Читать книгу Poliitika ja antipoliitika - Jaan Kaplinski - Страница 5

1987. aasta 26. aprilli “Noorte Häälest” lugesime (Ants Jakobsoni artiklis “Kodumaatud”), et Tallinna on toodud 1962. aastal sõjaroimarina süüdi ja surma mõistetud Karl Linnas, kes 1941. aastal oli kurikuulsa Näituseväljaku koonduslaagri komandant Tartus.

On kuritegusid, mida ei saa unustada ega andestada. Tartu koonduslaagris toimunu kuulub nende hulka. Mida aga tähendab meile see “ei unusta”? Kas ohvrite mälestuse jäädvustamist, viha mõrtsukate vastu, soovi, et kurjategijad ei pääseks karistusest, soovi teha kõik, et säärased asjad kunagi ei korduks? Mida neist rohkem, mida vähem?

1941. aastal oli Karl Linnas aasta või paar üle kahekümne. Mis tegi sellest noormehest mõrtsuka? Oleks oluline seda teada. Mäletan end ja oma ülikoolikaaslasi selles vanuses. Mäletan, kuidas laulsin 30 aastat tagasi Narvas poiste kambas “Me leegion sammub” ja “Horst Wesselit” ning karjusin “Heil Hitler!” Mäletan paljusid, kes olid samas kambas. Nüüd on nende hulgas õpetajaid, õppejõude, tunnustatud teadlasi, juriste, nõukogude töötajaid, mitmed on NLKP liikmed. Aga oleks kõik läinud teisiti, kas võiksime vanduda, et mõni meie hulgast poleks võinud sattuda näiteks koonduslaagri valvuriks?

On andmeid, et haakrist ja SS-univorm kütkestavad noori nüüdki ja meilgi Nõukogude Liidus. Miks? Ma ei tea kindlat vastust. Küllap on natsismis midagi narkootikumilaadset: ta mõjub meile kõvemini, kui söandame tunnistada. Natsism on erilaadi narkootikum noortele ja segastel aegadel võib tema mõju olla hukutav, võib võtta paljudelt enesekontrolli, mõistuse ja eetika. Väga värsked on mälestused armee räpasest kodusõjast Argentiinas, Poi Pothi meeste tapatalgutest Kampucheas. Iraanis võimutseb praegugi Hitleri aatevend Homeini.

Mulle näib, et teeme asja endale lihtsaks – natsid ja teised suured kurjategijad olid “nemad”, vaenlased, meile võõrad elemendid, kes tuleb leida ja hävitada. Et fašismile viiva mõttelaadi sugemeid võiks olla meis endis ja meie ühiskonnakorras, ei taha me mõeldagi.

Mind häirivad vahel väga ajalehtedes vilksatavad väited, nagu teeks armeeteenistus (eriti veel teenimine Afganistanis) meie poistest mehed, et nimelt sõjavägi on “mehisuse kool”. Selline arusaam on minu meelest arhailine ja barbaarne, kohatu tsiviliseeritud ühiskonnale ajal, mil Nõukogude valitsus teeb pretsedendituid pingutusi selleks, et tulevikus noormeestel kaoks vajadus oma mehisust militaarselt tõestada.

Ehk tuleks seda “ei unusta” mõista kõigepealt meie küsimusena iseendale: kui immuunsed oleme meie natsismi vastu? Või kui meenutame värskelt nähtud filmi “Patukahetsus”, tuleb meil küsida ka, kui immuunsed oleme stalinismi vastu.

Sest nagu teame, ei ole Eestis ega mujal Nõukogude Liidus mitte ainult natsid süüdi massimõrvades. Nii näiteks mõrvati juulis 1941 Tartu vanglas vangid, keda ei jõutud evakueerida, nende hulgas kirjanik Jüri Parijõgi ning kaks minu sugulast. Sellest ja teistest samasugustest lugudest oleme seni kahjuks eelistanud vaikida. See vaikimine on katkenud alles kõige viimasel ajal – aasta alguses ilmus ajakirjas “Znamja” Anatoli Pristavkini jutustus “öösi uinus pilvekene kuldne”, kus räägitakse tšetšeeni metsavendadest, küüditatud rahva allesjäänud meeste meeleheitlikust ja metsikust kättemaksust uusasukatele oma maal.

Kas ei peaks avalikkuse ja ajaloo valgete laikude kustutamise aeg tähendama ka Tartu vangla veretöö avalikkuse ette toomist ja süüdlaste otsimist?

See tähendaks vältimatult paljude nimede nimetamist, kohtumõistmist paljude üle, kes on nendes tegudes süüdi peale kõige kõrgemate juhtide, Stalini ja Beria, kes on juba kord ajaloo kohtu ette toodud. Siin on minu meelest kõige valusam ja tõsisem küsimus: kas oleme valmis, kas suudame neid nimesid nimetada, need teised mõrtsukad kohtu ette tuua?

Kas ei ole enamus neist, kes on süüdi tuhandete, isegi miljonite inimeste surmas, piinades ja viletsuses, juba vanad, kas ei ole nende teod aegunud? Kas ei häiriks nende tunaste tegude meenutamine ja arutamine liialt meie ühiskonna sisemist rahu ja stabiilsust? Kas ei ole õigem vaadata mineviku asemel, millesse me stagnatsiooniajal nii lootusetult ja ühekülgselt süübisime, tulevikku, mille kontuurid nüüd on selgemaks saanud?

Aga kas see ei tähenda varjatud üleskutset unustada see, mille kohta oleme pidulikult kuulutanud, et meie ei unusta? Aga kas tegelemine Karl Linnase ja temataoliste meeste veretöödega ei kalluta meid vahel kõrvale küsimalt endalt seda kõige peamist: kui immuunsed oleme meie selle vastu, mille vastu ei olnud immuunne kahekümneaastane Linnas? Kas 67-aastase vanamehe hukkamine tegude eest, mis ta tegi 46 aastat tagasi, on kõige õigem viis kaitsta oma mälu ja südametunnistust selle sajandi kõige ohtlikuma nakkuse eest?

äsja avaldas “Literaturnaja Gazeta” kirjanik Daniil Granini mõtiskluse “Halastusest”, kus on juttu meie ühiskonnas maad võtnud julmuseni ulatuvast hoolimatusest. Granin küsib, kas ei ole selle põhjus ka selles, et sõna “halastus” on meie sõnavaras saanud arhaismiks, et on olnud aegu, kus halastus vaenlaste vastu oli kuritegu. Kas ei tasuks meilgi mõelda sellele nüüd, kui Karl Linnas ootab Tallinnas 1962. langetatud surmaotsuse täideviimist või halastust – selle asendamist mõne muu karistusega? Halastus ei tähenda ju unustust ega andestust, vaid kõigepealt meie usku oma tõesse ja jõudu.

Mõtlesin neil päevil, et kui minu võimuses oleks anda arrnu inimestele, kes oleksid surma mõistetud minu omaste tapmise ja piinamise eest aastail 1941–1953, annaksin neile armu. Peale muu ka sellepärast, et see on minu meelest tänapäeva vihkamist ja umbusku täis maailmas ainus viis ratsionaalselt käituda.

Väike kommentaar.

Artikkel “Halastusest” on kirjutatud, nagu tekstist selge on, ajal, mil sõjaroimar Karl Linnas USAst Eestisse toimetati. Saatsin selle “Noorte Häälele”, kus ta muidugi ei ilmunud, see-eest tuli mul oma mõtteid selgitada KGB töötajatele, kelle kätte artikkel kähku oli toimetatud. Mõne aja pärast järgnes “Noorte Hääles” Aado Slutski traditsioonilises stiilis pikem kirjutis fašistide kuritegudest “Lõpmatusel ei ole lõppu”, kus mitu korda tsiteeriti minu avaldamata artiklit ja polemiseeriti sellega. Järgnev artikkel “Fašism meil ja mujal” on omakorda mingil määral kasvanud välja nii mu enda avaldamata artiklist kui Aado Slutski omast. Sain KGB töötajatelt, kõigepealt Tartu julgeolekuülemalt Anti Talurilt kasulikku informatsiooni teada olnud natslike organisatsioonide kohta Nõukogude Liidus. Neid oli üllatavalt palju. Kahjuks olen arvu unustanud: arusaadavalt ei saanud ma seda 1988 veel tsiteerida. Tegemist oli aga sadadega ja sellest selgus, et vene noorte hulgas oli natsism kahtlemata – väitis Slutsk mistahes – rabavalt populaarne.

1987