Читать книгу Usk on uskmatus - Jaan Kaplinski - Страница 6

Inimene on nagu Kuu, tal on valguse- ja varjupool ja teise inimese poole on ta enamasti pööratud valgusepoolega. Sotsiaalse kontrolli toimimise eeldusi on meie usk, et mingi oluline osa inimesi, need, kellega me arvestame, kelle ees tunneme häbi, on meist paremad. Me saame seda uskuda, sest me ei tea teistest inimestest kuigi palju, me ei tunne ja enamasti ka ei taha tunda nende varjupooli. Siia kuulub ka meie soov uskuda, et inimesed ei ole õnnetud, et elu on keskeltläbi siiski elamist väärt. Sel kombel oleme kõik osalised illusionistide vandenõus, mille eesmärk on näidata inimest paremana ja õnnelikumana, elu ilusamana, kui ta tegelikult on. See vandenõu on mingis mõttes elu enese vandenõu selle nimel, et ta saaks kesta. Sest on kahtlane, kas siis, kui inimene teab kogu tõtt valust, kannatusest ja alatusest, tal üldse jätkub julgust ja jaksu edasi elada.

Ka siis, kui meil pole usku endasse, on meil siiski usk inimkonnasse, usk kollektiivi, kellega arvestame, kellega end kohandame. Kui see usk kaob, on inimene potentsiaalne kurjategija, ta ei hooli enam teistest, ei arvesta teistega. Paradoksaalne on, et mõnigi kord on just niisuguste hoolimatute egoistide ümber kujunenud isikukultus, inimesesse, kes ei uskunud teistesse, hakkasid uskuma teised. Näited on meie sajandil käepärast – kas või Hitler ja Stalin, kaks jumaldatud misantroopi. Miks said just nemad ja nendesugused nii populaarseks? Ma ei oska sellele vastata. Mõtlen, et võibolla kohtusid siin massi igatsus leida inimest, kes oleks teistmoodi, teistest üle, ja paari absoluutse egotsentriku valmisolek massile vastu tulla. Normaalne inimene ei saa ilmselt võtta sangari, pooljumala rolli, teda segab häbelikkus, teistega arvestamine, ta ei saa olla häälestamata end teiste järgi. Suurel diktaatoril niisuguseid tõkkeid ei ole. Teised on temale vaid objektid, malevigurid, kellega tema võib teha, mis tahab.

Meie sajandi tragöödia pole niivõrd selles, et leidus kurjategijaid, kes olid valmis massiga absoluutse hoolimatusega manipuleerima. Selliseid olevusi leidub arvatavasti igal ajal. Tragöödia on pigem selles, et meie sajandil on diktaatorid leidnud endale massid, kes on valmis neid pimesi uskuma ja nende nimega huultel tegema ükskõik mida, hävitama linna või ehitama lossi nagu Aladdini lambi vaim.