Читать книгу Poliitika ja antipoliitika - Jaan Kaplinski - Страница 6

Oleme nüüd tunnistanud, et meile ei ole võõrad sellised meie varasemas propagandas nii tavapäraselt Lääne ühiskonna tüüpnähtusteks kuulutatud ilmingud nagu alkoholism, noorsoo kuritegevus, narkomaania ja prostitutsioon. Nende olemasolu võib osalt põhjendada ka propaganda nõrkusega: mille olemasolu ei tunnustatud, selle vastu ei võideldud.

Mis aga saab, kui teha veel üks samm ja väita, et meie noorte (ja mitte ainult noorte) hulgas on mõnevõrra levinud fašistlikud ideed? Ei saa öelda, et me ei oleks võidelnud fašismi vastu, et meie propaganda ei oleks fašismiga tegelnud. On ju fašistid, peamiselt muidugi Saksa omad, keda oleks korrektsem nimetada natsideks, olnud meie propagandas Vaenlase kehastus, ilmalik Saatan, kelle jubedatest tegudest on räägitud ja kirjutatud lõpmatult. Mäletan, et juba selles eas, kui lapsed tavaliselt saavad tuttavaks Miki-Hiire ja Buratinoga, olin mina juba kuulnud ja lugenud Majdaneki ja Klooga surmalaagritest ja kellestki proua Kochist, kes laskis valmistada tapetud vangide nahast lambivarje. Fašismi vastu peaks meil olema küll täielik immuunsus.

Kui keegi väidab, et see nii ei ole, võib mõnigi propagandist selle peale pahaseks saada, seda eitada või ajada see ei millegi muu kui vähese propaganda süüks. Sedaviisi polemiseerib Aado Slutsk oma artiklisarjas “Lõpmatusel ei ole lõppu” (Noorte Hääl”, juuli 1987) toimetusele saabunud kirjaga, mille autor väitvat, et “on andmeid, et haakrist ja SS-univorm kütkestavad noori nüüdki...” Ta pakub neile, kel ikka veel on ebapiisav immuunsus natsismi vastu (mida tal olevat raske uskuda) vastumürgiks ikka lugusid natside hirmutegudest.

Küsimus sellest, kas ja kui palju on meie ühiskonnas fašismi ja mis on selle sünnitanud, on nii oluline, et sellel tuleb pikemalt peatuda.

Minagi ei võtnud seda kaua aega päris tõsiselt. Teadsin mõnda inimest, kes võis purjuspäi karjuda “Heil Hitler!”, teadsin ühtteist antisemitismi ilmingutest, aga see kõik tundus olevat tühine ja marginaalne. Siis aga, umbes neli aastat tagasi, rääkis üks noor üliõpilane mulle oma vestlusest Pihkva kandi mehega, kellega nad olid sügisel koos kolhoosis töötanud. Too pihkvalane oli seletanud, et Stalin ja Hitler olid täitsamehed, hävitasid juute, kes tema meelest olid ikka kõige kurja juur, ja poleks juhtunud seda traagilist lugu, et kaks täitsameest tülli läksid, oleks nad maailmas korra kehtestanud. See lugu rabas mind tõsiselt. Oleksin olnud valmis ootama fašiste igaltpoolt, aga rnitte Venemaalt, Pihkva oblastist, mis natside käe läbi rängalt kannatada sai. Seegi mees oli arvatavasti lugenud “Noort Kaardiväge” ja teadis kindlasti midagi ka Nürnbergi protsessist. Kuid miks see talle mõju ei avaldanud või avaldas hoopis vastupidist mõju? Kas oli natside kuritegudest räägitud ikka liiga vähe, liiga palju või valesti? Kas tema moodi mõtlejaid oli palju? Siin oli, mille üle mõelda.

Aegamööda hakkas minuni jõudma muidki fakte, mis otse või kaudselt kinnitasid, et fašism ei ole meie ühiskonnale päris võõras. Nüüd, avalikkuse-ajal on neid fakte jõudsasti lisandunud ja nende ning üldtuntud seikade abil saab juba visandada ühe nähtuse piirjooni, joonistada jäämäe nähtavat osa.

1. Meil on olemas mõned fašismi psühholoogilised eeldused, nimelt julmus ja hoolimatus. Sadistlikud peksmised ja tapmised on saanud meie elulaadi osaks, enamasti tegelevad sellega noortekambad, kelle motiivideks on lihtsalt “peksta on huvitav” või siis rahvuslik vaen.

2. Moskvas ja mujalgi on noortekambad organiseerunud mõnede jalgpallimeeskondade pooldajatena (”Spartak” contra “Dünamo”), mis on põhjustanud massilisi kokkupõrkeid ja püsivamaid konflikte.

3. Juba selgesti fašismimeelsele ideoloogiale viitavaid jooni on “ljuuberite” liikumises: korra ja tugevuse kultus, viha igasuguse “meile võõra” käitumise vastu (hipid, punkarid, rockifännid) ja sihikindel püüd Venemaad neist jõuga puhastada. “Ljuuberite” univormitaoline riietus ei saa jätta meenutamata rünnakrühmlaste või Mussolini mustsärklaste omi.

4. Hiljuti avaldati andmeid varjamatult natslikkude noortekampade tegevusest Leningradis, kes tähistavad Hitleri sünnipäeva, tituleerivad üksteist SS-auastmetega (”Standartenführer” jms.) ja on valmis piinama inimesi ning rüvetama juudi kalmistuid. Taolisi kampasid on mujalgi.

5. Teisel viisil ja teisel tasemel avalduvad natsismilähedased jooned ühingu “Pamjat” ideoloogias. Kui seal tõepoolest on nii suures aus “Siioni tarkade protokollid”, siis ehitab “Pamjat” teadlikult või mitte silda mustasajalisuse ja natsismi vahele, kujundab suurvene näoga fašismi.

6. Võib kuulda kahetsusväärselt palju nõmedaid ja õelaid väljendusi “pilusilmade”, “mustade”, “tšutšmekkide” vms. kohta, mis annavad tunnistust, et siin-seal, kindlasti aga sõjaväes ei ole võõras päris rassistlik suhtumine. Sellega näib olevat seoses ajateenijate hulgas sagenenud toorutsemine ja sadism, vanemate sõdurite terror nooremate suhtes, tapmised ja enesetapud.

7. Näib, et mingit osa mängivad selles võrsuvas fašistlikus vaimsuses ka Afganistanist naasnud. Levivad visad kuuldused, et mõned sellised noormehed koondavad enda ümber nooremaid, õpetavad neile karated ja ideoloogiat, mille tuum on, et Venemaa peab saama tugevaks, tugevust aga mõistetakse eeskätt toore jõuna.

8. Meie ühiskonnas on sõjaväel mõõdutult suur tähtsus. Mul on raske uskuda, et rahuajal on normaalne ühendada sõna “patriootlik” püsivalt sõnaga “sõjaline” (”Sõjalis-patriootlik”). Ei ole normaalne väita, et sõjaväeteenistus teeb poistest mehed (siis ei oleks Tammsaare, Tuglas, Suits või Liiv üldse meesteks saanud). Kummaline on, et meie TVs asendab pühapäevahommikust jumalateenistust saatesari “Teenin Nõukogude Liitu.”

9. Meil on harjutud võtma julmusi ja vägivalda ajaloolise paratamatusena, millenagi, mis oli tarvilik või ei olnud oluline suurte eesmärkide kõrval, mis selle kaudu või sellest hoolimata saavutati.

See kõik loob juba teatava tausta, milles mõni fakt võib saada tõsisema tähenduse, kui me talle muidu annaksime. Näiteks rida tulekahjusid meie muuseumides (Nigulistes, V abaõhumuuseumis, Põllumajandusmuuseumis) ja “Vanemuises” ning Draamateatris. Elementaarne tõenäosus ei lase uskuda, et tegemist oli juhustega. Ons mittejuhuslikkuse taga kellegi käsi, kes kasutab tuttavaid võtteid – natsidel oli teatavasti püromaanlikke kalduvusi?

Selle taustaga harmoneeruvad mõned meie ideoloogilised harjumused. Kuigi “Pamjat”, nagu kuulda, tegeleb hoolega salavaenlaste otsimise ja leidmisega, pole säärane paranoia ainuomane mitte ainult “Pamjatile”. Meie elus on vaenlane ikka olnud erakordselt tähtis, ta on täitnud peaaegu samasugust funktsiooni, kui Saatan keskaja kirikus. Vaenlase olemasoluga on välja vabandatud vist kõiki meie elu hädasid, kõige enam aga tõe varjamist ning moonutamist. Seda vaenlast kujutades oleme alati kaldunud literatuursetesse, vahel aga lausa mütoloogilistesse ja teoloogilistesse stereotüüpidesse.

Meie vaenlane on julm, salakaval, reetlik, ahne, liiderlik, joodik, tihti eemaletõukava välimusega, rumal ja ülbe. Niisuguseid vaenlasi, olgu fašiste või imperialiste, kujutas kirjandus, mida ma lugesin lapsepõlves, päriselt pole nad meie trükisõnast veel praegugi kadunud. Kui mõni jälke tegusid korda saatnud tegelane tõesti kuskilt välja ilmub (nagu Karl Linnas), kasutame teda maksimaalselt kõiksuguste vaenlaste koondportree täiendamiseks ja kinnistamiseks. Nii, nagu seda teeb artikkel “Käekiri ei ole muutunud” (”Noorte Hääl” 21. VI 1987), kus kuulutatakse tänapäeva fašistideks Afganistani opositsiooniliste islamirühmituste võitlejad. Niisiis on meie fraseoloogias fašist vahel lihtsalt julma ja ohtliku vaenlase sünonüüm.

Samas artiklis vilksatab aga lause, mis minu meelest on tähendusrikas. Nimelt ütleb Afganistanis teeninud sõjamees dušmanide kohta: “Kuid kas need üldse on inimesed?” ja nõuab samas Karl Linnasele (ühed fašistid kõik!) kõige karmimat karistust. Huvitav, kuidas juriidiliselt mõeldes saaks karistada kedagi, kes ei ole inimene? Samasugust kaksikjaotust – inimesed ja mitteinimesed – kasutab ka Aado Slutsk oma eelpoolnimetatud artiklitesarjas.

Niisiis, osa meie vaenlasi (aga äkki kõik meie vaenlased?) ei ole inimesed. Ju siis ei saa nendega käituda nagu inimestega. Nende vastu ei saa ega tohi tunda halastust, neile ei saa armu anda. Igatahes on väide, et need või teised inimesed ei ole üldse inimesed, väga ränk ja minu meelest ka vastutustundetu. Ennekõike meenutab see mulle just natside suhtumist juutidesse, mustlastesse ja slaavlastesse, keda ei peetud päris inimesteks. Me teame, kuidas natsid nende “mitteinimestega” käitusid. Vahel mõnel unetul ööl mõtlen, kas ka “ljuuberid” või “Pamjati” tegelased arvavad, et nende vaenlased ei ole inimesed...

Samamoodi eitas vastase inimlikkust ka stalinism. Stalinistid likvideerisid vaenulikke “elemente”, “jõudusid” või “klasse”, näiteks kulaklust. Stalinismi ja fašismi ühendamine pahandab muidugi paljusid, on aga minu meelest õpetlik ja lausa vältimatult oluline nüüd, silmade avanemise ajal. Usun, et fašistlikkude joonte nägemine stalinismis aitab meil paremini mõista oma ajalugu ja ka olevikku; Hitlerit ja Stalinit täitsameesteks lugev pihkvalane ja Leningradi noored neonatsid saavad osaks üldisemast nähtusest, nende ilmumine saab meile mõistetavamaks. Allpool püüangi võrrelda hitlerlikku ja stalinlikku ideoloogiat, näidata, et nad on erijuhud samast ideoloogiast, millel on ka oma ajaloolised juured – need viimased jäävad siin esialgu küll käsitlemata. Nii natsismi kui stalinismi iseloomustab ärapöördumine intellektist, ausast analüütilisest mõtlemisest lihtsate stereotüüpide poole. Üht kesksematest me juba nimetasime, see on usk saatanlikku Vaenlasesse, kelle vastu tuleb kõigi vahenditega võidelda. Vaenlane on pooleldi isikupäratu, tal ei ole mingit oma sõltumatut elu, vähemalt ei tea meie sellest midagi. Meie teadmises on ta ainult vaenlane, tema olemasolu sisu ja mõte on teha meile kurja. Vaenlane on läbinisti kuri, põhivahekord temaga saab olla ainult võitlus, milles võib saabuda ajutine vaherahu, mitte aga tõeline rahu, kompromissile rajatud kokkulepe. Vaenlase vastu tuleb võidelda kompromissitult!

Otseses seoses selle kujutelmaga vaenlasest, kelleks natsidel olid juudid (olgu siis “plutokraatide”, vabamüürlaste või bolševikkudena), stalinistidel aga imperialistid ja rahvavaenlased oma otsatute kurikavalate sepitsustega, on kujutelm maailma jagunemisest kahte leeri. Nagu rnuinaspärslaste meelest, kellel see kujutelm kord tekkis ja kellelt varakristlased selle pärisid, oli ka natside ja stalinistide meelest maailmas käimas ränk sõda Hea ja Kurja, Valge ja Musta, Terve ja Haiglase, Puhta ja Roojase, Materialismi ja Idealismi, Progressi ja Reaktsiooni vahel. See võitlus käis kõikidel aladel puhtast poliitikast teaduse ja kunstini.

Teame, kuidas nii Saksamaal, Itaalias kui ka Nõukogude Liidus püüti teadust ja kunsti puhastada vaenlase kahjulikust ja laostavast mõjust. Relatiivsusteooriat ja geneetikat peeti meil idealistlikeks teooriateks, moodsat kunsti sõimati mandunuks ja formalistlikuks. Saksamaal püüti luua õiget, juutlusest puhast füüsikat ja teaduslikust geneetikast sõltumatut rassiteooriat, elutervet aaria kunsti vastandina juutlikule modernismile.

Nii natside kui ka stalinistide maailmapildis valitseb ürgne dualism, see maailmapilt on äärmuseni lihtsustatud ja labastatud. Kõige tähtsam on võitlus kahe leeri vahel, iga teos, tegu, idee ja eneseavaldus saab hinnangu selle järgi, kuhu ta selles chiaroscuros paigutab, “kelle huvisid ta teenib”. Iga asi on kas hea või halb, oma või võõras. On huvitav, et stalinistlikus fraseoloogias tähendas sõna “võõras” automaatselt vaenlast – meenutame stampväljendit “meile võõras”! Võõrast tuleb karta, tema vastu tuleb võidelda, vähemalt tuleb olla valvel ja kaitsta rahvast võõraste mõjude eest. Nii stalinistid kui ka hitlerlased püüdsid rahvast välismaailmast isoleerida, muutes Saksamaa ja Venemaa maailmakultuuri provintsideks, kolgasteks.

Loomulikult on niisugune maailmapilt, mille kajastusi on kõige hõlpsam leida kirjandusest, kirjandusloost ja kinost, kaugel teaduslikkusest ja intellektuaalsusest, dialektikast rääkimata. Seetõttu on nii stalinism kui ka hitlerism olnud vaenus teaduse, filosoofia ja kirjandusega, igasuguse vaba ja tõe poole pürgiva vaimsusega. Vaba vaim ohustab diktatuuri ja tema ideoloogiat. Seepärast ongi diktatuurid pidanud end vaba vaimu eest kaitsma. Mõlemal siin vaadeldaval on selleks olnud palju võtteid ja vahendeid. Põhilised nendest on antiintellektualism, umbusk ja vimm intellekti, mõtlemise, kultuuri, hariduse ja haritlaste vastu üldse.

Goebbels olevat öelnud, et haarab revolvri järele, kui kuuleb sõna “kultuur”. Stalinlikus Nõukogude Liidus sai sõnast “intelligent” peaaegu et sõimusõna. Mõtlemist nimetati targutamiseks, kriitilist suhtumist virisemiseks (”intelligentlik virisemine”). Mõistusest ja intellektist väärtuslikumaks peeti primitiivsemaid psüühikaomadusi nagu veendumust, usku, andumust ja truudust, natsidel juba ka päris bioloogilise kõlaga “vere häält”.

Haritlast kujutatakse pahelise või vähemalt armetu olevusena, parasiidina, kes elab “lihtsa tööinimese” kulul, ei suuda sellele isegi oma ülalpidamise eest tasuda. Intelligent on otsekui töörahva kadunud poeg, kes heal juhul töörahva juurde tagasi tuleb ja teda ustavalt teenima hakkab. Intelligendi peamine viga on see, et ta kipub tegelema elukaugete, eluvõõraste, kunstlike, abstraktsete probleemidega. Selles ilmneb mõlema diktatuuriideoloogia lemmikvastandus – elu ja vaimu (kultuuri, mõtlemise, intelligentsi) vastandamine.,

Elu oli nii hitlerlaste kui ka stalinlaste jumalus. Elul olid nõuded, mida tuli täita. Elu oli lihtne, konkreetne, loomulik ja terve vastandina kirjanduses ja mujal esinevatele keerulisustele, abstraktsusele, kunstlikkusele ja haiglusele. Kõige lähemal elule oli “lihtne töömees”, “lihtne saksa naine”, “lihtne vene inimene”. Tema käest pidi elukauge intelligent õppima kõige olulisemat, õppima elu tundma, puhastama oma vaistu juudiintelligentlikust targutamisest ja abstraktsusest, kui kasutada natside fraseoloogiat.

Peale eluvõõruse oli intelligentsil veel üks viga: tal kippus vähe olema võitlusvaimu. Osalt tuli see sellest, et abstraktne targutamine oli teda võõrutanud tervetest vaistudest, mille hulka üliolulisena kuulus oskus tunda ära vaenlast. Osalt tuli see tema mannetusest, memmelikkusest, sellest, et intelligent polnud õige mees, õige võitleja, vaid kannatas abstraktseks või hambutuks humanismiks kutsutud haigluse all.

Nii natside kui stalinistide meelest oli halastus nõrkus, kaastunne vaenlase vastu oli kuritegu. Kuritegu oli anda viil leiba juudi lapsele getost. Kuritegu oli anda suppi näljasele saksa sõjavangile minu lapsepõlves. Halastamatus, halastamatu võitlus olid positiivsed mõisted. Mäletan ühest tolleaegsest saksa romaanist väljendit “halastamatult hea”!

Loomulikult takistab intelligent niisuguse halastamatu seaduse rakendamist. Intelligent on veesegaja ja oluliste klassi-, rassi- ja leerivahe hägustaja oma mõisteuduga. Ta takistab võitlust vaenlase vastu, toob objektiivselt võttes kasu vaenlasele ja tema vastu tuleb võidelda nagu vaenlase vastu. Mida mõlema diktatuuri ajal üsna tõhusalt tehti. Haritlasi kiusati, mõnitati, aeti pagendusse ja hävitati. Hävitati ka raamatuid – seda tegid nii natsid kui stalinistid. Viimased küll ilma teatraalsuseta, kuid see-eest järjekindlalt ja – halastamatult.

Intelligent sellises diktatuuriühiskonnas ei saa olla tõeotsija, kuna tõde on põhiliselt teada. Ta võib olla vaid tõe illustraator, seletaja ja kunstikujundites ümberütleja. Mingi väärtus võib tal olla elu kujutajana, lihtsa tööinimese portreede maalijana või sellesama tööinimese lõbustajana. Kõige paremal juhul on intelligent võitleja, vaenuliku ideoloogia paljastaja ja kahjutukstegija, sõdur ideoloogiarindel. Siis alles saab intelligent olla täiesti usaldusväärne, tõeline oma klassi, rassi või rahva teener.

Sellise kõrguseni ei ulata enamasti ka teadlased, kellesse suhtutakse samuti umbusklikult, keda aga on vaja: nemad aitavad valmistada relvi, masinaid ja muud vältimata olulist, milleta riik ei saaks püsida, vähemalt mitte vaenlastest piiratuna, alalises kallaletungi ohus, nagu natsid ja stalinistid end tundsid olevat. Teadlasi on diktaatoritel kahtlemata tarvis, aga teiselt poolt on teaduses ikka midagi kahtlast ja ohtlikku: teadus tahab teada saada ja võib kergesti saada teada midagi, mida pole vaja teada. Ta võib ka esitada teooriaid ja leida fakte, mis ei sobi kokku ideoloogiaga. Teadus on vältimatult midagi lahtist, avatut ja tema mahutamine suletud dogmade süsteemi on raske, tegelikult võimatu. Teaduse kontrollimisega või natsliku terminiga öeldult tasalülitamisega on Hitleri-Saksamaal või Stalini-Venemaal nähtud palju vaeva.

Kõigepealt on teaduse tegevusvalda kitsendatud: nii suretati stalinistlikul ajal välja sotsioloogia, psühholoogia, pedagoogika, ajalooteaduski lakkas suuresti olemast teadus ja ka lingvistika oli raskustes. Eelistati rakendusteadust mis said tuua otsest tulu riigikaitsele. Suur hulk “filosoofe” tegeles teaduse interpreteerimisega, mahutamisega tolleaegse pseudomarksistliku dogmaatika raamidesse. Mis raamidesse ei mahtunud, see amputeeriti. Peale eespool nimetatud humanitaarteaduste tabas see saatus geneetikat ja geneetikuid, kelle hulgast pärineb meie kõige tuntum teaduse-märter Nikolai Vavilov. Osa teadust salastati, katkestati peaaegu kõik kontaktid välismaa teadlastega – nii oli võimalik soovimatut ja ohtlikku kohe isoleerida ja vältida vaba diskussiooni.

Vaatamata sellele kõigele on ka tasalülitatud, minimiseeritud teaduses, teaduslikus mõtlemises endas ikka midagi stalinistlikule ja hitlerlikule mõtlemisele vastuvõtmatut. Peale selle, et teadus on ohtlik, on ta ka keeruline, nii keeruline, et ei töörahva geniaalne juht ja õpetaja ega saksa rahva päästja ja juht või nende lähikondsed, terve ideoloogide vägi ei orienteeru selles. See teaduse esoteerilisus tekitas hitlerlastes ja stalinistides protesti ja suunas nad otsima alternatiive teadusele. Nii Nõukogude Liidus kui Saksamaal sünnib neil aegadel ebateadusi, millest mõned saavad ka ametliku autoriteedi – tuntumaid on “Saksa füüsika” ja rassiteooria Saksamaal ja “mitšurinlik bioloogia” meil. Viimase pea-teoreetik ja eestvõitleja Trofim Lõssenko on saanud ebateadlase võrdkujuks.

Nii hitlerism kui stalinism püüavad näidata end paratamatutena, ainuõigetena, ülimate tõdedena ja summutavad igasuguse vaba mõttearenduse, mis võib selle paratamatuse ja ainuõiguse kahtlaseks teha. Peamine vahend vabamõtlejate vaikima sundimiseks on mõlemal pool terror – nii Hitleri kui Stalini omamaiste ohvrite, tapetute, vangistatute, pagendatute ja töölt minema aetute nimekiri on pikk. Peale piitsa on mõlemal võimul muidugi kasutada ka präänik, millele paljud, eriti keskpärasemad vaimud, ei saa vastu panna: mõnigi vähese andega kunstnik või kirjanik, kes oskab teha seda, mida temalt oodatakse, saab kuhjaga raha ja au. Meenuvad omaaegsete Stalini preemia laureaatide kümned ja kümned köited, mis ma lapsepõlves kõik läbi lugesin ja millest on meeles vaid paar autorit...

Peale selliste üldtuntud enesekaitsevahendite on mõlemal režiimil olnud erilisemaid ja omapärasemaid. Natsid töötasid välja oma irratsionalistlikud väitlusvõtted, millega võis halvata igasuguse ratsionaalse kriitika. Ei saa ju mõistusega väärata neid, kes mõistuse autoriteeti tingimusteta ei tunnista, vaid seavad sellest üle vere hääle ja aarialaste vaistud.

Stalinistide enesekaitse on täiuslikumalt välja töötatud – oli ju neil selleks ka tunduvalt rohkem aega. Seegi on tegelikult irratsionalism, ent tema mõistusevastasus on varjatum, nii et võiksime stalinlikku enesekaitset nimetada pseudoratsionalistlikuks. Tema tuum kandis “marksistliku filosoofia” nime ja oli kirju segu tsitaate, väiteid ja refereeringuid Marxilt, Engelsilt, Leninilt, Hegelilt ja muidugi Stalinilt. Oluline koht selles “filosoofias” oli primitiivseteks sofismideks ja loosungiteks väänatud dialektikal, millega sai tõestada või ümber lükata ükskõik mida.

Sisuliselt rõhutas ka stalinistlik filosofeerimine ustavuse, veendumuse ja “maailmavaate” primaati loogika ees. Üldine oli olemuse-nähtumuse ja eesmärgi-vahendite, aga ka paratamatuse-juhuslikkuse dialektika kasutamine universaalsete enesekaitsevahenditena. Kõigile kriitikutele ja puuduseleidjatele võis vastata, et see, millest nad räägivad, on nähtumuslik, aktsidentaalne, juhuslik, mis võib ju vahel olla halb, meie süsteemi olemus aga on olemuslikult ja paratamatult hea nagu on hea ka eesmärk, mille poole me liigume. Kõik, mida teeme meie, on olemuslikult hoopis teist kvaliteeti kui see, mida teevad nemad, meie vaenlased. Viletsus kodanlikul maal on midagi olemuslikult muud kui viletus (seda sõna muidugi ei kasutatud, öeldi “ajutised raskused” või “kitsaskohad”) meil. Meie võimumeeste eksimused olid olemuslikult tühised, sellal kui imperialistid ja nende ideoloogia paelus siplevad intelligendid eksisid olemuslikult. Tõeline bolševik ka eksis bolševikuna.

Säärasel kombel vabastavad nii natsid kui stalinistid end mõistuse kontrolli alt. Võim ei pea enam arvestama mõistusega: ta muutub irratsionaalseks, hakkab täitma võimukandjate soove ja soovunelmaid. Võim muutub jõuks, mis püüab tõelust asendada fantaasiaga, “muuta muinasjutud tõeluseks”. Nii hitlerism kui stalinism on rühma inimeste tahte projektsioon, mille on võimendanud neile kuulekas sotsiaalne ja tehnoloogiline masinavärk.

Nii Hitleri, Stalini kui teiste nendetaoliste (näiteks Mussolini või Himmleri) tahtmised olid küllalt sarnased. Nendes tahtmistes domineerisid gigantomaania – soov luua võimalikult suur ja vägev riik, ehitada kolossaalseid paleesid ja muud nagu Hitleri kavandatud Berliini triumfikaar ja Cheopsi püramiidi kõrgune Panteon või Stalini kõrghooned ja “kommunismi suurehitused”. On aga ka palju otsest võimunautimist, mõnu tundmist võimalusest panna inimesi tegema seda, mida omal tahtel ei oleks teinud. Nii natside kui stalinistide koonduslaagrites pidid vangid tegema tööd enamasti väga primitiivsel ja ebaefektiivsel moel, käsitsi, igasuguste abivahenditeta, nii et tekib küsimus, kuivõrd see sunnitöö pidi andma olulist toodangut, kuivõrd olema vangide füüsilise ja vaimse degradeerimise vahend ja kuivõrd võimumehed ise nautisid oma loodud süsteemi absurdsust, pöörasust, sõltumatust tervest mõistusest.

See sõltumatus tervest mõistusest lähendab mõlemat ideoloogiat romantismile, lubab tõmmata ühendusjoone romantikute fantasmagooriatest Auschwitzi või Kolõma julm-absurdse tõelikkuseni. Igal juhul ei ole hitlerism ega stalinism realistlikud – nad ei taha arvestada tegelikkuse paratamatute piirangutega. Tegelikkust kas ignoreeritakse või püütakse ümber muuta. Stalinism, mis hävitas Vene modernismi ja selle muude voolude hulgas ka futurismi, on selles futurismi pärija: tema ideoloogia põhiväiteid on vajadus ja võimalus maailma piiramatult ümber teha. Ümber tuli teha majandus, filosoofia, kirjandus, looma- ja taimeliigid, maastikud(kõrbed aedadeks, sood põldudeks, Arktika parasvöötmeks), rahvused, ühiskond ja muidugi inimene ise. Kehtis inimvõimete piiramatuse õpetus, usk maailma lõpmatusse plastilisusse, mis sünnitas mitšurinluse, väited rahvuste kadumisest ja asendumisest täiesti uue ajaloolise moodustise – nõukogude rahvaga. Seda Viitnast protsessi püüdsid stalinistid kiirendada, asustades rahvaid ümber nagu kunagi Assüüria kuningad, asendades või hoopis ära kaotades kirjakeeli ja tähestikke. Nii ütles stalinism lahti usust kausaalsusse, mineviku vääramatusse mõjusse olevikule ja tulevikule. Olevikust ning veel enam tulevikust sai Suure Juhi vaba mängumaa, lava, kus ta võis realiseerida, tegelikkuseks muuta oma tahte, oma suured ideed.

Natsid ja stalinistid, kes loobuvad ratsionaalsest maailmaseletusest, kalduvad irratsionaalsete teooriate poole. Teame Hitleri ja Himmleri flirti mitmesuguste teosoofiamaiguliste salaõpetustega. Stalini analoogsetest harrastustest teame vähe, nendele vihjab aga see, et ta võttis vastu selgeltnägija Wolf Messingi, aga mitte mõnd sama saatusega juudi päritolu loodusteadlast.

Fašism ja stalinism on kaks põhiideoloogiat, millele on sellel sajandil ikka jälle toetunud piiramatut võimu taotlevad rühmitused. Nende põhierinevused on pigem loosungites ja fraseoloogias kui milleski muus. Tõsi on, et fašistid on majanduses lubanud ja isegi soosinud erainitsiatiivi, pole kaotanud eraettevõtteid, kuid mulle tundub, et selle erinevuse tähtsuse on stalinistid mõõdutult suureks puhunud. Mõlemates riikides ekspluateeriti ja terroriseeriti rahva enamust halastamatult ning rahva seisukohast pole oluline, mis vormis – riiklikus, erakapitalistlikus või riigikapitalistlikus vormis seda tehti. Krupp ja IG Farben käitusid oma sunnitöölistega samamoodi kui riiklikutele ministeeriumidele alluvad vasekaevandused Karagandas, söekaevandused Vorkutas või metsamajandid Põhja-Venemaal.