ristsõnu lahendama või koguni eelseisvaks päevaks süüa tegema. Seetõttu keerati äratuskella harva üles, seda tehti ainult juhtudel, kui hommikul midagi erakordselt tähtsat ees seisis. Ega siis varajases bioloogilises kellas raudkindel ei saanud ka olla. Ikkagi pidi ettevaatusabinõud tarvitusele võtma, isegi kui neid tegelikult kunagi vaja ei läinud.