Читать книгу Usk on uskmatus - Jaan Kaplinski - Страница 5

Ma arvan, et inimesed on tegelikult paremad ja targemad, kui nende jutu ja tegude järgi võiks arvata. Rumaluses ja kurjuses on ikka suur annus hirmu selle ees, mida eespool nimetasin kokkupõrkeks tõelusega. Usk ja unustus on kaks põhimeetodit, mis aitavad meil tõelust ignoreerida, asendada tõelus millegi meile sobivamaga, pehmemaga, inimsõbralikumaga. Ei usk ega unustus ei ole tingimata agressiivsed, ei ründa tõelust, kuigi eriti usk on tihti agressiivsust soosinud.

Agressiivsust sünnitab hirm, olgu see siis noore inimese hirm elu ees või inkvisiitori hirm oma maailma kokkuvarisemise või segaseks muutumise ees. Selles mõttes on agressioon alati kaitse, ka siis kui ta mõjub palja motiveerimata sadismina nagu palju peksmisi ja tapmisi tänapäeva maailmas.

Mida kardetakse kõige rohkem? Loomulikult surma ja kannatust, aga kuna inimestele on saanud selgeks, et elu igal juhul viib surmale ja kannatustele ning et mõistus tuletab meile seda halastamatult meelde, kardame tegelikult ka elu ja mõistust. On raske olla agressiivne surma ja valu vastu, lihtne aga elu ja mõistuse vastu. Inimene erineb teistest imetajatest ka selle poolest, et on hoopis enam valmis oma liigikaaslasi hävitama ning piinama. Vaevalt saab seda seletada teisiti kui inimese õnnetu teadlikkusega omaenda surelikkusest ja sellest siginud ambivalentse suhtumisega elusse. Me armastame ja vihkame elu. Oleme valmis seda hoidma ning kaitsma, aga ka hävitama, nagu ajalugu on nii veenvalt näidanud.

Ambivalentne on ka meie suhtumine mõistusse. Tahaksime olla targad ja palju teada, aga meil on ka hirm teadmise ees, sest teadmine toob surma ja valu meile ligemale. Ning pole siis ime, et teadjad, teadmamehed ja teadlased on olnud ikka kõige imetletumate, kardetumate ja vihatumate olevuste hulgas. Piir hea teadmamehe vahel, keda austame, ja halva teadmamehe vahel, keda kardame, on õige kõikuv ja sageli on nad kõik pidanud kandma sama saatust. Võib muidugi küsida, kui palju halbu teadmamehi, kurje nõidu tegelikult üldse olemas on olnud ja kui palju neid on loonud meie hirmunud kujutlus. Ilmselt on süüdistus nõiduses olnud valdavalt õigustus selleks, et millegi poolest silmapaistva inimesega arveid õiendada. Eks käitunud hitlerlased ja stalinistid teadlaste, kirjanikkude ning teiste haritlastega samamoodi ja nende eesmärk oli läbinähtavalt võitlus intellektiga üldse. Intellektuaalide vastu tõstetud süüdistused meenutasid väga “nõidade” vastu tõstetud süüdistusi mõned sajad aastad varem ja nii ühtedel kui teistel oli sama vähe võimalusi end nende süüdistuste vastu kaitsta. Oma õigust saab kaitsta ikkagi kõige tõhusamalt mõistusega, kuidas kaitsta aga mõistust ennast, kui ta kuulutatakse kahtlaseks või vaenulikuks jõuks?

Peale teadmameeste, nõidade ja intellektuaalide on kõige imetletumad, ent ka kõige kardetumad ja tagakiusatumad inimesed olnud naised, eriti muidugi oma välimuse või mõistuse poolest väljapaistnud naised. Kuna naine on loomu poolest lähemal elu tekkimisele – sünnile, on kerge näha temas elu enda vastakate omaduste peamist kandjat ning kanda temale üle meie kaksipidine suhtumine elusse. Paljudes kultuurides Hiinast Euroopani on suhtumine naisesse olnud tasakaalutu: naist ei ole võetud tavalise inimesena, vaid inimesest ülemana või alamana. Kristlikus Euroopas, kus domineeris usk Kuradisse, seostati naist loomulikult kuratliku väega. Osa meeste poolt loodud kultuurist kannab endas vahel lausa meeleheitlikku püüdu salapärase, jumalikustatud Naise poole või siis sama salapärase demoniseeritud Naise võimu alt ära. Hirm naise ees võib viia vihkamise ja vägivallani nagu filosoof Hypatia lintšimine märatsevate munkade poolt Aleksandrias 415 ning nõidade põletamine Lääne-Euroopas, mis ei toimunud muide põhiliselt mitte “pimedal keskajal”, vaid pigem hiilgaval renessansiajal ja pärast seda. Igatahes aga oli enamik hävitatud nõidadest naised.

Hirm naise ees on siis osa hirmust elu ees ja seostub tihedasti hirmuga seksi ees, mis meid niisama ligi tõmbab ja eemale heidutab nagu elu ja tarkus. Taas on paljudele kultuuridele omane kujutelm naisest kui ülimalt seksuaalsest olendist, kusjuures seksi mõistetakse tüüpiliselt mehelikul viisil pelga himuna ja selle kehalise rahuldamisena ega seostata laste saamise või sügava hingelise lähedusega – viimast kohtame viimati veel India tantristlikus traditsioonis ja islami sufi-müstikas. Euroopa traditsioonis on aga märgata püüdu luua kultuur, milles ei oleks midagi naiselikku, mis oleks eemal seksist, sünnist ja surmast, kultuur, kus elu ja inimeste asemel oleks tegemist igaveste kehatute suurustega – ideedega. Pole vist juhus, et ideedeõpetuse looja Platon, kes vist küll oli saanud väga tugevaid mõjutusi Pärsia dualistlikust vaimsuseõpetusest, pooldas pederastiat – nii püüti Kreekas naine välja jätta ka armastusest, pagendada kaugele tõelise tõeluse ääremaadele. Meeles tasub pidada ka seda, et sajandeid Euroopas peremeest mänginud ja vaimu valitsenud kirik on samuti eksklusiivne meeste seltskond – naisi aktsepteeritakse katoliku kirikus tänini vaid abipersonalina, kõik võim kuulub vallalistele meestele. Analoogset naiste diskrimineerimist tunneb islam, osalt hinduism ja buddhism ning mitmed loodusrahvaste religioonid. Naisesse (ja seksi) on paremini suhtunud tantrikud Indias ja taoistid Hiinas.

Kõigil neil puhkudel on tegemist naiste alavääristamisega usu mõjul. Küllap on olemas ka kultuure, kus usk on naise alandamise asemel teda ülendanud, tõstnud mehest kõrgemaks üliinimeseks. Võibolla kohtame sellise suhtumise kajastusi vanades müütides ja jumalannade kultuses, mis muistses Lähis- ja Kesk-Idas oli veel väga mõjukas ning sisaldas orgiastilisi jooni. Seksuaalakt võis seal olla osa rituaalist, jumalateenistusest, midagi, mis väga riivas ja raevu ajas juudi prohveteid ning mis kristlaste ning muslimite poolt lõplikult likvideeriti. Templiprostitutsiooniks nimetatud nähtus kestis kõige kauem Indias, kus tema seletus oli sama lihtne kui muistses Mesopotaamiaski: templinaine personifitseeris jumalannat, vahekord temaga oli vahekord jumalannaga ja tõi inimesele õnnistust, kui oli läbi viidud nii nagu tarvis.

Suur osa sellisest hirmust naise ees ja naiste vastu suunatud agressiivsusest on nüüd küll jäänud minevikku koos kultuuriga, milles inimene leidis arusaamatu ja paradoksaalse maailmaga kokku põrgates peamise toe usust, usust maailma ratsionaalsusse, tähendusse ja jumalikkusse. Praegu elame kultuuris, kus inimese suhtumist maailma ja elu tõesse valitseb unustus, püüd kõige sügavamatest ja valusamatest asjadest mööda vaadata, kõige rängemad probleemid teadvustamata ja sõnastamata jätta.

Unustus lähtub samast kust usk – arusaamast, et elu on kole ja maailm arusaamatu ning ebasõbralik, puberteediea kogemusest, mida võiks võrrelda sünnitraumaga ning ehk isegi nimetada teiseks sünnitraumaks, traumaks, mis tabab meid päris inimeseks, täiskasvanuks saades. Unustus aga ei püüa anda vastust, olgu või võltsvastust küsimusele, mis siis tegelikult on, unustus ei vaja tõde ega usku, vaid ainult unustust. Kui usklik leiab lohutuse usus, et surm ei ole tema isiksuse lõpp, vaid teda ootab uus elu teistsuguses tegelikkuses, siis unustuse otsija, tavaline tänapäeva inimene ei taha lihtsalt surmast midagi teada, ta püüab surma unustada, teadvuse ääremaadele tõrjuda. Kui ta ka loeb või vaatab kinos romantilisi pilte kaunist surmast, ei tähenda see veel, et ta usuks, et surm ongi niisugune õrn suikumine või kangelaslik langemine. Ta teab, et on olemas kohutavaid piinarikkaid haigusi, inimesi, kes aastaid vaevlevad valudes ja mädanevad elusalt kroonikute haiglates. Ta teab seda, aga ei taha sellele mõelda, eelistab tõele fiktsiooni, kuigi teab, et see on fiktsioon. Kui otsime paralleeli folkloristikast, tuleb kohe meelde inimeste vahekord muinasjuttudega, mida samuti mõnuga kuulatakse ja millel on samamoodi kompensatoorne funktsioon: vaesele inimesele meeldivad kõige enam muinasjutud kuningapoegadest ja kuningatütardest või siis lood sellest, kuidas vaene rikkaks sai. Usk on siis nagu inimeste suhtumine saagadesse, muistenditesse, mida valdavalt peetakse tõestisündinud lugudeks ja mida sünnib ohtralt ka tänapäeval. Muide on rootsi folkloristi Bengt af Klintbergi andmetel näiteks üks niisugune tänapäeva muistend lugu noormehest, kes sai oma öiselt partnerilt AIDSi, millest too teatas peeglile huulepulgaga kirjutatud lausega “Tere tulemast AIDS-klubisse!” Lugu on ilmunud eesti keeles Nooruses tõestisündinud loo pähe.

Nagu on olemas üleminekuvorme muistendite ja muinasjuttude vahel, on olemas ka pidev üleminek usu ja unustuse vahel. Ei ole olemas puhast unustust ega puhast usku, nad on omavahel põimunud. Tänapäeva valgustatud kristlane võib pidada suurt osa Vanas Testamendis kirjapandust muinasjutuks, usub aga kindlalt osa Uues Testamendis seisvast. Fundamentalist keeldub üldse tunnistamast, et Piiblis on muinasjutte. Mõlemad aga võivad leida Piiblist lohutust ja unustust.

Unustusel on passiivne ja aktiivne aspekt. Puhtalt passiivset unustust otsib see, kes võtab unerohtu, et jääda magama ja pääseda painavast tõelusest või painavatest mõtetest. Või see, kes lülitab välja televiisori, kust tuleb ebameeldiv uudis.

Hoopis huvitavam on aga unustuse aktiivne aspekt, meie püüd asendada ebameeldivat meeldivaga, luua tüütule tõelusele alternatiivne maailm, kus ei ole vaevalisi probleeme, paradokse, julma ja mõttetut kannatust. See maailm peab olema tegelikule piisavalt sarnane, ei tohi olla liiga lihtne – muidu muutuks ta meile igavaks ja ei täidaks oma ülesannet. Ta peab suutma köita meie tähelepanu, anda tööd meie intellektile ja toitu meie emotsioonidele.

Sellise alternatiivse maailma elemente on terves kultuuris. Hollandi kultuuriloolane Johan Huizinga on kirjutanud raamatu Homo ludens, kus ta tohutu näitevara põhjal püüab tõestada, et kultuur on tekkinud mängust ja sisaldab nüüdki ohtralt mängulist. Meie vaatepunktist on mäng oluline sellepoolest, et ta on tegeliku elu mudel, ei sisalda aga elu traagilisi ja paradoksaalseid jooni. Mängus tekkivad probleemid võivad olla keerulised, kuid üldjuhul nad lahenevad. Nii võib inimene osa oma elust kulutada mängule, pääsedes nii kokkupõrgetest tõeluse teravate nurkadega. Mäng, olgu hasartmäng, male või jalgpall, võib muutuda elu sisuks, asendada selle, mida võime tingimisi nimetada eluks endaks, mis aga paljude tänapäeva Läänemaailma inimeste jaoks on vähehaaval jäämas elu ääremaadele, kaotamas tähendust, muutumas lühisõnumiks ajalehes spordi ja reklaami vahel või televiisoris samasuguses naabruses.

Mängule vastandame tavaliselt päris elu. Mis pole mängult, on päriselt. Need kaks poolust sõltuvad teineteisest ja nähtavasti peab nende vahel olema tasakaal: vajame seda, mis oleks tõsine, oleks päris, ja vajame ka mängulist, seda, mis oleks mängult. Erinevates kultuurides ja subkultuurides on mängulise ja tõsise vahekord olnud erinev. Mitmed sektantlikud kollektiivid on püüdnud mängulist oma käitumisest välja tõrjuda: nii võitlesid Eestiski vennastekogudused tantsu, ilmaliku muusika ja vist ka kirjude riiete vastu – viimast tegid igatahes maltsvetlased. Lestadiaanid Põhja-Skandinaavias ei vaata televiisorit.

Mängulisuse väljatõrjumine elust viib ilmselt ka loovuse hääbumisele: ülitõsiselt elavad sektantlikud kollektiivid ei ole loonud kultuuris midagi eriti olulist. Muidugi ei ole nad seda enamasti ka tahtnud: nende eesmärk on suurest ja patusest kultuurist eemal olla. Siiski ei ole harras tõsidus ainus tõsiuskliku inimese elamisviis – seda näitavad Assisi Franciscus, Mahatma Gandhi ja mõnedki buddhismi suurkujud, kellele nali ja mäng ei olnud sugugi võõrad. Franciscusest olen lugenud, et ta oli vahel võtnud ühe puuoksa viiulina lõua alla, saaginud seda teise oksaga nagu poognaga ja laulnud ise mõnd trubaduuride armulaulu viisikest, mida ta oma lustakast noorusest mäletas.

Franciscust ei saa küll kuidagi süüdistada selles, et ta oleks tõe ja elu eest mängu ja unustusse põgenenud, üsna isesugune oli tema uskki ja huvitav ning loov tema aeg, olgu muusikas, luules või usuelus. Kas ei käigi läbi ajaloo, läbi aja ja ruumi loovuse kõrglained, mida saadab tingimata ka mängulisuse kasv inimeste käitumises? Nii oli XI– XIII sajandil, trubaduuride ja armumängude ajal. Nii oli XIV-XV sajandi Burgundias, mille juba nimetatud Johan Huizinga meie ette toob oma raamatus Keskaja sügis. Nii oli ilmselt Indias, kui seal kirjutati nüüd ka eesti lugejale kättesaadav Kaamasuutra. Nii oli Tang-ajastu Hiinas, kus kõik kirjaoskajad inimesed luuletasid. Nii oli dadaismi ja sürrealismi sünniaegadel Lääne-Euroopas. Ja nii oli, kuigi tagasihoidlikumal kombel, kindlasti ka Eestis Noor-Eesti ja Siuru ajal.

Sellised loovuseplahvatused sobivad ühte pigem unustuse kui usuga ja tihti on järgnev ortodokssem ja puritaanlikuni periood vaba ja kontrollimatut vaimumängu alla surunud. Nii tegi vastureformatsioon Itaalias, kus renessansi loovus aegamööda hingusele läks, nii oli ka XIII sajandil, kui ristisõdijad hävitasid katarid ja tegelikult terve Provence’i kultuuri ja tugevnev ortodoksia alustas vabamõtlejate, vagantide ja muu kahtlase elemendi jälitamist. Samamoodi lõpetasid stalinistid Venemaal sajandi alguses hoo sisse saanud ja veel kahekümnendatel aastatel üht-teist olulist saavutanud kultuuriliikumise. Ka siin keelati mäng mõttega ja vormiga, selle asemele astus tige dogmaatiline tõsimeelsus, absoluutne usk ja ustavus parteile ja tema geniaalsele Juhile.

Kui mõtleme sellele, kuidas hävitati kultuur Provence’is ja Venemaal ja mis tuli selle asemele, on meil raske võtta tõsiselt seda kultuuri tõsinemist, uskuda, et uus ja jäigem hoiak sai inimese tuua elutõele ligemale. Võime küsida, kas ei pääse mängides siiski tõele ligemale kui mängu kartes ja vagalt Jumalat või võimumehi teenides. Ehk ei ole mäng siiski nii unustuse teenistuses, kui arvasime?

Minu praegune arusaam asjast on umbes niisugune. Mängul on mitu palet. Palju oleneb sellest, kas me võtame mängu mängult või tõsiselt. Mängult võetud mäng ei pruugi olla põgenemine tõelusest, vaid võib aidata meid sellele hoopis ligemale, vabastada meid eelarvamustest, tabudest ja šabloonidest, nagu on teinud modernism sellel sajandil. Tõsiselt võetud mäng aga viib meid tõelusest eemale, mängumaailma, millel pole päris maailmaga palju tegemist. Vahe nende kahe suhtumise vahel ei paista kohe silma, aga ta on ometi olemas ja oluline. See, kes võtab mängu mänguna, teab ja peab meeles, et on midagi, mis ei ole mäng. See, kes võtab mängu tõsiselt, võib selle unustada.

Tänapäeva Lääne kultuur on ilmselt üks kõige kreatiivsemaid, mis on maailmas olnud, kuigi tema kreatiivsus avaldub veidi teistel aladel kui vanasti, rohkem tehnikas kui näiteks teoloogias. Selles kultuuris on mäng ja tõsielu, unustus ja loovus keeruliselt läbi põimunud ja ebakindlas tasakaalus. Tervet seda kultuuri, teadust, äri ja kunsti võib võtta imelise mänguna, on aga väga palju neidki, kes võtavad seda kõike äärmiselt tõsiselt, kelle jaoks rahategemine, golf või heavy rock on elu kesksemad asjad ja kes on pahased nende peale, kes seda ei tunnista. Läänemaailmas toimub pidevalt loovuseplahvatusi, mis on sünnitanud näiteks murrangu pop-muusikas, punkliikumise ja palju muud. Samal ajal aga töötab tohutu masinavärk selleks, et pakkuda inimestele unustust ja pidevalt tekib uusi usuliikumisi, koondutakse kõikvõimalikkudesse rühmadesse ja sageli muututakse fännideks, kes tunnistavad vaid üht iidolit ja ei salli teisi.

Võibolla on Läänemaailma kõige kreatiivsem periood möödas ja algamas vaikne liikumine tõsimeelsuse ja jäigenemise suunas. Kui see on nii, siis oli ehk kreatiivsuse haripunkt Läänes 60ndate aastate lõpul. See ei ole aga sugugi selge, sest 60ndate aastate liikumistele võib ette heita just jäikust, totalitaarsust ja liigset tõsimeelsust, mis tegi nad ka sallimatuteks. Mulle tundub, et praegus-aja Lääne kultuur on nii kirju ja nii segane, et tema arengus mingit trendi näha ei ole nii lähedalt vaadates vist võimalik. Seda näevad ehk alles meie lapselapsed.

Vikerkaar 1989, nr 9