Читать книгу Usk on uskmatus - Jaan Kaplinski - Страница 4

Vahel me küsime küsimusi sellepärast, et oleme sunnitud seda tegema, näiteks viisakusest esineja vastu. Enamasti aga küsime küsimuse siis, kui miski meid häirib. Meid võib häirida olulise informatsiooni puudus, nii küsime, millal väljub rong või mis maksab kilo õunu. Meid häirib tunne, et meie seisukohaga ei olda nõus, siis küsime insinueerivalt “Eks ole, on ju...” Meid võib häirida hirm, siis küsime, kas kasvaja oli hea- või pahaloomuline. Meid võib häirida segadus, vasturääkivused suhtumistes või andmetes. Siis küsime, mis inimene see Stalin ikka tegelikult oli või kuidas suhtuda nendesse, kes on parteisse astunud ja seal karjääri teinud.

Muidugi võib hirm vahel takistada meid küsimast, me kardame, et vastus on negatiivne, näiteks arsti vastus küsimusele haige paranemislootuste kohta. See tähendab aga ometi, et oleme küsimuse teadvustanud, kardame võimalikku vastust ja jätame sellepärast küsimata valmis küsimuse. Igatahes tähendab küsimus, et me ei ole päriselt rahul ja loodame, et vastus meie küsimusele annab meile rahuldust. Seda ka siis, kui meie küsimus on retooriline, sisaldades tegelikult juba vastust nagu: “Kas siis keegi saab kahelda selles, et...?”

Küsimuse küsimine eeldab mingit hulka võimalikke vastuseid. Küsimuse lihtsustatud, meie ajal nii populaarne mudel on ankeet, kus kõik arvatavad vastused on kirjas, õige vastus tuleb lihtsalt alla kriipsutada. See, et me küsime ainult seda, mis meile tõesti huvitav ja oluline on, tähendab ju ka, et oleme asjale mõelnud ja mõelnud välja mitu vastusevarianti, mille hulgast mõni peaks olema õige, teised mitte. Seda ka siis, kui meie küsimusele on väga palju mõeldavaid vastuseid nagu näiteks küsimusele: “Kellega N. abiellus?”

Igal juhul sisaldab meie küsimus mingi maailmamudeli ja eeldame, et vastaja maailmamudel on sama, nii et ta saab küsimusest aru ja saab sellele tõepoolest vastata.

Alati see nii ei ole. Mulle meenub seik Siberimatkalt, kus minuga juttu alustanud mees küsis: “To za kovo boleješ?” Ma ei saanud küsimusest aru ja ühmasin vastuseks midagi segast. Siis ütles tema, et “bolejet za kievskoje Dinamo” ja mina taipasin, mis ta oli mõelnud. Loomulikult ei oleks ma saanud tema küsimusele üldse ausalt vastata, sest ma ei jälgi jalgpalli ja ei ole ühegi meeskonna poolt – midagi, mis mu vestluskaaslasele oleks ilmselt olnud üllatav, tema maailmapilti kuulus eeldus, et iga noorem mees on mõne jalgpallimeeskonna bolelštšik. Veidi tõsisemas valdkonnas juhtus samalaadi lugu inglasega, kes püüdis hiinlaselt teada saada, kas too on konfutsiaan, taoist või buddhist. Hiinas üldiselt ei tunta usukuuluvust meie mõttes ja küsija sai viimaks aru, et hiinlane on kõike kolme korraga.

Neist kahest näitest piisab tõestamaks, et mitte igale küsimusele ei ole võimalik anda lihtsat vastust, vastust, mis ei korrigeeriks küsimust. Viimasel juhul aga pole enam tegemist vastusega sellele, vaid juba teisele küsimusele. Kui peame meeles, et küsimise taga on ikka mingi rahuldamatus, võime siiski püüda analüüsida ka niisuguste küsimuste sisu, millele ei ole olemas vastuseid või mis on lihtsalt valesti küsitud. Me võime katsuda mõista, mis ajendas inimest küsima, millega ta rahul ei olnud. Võib-olla vahel saab küsimuse-eelset seisundit kirjeldada paremini teisiti kui seda küsimuseks sõnastades. Võibolla saame endast paremini aru, kui loobume end igal puhul anketeerimast. Kõik meie mured ei pruugi olla probleemid, kõiki probleeme ei saa formuleerida ankeetküsimustena.

Mäletan, et kord nelja-aastasena istusin toas diivanil ja mõtlesin veidi üllatunult midagi, mille hiljem olen pannud kirja küsimusena. Aga ma ei julge öelda, kas tookord sõnastasin ta nii. Mõtet, seda millest arusaamatus sündis, mäletan küll hästi. Ma tundsin äkki, et on kummaline, kuidas mina ikka olen mina, olen siin ja olen neljaaastane. Tundsin, et selle mina-olemisega on midagi lausa segamini, et olen seda, mida ei peaks olema, või et võiks olla kuidagi teisiti, mitte-minana. Muidugi on see minu praegune ja hoopis õppinum sõnastus, aga ehk saab lugeja aru, mida siis tundsin. Võibolla on sama tunnud ka paljud teised. Usun, et näiteks paljud hinduistid ja buddhistid – eks ole seal mediteerimine oma “mina” üle kesksemaid meditatsioone üldse ja selle tulemus võib viia arusaamale “mina” ja Brahmani samasusest (meile tuttavamates terminites ehk “mina olen sama mis Jumal”), teisel juhul “mina” tühjusest või täielikust avatusest. Aga lähtekoht peaks olema ju ikka seesama – inimese lapselik rahulolematus sellega, mida “minaks” peetakse, tunne, et see “mina” on tegelikult midagi hoopis muud kui need asjad, need objektid, millega iga päev tegeleme ja millest rääkimiseks meie keel enamvähem kõlbulik on. “Mina” kuulub teise maailma, ta ei ole objekt, meil aga ei ole vahendeid tegeleda millegi muuga peale objektide. Võibolla see on meie suur õnnetus ja eksitus. Peale muu on ju ka nii, et kui “minaga” on midagi loogiliselt korrast ära, kui ta ei ole niisugune mõiste, millena teda kasutame, on ju terve meie mõtlemine kahtlane või isegi lausa vigane. “Mina” kuulub avalikult või varjatult kõigisse meie lausetesse, see, et me keelt kasutame, eeldab seda, et aktsepteerime “mina” nii nagu ta on. Aga kõik viitab sellele, et “mina” ei ole, nagu ta on.

Olemegi põrganud paradoksile, ilmselt ühele kõige suuremale, mis inimese ees üldse seisab, võimatusele ühendada üheks loogilis-keeleliseks tervikuks objektiivne ja subjektiivne. Me ei saa või ei oska läbi saada ilma sellise loogilis-keelelise tervikuta, kui aga tema omaks võtame ja teda kasutame, muutub meie loogika, meie keel vasturääkivaks ja lihtsalt valeks. Vähemalt siis, kui ületame märkamatult mingi piiri, mille määramine nõuab ränka, peaaegu otsatut keele analüüsimist. Selles suunas on liikunud mõned sammud Ludwig Wittgenstein ja tema mõttekaaslased, kelle taotlus oli mõista, kuidas me tegelikult keelt kasutame, mida me tegelikult ütleme, kui midagi ütleme. On võimalik, et siis selguks ka, mis piirides üldse saame keelt ühel või teisel viisil kasutada, langemata vasturääkivustesse ja paradoksidesse. Aga et ka keele analüüsimiseks kasutame sedasama keelt, kas siis on võimalik, et üldse saame ta lahti analüüsitud, et keel muutub meile täiesti läbipaistvaks? Siingi on paradoks.

Mäletan veel üht seika lapsepõlvest. Keegi külatädi oli vist küsinud, kas olen ka hea laps, ja kui täiskasvanud ütlesid, et olen küll, annud mulle kommi. Igatahes seletasin ma emale, et olen ikka hea laps, siis antakse kommi. Emale see hästi ei meeldinud ja ta ütles, et kui ma olen hea sellepärast, et mulle kommi antaks, ei ole ma päriselt hea. Päriselt on inimene hea, kui ta on hea ka siis, kui talle selle eest midagi ei anta. See tegi mind kurvaks ja ma mõtlesin umbes nii: “Aga ma tean ju, et hea-laps-olemise eest antakse midagi, kuidas ma nüüd siis saan olla lihtsalt niisama hea, päriselt hea. Seda saaks ainult siis, kui ei teaks, et hea eest hüvitatakse ja halva eest karistatakse.”

Taas paradoks, seekord eetiline. Laps sai aru sellest, millest kord keegi müstik, kes käis ringi tuletungla ja veekannuga, lubades paradiisi põlema panna ja põrgu kustutada, et inimesed ei oleks head paradiisi meelitusest ja põrgu hirmust, vaid armastusest Jumala vastu, mis meie aja ateistlikus keelepruugis võikski kõlada “lihtsalt niisama”. Aga kuidas on see võimalik ka meie ateistlikul ajal, kui ikka head kiidame ja halva eest karistame vähemalt noomitusega? Kuidas saab olla päriselt hea? Kas seda ongi tarvis, vahest aitab ka tingreflekside kaudu hea olemisest? Ma siiski kahtlen selles, kas aitab. Kujutleme olukorda, kus hea teo eest, näiteks selle eest, et keeldusid sõbra vastu tunnistamast, sind karistatakse ja halva teo eest, näiteks nuhkimise ja salakaebamise eest, teenid au ja raha. Sellises olukorras võivad tingrefleksid mõningase treeningu järel muutuda, halb ja hea oma kohad vahetada. Ning küll on hea ja kosutav, kui leidub inimesi, kes ka siis oskavad olla päriselt, lihtsalt niisama head, kellele saab toetuda, kellesse saab uskuda. Ja me teame, et neid on olnud ja on nüüdki. Ju siis nemad ei lase end eetilistest paradoksidest, hüvitustest ja karistustest häirida. Kas see teeb paradoksi olematuks? Praktiliselt vahest küll, teoreetiliselt kindlasti mitte. Kas siis teooria, eetika teooria üldse midagi maksab? Nii on eetika ja muu filosoofia kohta sageli küsitud ja sageli on sellele küsimusele vastatud, et ei maksa. See on lihtne üheülbaline lahendus, lahendus, mida kaldume otsima ja pakkuma siis, kui oleme sattunud paradoksile.

Võib ju tunduda, et kõik paradoksid võivad olla olulised vaid filosoofidele, et nad on elukauge targutamise ja tähenärimise tulemus. Normaalne inimene ei tea paradoksidest midagi ja saab sedaviisi oma eluga hoopis paremini hakkama kui omaenda mõtte võrkudes siplev intellektuaal. See on hoiak, millest tuleb teha pikemalt juttu hiljem. Siin aga meenutame üht paradoksi, millega satuvad elus kokku kõik minimaalselgi määral mõtlemisvõimega varustatud inimolendid. See on surma paradoks. Paradoks, mida on püüdnud väljendada ja lahendada inimsoo helgemad pead muistsetest aegadest peale. Meie ratsionaalsel ajal võiks teda sõnastada umbes nii: elusse on programmeeritud kestmine, elusolendi kõige tugevamaid vaiste on enesesäilitusvaist, see mõjutab kogu aeg tema käitumist, paneb ta vältima ohtusid, valima ikka tegutsemisvõimaluse, kus tema elu on vähem ohus. Samal ajal aga on elusse programmeeritud ka surelikkus. Hoolimata sellest, kui edukalt elusolend täidab oma programmi, kui õnnelikult ta väldib ohtusid, ootab teda viimaks ikka surm. Paljudel juhtudel on eluaeg samuti geneetiliselt määratud, programmeeritud. Vilja kannud taim tihti kuivab, emaloomaga paaritunud isasloom (nii on mitmete ämblikkude ja putukatega, näiteks mesilastega) hukkub.

Umbes samamoodi on ju ka kõrgemate loomade ja inimesega. Akadeemiline küsimus on, milkombel on surm meisse programmeeritud, pääsmist temast igatahes ei ole. Ja ometi on kõik meie väärtused seotud eluga. Meie eetikas on elu hoidmine ja kaitsmine kõige kõrgemad väärtused, elu hävitamine kõige suurem kuritegu. Elu väärtus ei ole meile relatiivne, vaid absoluutne, nii absoluutne, et me ei taha isegi tõsiselt arutada eutanaasia võimalusi. Samal ajal on elu ise näidanud, et ühe elusolendi väärtus on vaid suhteline, ta on Elule vaid vahend enda teostamiseks, oma sõnumi, oma geenide edasiandmiseks tulevikku. Selle vahel, mida meie nõuame Elult, ja selle vahel, mida tema nõuab meilt, on kohutav, loogiliselt ja emotsionaalselt ületamatu vastuolu.

Endistel aegadel, kui inimesed pidasid oma saatust sõltuvaks Jumala või jumalate tahtest, pöördusid nad tihti jumalate poole, et saada abi, pääsu surmast ja kannatusest või vähemalt lohutust, arusaamist sellest, miks meile, inimestele, on määratud maa peal nii vilets osa. Ent isegi lohutust ei annud jumalad inimestele hõlpsasti ja ei ole alust arvata, et Elu annaks seda hõlpsamini. Meil on võimatu leppida sellega, et oleme vaid vahend, kellele ei vaevuta õieti seletamagi, milleks teda vaja on. Meie oleme omaette maailm, enesekeskne mikrokosmos, kes sellesama Elu või nendesamade jumalate antud programmi järgi püüab end hoida ja igavesti püsida. Me oleme, nagu me oleme, nagu meid on loodud, miks siis meie looja meid karistab selle eest, et ta meid niisugusteks loonud on?

Sääraseid küsimusi on inimene küsinud jumalatelt juba vanas Mesopotaamias, Palestiinas ja mujal. “Sinu käed vormisid ja valmistasid mind; siis aga sa pöördusid mind neelama,” heidab Hiiob Jumalale ette. Inimesi Lähis-Idas hämmastas ja võõristas eriti see, et Jumal või jumalad ei olnud õiglased: “Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde? Nende sugu seisab kindlana nende ees ja nende järglased on nende silma all!” See on suur ja oluline küsimus ja tema taga on suur ja oluline vastuolu, paradoks. Inimesel on lohutav uskuda Jumalat või jumalaid, kes temast hoolivad, temaga tegelevad. Turvalisem on mõelda, et sinu saatust korraldab keegi, kellega on võimalik kuidagiviisi palve, ohvri või arpimise kaudu suhelda, kui et seda korraldab pime ja ükskõikne loodus. Isegi Jumala nuhtlust kannatame me vist paremini välja kui teadmist, et oleme lihtsalt stiihia mängukannid, juhuslikkude jõudude juhuslik looming, millel pole mingit tähendust. Uskudes niisugusse meie saatust kujundavasse olevusse põrkame kokku küsimusega, kas see Jumal, need jumalad on õiglased ja head või ei. Pole ju erilist lohutust kapriissest ja tigedast Jumalast, kes käitub meiega sama huupi kui pimedad loodusjõud. Jumal, kellesse tasub uskuda, peab olema hea ja õiglane, kui ta teeb meile halba, peab sellel olema põhjus, ta kas karistab või kasvatab meid. Seda uskusid muiste ka juudid, vahel aga oli neil väga raske oma usule kindlaks jääda nagu Hiiobil, kes süütult kannatades nägi, kui edukalt elavad õelad. Tema oli kaotamas usku Jumala õiglusse, läbi piinade paistis Jumal talle hetketi lihtsalt kurja ja ülekohtuse piinajana, kes kiusab inimest, kelle on ise teinud. Ja Hiiobi raamatust paistab selgesti, et kahtlused ja kurtmised Jumala hoolimatuse ja ebaõigluse üle on palju veenvamad kui lohutused ja ülistused. Mis abi saab haigele mehele, kes on kaotanud oma lapsed ja vara, olla teadmisest, et Jahve on loonud jõehobu ja krokodilli, kes on väga uhked ja tugevad loomad? Ja kas see, et Hiiob saab hiljem uued lapsed, teeb tühjaks eelmiste laste surma, vabandab Jahvet, kes kihlveo pärast mängib oma loodud inimeste elu ja saatusega nagu tõeline oma aja despoot?

Ning ometi – juutide ja kristlaste meelest on see nii olnud. Nad on uskunud, et Jahvel oli õigus teha Hiiobiga, mis ta tegi, ja Hiiobil ei olnud õigust selle üle nuriseda. Nad on uskunud. Usk on üks võimalik lahendus igasugustele paradoksidele, ka Hiiobi omale.

Lapsepõlvest mäletan veel üht paradoksi, millele sattusin omaenda mõtlemisega: kuidas saab noatera ära lõppeda, kui ta läheb ühest äärest teise poole aina teravamaks? Üks koht saab ikka olla teisest õhem-teravam, nii et teravusel ei saa olla lõppu, kuidas saab lõpp olla noateral? Loomulikult olin ma siis pisike põnn ja ei teadnud midagi piirväärtusest, koonduvatest ridadest ja muudest mõistetest, mida praeguse aja teadus kasutab niisuguste probleemide käsitlemisel ja enamasti ka edukal lahendamisel. Mõnikord aga ei ole sugugi kindel, kas probleemide ja paradokside ümbersõnastamine eksaktsesse keelde on aidanud neid lahendada või on lihtsalt leidnud mugava viisi neist mööda minna. Nii on vist juhtunud Euroopa traditsiooni kõige kuulsamate paradoksidega – Zenoni apooriatega, mis viivad meid ontoloogia põhiprobleemide – diskreetsuse ja pidevuse ning olemise ja muutumise vahekorra juurde. Kumbki ei ole leidnud ranget lahendust, me ei saa öelda, kas maailm on diskreetne või ei ja kas meie senised kujutlused olemisest ja muutumisest on üldse ühendatavad omavahel ja ülekantavad täpsetesse mõistetesse. See ei ole takistanud meid arendamast diferentsiaalarvutust ja mehhaanikat. Maailm on nagu kompuuter, millel kirjutan praegu seda teksti: ma ei mõista suurt tema ehitusest, oskan aga teda kasutada. Teadused pole sedavõrd õpetused maailma ehitusest kui maailma kasutamisest. Kuigi muide ka nende kahe asja eristamine viib ilmselt paradoksile. Kui leiame, et meie kasutada olev tõde on pigem pragmaatiline kui ontoloogiline, võime küsida, kas tegelikult ontoloogia ei olegi absolutiseeritud, valesti mõistetud pragmaatika. Sel juhul oleme tõele lihtsalt pannud uue nime, on ju aga ükskõik, kas nimetame teda ontoloogiliseks või pragmaatiliseks. Kui aga ontoloogia on eksitus, kust see siis tuleb? Kas meie küsimus ontoloogia ja pragmaatika vahekorrast on ise ontoloogiline või pragmaatiline?

Jah, nagu sai nimetatud, võib niisugused filosoofilised küsimused üldse oma mõtlemisest kõrvale jätta, võib neist isegi põlastades eemale pöörduda kui intelligentlikutest targutustest. Ent selle eemalepöördumisegagi tunnistame seda, et need küsimused lähevad meile korda, häirivad meid, ei lase end mugavalt tunda. Intellektuaalselt püüame ikka harmoonilise, vasturääkivusteta ja lünkadeta maailmapildi poole. Kui aga hakkame seda ehitama, satume varsti paradoksidele ja avastame, et kõik meie teadmine põhineb eeldustel, aksioomidel, mida ei saa tõestada ega ümber lükata. Võime taoistide jälgedes öelda isegi nii, et teadmine põhineb teadmatusel, mis avaldub kas või selles, et fundamentaalsetel küsimustel olemisest, muutumisest, Jumalast, õiglusest, elust ja surmast ei ole kindlat vastust. Tühjus ja teadmatus on igal pool meie ümber, nendest aga sigib loomulikult ebakindlus. JA ebakindlus omakorda õhutab meid otsima kindlust, olgu siis otsides vastust fundamentaalküsimustele või nendest kõrvale hiilides. Nii filosoofil kui filosoofia põlgajal on tegelikult üks lähtekoht – intellektuaalne ebamugavus, mida inimene tunneb, põrgates kokku arusaamatu, paradoksaalse ja ebakindla maailmaga.

Õigupoolest ei pea arvamine, et filosoof ja filosoofiast eemalehoidja käituvad vastandlikult, ise ka paika. See, mida nimetame filosoofiaks ja peame kompromissituks tõe poole püüdmiseks, on tegelikult keeruline põiming tõeotsimisest ja tõe vältimisest. Filosoofia peaeesmärk ei ole minu meelest maailma mõistmine, vaid enda intellektuaalne lepitamine maailmaga. Ludwig Wittgenstein on sama öelnud piklikumalt ja jõhkramalt. Tema meelest on filosoofia nagu enda sügamine: sügatakse sealt, kust sügeleb, ja nii kaua, kui sügeleb. Nii mõtleb filosoof sellele, mis teda häirib, ja nii kaua, kui saab häirest üle, leiab sõnastuse, mis teda rahuldab. Ja tihti väldib filosoof kõige häirivamaid ja vaevalisemaid asju, libiseb neist kergelt üle, unustab nad. Nii on filosoofias segamini teadmine ja teadmatus, tähelepanu ja unustus, ausus ja ebaausus. Paar viimast põlvkonda eestlasi on pidanud õppima filosoofia pähe eriti ebaausat intellektuaalset distsipliini, mille eesmärk oli varjamatult õigustada olemasolevat riigikorda. Kes aga süvenes “dialektilisse ja ajaloolisse materialismi”, pidi tõdema, et vaatamata oma erilisele ebaaususele ja lohakusele jätkas marksistlik filosoofia pikka õigustava teoloogia ja filosoofia traditsiooni, kus ahas dogmatism eksisteerib koos erakordse mõttejulgusega, naiivne usk koos halastamatu kriitilise vaimuga. Teadlikult või alateadlikult püüab filosoof ikka tõestada ja seletada oma visiooni või oma usku. Siin on teoloogid ja usufilosoofid isegi mõnevõrra ausamad: nad ei salga oma usku ja oma taotlusi, mille hulka kindlasti kuulub selle usu kinnitamine ja tõestamine. Kuigi tegelikult ilmub usk välja seal, kus tõestamine ei ole võimalik, kus oleme põrkunud paradoksidele. Aga usk on keeruline nähtus. Kui kord võtame omaks ühe usu, peame võtma omaks ka teise. Usk eeldab usku ususse ja usk ususse eeldab usku ususse ususse. Usk ei kõrvalda tegelikult ebakindlust, vaid lükkab selle kõrvale, ehitab selle ette tõkke, tõkke olemasolu, usu olemasolu jääb meenutama ebakindlust nagu püss riidekapis tuletab meelde, et röövlid on olemas.

Võibolla ei ole korrektne nimetada paradoksideks olukordi, millele sattume tihti seal, kus tahame leida lihtsat ja ühest hinnangut inimestele, riikidele, ideoloogiatele, otsustada, kas nad on head või halvad. Ilmselt on meil suur vajadus seda teha: kui teame, “mis on hea ja mis on paha”, on meil palju mugavam elada ja tegutseda. Ega ilmaaegu ole maailmareligioonides see hea ja halva vahe tegemine hoolikalt paigale pandud. Kui aga peame selle üle otsustama oma peaga, osutub see enamasti võimatult raskeks. Meile võib näiteks väga meeldida Iisrael, tema demokraatlik riigikord, kultuuritase, sotsiaalhooldus, sõnavabadus ja tema sünnilugu, kus on nii palju entusiasmi, vaprust ja poliitilist tarkust. Siis aga tulevad meelde viimase aasta sündmused, palestiina laste tulistamine, vangide piinamine, millest Amnesty International on toonud veenvaid tunnistusi, ning viimaks terve olukorra vastuolulisus. Küsime endalt, kellel on siis ikkagi õigus Palestiinale, ja ei oska sellele vastata, kui tahame olla ausad ja objektiivsed. Kui tahame olla vabad usust, Palestiina kuulumine juutidele on ju aga kõigepealt usu asi, mida paljud kristlased nendega jagavad, mis muslimitele aga on vastuvõtmatu ja hiinlastele või jaapanlastele arusaamatu. Me ei saa otsustada, kas Iisrael on hea või paha. Me saame emba-kumba ainult uskuda. Või siis üldse loobuda sellele mõtlemast.

Iisraeliga omajagu seotud on niisugune nähtus nagu kristlus kõigi oma kirikute ja vooludega, mis omavahel ei ole sugugi alati hästi läbi saanud. Koolis ja ülikoolis õpetati meid, et kristlus nagu igasugune religioon on kahjulik nähtus, on ideoloogia, moonutatud teadvuse väljendus, mis ei lase inimesel objektiivselt tunnetada tegelikkust, vaid asendab selle moonutatud pildiga, mütoloogiaga ja lepitab inimese sellega, millega leppida ei tohiks. Kristlus oli revolutsioonilise õpetuse vastand, kristlus tahtis kehtivat korda säilitada, uimastades inimeste mõistuse ja pärssides tema võitlustahet.

Samal ajal õppisime ka seda, kuidas tuhandeid aastaid kõik revolutsioonilised liikumised Euroopas ja mujal on toimunud kristlikute loosungite all ja kui tihedalt on marksism ise oma lähtekohtades seotud kristlikute sektide revolutsiooniliste õpetustega. Ning et vastuolu oleks täielik, võisime veenduda ka selles, et see, mida serveeriti revolutsioonilise õpetusena, tegeles peamiselt kehtiva “nõukogude” korra apologeetikaga, esinedes siis rohkem reaktsioonilise religiooni kui revolutsioonilise õpetuse funktsioonis.

Pole ime, et paljud meist, leides, et meid on petetud, tegid pöörde ja leidsid, et tegelikult on marksism halb õpetus, mis purustas Euroopa kultuuri ja inimsuse alused, mis oli rajanud kristlus, et meil tuleb tagasi minna kristluse, kümne käsu, mäejutluse ja kiriku juurde, et lahendada oma eetilised, sotsiaalsed ja ökoloogilised hädad. Kes nii arvavad, ei tea muidugi paljut kristluse ajaloost, mis on ju sama verine kui kommunismi oma ja kus kristlased on isekeskis, saati veel muu-usuliste vastu olnud palju õelamad ja halastamatumad kui paljud paganad. Nii võigast inimeste vaimse ja füüsilise hävitamise meetodit kui inkvisitsioon ei ole suutnud välja mõelda keegi enne katoliku munki, dominikaane ja frantsiskaane, kes on kahtlemata teinud väga palju inimsuse ja kultuuri edendamiseks maailmas. Võidakse muidugi väita, et inkvisitsioon ja muu võigas ja ebameeldiv ei olnud tegelikult kristlik, vaid kristlusse eksikombel sisse toodud. Võidakse väita, et kristlus on ideaal, mille poole meie rumalad ja ekslikud inimesed püüame, eksides, hälbides ja tagasi langedes, kuid ometi edukamalt kui need, kellel seda ideaali ei ole – paganad. Paraku ei pea seegi väide vett. Ei ole võimalik tõestada, et kristlased oleksid oma käitumiselt arvestatavalt paremad vanadest roomlastest, hindudest, hiinlastest või inkadest. Julmust ja halastust, jõhkrust ja inimlikkust, tarkust ja rumalust leiame igalt poolt, olgu tegu kristliku või mittekristliku ühiskonnaga. Ja kui kristlus on ideaal, mida me ei ole (veel?) saavutanud, võib muidugi küsida, mis niisugune ideaal väärt on. Neile, keda kristluse poole kallutab tema esteetiline ülevus, näiteks keskaja kirikud ja kirikumuusika, ei tule loomulikult pähe, et sellal, kui Euroopas ehitati suurejoonelisi katedraale ja komponeeriti kauneid missasid, lõhkusid vaimulikud Ameerikas ja mujal sealseid sakraalehitisi, põletasid pühasid raamatuid ja raiusid maha pühi salusid – see oli nende meelistegevusi näiteks Eestis läbi sajandite. Ka kristluse ja mitmete “paganlikkude” religioonide ökoloogiliste tagajärgede võrdlus ei anna enamasti plusspunkte mitte kristlusele, vaid pigem Eesti või Guatemala paganatele. Sellest kõigest on üks lihtne ja loomulik järeldus: kristlus nagu igasugune muu religioon või filosoofia on hea ja õige sellele, kes temasse usub, muidu ei saa tema paremust kuidagi tõestada.

Nagu juba olen kirjutanud, on minu meelest eestlaste kõige suurem usk praegu usk Eesti Vabariiki. Eesti Vabariik on meile hea ja püha, kõik, kes ja mis on olnud tema vastu, on paha. Oma vastumeelsuses enamlastest interventide vastu ja sinimustvalge keelustanud punalipukandjate vastu oleme valmis uskuma, et meie põhivaenlane ongi olnud enamlus, et marksism on kurjuse õpetus, millest meile on tulnud ainult häda. Kui usume nii, oleme muidugi unustanud, et Eesti Vabariik sai tekkida ainult tänu Vene revolutsioonile, mille läbiviijate radikaalsem tiib, kuhu kuulusid bolševikud, oli valmis (mis motiividel, pole siin nii oluline) lõhkuma Vene impeeriumi, mille terviklikkus oli püha kõigile teistele Vene poliitikutele. Kui punalipp poleks võitnud Peterburis, ei oleks sinimustvalge kunagi saanud riigilipuna lehvida Tallinnas...

Neist näidetest peaks piisama. Olen püüdnud nendega illustreerida oma arusaama, et maailm on arusaamatu, paradoksaalne ja me ei suuda teda mõista, mahutada ühte teooriasse, me ei suuda mõistusega valida üht filosoofiat, üht religiooni. Kõigis meie valikutes on usul oluline osa. Teisiti vaadates võib öelda, et inimese kokkupuude tõega on ühtaegu tema kokkupuude talumatute asjade, surma, lahendamatute probleemide ja paradoksidega. Meie kokkupuude tõega on pigem kokkupõrge tõega, valus, traumeeriv kogemus. Ma arvan, et selle traumeeriva tõekogemusega on meil kõige rohkem tegemist puberteedieas, kuid ka enne ja pärast seda. Ma arvan ka, et sellele kogemusele reageerime mitmel viisil ja see, kuidas keegi meist seda teeb, määrab väga palju tema hilisemas elus. Tõega kokku puutunud inimene vajab kindlasti ravi. Millise raviviisi igaüks meist leiab, sõltub nii temast endast kui tema sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast.

Vikerkaar 1989, nr 7